3-2-1-94-01 · Riigikohus

3-2-1-94-01

K O H T U O T S U S

Eesti Vabariigi nimel

Tartus 20. juunil 2001. a

Aleksandr Jemeljanovi hagi AS Balti ES vastu tervisele tekitatud kahju hüvitamiseks.

Riigikohtu tsiviilkolleegium, koosseisus eesistuja A. Kull, liikmed J. Luik ja T. Vernik, vaatas läbi

kirjalikus menetluses 21. mail 2001. a A. Jemeljanovi ja AS Balti ES kassatsioonkaebuste alusel Viru

Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi 23. jaanuari 2001. a otsuse tsiviilasjas nr II-2-5/01.

I. Asjaolud ja varasem menetluse käik

A. Jemeljanov töötas alates 20. oktoobrist 1997. a. AS-s Balti ES stantsijana. 24. juulil 1998. a istus

A. Jemeljanov tööpausi ajal elektrilise laaduri tagumisele osale. Tööline K. Gomzjakov pani laaduri

tööle ja liikuma hakanud laadur surus A. Jemeljanovi vasaku jala vastu lehtmetalli virna. Õnnetuses

sai A. Jemeljanov raske trauma ja tal amputeeriti osaliselt vasaku jala pöid. A. Jemeljanov kaotas

erialasest töövõimest 80 %. A. Jemeljanovile määrati invaliidsuspension alates 25. novembrist

1998. a 841 kr kuus ja alates 1. detsembrist 1999. a kuni 30. novembrini 2000. a 1025 kr kuus.

Õnnetusjuhtumi raportis märgiti tööandja süüks 10 %.

Hagiavalduses palus A. Jemeljanov määrata õnnetuses tööandja süü astmeks 90 % ning välja mõista

hüvitise tervisele tekitatud kahju eest.

Narva Linnakohtu 20. juuli 2000. a otsusega hagi rahuldati. Tööandja süü astmeks määrati 90 %;

kostjalt mõisteti hageja kasuks välja ühekordne hüvitis 21 875 kr 20 s, igakuiselt 1002 kr 90 s alates

21. juulist 2000. a kuni arstliku kordusläbivaatuseni 8. novembril 2000. a. ja toetus kollektiivlepingu

järgi 12 007 kr 45 s.

Otsuse põhjenduste kohaselt ei olnud märgitud õnnetusjuhtumi aktis ja raportis ning

töökaitsenõukogu 30. juuli 1998. a istungi protokollis hageja süü astet. Ebaõige oli lähtuda hageja süü

astmest 90 %. Töökaitse eeskirja rikkumise eest võeti tootmistsehhi juht haldusvastutusele ning

meister M. Iljin ja tööline K. Gomzjakov distsiplinaarvastutusele. Kostja süü astet on alusetult

vähendatud. Hageja käitumises puudus raske ettevaatamatus.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

Viru Ringkonnakohtu 23. jaanuari 2000. a otsusega linnakohtu otsust muudeti. Kostja süü astmeks

määrati 50 %; kostjalt mõisteti hageja kasuks välja ühekordne hüvitis 11 728 kr 25 s ja toetus

kollektiivlepingu järgi 5 336 kr 65 s. Kostjalt nõuti sisse riigilõiv 1470 kr riigituludesse. Muud

kohtukulud jäeti poolte enda kanda.

Otsuse põhjenduste kohaselt oli hageja teadlik tootmises kasutatavate mehhanismidega seotud

ohtudest ja teda oli korduvalt ohutustehnikast instrueeritud. Õnnetus oli seotud hageja enda raske

ettevaatamatusega. Hageja teadis, et laadur ei ole inimeste veoks ja selle tagaosal istuda ei tohi, kuid

istus sinna ikkagi. Hageja oli ise 50 % õnnetuses süüdi. Lähtudes meistri M. Iljini ja töölise

K. Gomzjakovi osast tööõnnetuse põhjustamises, oli tööandja süüdi 50 %. Hüvitise arvutamisel

lähtus ringkonnakohus TsK §-dest 462 ja 464 ning Vabariigi Valitsuse 10. juuni 1992. a määrusega

nr 172 kinnitatud ettevõtete, asutuste ja organisatsioonide töötajatele tööülesannete täitmisel saadud

vigastuse või muu tervisekahjustusega tekitatud kahju hüvitamise ajutisest korrast (edaspidi: ajutine

kord).

II. Hageja kassatsioonkaebus ja selle põhjendused

Hageja palus ringkonnakohtu otsuse tühistada ja teha uue otsuse.

Ringkonnakohus rikkus protsessiõiguse norme. Ringkonnakohus väljus hagiavalduse ja

apellatsioonkaebuse piiridest. Vaidluse all ei olnud töötaja süü aste tööõnnetuses. Tööandja süüd

kinnitavaid tõendeid analüüsimata, tegi ringkonnakohus ebaõige järelduse, et pooled olid

tööõnnetuses võrdselt süüdi. Ringkonnakohus jättis ebaõigesti hageja kohtukulud hageja enda kanda.

