3-2-1-107-01 · Riigikohus

3-2-1-107-01

K O H T U O T S U S

Eesti Vabariigi nimel

Tartus 23. oktoobril 2001. a

Eesti Liikluskindlustuse Fondi hagi OÜ Autoultra, Tõnu Pihlaku ja Silve Siideri vastu nõude

tunnustamiseks AS Ühiskindlustus pankrotimenetluses.

Riigikohtu tsiviilkolleegium, koosseisus eesistuja A. Kull, liikmed H. Jõks ja T. Vernik, vaatas läbi

avalikul kohtuistungil 24. septembril 2001. a Eesti Liikluskindlustuse Fondi kassatsioonkaebuse

alusel Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi 7. märtsi 2001. a otsuse tsiviilasjas nr II-2/202/01.

Istungist võtsid osa hageja esindaja vandeadvokaat S. Must ning kostja S. Siideri esindaja

vandeadvokaat A. Hallmägi.

I. Asjaolud ja varasem menetluse käik

Kindlustusinspektsiooni 1. veebruari 1999. a otsusega peatati AS Ühiskindlustus kindlustustegevuse

litsentsid ja rahandusministri 26. veebruari 1999. a käskkirjaga nr 1 tühistati AS Ühiskindlustus

liikluskindlustuse litsents. 25. märtsil 1999. a sõlmisid AS Ühiskindlustus ja Eesti Liikluskindlustuse

Fond (edaspidi ELKF) liikluskindlustusportfelli üleandmise lepingu, millega ELKF-le läksid üle AS

Ühiskindlustus liikluskindlustuslepingute järgsed kohustused, mida ELKF on täitnud kannatanute ees

ja millest on tekkinud võlanõue AS Ühiskindlustus vastu.

Tallinna Linnakohtu 24. septembri 1999. a otsusega kuulutati välja AS Ühiskindlustus pankrot.

ELKF esitas AS Ühiskindlustus pankrotimenetluses nõude 11 081 206 krooni 39 senti ja palus seda

tunnustada eesõigusnõudena. Nõuete kaitsmise koosolekul vaidlesid OÜ Autoultra, T. Pihlak ja

S. Siider nõudele vastu ja see jäi tunnustamata.

ELKF esitas kohtusse hagi nõude tunnustamiseks. Hagiavalduse põhjendustel on ELKF

liikluskindlustuse seaduse (LKS) § 14 lg 4 kohaselt garandiks seadusest tulenevate kohustuste

täitmisel kannatanute ees. Kindlustusvõtjate nõuete rahuldamisega omandab ELKF

kindlustusvõtjatele kuuluva järjekoha.

Kindlustustegevuse seaduse (KTS) § 65 lg 3 alusel palus ELKF tunnustada oma nõuet eelisjärjekorra

nõudena.

Tallinna Linnakohtu 16. oktoobri 2000. a otsusega rahuldati hagi osaliselt ja tunnustati hageja nõuet

summas 11 081 206 krooni 39 senti viienda järjekoha nõudena.

Kohtuotsuse põhjenduste kohaselt on nõue 9 927 074 krooni ulatuses tõendatud AS Ühiskindlustus

poolt oma liikluskindlustuslepingutest tulenenud kohustuste hagejale üleandmise aktiga. Nõude

ülejäänud osa tuleneb 26. veebruari 1999. a lepingust, millega hageja võttis endale kõik

liikluskindlustuslepingutest tulenevad kohustused. See on tõendatud ELKF raamatupidamise

3. septembri 1999. a õiendiga, mis on kooskõlas teiste tõenditega. Tulenevalt LKS § 14 lg 1 ja lg 4

garanteeris ELKF kannatanute ees liikluskindlustusseadusest tulenevaid kohustusi. Hageja nõue

põhineb portfelli üleandmise lepingul, millest ei tulene hageja astumine kindlustusvõtja asemele.

