3-2-1-112-01 · Riigikohus

3-2-1-112-01

K O H T U O T S U S

Eesti Vabariigi nimel

Tartus 1. oktoobril 2001. a

OÜ Lagedi Soojus hagi OÜ Harbet vastu kahju hüvitamiseks ja OÜ Harbet vastuhagi OÜ

Lagedi Soojus vastu kohustuse täitmisele sundimiseks ja 215 133 krooni saamiseks.

Riigikohtu tsiviilkolleegium, koosseisus eesistuja J. Odar, liikmed A. Kull ja J. Luik, vaatas läbi

avalikul kohtuistungil 10. septembril 2001. a OÜ Lagedi Soojus ja OÜ Harbet kassatsioonkaebuste

alusel Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi 15. märtsi 2001. a otsuse tsiviilasjas nr II-2/57/01.

Istungist võtsid osa OÜ Lagedi Soojus lepinguline esindaja vandeadvokaat A. Kiis ning OÜ Harbet

seaduslik esindaja A. Pärloja ja lepinguline esindaja vandeadvokaat K. Vilippus.

I. Asjaolud ja varasem menetluse käik

OÜ Lagedi Soojus ja AS Harbet (praegu OÜ Harbet) sõlmisid 21. novembril 1997. a ostu-müügi- ja

pandilepingu, mille kohaselt OÜ Harbet müüs OÜ-le Lagedi Soojus katlamaja, masuudihoidla-

pumbamaja ja muud rajatised Rae vallas Lagedil 1,5 miljoni krooni eest.

OÜ Lagedi Soojus esitas 11. jaanuaril 1999. a OÜ Harbet vastu hagi kahju hüvitamiseks. Hagi

põhjendustel viis kostja hageja pettuse teel tahtlikult eksimusse, et kallutada teda ostu-müügi- ja

pandilepingut sõlmima. Lepingu p 3.1.1 ja 3.1.2 järgi kohustus OÜ Harbet tagama müüdud objektide

elektri ja veega varustamise, teostama oma haruteedelt vagunite etteandmise ning osutama kaalumaja

teenust. Pärast objekti üleandmist varustas kostja hageja objekte elektri ja veega ning osutas ka

raudteeteenuseid, kuid keeldus teeninduslepingute sõlmimisest. Kostja lülitas 18. mail 1998. a hageja

masuudihoidla pumbajaamas välja elektri ja lõpetas teenuste osutamise. Kui hageja oleks enne

lepingu sõlmist teadnud, et kostja vähem kui poole aasta pärast loobub objekti elektriga

varustamisest, lõpetab raudteevagunite etteandmise ja kaalumaja teenuste osutamise, poleks hageja

lepingut sõlminud. Nende teenusteta pole lepingu objekti kasutamine võimalik ning hageja on

sunnitud selle konserveerima. Pettust tõendab see, et hagi esitamise ajaks on kostja oma ainukese

veduri müünud, lõpetanud vedurijuhiga töölepingu ja pole alustanud haruraudtee remonti. Kostja

lepinguliste kohustuste täitmata jätmisega on hagejal tekkinud kahju. Kuna objekti kasutamine ei ole

võimalik, siis on hageja kahjuks objekti parendustöödeks tehtud kulutused 1,234 milj krooni.

Seadmete lepingujärgne maksumus on põhjendamatult kõrge, sest seadmeid ei saa sihipäraselt

kasutada. Seadmete põhjendamatult kõrgest hinnast tekkis hageja kahju 978 300 krooni. Hageja

soovis, et tekitatud kahjust hüvitataks talle 883 399 krooni 48 senti.

OÜ Harbet esitas vastuhagi ja palus kohustada hagejat täitma ostu-müügi- ja pandilepinguga võetud

kohustusi ning välja mõista hagejalt lepingu kohaselt maksmata põhivõla, intressi ja viivise kokku

215 133 krooni 18 senti.

Harju Maakohtu 26. juuni 2000. a otsusega jäeti hagi rahuldamata, vastuhagi aga rahuldati osaliselt.

Kohus mõistis hagejalt kostja kasuks välja 215 133 krooni 18 senti.

