3-2-1-93-01 · Riigikohus

3-2-1-93-01

K O H T U O T S U S

Eesti Vabariigi nimel

Tartus 1. oktoobril 2001. a

Tulundusühistu Vasula Aed hagi Elmar Mursi vastu 595 000 krooni saamiseks.

Riigikohtu tsiviilkolleegium, koosseisus eesistuja H. Jõks, liikmed J. Luik ja T. Vernik, vaatas

avalikul kohtuistungil 3. septembril 2001. a läbi TÜ Vasula Aed kassatsioonkaebuse alusel Tartu

Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi 21. veebruari 2001. a otsuse tsiviilasjas nr 2-2-49/2000. Istungist

võtsid osa hageja seaduslik esindaja I. Rohejärv ja kostja esindaja vandeadvokaat T. Pilv.

I. Asjaolud ja varasem menetluse käik

19. aprilli 1999. a kinnistamisotsuse alusel avati kinnistusregistriosa Tartumaal Tartu vallas Vahi

külas asuva kinnistu nr 10 000, millel asub 17, 62 ha suurune puuviljaaed, kohta. Omanikuna kanti

kinnistusraamatusse Elmar Murs.

TÜ Vasula Aed esitas kohtule E. Mursi vastu TsK § 477 lg 1 ja 3 alusel 595 000 krooni hüvitamise

nõude. Hagiavalduse põhjendusel omandas kostja hagejale 7. detsembri 1992. a ostu-müügilepingu

alusel kuuluva istanduse õigusliku aluseta. Hagejal oli MaaRS § 22 lg 1 kohaselt õigus erastada talle

kuuluva istanduse alust maad. Erastamisõiguse kasutamata jätmisel oli tal õigus MaaRS § 121 lg 4

kohaselt maakasutusele. Tartu Vallavalitsus andis korralduse maa ostueesõigusega erastamiseks

hageja maakasutust lõpetamata ning hageja nõusolekuta.

Kostja selgitas, et erastas maareformiseaduse alusel vaidlusaluse maatüki koos selle oluliste osadega

Eesti Vabariigilt. Müüja kinnituse kohaselt ei kuulunud maa maareformi käigus tagastamisele.

Tartu Maakohus jättis 21. juuli 2000. a otsusega hagi rahuldamata. Kohus leidis, et koos maatükiga

läks kostja omandisse maatükil asuv istandus, kuigi see kuulus 7. detsembri 1992. a ostu-

müügilepingu alusel hagejale. Kuna hageja maa ostueesõigusega erastamise taotlust MaaRS § 22 lg 1

alusel ei esitanud, erastas maatüki kostja. Jättes kasutamata võimaluse ostueesõigusega maad

erastada, kaotas hageja istanduse kasutus- ja omandiõiguse.

Kohus luges tõendatuks, et kostja on maatüki koos istandusega omandanud õiguslikul alusel ja

seetõttu ei kuulu TsK § 477 kohaldamisele.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

Tartu Ringkonnakohus jättis maakohtu otsuse muutmata.

1. detsembrist 1993. a jõustus asjaõigusseadus. AÕS § 16 lg 1 kohaselt on kasvavad taimed maatüki

olulised osad. Seega alates 1. detsembrist 1993. a on vaidlusalused istikud maatüki oluliseks osaks.

Olles maatüki oluliseks osaks, ei ole istikud tsiviilkäibes vaadeldavad asjana ning seetõttu on ebaõige

hageja seisukoht, et tal oli omand istandusele.

Hageja nõuded võiksid tuleneda väidetavast ebaõigest maakasutusõiguse lõpetamisest, kuid sel juhul

ei saaks olla kostjaks E. Murs.

II. Kassatsioonkaebus ja selle põhjendused

Kassatsioonkaebuses palus hageja ringkonnakohtu otsuse tühistada ja saata asi uueks läbivaatamiseks

samale ringkonnakohtule. Hageja leidis, et kohus on rikkunud protsessiõiguse norme ja vääralt

kohaldanud materiaalõiguse norme.

Hageja omand istandusele oli tekkinud põllumajandusreformi käigus 7. detsembri 1992. a ostu-

müügilepingu alusel. Seega oli istandus enne asjaõigusseaduse jõustumist hageja omandis. Asudes

seisukohale, et maa erastamisel kostjale puudus hagejal omand istandusele, pidi ringkonnakohus

põhjendama, millise seaduse alusel hageja omand lõppes.

Istandus on ehitis planeerimis- ja ehitusseaduse § 38 mõttes ning sellise ehitise suhtes on kohaldatav

AÕSRakS § 13 lg 1. Selle sätte kohaselt kuni maa kinnistusraamatusse kandmiseni ei ole õiguslikul

alusel püstitatud ehitis maa oluline osa, kui seadus ei sätesta teisiti. Seega oli hageja istanduse kui

vallasasja omanik kuni istandusealuse maa kandmiseni kinnistusraamatusse. Pärast seda muutus

istandus maatüki oluliseks osaks. Kostja rikkus hageja omandiõigust, sest istandus läks kostja

omandisse kinnisasja olulise osana ilma hageja nõusolekuta. Kostja on hagejale kuulunud istanduse

arvel rikastunud.

III. Vastus kassatsioonkaebusele

Kostja vaidles kassatsioonkaebusele vastu. 7. detsembri 1992. a ostu-müügilepingu ja üleandmisakti

alusel võttis hageja Sootaga sovhoosilt vastu aiad Raadil ja Vasulas. Vaidlusalune maatükk asub Vahi

külas.

IV. Riigikohtu otsuse põhjendused ja resolutsioon

Kolleegium leidis, et kassatsioonkaebus ei anna alust ringkonnakohtu otsuse tühistamiseks.

Vaidlust ei ole selles, et kostja omandas koos maatükiga istanduse. Küll ei lõpetanud

asjaõigusseaduse jõustumine hageja omandit istandusele. AÕS § 16 lg 1 kohaselt on kasvav mets,

muud taimed ja koristamata vili maatüki oluliseks osaks. AÕS § 15 lg 2 sätestab, et asi ja tema

olulised osad ei või olla erinevate õiguste ja kohustuste esemeks, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti.

MaaRS §-st 22 lg 1 tuleneb, et istanduse ja maatüki omanikuks saavad olla erinevad isikud.

TsK § 477 lg 1 kohaselt on isik, kes ilma seadusega või tehinguga kindlaks määratud alusteta

omandas vara teise arvel, kohustatud viimasele alusetult omandatud vara tagastama ning lg 3 kohaselt

alusetult omandatud vara natuuras tagastamise võimatuse korral, tuleb hüvitada selle omandamise

momendil määratav väärtus rahas. Kostja erastas hagejale kuulunud istanduse aluse maa maareformi

käigus. Kinnistusregistriosa avati AÕS RakS §-s 11 lg 3 nimetatud dokumentide alusel. Pole

tõendatud, et kostjal puudus õiguslik alus maatüki omandamiseks või see oleks ära langenud. Seega

ei ole alusetu rikastumise õigussuhet tekkinud ning hagi rahuldamiseks alus puudub. Erastamise

seaduslikkus ei ole antud vaidluse esemeks.

Kui hageja leiab, et talle on õigusvastaselt tekitatud kahju, siis on tal õigus kahju tekitanu vastu

esitada kahju hüvitamise nõue.

Juhindudes TsMS § 362 p 1, kolleegium

o t s u s t a s:

Jätta Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi 21. veebruari 2001. a otsus muutmata ja

kassatsioonkaebus rahuldamata.

H. Jõks, J. Luik, T. Vernik