3-2-1-21-01 · Riigikohus

3-2-1-21-01

K O H T U O T S U S

Eesti Vabariigi nimel

Tartus 18. juunil 2001. a

Alla Popkova hagi AS Lukoil Eesti vastu töövaidluses.

Riigikohtu tsiviilkolleegium, koosseisus eesistuja J. Luik, liikmed L. Laarmaa ja T. Vernik, vaatas

läbi kirjalikus menetluses 5. märtsil 2001. a AS Lukoil Eesti kassatsioonkaebuse alusel Tallinna

Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi 28. septembri 2000. a otsuse tsiviilasjas nr II-2/821/00.

I. Asjaolud ja varasem menetluse käik

A. Popkova töötas alates 17. juulist 1994. a AS Lukoil Eesti ökonomistina. Alates 31. märtsist kuni

4. oktoobrini 1998. a oli A. Popkova lapsehoolduspuhkusel. A. Popkova asus uuesti tööle AS Lukoil

Eesti 5. oktoobri 1998. a käskkirja alusel, mille kohaselt vahepeal koondatud ökonomisti ametikoht

loodi uuesti ja tööruumiks määrati Tallinnas Marja 9 büroohoone 3. korruse kabinet. Tööandja

11. jaanuari 1999. a käskkirjaga nr 13-k määrati A. Popkova tööruumiks 6. korruse kabinet.

Tööleping A. Popkovaga lõpetati 5. aprillil 1999. a tööandja algatusel TLS § 86 p 6 alusel seoses

töökohustuste rikkumisega. Rikkumiseks, mille eest tööandja määras A. Popkovale

distsiplinaarkaristusena kolmel korral noomituse, kahel korral rahatrahvi ja lõpuks töölepingu

lõpetas, oli A. Popkova puudumine mitmel päeval oma tööruumist 6. korrusel ja kahel päeval töölt

lahkumine enne tööpäeva lõppu.

Hagis palus A. Popkova tühistada käskkirja, millega määrati tema tööruumiks 6. korruse kabinet;

tühistada kõik käskkirjad, milledega määrati distsiplinaarkaristused; tunnistada töölepingu lõpetamine

ebaseaduslikuks; ennistada ta tööle ja välja mõista: keskmine palk töölt sunnitud puudumise aja eest;

1999. a veebruaris-märtsis vähemsaadud töötasu; trahvidena kinnipeetud töötasu ja viivis; viivis

palga kinnipidamise eest 1999. a veebruaris ja lõpparve kinnipidamise eest ühe kuu keskmine palk.

Hagi põhjendas A. Popkova sellega, et käskkiri, millega määrati tema tööruumiks 6. korruse kabinet,

ei ole põhjendatud ega seaduslik. Tööandjal puudus vajadus hagejat ümber paigutada, see oli

ebaotstarbekas. Töölepingu järgi oli hageja tööks raamatupidamine, finantsanalüüs, läbirääkimiste

pidamine ja lepingute ettevalmistamine. Seega oli hagejal liikuva iseloomuga töö, mis ei ole seotud

konkreetse ruumiga. 6. korruse ruum ei ole kabinet, see on tegelikkuses saal, seal ei ole telefoni ja

seda kasutatakse dokumentide hoidlana. Käskkirjale, millega hageja pärast lapsehoolduspuhkust tööle

asus, kirjutas hageja alla ja sellega oli sõlmitud kokkulepe hageja töötamiseks 3. korruse kabinetis.

Tööandja ühepoolne kokkuleppe muutmine ei olnud seaduslik. Hageja töökohaks oli AS Lukoil Eesti

Tallinnas Marja 9. Hageja viibis oma töökohal ja tema karistamine 6. korruse tööruumis

mitteviibimise eest oli ebaseaduslik. Hageja ei lahkunud kahel päeval töölt enne tööpäeva lõppu -

ühel päeval neist oli ta tööl tööpäeva lõpuni, teisel korral lahkus ta lõunavaheaja arvel varem.

Kostja vaidles hagile vastu. Korralduse täitmata jätmise eest hageja distsiplinaarkorras karistamine ja

töölepingu lõpetamine oli seaduslik. Hagejale tehti käskkirjaga teatavaks korraldus 6. korruse

tööruumi asumiseks. Hageja kasutuses olnud 3. korruse kabinetti oli vaja äriühingu nõukogu esimehe

tööruumiks.

