3-1-1-92-01 · Riigikohus

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Tartus 11. oktoobril 2001. a.

3-1-1-92-01

Riigikohtu kriminaalkolleegium koosseisus eesistuja Jüri Rätsep ning liikmed Jüri Ilvest ja Lea Kivi vaatas 11. septembril 2001. a toimunud

avalikul kohtuistungil kassatsiooni korras läbi kriminaalasja

P.L. süüdistuses KrK § 121 lg 1 järgi.

Menetlusosalistena võtsid kohtuistungist osa P.L. ja tema kaitsja vandeadvokaat Kaljo Kuusmaa, K.L. ja tema esindaja Väino Kurg ning

riigiprokurör Marge Püss.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Kohtla-Järve Linnakohtu 6. aprilli 2001. a otsusega tunnistati P.L. süüdi KrK § 121 lg 1 järgi ja talle mõisteti karistuseks rahatrahv

viiekümne päevamäära ulatuses. K.L. kasuks mõisteti kohtualuselt välja 25 912.- krooni.

P.L. tunnistati süüdi selles, et ta ajavahemikul 1. septembrist 1999. a kuni 1. septembrini 2000. a hoidus kuritahtlikult kõrvale Tallinna

Ringkonnakohtu 11. aprilli 1997. a otsusega välja mõistetud alimentide maksmisest oma alaealistele lastele.

2. Linnakohtu otsuse peale esitasid kohtualune ja tema kaitsja T. Ruus apellatsioonkaebuse, milles paluti linnakohtu otsus tühistada ja teha uus,

õigeksmõistev otsus.

3. Viru Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 22. mai 2001. a otsusega tühistati linnakohtu otsus osaliselt, s.o P.L-lt K.L. kasuks

väljamõistetud summa osas. Muus osas jäeti kohtuotsus muutmata, apellatsioonkaebus rahuldati osaliselt.

Kriminaalkolleegium ei pidanud usaldusväärseks kohtualuse antud ütlusi, et kuna talle kuulunud ettevõte pankrotistus, puudusid tal

sissetulekud lastele väljamõistetud elatise maksmiseks. Nimelt nähtus kriminaalasja materjalidest, et 8. detsembril 1999. a kanti

Keskäriregistrisse ettevõte OÜ P, mille asutamiseks tasus osakapitali summas 40 000.- krooni P.L.. Kohtualune väitis, et nimetatud summa

laenas ta oma vennalt E.L-lt, kes andis selle raha vaid firma asutamiseks. Eeluurimise käigus üle kuulatud E.L. raha laenamist ei kinnitanud

ning kohus pidas kohtualuse ütlusi selles osas paljasõnalisteks.

Kohus märkis veel, et kuigi kohtualuse äriline tegevus ei olnud eriti edukas, ei pidanud ta vajalikuks otsida muud tööd, mida kinnitasid

Tallinna ja Kohtla-Järve Tööhõiveametite vastused järelepärimistele. Vaatamata väidetavale maksevõimetusele ei pöördunud kohtualune ka

kohtusse väljamõistetud elatissummade vähendamiseks või täitemenetluse korras maksmise ajutiseks peatamiseks.

Kohtu hinnangul kinnitasid eeltoodud asjaolud seda, et P.L. hoidus kuritahtlikult kõrvale lastele kohtu poolt väljamõistetud alimentide

maksmisest.

MENETLUS RIIGIKOHTUS

4. Ringkonnakohtu otsuse peale esitasid P.L. ja tema kaitsja T. Ruus kassatsioonkaebuse, milles palutakse ringkonnakohtu otsus tühistada ja

teha uus, õigeksmõistev otsus.

4.1 Kassatsioonkaebuses ei nõustuta kohtute järeldusega, et kohtualuse poolt elatise maksmata jätmine oli kuritahtlik ja ta hoidis selle

maksmisest kõrvale. Kassaatorite hinnangul tähendab kõrvalehoidumine KrK § 121 lg 1 mõttes kohustuse täitmata jätmist olukorras, kus isikul

oli tegelikult võimalik seda täita ja kohustatud isik väldib aktiivselt kohustuse täitmist, st väldib kohtumisi ja endaga kontakti saamist. Antud

juhul puudus aga kohtualusel talle süüks arvatud ajavahemikul sissetulekut andnud töökoht. Kohus pole ka motiveerinud, miks ta pidas

ebapiisavaks kohtualuse püüet alustada äritegevust uue äriühingu kaudu. Samuti ei varjanud kohtualune oma viibimiskohta ega salanud

sidevahendite andmeid. Kassaatorid viitavad veel asjaolule, et E.L. ülekuulamisel pole talle kohtualusele laenu andmise kohta küsimust

esitatudki ning kohus ei ole väidetava vastuolu kõrvaldamiseks ka midagi ette võtnud.

