3-3-1-32-01 · Riigikohus

3-3-1-32-01

OTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Tartus 11. juunil 2001

O. Põdra, M. Raagi ja E. Möldri kassatsioonkaebuse läbivaatamine ORAS § 12 lg. 3 p. 3

kohaldamise asjas

Riigikohtu halduskolleegium koosseisus Tõnu Anton (eesistuja), Jüri Põld ja Harri Salmann vaatas

17. mail 2001 avalikul kohtuistungil läbi Oskar Põdra, Maie Raagi ja Ene Möldri

kassatsioonkaebuse Tartu Ringkonnakohtu 6. septembri 2000. a. otsuse peale haldusasjas nr. II-3-

93/00.

Protsessiosalistena võtsid istungist osa Oskar Põder ja Õru vallavanem Andres Palloson.

Istungisekretär oli Tiiu Varend.

O. Põder, M. Raag ja E. Mölder esitasid kaebuse Õru Vallavalitsuse 25. jaanuari 2000. a. korralduse

nr. 7 tühistamiseks. Selle korraldusega jäeti neile tagastamata Marimõisa 12 talu hooned

põhjendusega, et need on L. Lugu heauskses omandis.

Võru Maakohtu halduskohtuniku 24. aprilli 2000. a. otsusega haldusasjas nr. 3-16 2000 jäeti

kaebus rahuldamata. Halduskohtunik leidis:

ÕVVTK Valga Maakonnakomisjoni 5. mai 1994. a. otsusega tunnistati Alma-Alide Põder, Edgar-

Rudolf Põder ja Oskar Põder omandireformi õigustatud subjektideks Marimõisa nr. 12 talu maa ja

1947. a. võõrandatud talu hoonete osas. Seega on tuvastatud, et need hooned võõrandati 1947. a. ja

anti üle kolmandale isikule. Valga Maavalitsuse Hooneregistri talituse 20. jaanuari 2000. a. tõendiga

on tõendatud, et L. Lugu omandina on registreeritud Marimõisa talu elamu, laut, kanala, karjaköök,

kelder, kuur, ait ja saun. Riiklike registrite õigsust eeldatakse, kuni pole tõendatud vastupidist.

ORAS § 12 lg. 3 järgi ei tagastata õigusvastaselt võõrandatud vara, mis on füüsilise isiku heauskses

omandis. Vaidlustatud korraldus pole vastuolus Põhiseaduse §-ga 10. Vallavalitsus tugines korralduse

andmisel õigesti korralduse andmise ajal kehtinud ORAS § 12 lg. 3 redaktsioonile.

ORAS § 12 lg. 3 ei välista isiku omandi heausksust, kui vara omandati tasuta. Pole tõendatud, et

L. Lugu võtnuks osa õigusvastaselt võõrandatud vara omanike kohtuvälisest represseerimisest või

vara õigusvastasest võõrandamisest.

O. Põder, M. Raag ja E. Mölder esitasid selle otsuse peale apellatsioonkaebuse, mille Tartu

Ringkonnakohus jättis 6. septembril 2000 rahuldamata. Kuna halduskohtuniku otsus on seaduslik ja

põhjendatud, ei korranud ringkonnakohus selle motiive. Ringkonnakohus leidis:

HKMS § 9 lg. 7 järgi vaatab halduskohus asja läbi kaebuses esitatud taotluse ulatuses. Kaevatud pole

ÕVVTK Valga Maakonnakomisjoni 5. mai 1994. a otsuse peale, millega tuvastati, et Marimõisa

nr. 12 talu hooned võõrandati 1947. a.

Iseenesest õige on apellantide seisukoht, et hooneregistri kanne ja omandiõiguse registreerimine Õru

küla TSN TK 4. veebruari 1970. a. otsusega ei saanud olla L. Lugu omandiõiguse tekkimise aluseks

taluhoonetele. Valga Maakohtu halduskohtuniku 11. juuni 1999. a. jõustunud otsusega jäeti

rahuldamata apellantide kaebus Õru Küla TSN TK 4. veebruari 1970. a. otsuse nr. 4 peale. Seepärast

on asjakohatud apellantide väited täitevkomitee selle otsuse seadusevastasuse tõestamiseks.

Käesoleva haldusasja piirest väljub täitevkomitee otsuse seaduslikkuse hindamine, samuti selle

hindamine, kas hooneregistri toiming talu hoonete registreerimisel L. Lugu nimele oli seaduslik.