Kindlustustegevuse seadus, mille § 65 lg 3 kohaselt rahuldatakse kõik kindlustuslepingutest

tulenevad nõuded, PanrkS § 86 lg 1 sätestatud nõuete rahuldamisjärkudest eespool, jõustus 1. augustil

2000. a, s.o pärast nõuete kaitsmise koosolekut, ning sellele pole antud tagasiulatuvat jõudu. Seega

kuulub nõue rahuldamisele PankrS § 86 lg 1 p 5 järgi viienda järjekoha nõudena.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

Linnakohtu otsusele esitasid apellatsioonkaebuse nii hageja kui kostja S. Siider.

Tallinna Ringkonnakohus tühistas 7. märtsi 2001. a otsusega linnakohtu otsuse ning uue otsusega

jättis hagi rahuldamata.

Kohtuotsuse põhjenduste kohaselt peab kohus nõude tunnustamise vaidluse lahendamisel tegema

kindlaks, kas kostjad vaidlesid nõuete kaitsmise koosolekul nõudele või selle rahuldamisejärgule

vastu põhjendatult. Kostja S. Siider vaidles vastu põhjendatult, sest pankrotimenetluses nõude

esitamisel rikkus ELKF PankrS § 69 lg 1, lisades nõudeavaldusele lepinguid, tõendamaks nõude sisu

ja alust, kuid puudusid dokumendid, mis kinnitaksid nõude suurust. ELKF raamatupidamise andmete

alusel koostatud õiend on fondisisene dokument. Pankrotimenetluses peab esitatud arvandmeid olema

võimalik kontrollida neid kinnitavate tõendite abil. ELKF ja AS Ühiskindlustus vahel sõlmitud

üleandmise-vastuvõtu aktist ei selgu, millistel tingimustel toimus kohustuste üleandmine-

vastuvõtmine ning millised dokumendid aktis esitatut kinnitasid. Õiendist nähtuvalt on ELKF

tasunud AS Ühiskindlustuse poolt tasumata kindlustushüvitisi kannatanutele, samuti

edasikindlustajatele, kuid summa ei ole lõplik. Nõudesse on koondatud ka kahjud, mis ei ole veel

tekkinud.

Kohtumenetluse käigus loobus hageja nõudest T. Pihlaku vastu. Pankrotiseaduse kohaselt ei loeta

nõuet tunnustatuks, kui sellele on võlausaldaja vastu vaielnud. Pankrotiseaduses puudub säte, mille

kohaselt kui pankrotimenetluses nõudele vastuväiteid esitanud võlausaldaja enda nõuet ei tunnustata,

nagu T. Pihlaku puhul, loetakse, et nõudele ei ole vastuväiteid esitatud.

Kostja S. Siider esitas 17. aprillil 2000. a kirjaliku avalduse, milles võttis hagi õigeks, kuid hiljem

loobus sellest. Linnakohus on õigesti leidnud, et kostjal on õigus protsessi käigus oma seisukohta

muuta.

II. Kassatsioonkaebus ja selle põhjendused

Esitatud kassatsioonkaebuses palus hageja tühistada ringkonnakohtu otsuse ning saata asi uueks

läbivaatamisele samale ringkonnakohtule teises koosseisus.

Kassatsioonkaebuse põhjendustel oleks kohus pidanud esmalt määratlema ELKF ja AS

Ühiskindlustus vahelise õigussuhte ning andma selle hinnangu.

Kindlustustegevuse seadus, mille § 65 lg 3 kohaselt rahuldatakse kindlustuslepingutest tulenevad

nõuded eelisjärjekorras, jõustus 1. augustil 2000. a, pärast nõuete kaitsmise koosolekut. Kui õigusliku

vaidluse tekkimise momendil puudus materiaalõiguses regulatsioon asja lahendamiseks, tuleb lähtuda

seaduse üldisest mõttest, seega tänasest antud valdkonna õiguslikust regulatsioonist.