4.2 Kassaatorite hinnangul on oluliselt rikutud ka kriminaalseadust, kuna ringkonnakohus tugines oma otsuse motiveerimisel otseselt KrMK

§ 274 rikkuvale esimese astme kohtu otsusele. Sellega rikkus ringkonnakohus oluliselt AKKS §-s 29 sätestatut.

Riigikohtu kriminaalkolleegium, kuulanud ära P.L. ja tema kaitsja, kes taotlesid kassatsioonkaebuse rahuldamist, kannatanu K.L., tema

esindaja V. Kure ja prokuröri, kes palusid jätta ringkonnakohtu otsuse muutmata,

l e i d i s:

5.1. Kriminaalkoodeksi §-s 121 sätestatud kuriteo toimepanemine ei eelda ainuüksi isiku aktiivset tegutsemist (enda ja oma vara asukoha

varjamist, elukoha sagedast vahetamist eesmärgiga takistada alimentide reaalset sissenõudmist jne.). Kuriteo objektiivse külje võib süüdlane

realiseerida ka tegevusetuse teel. Selline seisukoht tuleneb asjaolust, et vastavalt Perekonnaseaduse § 60 lg-le 1 on alaealise lapse

ülalpidamiskohustus pandud vanemale, kes seda kohustust täites peab ise jälgima, et laps oleks nõuetekohaselt ülal peetud, st vanem peab

ülalpidamiskohustuse täitmiseks ise aktiivselt käituma. Ülalpidamiskohustuse korrektseks täitmiseks peab vanem kasutama kogu oma vara.

Sama seaduse § 61 lg 2 kohaselt määratakse elatis lapsele igakuise elatusrahana. Sellest sättest tulenevalt on vanemal kohustus igal kuul, so

perioodiliselt hoolitseda selle eest, et laps saaks talle määratud elatise. Nimetatud kohustuse süstemaatiline rikkumine kujutabki endast

kuritahtlikkust KrK § 121 mõttes. Isik ei kuulu karistamisele vaid juhul, kui on tõendatud, et tal ei ole vara, mille arvelt lapsele elatist maksta.

Seetõttu ei ole asjakohane kassatsioonkaebuses esitatud viide, et P.L-l puudus temale süüksarvatud perioodil sissetulek. Nagu juba eelpool

märgitud, peab vanem ülalpidamiskohustust täitma, kasutades kogu oma vara. Käesolevas kriminaalasjas on aga tõendatud, et P.L. sai

perioodil, mil ta süstemaatiliselt ei maksnud lastele elatist, laenu. Olukorras, kus temalt oli välja mõistetud elatis, mida ta ei olnud

nõuetekohaselt tasunud, pidanuks P.L. osa sellest laenust kasutama ülalpidamiskohustuse täitmiseks.

5.2. AKKS § 29 lg 5 annab ringkonnakohtule õiguse teha kohtuotsus ilma motiive esitamata, kuid seda üksnes juhtumil, kui ta nõustub

täielikult esimese astme kohtu põhistustega ega pea vajalikuks omapoolseid põhistusi lisada. Käesolevas kriminaalasjas aga on

ringkonnakohus seda õigust kasutanud vaid osaliselt - nõustudes linnakohtu seisukohtadega P.L. süü motiveerimisel, on ringkonnakohus

sellele lisanud ka omapoolse hinnangu. Riigikohtu kriminaalkolleegium ei sedasta menetlusnormide rikkumist asjaolus, et esitatud motiivid

tundusid kassaatorile ebapiisavatena.

Lähtudes eeltoodust ja juhindudes AKKS § 63 p-st 1 ning § 65 lg-st 3, Riigikohtu kriminaalkolleegium

o t s u s t a s :

Viru Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 22. mai 2001. a kohtuotsus P.L. suhtes jätta muutmata, kassatsioonkaebus jätta rahuldamata.

Mõista välja P.L-lt riigieelarve tuludesse 743 krooni ja 40 senti kohtukulu kaitsja esinemise eest Riigikohtus.

Kohtuotsus jõustub 11. oktoobril 2001. a ega ole edasikaevatav.

Eesistuja: Jüri Rätsep

Liikmed: Jüri Ilvest, Lea Kivi