Tõendid selle kohta, millal riik andis omandi talu hoonetele üle L. Lugule, puuduvad. Riik pole aga

omanikuna vaidlustanud Marimõisa talu hoonete omandiõiguse registreerimist L. Lugu nimele Õru

küla TSN TK 4. veebruari 1970. a. otsusega. Alates 1970. a. on tõendatud, et talu hooned on L. Lugu

omandis.

ORAS § 12 lg. 3 p. 3 järgi ei tagastata õigusvastaselt võõrandatud vara, mis on füüsilise isiku

heauskses omandis. L. Lugu on selle vara heauskne omanik, sest pole tõendatud, et ta võttis osa

õigusvastaselt võõrandatud vara omaniku kohtuvälisest represseerimisest või tema vara

õigusvastasest võõrandamisest. Ka muud asjaolud ei anna alust eeldada tema pahausksust.

Vallavalitsus pidi lähtuma ORAS § 12 lg. 3 p. 3 redaktsioonist, mis kehtis vaidlustatud korralduse

andmise ajal. Apellandi viide Tsiviilkoodeksi §-le 156 on asjakohatu.

Korraldus pole vastuolus Põhiseaduse §-ga 10.

Põhjendamatu on apellandi seisukoht, et Võru halduskohtunik pidanuks arvestama Tartu

Ringkonnakohtu 24. septembri 1999. a. otsuse seisukohta, et ORAS § 12 lg. 3 p. 3 ei välista omaniku

pahauskseks tunnistamist teistel alustel, sealhulgas kui ta sai vara tasuta, et kohus pidanuks L. Lugu

selle seisukoha tõttu lugema pahauskseks omanikuks. Ringkonnakohtu seisukohad seaduse

tõlgendamisel pole esimese astme kohtule siduvad. See, kas omanik on hea- või pahauskne, tuleb

lahendada igal konkreetsel juhul olemasolevate tõendite alusel. Seisukoht, et pahausksus võib

seisneda ka vara tasuta omandamises, ei tähenda, et see on nii ka konkreetsel juhul.

O. Põder, M. Raag ja E. Mölder esitasid ringkonnakohtu otsuse peale kassatsioonkaebuse, milles

paluvad tühistada ringkonnakohtu ja halduskohtuniku otsuse ja saata asi uueks läbivaatamiseks

esimese astme kohtule. Kassaatorid väidavad:

L. Lugu sai Marimõisa talu hooned külanõukogu täitevkomitee otsusega tasuta. ORAS § 12 lg. 3 p. 3

vana redaktsiooni järgi polnud õigusvastaselt võõrandatud vara heauskne omanik füüsiline isik, kes

sai vara riigiorgani otsusega tasuta. Vaidlustatud korraldus anti seaduse uue redaktsiooni järgi, mis ei

lugenud sellist isikut enam pahauskseks. Kuna kaebajad asusid realiseerima oma õigust seaduse vana

redaktsiooni kehtimise ajal, siis oli neil õiguspärane ootus, et asja menetletakse seaduse selle

redaktsiooni järgi. Kassaatorid viitavad seejuures Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve

kolleegiumi 17. märtsi 1999. a. otsusele põhiseaduslikkuse järelevalve asjas nr. 3-4-1-2-99.

Kuna ÕVVTK Valga Maakonnakomisjoni 5. mai 1994. a. otsuses pole tuvastatud, milline riigiorgan

on vara võõrandanud ja kelle vara on võõrandatud, siis ei saa seda otsust võrdsustada kohtuotsusega.

HKMS § 17 järgi ei vaja uues halduskohtumenetluses tõendamist asjaolud, mis on tuvastatud

jõustunud kohtuotsusega. Teisi asjaolusid tuleb hinnata kogumis ja vastastikuses seoses.

Tartu Ringkonnakohus on 6. septembri 2000. a. otsuses seisukohal, et hooneregistri kanne ja

omandiõiguse registreerimine Õru küla TSN TK 4. veebruari 1970. a. otsusega ei saanud olla L. Lugu

omandiõiguse tekkimise aluseks hoonetele. Seega nõustub kohus, et täitevkomitee polnud pädev vara

kellegi omandiks kinnitama. Ometi on ringkonnakohus seisukohal, et täitevkomitee selle otsuse

alusel on tõendatud hoonete olemine L. Lugu omandis ja seda ainult põhjusel, et täitevkomitee otsust

pole tühistatud. Kaebuse esitaja on järjekindlalt taotlenud täitevkomitee otsuse tühistamist.