III. Kostja vastus kassatsioonkaebusele

Kostja pidas hageja kassatsioonkaebust põhjendamatuks.

IV. Kostja kassatsioonkaebus ja selle põhjendused

Kostja palus muuta ringkonnakohtu otsust hageja kasuks välja mõistetud hüvitise suuruse osas.

Ringkonnakohus kohaldas hüvitise arvutamisel ebaõigesti Vabariigi Valitsuse 10. juuni 1992. a

määrusega nr 172 kinnitatud kahju hüvitamise ajutist korda ja TsK § 462 sätteid. Vastavalt TsK § 462

ja korra p-le 10 vähendatakse kannatanule väljamakstavat summat sõltuvalt tema süü astmest.

Ringkonnakohus arvutas hüvitise suuruse välja ebaõiges järjekorras.

V. Hageja vastus kassatsioonkaebusele

Hageja pidas kostja kassatsioonkaebust põhjendamatuks.

VI. Riigikohtu otsuse põhjendused ja resolutsioon

Kolleegium leidis, et hageja kassatsioonkaebus ei anna alust apellatsioonikohtu otsuse tühistamiseks.

Apellatsioonikohus on esitatud tõenditele tuginedes tuvastanud õnnetusjuhtumi asjaolud ning

põhjendatult määranud poolte süü astmeks kummalgi 50 %. Apellatsioonikohtu otsus, jätta

kohtukulud poolte enda kanda, on kooskõlas TsMS § 60 lg-ga 1, mille kohaselt võib kohus hagi

osalise rahuldamise korral jätta kummagi poole kohtukulud tema enda kanda.

Kostja kassatsioonkaebuse alusel tuleb apellatsioonikohtu otsus materiaalõiguse normi väära

kohaldamise tõttu tühistada osas, millega kostjalt mõisteti hageja kasuks välja hüvitis

tervisekahjustuse eest.

Ringkonnakohus eksis hagejale tervisekahjustuse hüvitise arvutamisel TsK § 462 ja Vabariigi

Valitsuse 10. juuni 1992. a määrusega nr 172 kinnitatud ettevõtete, asutuste ja organisatsioonide

töötajatele tööülesannete täitmisel saadud vigastuse või muu tervisekahjustusega tekitatud kahju

hüvitamise ajutise korra metoodika kohaldamisel. TsK § 464 lg 1 kohaselt, kui töötajale seoses tema

töökohustuste täitmisega on tekitatud vigastus organisatsiooni süü läbi, kes on kohustatud tema eest

maksma riikliku sotsiaalkindlustuse makseid, peab see organisatsioon hüvitama kannatanule kahju

osas, mis ületab tema poolt saadava toetuse või temale pärast tema tervisekahjustust määratud ja tema

poolt tegelikult saadava pensioni summa.

TsK § 462 lg 1 kohaselt, kui kannatanu enda raske ettevaatamatus soodustas kahju tekkimist, siis

sõltuvalt kannatanu süü astmest (kahjutekitaja süü korral sõltuvalt ka tema süü astmest), tuleb

hüvitise suurust vähendada või sellest keelduda. Ajutise korra p 10 järgi, kui töövigastus tekkis mitte

ainult organisatsiooni süü läbi, vaid ka kannatanu äärmise ettevaatamatuse tagajärjel, tuleb kahju

hüvitamise ulatust vähendada olenevalt kannatanu süü astmest. Ajutise korra p 2 kohaselt seisneb

kahju hüvitamine kannatanule kaotatud sissetuleku (või selle osa) väljamaksmises rahas, millest ta jäi

ilma töövõime kaotuse või selle alanemise tagajärjel, kusjuures hüvitisest arvatakse maha seoses

töövigastusega määratud invaliidsusgrupile vastav pension või töövõimetuse astmele vastav pension.

Eeltoodust tulenevalt pidi apellatsioonikohus kõigepealt arvutama hageja sissetuleku suuruse, millest

ta jäi ilma seoses kutsealase töövõime 80 %-lise kaotusega, saadud summat pidi kohus vähendama

50 % sõltuvalt hageja süü astmest ning viimasena pidi kohus maha arvama invaliidsuspensioni.

Juhindudes TsMS § 362 p-st 2, kolleegium

o t s u s t a s:

Tühistada Viru Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi 23. jaanuari 2001. a otsus osas, millega AS-lt

Balti ES mõisteti Aleksandr Jemeljanovi kasuks välja hüvitis 11 728 krooni 25 senti ning nõuti

sisse riigilõiv 1470 krooni riigituludesse ja saata asi tühistatud osas samale ringkonnakohtule

uueks läbivaatamiseks.

Muus osas jätta ringkonnakohtu otsus muutmata.

AS Balti ES kassatsioonkaebus rahuldada.

A. Jemeljanovi kassatsioonkaebus jätta rahuldamata.

Tagastada AS-le Balti ES 19. veebruaril 2001. a tasutud kautsjon 200 (kakssada) krooni.

A. Kull J. Luik T. Vernik