Tallinna Linnakohtu 11. aprilli 2000. a otsusega rahuldati hagi osaliselt. Kohus tühistas käskkirja,

millega hagejale avaldati noomitus ühel päeval kell 10.55 töölt lahkumise eest; käskkirja, millega

määrati hagejale rahatrahv ühel päeval kell 16.30 töölt lahkumise eest; käskkirja, millega määrati

hagejale rahatrahv 6. korruse tööruumis mitteviibimise eest ning mõistis kostjalt välja kinnipeetud

trahvid, vähemmakstud palga ja viivise ning ühe kuu keskmise palga lõpparve kinnipidamise eest,

kokku 48 045 kr 56 s. Kohus jättis rahuldamata nõude käskkirja tühistamiseks, millega määrati

hageja tööruumiks 6. korruse kabinet; nõude kahe käskkirja tühistamiseks, millega hagejale avaldati

noomitus tööruumist puudumise eest; nõude töölepingu lõpetamise ebaseaduslikuks tunnistamiseks,

tööle ennistamiseks ja töölt sunnitud puudumise aja eest hüvitise saamiseks.

Otsuse põhjenduste kohaselt ei olnud töölepingus kokkulepet hageja tööruumi kohta. Hageja

töökohaks oli AS Lukoil Eesti büroohoone Tallinnas Marja 9. Tööandjal oli õigus töötajat ümber

paigutada büroohoone ühest ruumist teise ilma töötajalt nõusolekut küsimata. Töölepingu tingimusi

see ei muutnud. 6. korruse ruumi kontrollinud tööinspektor ei teinud töötingimuste kohta

ettekirjutusi. Teise tööruumi ümberpaigutamine ei olnud ebaseaduslik.

Kaks noomitust, mis avaldati hagejale 6. korruse tööruumis mitteviibimise eest, vastasid süüteole,

karistuste määramisel ei rikutud protseduurireegleid ja nende kahe käskkirja tühistamiseks ei ole

alust. Kohus tuvastas, et hageja oli teadlik käskkirjast, millega määrati tema tööruumiks 6. korruse

kabinet. Töötaja keeldus alusetult tööandja seadusliku korralduse täitmisest. Hageja seletuste ja

tunnistajate ütlustega on tõendatud, et hageja viibis pidevalt tööl, kuid mitte 6. korruse tööruumis,

vaid 3. korrusel.

Hagejat karistati noomitusega ühel päeval töölt puudumise eest alates kella 10.55-st. Kohus tuvastas,

et hageja töölt puudumine ei ole tõendatud ja karistamine oli ebaseaduslik.

Hagejat karistati kahel korral rahatrahviga, millede määramisel tööandja rikkus protseduurireegleid,

mistõttu on käskkirjad ebaseaduslikud.

TLS § 103 lg 1 kohaselt on tööandjal õigus tööleping lõpetada § 86 p 6 alusel, kui süütegu häiris tööd

ja töötajal on kustumata distsiplinaarkaristus. Tööandja lõpetas hagejaga töölepingu TLS § 86 p 6

alusel töötajapoolse töökohustuste rikkumise tõttu. Keeldumisega töötada 6. korruse kabinetis häiris

hageja kostja tööd ning näitas üles soovimatust täita temale antud korraldusi. Hageja jättis tööandja

korraldused täitmata ka pärast korduvaid distsiplinaarkaristusi, mistõttu kostja pidas põhjendatult

hageja süülist käitumist tõsiseks rikkumiseks ja töölepingu lõpetamine oli seaduslik.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

Tallinna Ringkonnakohtu 28. septembri 2000. a otsusega tühistati linnakohtu otsus osas, millega oli

jäetud rahuldamata hagi kahe käskkirja tühistamiseks, millega hagejat oli kahel korral karistatud

noomitusega 6. korruse tööruumis mitteviibimise eest; töölepingu lõpetamise ebaseaduslikuks

tunnistamiseks, tööle ennistamiseks ja töölt sunnitud puudumise aja eest keskmise palga välja

mõistmiseks. Uue otsusega tühistati eeltoodud kaks käskkirja, tunnistati töölepingu lõpetamine

ebaseaduslikuks, hageja ennistati tööle ja mõisteti kostjalt välja töölt sunnitud puudumise aja eest

keskmine töötasu 204 273 kr 80 s. Muus osas jäeti linnakohtu otsus muutmata.