Vallavalitsus oli ringkonnakohtu 24. septembri 1999. a. otsuse järgi kohustatud uue otsuse tegemisel

järgima ringkonnakohtu juhiseid. Marimõisa talu hoonete säilivus oli lahendatud Tartu

Ringkonnakohtu 24. septembri 1999. a. otsusega haldusasjas nr. II-3-105. Vallavalitsus pidi uue

korralduse tegemisel järgima selle otsuse juhiseid, mitte aga jätma hooned tagastamata ORAS § 12

lg. 3 p. 3 uue redaktsiooni alusel. Ka on vallavalitsus ringkonnakohtu nimetatud otsuse vastaselt

jätnud 25. jaanuari 2000. a. korralduses nimetamata hooned, mis jäetakse tagastamata, ning selle, kes

ja millises ulatuses on hoonete omanik ning mis alusel on ta heauskne.

Väär on ringkonnakohtu seisukoht, et apellantide viide tsiviilkoodeksi §-le 156 on asjakohatu.

Õru Vallavalitsus on seisukohal, et ringkonnakohtu otsuse tühistamiseks pole alust.

Riigikohtu halduskolleegiumi seisukoht

1. O. Põder, M. Raag ja E. Mölder tunnistati ÕVVTK Valga maakonnakomisjoni 5. mai 1994. a.

otsusega omandireformi õigustatud subjektideks Marimõisa nr. 12 talumaade ja hoonete suhtes. Õru

Vallavalitsus jättis 9. aprilli 1996. a. korraldusega need hooned ORAS § 12 lg. 8 p. 2 alusel

tagastamata põhjendusega, et hooned pole endisel individualiseeritaval kujul säilinud. Valga

Maakohtu halduskohtuniku 23. veebruari 1998. a. otsusega tunnistati see korraldus seadusevastaseks.

Tartu Ringkonnakohus jättis 22. juuni 1998. a. otsusega halduskohtuniku otsuse jõusse. Õru

Vallavalitsuse 25. augusti 1998. a. korraldusega jäeti need hooned tagastamata ORAS § 12 lg. 3 p. 3

alusel põhjendusega, et need hooned on L. Lugu heauskses omandis. Valga Maakohtu

halduskohtuniku 11. juuni 1999. a. otsusega tunnistati see korraldus seadusevastaseks põhjendusega,

et vallavalitsus pidanuks asja uuel läbivaatamisel endiselt kohaldama ORAS § 12 lg. 8 p. 2, et

vallavalitsus ei tohtinud asja uuel läbivaatamisel kohaldada uusi vara tagastamatajätmise aluseid, sest

ORAS § 12 lg. 3 p. 3 uue sõnastuse kohaldamine on vastuolus õiguspärase ootusega. Ka leidis

halduskohtunik, et vallavalitsuse korraldus pole piisavalt motiveeritud. Tartu Ringkonnakohtu

24. septembri 1999. a. otsusega jäeti halduskohtuniku otsuse resolutsioon muutmata. Kuid

ringkonnakohus muutis halduskohtuniku otsuse motiive, asendades need ringkonnakohtu otsuse

motiividega. Ringkonnakohtu seda otsust ei kasseeritud. Seejärel jättis Õru Vallavalitsus 25. jaanuari

2000. a. korraldusega Marimõisa talu hooned tagastamata põhjendusega, et need on L. Lugu

heauskses omandis. Käesolevas asjas vaieldakse selle korralduse üle.

2. Kassaatorid väidavad, et nende suhtes ei tohtinud kohaldada ORAS § 12 lg. 3 p. 3 uut redaktsiooni.

Asi tulnuks läbi vaadata seaduse selle redaktsiooni järgi, mis kehtis ajal, mil anti hoonete tagastamata

jätmise esimene korraldus. Vallavalitsuse viimase korralduse andmisel tulnuks hinnata vaid seda, kas

Marimõisa talu hooned on endisel individualiseeritaval kujul säilinud. Oma seisukohta põhjendavad

kassaatorid õiguspärase ootusega.