Maakohtu otsuse põhjendustel pole tõendatud, et lepingu sõlmimisel oleks hageja teise isiku poolt

tahtlikult viidud eksimusse või eksimuses hoitud, et kallutada teda lepingut sõlmima (TsÜS § 72

lg 1). Pettust ei saa siduda asjaoludega, mis tekkisid pärast lepingu sõlmimist ja mille tekkimisest ei

olnud lepingu sõlmimisel kummalgi poolel ettekujutust. Seega ei saanud kostja 21. novembril 1997. a

viia hagejat eksimusse selles, et 1998. aastal müüakse vedur ja kaalumaja antakse rendile või et AS

Eesti Raudtee piirab liiklust kostjale kuuluval haruraudteel. Ostu-müügilepingu sõlmimisel

soojatootmise lepinguid hagejale üle ei antud. Katlamaja endiste soojatarbijate kirjade kohaselt oli

hageja neile enne ostu-müügilepingu sõlmimist 1997. aasta septembris-oktoobris pakkunud võimalust

osta soojust. Järelikult oli hageja teadlik, et kostja oli soojatootmise lepingud lõpetanud ning

soojatootmine oli praktiliselt lõpetatud. Tehingut ei tehtud ka eksimuse mõjul. Vastavalt TsÜS §-le 71

tuleb tegelike asjaoludena käsitleda neid asjaolusid, mis olid olemas tehingu tegemise ajal, mitte aga

neid asjaolusid, mis võivad saabuda tulevikus. Veduri müük ja kaalumaja rendile andmine leidis aset

peale lepingu sõlmimist. Hageja ei olnud eksimuses ka selles, et katlamaja oli soojatootmise

lõpetanud.

Hagejalt tuleb TsK §-de 173 ja 174 järgi välja mõista ostu-müügilepingu kohaselt tasumisele kuuluv

võlg. Samuti tuleb hagejalt välja mõista intress ja viivis, sest nende maksmises on kokku lepitud

lepingu p-des 2.3.3 ja 2.3.4. Kuna lepingu järgi on hageja kohustuseks vaid raha maksmine ja kohus

mõistab hagejalt lepingu järgi tasumisele kuuluva summa välja, siis pole alust enam hagejat lepingust

tulenevate kohustuste täitmiseks kohustada.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

Hageja kaebas apellatsiooni korras maakohtu otsuse edasi hagi rahuldamata jätmise osas. Tallinna

Ringkonnakohus jättis maakohtu otsuse muutmata. Ringkonnakohtu otsuse põhjendustel märkis

hageja hagi alusena TsK § 173, § 174 ja § 222 lõiked 1 ja 2. Nendele sätetele vastavaid asjaolusid

hageja aga esile ei toonud. Järelikult ei olnud kohtul võimalik eelnimetatud sätteid kohaldada. TsÜS

§ 71 alusel hagi ei esitatud, mistõttu sellega seotud põhjendused on otsuses ülearused. Kohus

kohaldas õigesti TsÜS § 72 lõiget 1 ja leidis õigesti, et pettuseks ei saa olla ettekujutus asjaolude

suhtes, mis tekkisid pärast lepingu sõlmimist. Hageja väidetel ei teatanud kostja talle, et ta on

soojatarbijatega soojamüügilepingud lõpetanud, et ta kavatseb kaalumaja anda rendile, veduri

võõrandada ja katkestada elektrienergiaga varustamise ning et tema haruraudtee on halvas

seisukorras. Vaidlus puudub selles, et kaalumaja rendile andmine, veduri võõrandamine ja

elektrienergiaga varustamise katkestamine leidsid aset pärast lepingu sõlmimist. Hageja ei tõendanud,

et kostja viis ta enne lepingu sõlmimist eksimusse soojusenergia müügilepingute lõpetamise ning

haruraudtee seisukorra suhtes. Hageja ei tõendanud, et ta tundis nende asjaolude vastu enne lepingu

sõlmimist huvi ja kostja varjas tema eest tegelikku olukorda.

Kostja taotluse kohtukulude väljamõistmiseks jättis ringkonnakohus rahuldamata, sest kostja ei

esitanud kohtukulude nimekirja ning esitatud advokaadikulude arve pole kuludokument.

II. Hageja kassatsioonkaebus ja selle põhjendused

Kassatsioonkaebuses palus hageja ringkonnakohtu otsuse tühistada ja saata asi samale

ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks. Kaebuse põhjendustel käsitles ringkonnakohus ebaõigesti

hagiavalduses viidatud materiaalõiguse normi hagi alusena. Hageja esitas selgelt väljendatud nõude

ja hagi aluseks olevad asjaolud. Hageja näitas ära, et kostja ei täida endale ostu-müügilepingu p-

des 3.1.1 ja 3.1.2 võetud kohustusi ja sellest tulenevalt tekkis hagejal varaline kahju kokku 2 212 300

krooni. Hageja nõudis kahju hüvitamist osas, mis tal endal tulnuks veel lepingu järgi tasuda. Hageja

on kirjeldanud, kuidas kostja oma kohustusi rikub ning ära näidanud tõendid, mis hagi aluseks

olevaid asjaolusid kinnitavad. Samuti on hageja ära näidanud, kuidas tal kahju tekkis ning milline on

seos kahju ja kostja käitumise vahel. Kuna üheaegselt võivad esineda nii eksimuse (TsÜS § 71) kui

pettuse (TsÜS § 72) tunnused ning õigussuhte lõplik kvalifitseerimine saab toimuda alles tõendeid

kogumis hinnates, siis pole õige ringkonnakohtu seisukoht, et TsÜS §-ga 71 seotud põhjendused on

maakohtu otsuses üleliigsed. Kohtud jätsid hindamata tõendid, mis kinnitasid kostja poolt hageja

eksimusse viimist enne lepingu sõlmimist. Hageja esitas kohtule tõendid selle kohta, et kostja

haruraudtee oli juba lepingu sõlmimisel amortiseerunud ja kostja varjas lepingu sõlmimisel

soojatarbijatega lepingute lõpetamist. Ringkonnakohus jättis TsMS § 330 lg 4 rikkudes nimetamata,

millistele tõenditele on kohtu järeldused rajatud. Samuti ei vastanud ringkonnakohus kõigile

apellatsioonkaebuse põhjendustele.

III. Kostja vastus kassatsioonkaebusele

Vastuses kassatsioonkaebusele pidas kostja hageja kassatsioonkaebust põhjendamatuks. Hagi oli

esitatud TsÜS § 72 alusel ja kohus pidi otsustama, kas hagi saab TsÜS § 72 kohaselt rahuldada. Asjas

pole tõendatud, et kostja hagejat tehingu tegemiseks tahtlikult eksimusse viis või eksimuses hoidis.

IV. Kostja kassatsioonkaebus ja selle põhjendused

Kassatsioonkaebuses palus kostja ringkonnakohtu otsuse muuta ja välja mõista hagejalt

apellatsioonimenetluses kostja kantud kohtukulud. Kostja kohtukulud teise astme kohtus olid ainult

õigusabikulud, mistõttu kostja ei pidanud otstarbekaks esitada arvet dubleerivat kohtukulude

nimekirja. Samuti oli esitatud arve käsitletav kuludokumendina, kuna arvel oli kirjas, et tegemist on

tasutud arvega, mis näitab reaalse kulu olemasolu.

V. Hageja vastus kassatsioonkaebusele

Hageja vaidles kostja kaebusele vastu. TsMS § 60 lg 3 kohaselt ei ole õigust nõuda kulude hüvitamist

poolel, kes ei ole enne kohtuvaidlust esitanud kohtule kohtukulude nimekirja ja kuludokumente.

VI. Riigikohtu otsuse põhjendused ja resolutsioon

Kolleegium leidis, et apellatsioonikohtu otsus tuleb TsMS § 363 p-de 1 ja 2 alusel osaliselt tühistada

materiaalõiguse normi väära tõlgendamise ja protsessiõiguse normi olulise rikkumise tõttu.

Väär on ringkonnakohtu seisukoht, et hageja ei ole hagi alusena TsK § 222 lõikele 1 vastavaid

asjaolusid esile toonud. Kui võlgnik ei täida kohustist või ei täida seda nõuetekohaselt, on ta TsK

§ 222 lg 1 kohaselt kohustatud hüvitama kreeditorile tekitatud kahju. Oma nõuet on hageja

põhjendanud ka sellega, et kostja rikkus lepingu punkte 3.1.1 ja 3.1.2, millega tekitas hagejale kahju.

Seega on hageja väitnud asjaolude esinemist, millega seadus seob kahju hüvitamise kohustuse. Asja

uuel läbivaatamisel peab ringkonnakohus andma esmalt hinnangu hageja väidetele, et kostja on

rikkunud lepingu punkte 3.1.1 ja 3.1.2 ja tekitanud sellega hagejale kahju ning seejärel otsustama, kas

kostjal on tekkinud kahju hüvitamise kohustus.

Hageja väitele tehingu tegemisest pettuse mõjul on ringkonnakohus andnud õige hinnangu. TsÜS

§ 72 lg 1 kohaselt on pettus isiku poolt teise isiku tahtlik eksimusse viimine või eksimuses hoidmine,

et kallutada teda tehingut tegema. Ringkonnakohus on õigesti leidnud, et hageja esiletoodud

asjaolude pinnalt ei saa teha järeldust vaidlusaluse tehingu tegemisest pettuse mõjul.