Otsuse põhjenduste kohaselt on õige linnakohtu otsus osas, millega jäeti tühistamata 11. jaanuari

1999. a käskkiri nr 13-k korraldusega määrata hageja tööruumiks 6. korruse ruum.

Apellatsioonikohus märkis, et töötaja on õigustatud nõudma vajalikke töötingimusi, kuid see ei võta

tööandjalt õigust paigutada töötajat töökohas ühest ruumist teise.

Kaks käskkirja, millega hagejale avaldati noomitus 6. korruse tööruumis mitteviibimise eest, on

protseduurireeglite rikkumine ebaseaduslikud. Uue tööruumi määramise käskkirjal puudub hageja

allkiri sellest teadasaamise kohta. Tunnistajate allkirjadest käskkirjal ei ilmne, kellele ja millal on

käskkiri teatavaks tehtud. Seega ei ole tööandja ümber lükanud hageja väidet, et teise ruumi kolimise

vajadusest sai hageja teada alles siis, kui avaldati esimene noomitus korralduse mittetäitmise eest.

Tööandja oli kohustatud võtma hagejalt seletuse enne karistuste määramist, sest karistada saab

töötajat, kelle üleastumine on kindlaks tehtud (TDVS § 2). Mõlemad noomitusega käskkirjad

sisaldasid hagejalt seletuskirja võtmise kohustust. Kostja käskkirjadest ilmneb, et karistus määrati

enne töötaja süüteo kindlaks tegemist. TDVS § 7 lg 1 kohaselt on tööandjal õigus nõuda süüdlaselt

kirjalikku seletust. Seaduse mõtte kohaselt peaks see toimuma enne distsiplinaarkaristuse määramist,

mitte vastupidi. Hageja karistamine distsiplinaarkorras ei olnud seaduslik ja käskkirjad tuleb

tühistada.

Kuna töölepingu lõpetamise aluseks olnud distsiplinaarkaristused on tühistatud, siis on ära langenud

töölepingu lõpetamise alus TLS § 86 p 6 järgi. Hageja mitteasumist 6. korruse tööruumi ei saa lugeda

selliseks süüteoks, mis häiris tööandja tööd ning andis aluse töölepingu lõpetamiseks. Kostja ei

eitanud asjaolu, et ökonomisti koht oli koondatud ning hagejale ei olnud tööd anda.

II. Kassatsioonkaebus ja selle põhjendused

Kostja palus apellatsioonikohtu otsuse tühistada materiaalõigusnormi väära kohaldamise tõttu.

TLS § 50 p 3 kohaselt on töötaja kohustatud õigeaegselt ja täpselt täitma tööandja seaduslikke

korraldusi. Hageja ei täitnud tööandja seaduslikku korraldust asuda tööle 6. korruse ruumis. Ebaõige

on kohtu järeldus, et hageja ei teadnud tööandja korraldusest enne esimese noomituse määramist

18. jaanuaril 1999. a. Teise ruumi ümberpaigutamise käskkiri tehti hagejale teatavaks käskkirja

väljaandmise päeval 11. jaanuaril 1999. a. Käskkiri sisaldas korraldust hagejale uue tööruumi

määramiseks ja see tehti teatavaks tunnistajate juuresolekul.

Hageja karistamisel distsiplinaarkorras lähtuti asjaolust, et ta jätkuvalt ja pahatahtlikult keeldus

täitmast tööandja seaduslikku korraldust. TDVS § 12 lg 1 kohaselt on distsiplinaarkaristus määratud

päevast, mil töötaja andis allkirja dokumendile, millega tööandja vormistas karistuse. Teine noomitus

tehti 1. veebruari 1999. a käskkirjaga ja sellele andis hageja allkirja 8. veebruaril 1999. a. Käskkirjas

kohustati hagejat esitama seletuskiri, mida ta aga ei teinud. Hagejale karistuse määramise aluseks olid

teised tõendid, mille kirjeldamist TDVS § 11 kohaselt distsiplinaarvastutuse kohaldamise

dokumendis ei nõuta. Seega oli ebaõige ringkonnakohtu seisukoht, et hagejat karistati enne tema

süüteo kindlaks tegemist. Kohus jättis põhjendamatult tähelepanuta asjaolu, et töölepingu

lõpetamiseks hagejaga TLS § 86 p 6 alusel andis nõusoleku tööinspektor.

III. Vastus kassatsioonkaebusele

Vastuses kassatsioonkaebusele pidas hageja kassatsioonkaebust põhjendamatuks.