ORAS § 12 lg. 3 p. 3 kuni 2. märtsini 1997 kehtinud redaktsioon sätestas, et omandireformi objektiks

olevat õigusvastaselt võõrandatud vara ei tagastata, kui see "vara on füüsilise isiku heauskses

omanduses; heauskseks omandajaks ei saa olla isik, kes on õigusvastaselt võõrandatud vara saanud

riigiorgani otsusega tasuta omandiks või kes on osa võtnud vara omaniku kohtuvälisest

represseerimisest või tema vara õigusvastasest võõrandamisest". ORAS § 12 lg. 3 p. 3 2. märtsist

1997 kehtiv redaktsioon sätestab, et omandireformi objektiks olev õigusvastaselt võõrandatud vara ei

tagastata, kui see "vara on füüsilise isiku heauskses omandis; eelkõige ei saa heauskseks omandajaks

olla isik, kes on osa võtnud vara omaniku kohtuvälisest represseerimisest või tema vara

õigusvastasest võõrandamisest".

ORAS § 12 lg. 3 p. 3 uue ja vana redaktsiooni võrdlemisel ilmneb, et seaduse uus redaktsioon

tõepoolest kitsendab omandireformi õigustatud subjekti võimalusi saada tagasi õigusvastaselt

võõrandatud vara, mis on sellise füüsilise isiku omandis, kes sai selle vara riigiorgani otsusega tasuta.

Vanas redaktsioonis oli ühemõtteliselt sätestatud, et füüsiline isik, kes sai õigusvastaselt võõrandatud

vara riigiorgani otsusega tasuta, pole heauskne omanik ja tema omandis olev vara tagastatakse, välja

arvatud kui see vara pole ORAS § 12 järgi säilinud endisel individualiseeritaval kujul. Seaduse uus

redaktsioon ei loe aga sellist isikut enam pahauskseks ja tema omandis olev õigusvastaselt

võõrandatud vara ei kuulu üldjuhul tagastamisele.

Esmapilgul võib näida, et kassaatoritel on õigus. Siiski ei nõustu Riigikohtu halduskolleegium

kassaatorite seisukohaga. Asjas õige ja õiglase lahendini jõudmiseks tuleb analüüsida seadust,

omandireformi eesmärke ja erinevate otsusevariantide tagajärgi ning kaaluda erinevaid huve.

Käesoleval juhtumil vastanduvad omandireformi õigustatud subjekti huvi saada tagasi õigusvastaselt

võõrandatud vara ja õigusvastaselt võõrandatud vara riigilt tasuta saanud uue omaniku omandiõigus

sellele varale.

ORAS § 2 lg. 1 järgi on omandireformi üheks eesmärgiks omandiõiguse rikkumisega tehtud ülekohtu

heastamine. Paragrahvidest 2 ja 3 tuleneb, et omandiõiguse rikkumisega tekitatud ülekohut

heastatakse kahel viisil - õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamisega või selle vara

kompenseerimisega. Veel sätestab ORAS § 2 lg. 2: "Omandireformi käigus vara tagastamine või

kompenseerimine endistele omanikele või nende õigusjärglastele ei tohi kahjustada teiste isikute

seadusega kaitstud huve ega tekitada uut ülekohut." Riigiorgani otsusega tasuta saadud õigusvastaselt

võõrandatud vara äravõtmine uuelt omanikult ja tagastamine õigustatud subjektile looks üldjuhul uue

ülekohtu. Siin tuleb arvesse võtta ka eluruumi üürniku ja õigusvastaselt võõrandatud vara riigilt

tasuta saanud uue omaniku täiesti erinevat õiguslikku seisundit pärast õigusvastaselt võõrandatud

vara tagastamist. Seadus tagas ja tagab üürnikule jätkuva õiguse elada õigusvastaselt võõrandatud ja

hiljem tagastatud hoones üürilepingu alusel. Õigusvastaselt võõrandatud vara riigilt tasuta saanud uue

omaniku jaoks ei sätestanud seadus aga mingeid tagatisi.

Teise isiku omandis oleva asja tagastamiseks õigustatud subjektile tuleks lõpetada teise isiku

omandiõigus asjale. See kujutaks endast sundvõõrandamist Põhiseaduse § 32 mõttes, mis on võimalik

vaid õiglase ja kohese hüvituse eest. ORAS § 12 lg. 3 p. 3 uue redaktsiooniga tagati õigusvastaselt

võõrandatud vara riigilt tasuta saanud uuele omanikule Põhiseaduse §-s 32 sätestatud omandiõiguse

kaitse ja lõpetati meelevaldne mõistekasutus. Mõistetele "heauskne" ja "pahauskne" anti tagasi

üldarusaadav ja õiglane tähendus. Seaduse uue redaktsiooni kohaselt ei peeta füüsilist isikut

pahauskseks omanikuks ainuüksi selle pärast, et ta sai õigusvastaselt võõrandatud vara riigiorganilt

tasuta.