ELKF loobus hagist T. Pihlaku vastu, kuna nõuete kaitsmise koosolekul T. Pihlaku nõuet ei

tunnustatud ning T. Pihlak ei esitanud hagi oma nõude tunnustamiseks. Seega ei ole T. Pihlak

võlausaldaja PankrS § 72 ja § 74 mõttes.

Kostja S. Siider esitas 17. aprillil 2000. a kohtule kirjaliku hagi õigeksvõtu avalduse. Selline

protsessitoiming kostja poolt on lõplik ning seadusel ei põhine ringkonnakohtu järeldus, et hagi

õigeksvõtust on võimalik loobuda.

III. Vastus kassatsioonkaebusele

Vastuses kassatsioonkaebusele leidis kostja AS Autoultra, et kassatsioonkaebus on põhjendatud ning

palus selle rahuldada.

IV. Riigikohtu otsuse põhjendused ja resolutsioon

Riigikohtu istungil jäi hageja esindaja kassatsioonkaebuse väidete juurde. Kostja S. Siideri esindaja

kassatsioonkaebust ei tunnistanud ning vaidles sellele vastu.

Kolleegium leidis, et kohtuotsus kuulub tühistamisele TsMS § 363 p 2 alusel protsessiõiguse normi

olulise rikkumise tõttu.

PankrS § 72 lg 2 sätestab isikute ringi, kelle vastuvaidlemise tõttu jääb nõue või selle rahuldamisjärk

tunnustamata. Kui nõuete kaitsmise koosolekul nõuet või selle rahuldamisjärku ei tunnustatud,

otsustab nõude või selle rahuldamisjärgu tunnustamise PankrS § 74 lg 1 kohaselt võlausaldaja

hagiavalduse alusel kohus. Kostjaks kohtus on nõudele või selle rahuldamisjärgule nõuete kaitsmise

koosolekul vastu vaielnud võlausaldaja või halduri vastuvaidlemise puhul võlgnik, keda esindab

haldur. Võib tekkida olukord, kus nõuete läbivaatamisel nõuete kaitsmise koosolekul vaidles nõudele

vastu võlausaldaja, kelle enda nõuet koosolekul ei tunnustata ja kes nõude tunnustamiseks kohtusse ei

pöördu. Sellist isikut ei saa enam lugeda võlausaldajaks, kelle õigusi tema poolt vaidlustatud

võlausaldaja nõude või selle rahuldamisjärgu tunnustamine rikuks. Seega tuleb lugeda, et

võlausaldaja nõudele pole vastu vaielnud selleks õigustatud isik. Järelikult ei pea ELKF saama

T. Pihlaku suhtes nõude tunnustamise kohta kohtuotsust.

Hagist loobumise osas juhib kolleegium tähelepanu TsMS §-le 182 lg 3, mille kohaselt selgitab kohus

hagejale, keda ei esinda advokaat, enne hagist loobumise vastuvõtmist selle protsessitoimingu

tegemise tagajärgi.

S. Siider esitas eelmenetluses linnakohtus kirjaliku hagi õigeksvõtmise avalduse. Hagi õigeksvõtmise

korral teeb kohus TsMS §-st 182 lg 9 lähtudes kindlaks, kas see protsessitoiming ei riku vastavalt

TsMS §-le 116 teiste protsessiosaliste õigusi ega seaduslikke huve ning et omaksvõttu ei mõjutatud

pettuse ega vägivallaga ja see ei rajane eksimusel. Hagi omaksvõtu läbi loeb kohus tõendatuks hagi

aluseks olevad asjaolud ning tugineb neile oma lahendis. Eelnevast tulenevalt leiab kolleegium, et

kuni kohus ei teinud S. Siideri hagi õigeksvõtmise avaldusele rajanevat otsust, sai S. Siider hagi

õigeksvõtmisest loobuda. Olenevalt asjaoludest võib kostja selline käitumine kujutada

protsessiõiguste pahatahtlikku kasutamist. Kui sellega kaasneb asja arutamise edasilükkamine,

kuulub kohaldamisele TsMS § 60 lg 5.

