3-2-1-88-01 · Riigikohus

3-2-1-88-01

K O H T U O T S U S

Eesti Vabariigi nimel

Tartus 20. juunil 2001. a

Voldemar Pilman'i hagi Ene Tiidelepp'a vastu ühisvara jagamiseks.

Riigikohtu tsiviilkolleegium, koosseisus eesistuja L. Laarmaa, liikmed J. Luik ja T. Vernik, vaatas

läbi kirjalikus menetluses 11. juunil 2001. a E. Tiidelepa kassatsioonkaebuse alusel Tallinna

Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi 30. juuni 2000. a otsuse tsiviilasjas nr II-2/589/00.

I. Asjaolud ja varasem menetluse käik

Voldemar Pilmani ja Ene Tiidelepa abielu, mis registreeriti 12. mail 1978. a Tallinna RSN TK

Perekonnaseisuosakonna Mustamäe sektoris, lahutati Tallinna Linnakohtu 3. veebruari 1997. a

otsusega. V. Pilman esitas 2. juunil 1998. a E. Tiidelepa vastu hagi, milles palus jagada abielu kestel

elamuühistus Lauka omandatud kolmetoalise korteri asukohaga Tallinnas Kalevipoja 6-72 osamaks,

tunnistades ühistu liikme E. Tiidelepa õigust osamaksule ja mõista temalt välja enamsaadud vara

arvelt 121 025 krooni 50 senti.

Tallinna Linnakohtu 21. veebruari 2000. a otsusega jäeti hagi rahuldamata. Kohtuotsuse motiividel

abielu lahutamisel pooltel ühisvara jagamises vaidlust ei olnud. Nende kokkuleppel jäi kostjale

korteri osamaks ja hagejale sõiduauto Opel Kadett. Kostja kanti 5. veebruaril 1999. a

kinnistusregistrisse korteriomandi omanikuna. Hageja on sõiduauto võõrandanud.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

Tallinna Ringkonnakohtu 30. juuni 2000. a otsusega linnakohtu otsus tühistati, uue otsusega tunnistati

E. Tiidelepa ainuomandiõigust korteriomandile ja mõisteti temalt enamsaadud ühisvara arvelt

V. Pilmani kasuks välja rahaline kompensatsioon 80 685 krooni.

Otsuse põhjenduste kohaselt asus linnakohus ekslikule seisukohale, et pooled jagasid ühisvara abielu

lõppemisel. Kokkuleppe kohta ei esitatud ühtegi dokumentaalset tõendit. Tunnistajate ütlustega on

tõendatud, et poolte vahel oli suuline kokkuleppe, kellele jääb korter ja kellele auto, kuid see ei

tähendanud ühisvara lõplikku jagamist. Elamuühistu korteri osamaks kuulus abikaasade ühisvara

hulka. Kostja on kantud korteriomandi omanikuna kinnistusregistrisse. Hageja esitatud hindamisakti

kohaselt on korteri turuväärtuseks 242 055 krooni. Kostja ei olnud hindamisaktiga nõus, kuid ei

esitanud oma vastuväidete kinnituseks tõendeid. Hageja on võõrandanud sõiduauto, kuid tõendamata

on, et müügist saadud raha on poolte vahel jagatud. Arvestades PkS § 19 lg 2 p 1, leidis kohus, et

õiglane on kostjalt hageja kasuks välja mõista 1/3 korteri väärtusest.

II. Kassatsioonkaebus ja selle põhjendused

Kostja palus kassatsioonkaebuses ringkonnakohtu otsuse tühistada ja uue otsusega jätta hagi

rahuldamata. Pooled jagasid vara kokkuleppel ja seda tõendavad tunnistajad.

Ühisvaraks oli ka sõiduauto Opel Kadett. Kohus aga arvestas ühisvarana ainult korterit. Selle hinna

määramisel lähtus kohus ebaseaduslikust hindamisaktist. Korteris ei ole hindajat käinud. Selles

märgitud hind oli tunduvalt kõrgem keskmisest müügihinnast. Akt oli kehtiv 90 päeva. See tähtaeg

lõppes 29. augustil 1998. a.

III. Vastus kassatsioonkaebusele

Vastuses kassatsioonkaebusele leidis hageja, et ringkonnakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud.