Kohtul on õigus hinnata tööandja korralduse aluseks olevaid asjaolusid ja sellele järgnenud sündmusi

ning analüüsida korralduse seaduslikkust ja põhjendatust. Tööandja ei tõendanud oma väidet, et 3.

korruse tööruumi oli vaja äriühingu nõukogu esimehe tööruumiks. Hageja viibis 3. korruse

tööruumis, sest seda ei kasutanud keegi teine.

Karistuse kohaldamisel peab tööandja järgima seaduse nõudeid ning motiveerima oma tegevust.

TDVS § 11 nõuab, et karistuse kohaldamise dokumendis tuleb märkida süüteo kirjeldus ja karistuse

mõistmisel arvesse võetud asjaolud. Tegelikkuses keeldus kostja hagejale tööd andmast ja selle

asjaolu võttis kostja kohtuistungil omaks.

IV. Riigikohtu otsuse põhjendused ja resolutsioon

Kolleegium leidis, et apellatsioonikohtu otsuse tühistamiseks ei ole alust. Muuta tuleb aga otsuse

põhjendust 1. veebruari 1999. a käskkirja nr 43-k tühistamiseks seoses materiaalõigusnormi väära

tõlgendamisega.

Tööleping on töötaja ja tööandja kokkulepe, mille kohaselt töötaja kohustub tegema tööd, alludes

tööandja juhtimisele ja kontrollile, tööandja aga kohustub töö eest maksma ning kindlustama

töötingimused. Seega on töötaja tööülesannete täitmisel tööandjaga alluvusvahekorras ja kuigi

töölepingule on iseloomulik lepingupoolte teatav ebavõrdsus, ei tähenda see seda, et pooled võiksid

jätta järgimata vastastikuse kohustuse olla teineteise suhtes viisakad. Viisakas käitumine eeldab, et

tööandja kindlustab töötaja kokkulepitud tööga ning annab selgelt ja õigeaegselt vajalikke korraldusi,

töötaja aga teeb kokkulepitud tööd, täidab tööandja seaduslikke korraldusi ja hoidub tegudest, mis

takistavad teistel töötajatel kohustuste täitmist. Eeltoodud põhimõtted on väljendatud TLS §-des 1,

48, 49 ja 50, milledes sätestatakse töölepingu sisust tulenevad tööandja ja töötaja kohustused. Töötaja

karistamine selle eest, kui ta süüliselt jätab oma kohustused täitmata või ei täida neid nõuetekohaselt,

toimub töötajate distsiplinaarvastutuse seaduses sätestatud põhimõtetel ja korras. TDVS § 8 lg 1

kohaselt ei tohi distsiplinaarkaristus olla ilmses vastuolus süüteo raskuse, selle toimepanemise

asjaolude ning töötaja eelneva käitumisega. TDVS § 23 lg 2 kohaselt on kohtul õigus tühistada

määratud distsiplinaarkaristused, kui töötajat on karistatud ebaseaduslikult, sealhulgas süüteo

raskusele, selle toimepanemise asjaoludele ning töötaja eelnevale käitumisele ilmselt mittevastava

karistusega.

Pooled ei vaidlustanud kassatsioonimenetluses apellatsioonikohtu otsust osas, millega jäeti

rahuldamata hageja nõue 11. jaanuari 1999. a käskkirja nr 13-k tühistamiseks, millega määrati

hagejale teine tööruum 6. korrusel.

Vaidluse töötaja ja tööandja vahel põhjustas asjaolu, et tööandja ei teinud töötajale õigeaegselt

teatavaks korraldust tööruumi vahetamiseks ning töötaja leidis korraldusest teada saades, et ta ei häiri

tööandja tööd ega takista teistel töötajatel kohustuste täitmist, kui jääb edasi oma senisesse 3. korruse

kabinetti, kuna keegi teine seda ei kasutanud.

Apellatsioonikohus tuvastas, et 11. jaanuari 1999. a käskkirjast nr 13-k, millega töötajale määrati

teine tööruum 6. korrusel, sai töötaja teada siis, kui 18. jaanuari 1999. a käskkirjaga nr 15-k karistati

teda distsiplinaarkorras noomitusega tööandja korralduse täitmata jätmise eest. Hinnates 11. jaanuari

1999. a käskkirja nr 13-k, millega määrati hagejale teine tööruum 6. korrusel, ei rikkunud

apellatsioonikohus TsMS § 95 lg 1 nõuet hinnata tõendit igakülgselt, täielikult ja objektiivselt.