PankrS § 6 lg 3 kohaselt kohaldatakse kindlustusseltside suhtes pankrotiseadust, kui

kindlustustegevust reguleerivatest seadustest ei tulene teisiti. PankrS § 64 lg 1 kohaselt võib

pankrotimenetluses esitada nõude, mis on tekkinud enne pankroti väljakuulutamist ja mis põhineb

võlal, mille tasumise tähtpäev on saabunud või mille tasumise tähtpäev loetakse saabunuks sama

seaduse §-s 21 sätestatud alustel.

ELKF esitas hagi AS Ühiskindlustuse pankrotimenetluses nõude tunnustamiseks erinevatel alustel

kogusummas 11 081 206 krooni 39 senti. Hagi jäeti rahuldamata põhjustel, et 1) ELKF on rikkunud

PankrS § 69 lg 1, jättes nõuete kaitsmise koosolekule esitatud nõudeavaldusele lisamata nõude sisu,

alust ja suurust tõendavad dokumendid. Nõude tõendamiseks esitatud õiendis sisalduvaid arvandmeid

peab olema võimalik kontrollida neid kinnitavate tõendite abil; 2) nõudesse on koondatud kahjud,

mida pole veel tekkinud; 3) ELKF on tasunud AS Ühiskindlustuse poolt tasumata kindlustushüvitisi

ja makseid edasikindlustajatele, kuid summa pole lõplik.

Pankrotimenetluses nõude tõendamise osas jääb kolleegium oma 24. septembri 2001. a otsuses

tsiviilasjas 3-2-1-97-01 esitatud seisukoha juurde.

Linnakohus luges nõude tõendatuks. Ringkonnakohus pole kooskõlas TsMS §-dega 93 ja 95

välistanud hageja esitatud õiendit kui tõendit nõude kohta. Pidades vajalikuks õiendis toodud

andmete kontrollimist, tuli tulenevalt TsMS §-st 171 lg 1 anda hagejale võimalus nõude täiendavaks

tõendamiseks.

Apellatsioonikohus on jätnud analüüsimata ELKF nõude sisu, aluse ja suuruse. Nii hõlmas esitatud

nõue ka LKS § 14 lg 6 alusel tasumisele kuulunud maksetest tekkinud võlgnevust. Samuti on

ringkonnakohus oma otsuses märkinud, et ELKF on tasunud AS Ühiskindlustuse poolt tasumata

hüvitisi ja makseid, kuid summa ei ole lõplik. Kohtuotsusest ei selgu, miks ei tunnustata LKS § 14

lg 6 alusel esitatud nõuet või nõuet juba tasutud hüvitiste ja maksete osas. Eelnevaga on rikutud

TsMS § 330 lg 4. Apellatsioonikohus peab asja uuel läbivaatamisel kontrollima, milline ELKF

esitatud nõue vastab PankrS §-le 64.

1. augustil 2000. a jõustunud KTS § 65 lg 3 kohaldatavuse osas märgib kolleegium järgmist.

Tulenevalt TsÜS §-st 170 lg 2 kohaldatakse enne seadusemuudatuse jõustumist tekkinud ja

jõustumise ajal kestvale õigussuhtele muudetud seadust, kui seaduses ei sätestata teisiti. Seega on

KTS § 65 lg 3 asjas kohaldatav, kui ELKF nõue tuleneb kindlustuslepingust.

Juhindudes TsMS § 362 p-st 2, kolleegium

o t s u s t a s:

Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 7. märtsi 2001. a otsus ja saata asi samale

ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks.

Kassatsioonkaebus rahuldada.

Tagastada Eesti Liikluskindlustuse Fondile 3. aprillil 2001. a tasutud kautsjon 200 (kakssada)

krooni.

A. Kull, H. Jõks, T. Vernik