IV. Riigikohtu otsuse põhjendused ja resolutsioon

Kolleegium leidis, et ringkonnakohtu otsus tuleb TsMS § 363 p 2 alusel tühistada protsessiõiguse

normi olulise rikkumise tõttu.

Õige ei ole ringkonnakohtu seisukoht, et abielu ühisvara jagamise kokkulepet tuleb tõendada

dokumentaalse tõendiga. PkS § 18 lg 3 kohaselt jagavad abikaasad ühisvara kokkuleppel. Vaidluse

korral jagab ühisvara ühe või mõlema abikaasa nõudel kohus (PkS § 18 lg 5). Ühisvara jagamise

kokkulepe on tehing TsÜS § 60 lg 1 mõistes. Selle sätte kohaselt on tehing õigustoiming, mis on

suunatud tsiviilõiguste ja -kohustuste tekitamisele, muutmisele või lõpetamisele. PkS §-st 16

tulenevalt võivad abikaasad omavahel sõlmida ühisvara täieliku või osalise jagamise kokkuleppeid.

TsÜS § 91 lubab pooltel teha tehingu mis tahes vormis või selle tegemise vormis kokku leppida, kui

seaduses ei sätestata tehingu kohustuslikku vormi.

Kostja väitel jagati poolte ühisvara kokkuleppel abielusuhete lõppemisel 1995. aastal. Ühisvarasse

kuuluva vallasasja jagamise kokkuleppe vorminõuet perekonnaseadus ei sätesta. Üksnes ühisomandis

oleva kinnisasja jagamise leping tuleb tõestada notariaalselt (PkS § 18 lg 4). Samuti ei keela seadus

vara kokkuleppel jagamisel kõrvale kalduda abikaasade osade võrdsuse põhimõttest. TsMS § 91 lg 1

kohaselt peab kumbki pool tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited.

TsMS § 90 lg 1 kohaselt on tsiviilasjas tõendiks igasugune teave, mis on seaduses sätestatud

protsessivormis ja mille alusel kohus seaduses sätestatud korras teeb kindlaks poolte või teiste

protsessiosaliste nõudeid ja vastuväiteid põhjendavad asjaolud või nende puudumise, samuti muud

asja õigeks lahendamiseks tähtsad asjaolud ning lõige 2 järgi on tõendiks tunnistaja ütlus, poole ja

kolmanda isiku seletus, dokumentaalne tõend, asitõend, paikvaatlus ning eksperdi arvamus. Üksnes

siis, kui seadusest tulenevalt tuleb asjaolu tõendada teatud liiki või teatud vormis tõendiga, ei saa seda

asjaolu TsMS §-st 93 tulenevalt tõendada teist liiki või teises vormis tõendiga. Seega võis kostja

sõiduauto ja korteri jagamise kokkulepet tõendada enda seletuse ja tunnistajate ütlustega.

TsMS §-s 3 sätestatud tsiviilasja õigesti lahendamise põhimõttega ei ole kooskõlas ringkonnakohtu

otsusest tulenev: sõiduauto jagamise osas poolte kokkulepe kehtib - kohus seda ühisvara jagamisel ei

arvestanud, korteri osas aga mitte. Seetõttu peab kohus hageja väitele, et sõiduauto ja korteri jagamise

kokkulepet ei ole sõlmitud, hinnangut andes välja selgitama, kas hageja sõiduautot müües pidas seda

ühisvaraks. PkS § 17 lg 4 sätestab, et abikaasade ühisomandis olevat registrisse kandmisele kuuluvat

vallasasja ei või võõrandada teise abikaasa kirjaliku nõusolekuta, sõltumata sellest, kumma abikaasa

nimel on vallasasi registrisse kantud.

Juhindudes TsMS §-st 362 p 2, kolleegium

o t s u s t a s:

Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi 30. juuni 2000. a otsus ja saata asi uueks

läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule.

Kassatsioonkaebus rahuldada.

Tagastada Ene Tiidelepale 28. juulil 2001. a tasutud kautsjon 200 (kakssada) krooni ja

22. septembril 2000. a tasutud kautsjon 606 (kuussada kuus) krooni 85 senti.

L. Laarmaa, J. Luik, T. Vernik