Apellatsioonikohus märkis otsuses õigesti, et käskkirjal puudub töötaja allkiri sellest teadasaamise

kohta ja kahe isiku allkirjast käskkirjal ei ilmne, kellele ja millal käskkiri teatavaks tehti. Kuna ei

olnud tõendatud, et töötaja oli teadlik tööruumide vahetamisest, tühistas apellatsioonikohus

põhjendatult 18. jaanuari 1999. a käskkirja nr 15-k, millega töötajat noomitusega karistati 6. korruse

tööruumis mitteviibimise eest.

Apellatsioonikohus tuvastas, et enne 1. veebruari 1999. a käskkirjaga nr 43-k noomituse avaldamist

ei võetud töötajalt seletuskirja 6. korruse tööruumis mitteviibimise kohta ja kuna karistus määrati

enne töötaja süüteo kindlakstegemist, siis tegi apellatsioonikohus sellest järelduse, et töötaja

karistamine ei olnud seaduslik. Apellatsioonikohus leidis, et TDVS § 7 lg 1 mõtte kohaselt peab

töötajalt seletuse võtmine toimuma enne distsiplinaarkaristuse määramist.

Kolleegium leidis, et apellatsioonikohus tõlgendas vääralt TDVS § 7 lg 1, mille kohaselt tööandjal on

õigus nõuda süüdlaselt kirjalikku seletust süüteo kohta. Seletuse nõudmine on tööandja õigus, see ei

pea toimuma tingimata enne distsiplinaarkaristuse määramist, sest sama paragrahvi lg 3 kohaselt võib

distsiplinaarkaristuse määrata seletust nõudmata, kui süütegu on tõendatud muude tõenditega. Seega

ei olnud põhjendatud 1. veebruari 1999. a käskkirja nr 43-k tühistamine töötajalt seletuskirja võtmata

jätmise pärast. Küll aga on selle käskkirja tühistamiseks teine alus.

TDVS § 23 lg 2 kohaselt tühistab kohus määratud distsiplinaarkaristuse, kui töötajat on karistatud

ebaseaduslikult, sealhulgas süüteo raskusele, selle toimepanemise asjaoludele ning töötaja eelnevale

käitumisele ilmselt mittevastava karistusega. Vastuväites hagile põhjendas kostja hageja

ümberpaigutamist teise tööruumi sellega, et hageja kasutuses olnud 3. korruse kabinetti oli vaja

äriühingu nõukogu esimehe tööruumiks. TsMS § 91 lg 1 kohaselt peab kumbki pool tõendama neid

asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited. Kostja oma vastuväidete tõendamiseks, et

korraldus hageja paigutamiseks 6. korruse tööruumi oli vajalik või et hageja takistas korralduse

mittetäitmisega teistel töötajatel kohustuste täitmist või häiris tööd, ühtegi tõendit kohtule ei esitanud.

Apellatsioonikohus andis sellele ajaolule ka hinnangu, märkides, et hageja mitteasumine 6. korruse

tööruumi, ei olnud selline süütegu, mis oleks häirinud asutuse tööd. Seega on 1. veebruari 1999. a

käskkirja nr 43-k tühistamise aluseks karistuse ilmne mittevastavus süüteo toimepanemise

asjaoludele.

Apellatsioonikohus tuli tuvastatud asjaolusid ja esitatud tõendeid hinnates põhjendatult järeldusele, et

töötaja mitteviibimine 6. korruse tööruumis, ei olnud selline süütegu, mis oleks häirinud tööandja

tööd ja andnud aluse TLS § 86 p 6 alusel töölepingu lõpetamiseks töökohustuste rikkumise tõttu.

Kohus märkis otsuses, et kostja omaksvõtuga on tõendatud, et tegelikult ei olnud kostjal hagejale

tööd anda. Apellatsioonikohus tunnistas põhjendatult hagejaga töölepingu lõpetamise

ebaseaduslikuks kui hageja süüteo asjaoludele ilmselt mittevastava ning ebaotstarbeka karistuse.

Juhindudes TsMS §-st 362 p 1, kolleegium

o t s u s t a s:

Jätta Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi 28. septembri 2000. a otsus jõusse otsuse

põhjendavas osas tehtud muudatustega.

Kassatsioonkaebus jätta rahuldamata.

J. Luik, L. Laarmaa, T. Vernik