Kolleegium ei nõustu kassaatori seisukohaga, et ringkonnakohus oleks pidanud hindama ka seda, kas

vaidlusalune tehing on tehtud eksimuse mõjul. Ringkonnakohus on õigesti leidnud, et kohtul polnud

vaja võtta seisukohta eksimuse osas, sest hageja sellele ei tuginenud. Pettus (TsÜS §72 lg 1) ja

eksimus (TsÜS § 71 lg 1) on tehingu vaidlustamise iseseisvad alused, mille tuvastamisel on erinevad

õiguslikud tagajärjed. Kohus ei saa rajada otsust asjaolule, mida pool ei ole asja läbivaatamisel

esitanud (TsMS § 229 lg 2). Samasugusele seisukohale on asunud Riigikohtu tsiviilkolleegium

25. mai 2001. a otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-34-01.

Ringkonnakohus jättis kostja taotluse kohtukulude väljamõistmiseks rahuldamata põhjendusega, et

kostja ei esitanud kohtukulude nimekirja ning esitatud advokaadikulude arve pole kuludokument.

TsMS § 61 lg 1 reguleerib vajalike ja põhjendatud kulude väljamõistmist esindaja poolt osutatud

õigusabi eest poolele, kelle kasuks tehti kohtuotsus. Selle sätte eesmärk on hüvitada poolele, kelle

kasuks tehti kohtuotsus, tema esindaja vajalik ja põhjendatud õigusabi tasu. Seega pole TsMS § 61

lg 1 eesmärki arvestades oluline, kas pool, kelle kasuks kohtuotsus tehti, on tema esindaja osutatud

õigusabi eest enne kohtuotsuse tegemist juba tasunud või mitte. Õigusabi tasu väljamõistmiseks

piisab, kui poolel on tekkinud õigusabi eest tasumise kohustus. Väljamõistmisele kuulub aga vaid

vajalik ja põhjendatud esindaja osutatud õigusabi tasu, arvestades TsMS § 61 lg 1 punktides 1 ja 2

sätestatud piiranguid. TsMS § 60 lg 3 sätestab, et poolel ei ole õigust kohtukulude hüvitamist nõuda,

kui ta ei ole enne kohtuvaidlusi kohtukulude nimekirja ja kuludokumente kohtule esitanud.

Arvestades TsMS § 61 lõikele 1 antud tõlgendust, asub kolleegium seisukohale, et TsMS § 60 lõikes

3 nimetatud kuludokumendiks võib lisaks õigusabi eest tasumist tõendavale dokumendile olla ka

dokument, millest nähtub esindaja osutatud õigusabi eest tasumise kohustus. Ka on kolleegium

seisukohal, et kui pool, kelle kasuks on otsus tehtud, on esitanud taotluse teiselt poolelt kohtukuluna

vaid õigusabi tasu väljamõistmiseks ning esitanud õigusabi eest tasumise kohustust tõendava

dokumendi, siis pole kulude hüvitamise taotluse rahuldamiseks eraldi kohtukulude nimekirja

esitamine vajalik.

Kuna asi tuleb OÜ Lagedi Soojus hagi rahuldamata jätmise osas saata ringkonnakohtule uueks

läbivaatamiseks, siis tuleb ringkonnakohtul uuesti lahendada ka kostja taotlus tema õigusabikulu

hagejalt väljamõistmiseks.

Juhindudes TsMS § 362 p-st 2, kolleegium

o t s u s t a s:

Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi 15. märtsi 2001. a otsus osas, millega

jäeti muutmata Harju Maakohtu 26. juuni 2000. a otsus osas, millega jäeti rahuldamata OÜ

Lagedi Soojus hagi OÜ Harbet vastu 883 399 krooni 48 sendi saamiseks. Muus osas jätta

ringkonnakohtu otsus muutmata. Saata asi tühistatud osas samale apellatsioonikohtule uueks

läbivaatamiseks.

OÜ Lagedi Soojus kassatsioonkaebus rahuldada.

OÜ Harbet kassatsioonkaebus rahuldada osaliselt.

Tagastada OÜ-le Lagedi Soojus 28. märtsil 2001. a tasutud kautsjon 8834 (kaheksa tuhat

kaheksasada kolmkümmend neli) krooni ja Advokaadibüroole Teder & Rask 9. aprillil 2001. a

OÜ Harbet kassatsioonkaebuselt tasutud kautsjon 200 (kakssada) krooni.

J. Odar, A. Kull, J. Luik