Kohaldamisele kuuluva redaktsiooni valikul tuleb arvestada sedagi, et õigusvastaselt võõrandatud

hooned on sageli säilinud vaid uue omaniku jõupingutuste tulemusel. Jäänuksid õigusvastaselt

võõrandatud hooned riigiorgani otsusega tasuta andmata füüsilise isiku omandisse, oleks ülimalt

tõenäoline, et need hooned oleksid aastakümnetega hävinud.

Omandireformi aluste seadusele on olnud iseloomulik selle sagedane muutmine. Muudatustega on

püütud parandada seadusesse sattunud olulisi vigu ja arvestada teiste isikute põhjendatud huvidega.

Kaalunud kõiki neid asjaolusid, leiab Riigikohtu halduskolleegium, et Omandireformi aluste seaduse

uue redaktsiooniga kõrvaldati vanas redaktsioonis sätestatud ebaõiglane regulatsioon. Seadus viidi

kooskõlla Põhiseaduse §-ga 32. Uue omaniku õigused on nüüd kaitstud. Samas saab omandireformi

õigustatud subjekt tagastamata jäänud vara eest kompensatsiooni, mida riik on suuteline talle

õigusvastaselt võõrandatud vara eest andma. Kassaatorite ootus, et ORAS § 12 lg. 3 p. 3 esialgne

ebaõiglane redaktsioon jääb kehtima, polnud mõistlik. Kassaatorite ootus, et nende taotlus vara

tagastamiseks vaadatakse läbi varem kehtinud seaduse redaktsiooni järgi, ei kaalu üles praeguse

omaniku põhiõigust omandi kaitsele ja õiguspärast ootust, et kord õiguspäraselt omandatu jääb talle

alles.

3. Kassaatorid on seisukohal, et kohus pole arvestanud Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve

kolleegiumi 17. märtsi 1999. a. otsusega põhiseaduslikkuse järelevalve asjas nr. 3-4-1-2-99.

Käesolev haldusasi ja põhiseaduslikkuse järelevalvemenetluses läbivaadatud asi pole analoogilised.

Põhiseaduslikkuse järelevalve menetluses oli tegemist juhtumiga, kus hilisema seadusega kitsendati

omandireformi õigustatud subjektide ringi, mistõttu endise omaniku lapse abikaasa kaotas õiguse nii

vara tagastamisele kui ka selle kompenseerimisele. Käesoleva haldusasja puhul pole tegemist sellise

seadusemuudatusega. Käesoleval juhul on õigustatud subjektil õigus saada õigusvastaselt

võõrandatud vara eest kompensatsiooni.

4. Kassaatorid väidavad, et Õru Vallavalitsus, jättes hooned tagastamata ORAS § 12 lg. 3 p 3 alusel,

pole täitnud Tartu Ringkonnakohtu 24. septembri 2000. a. otsuse juhiseid ja et selle otsusega

lahendati Marimõisa talu hoonete säilivus.

Kassaatorite see seisukoht on ebaõige. Ringkonnakohtu 24. septembri 1999. a. otsus tehti Võru

Maakohtu halduskohtuniku 11. juuni 1999. a. otsuse peale esitatud apellatsioonkaebustest lähtudes.

Ringkonnakohus jättis apellatsioonkaebused rahuldamata, kuid muutis halduskohtuniku otsuse

motiive. Ringkonnakohus märkis oma otsuse motivatsioonis, et ei saa välistada seda, et haldusorgan

võib tühistatud akti uuel läbivaatamisel viidata teistele alustele ja motiividele. Samuti märkis

ringkonnakohus, et vallavalitsus sai otsuse tegemisel viidata ORAS § 12 lg. 3 p. 3 uuele

redaktsioonile. Ringkonnakohtu seda otsust protsessiosalised ei kasseerinud. Õru Vallavalitsus täitis

ringkonnakohtu otsuse.

Ringkonnakohus ja Võru Maakohtu halduskohtunik ei lahendanud nende otsustega Marimõisa talu

hoonete säilivuse küsimust. Selle kohta, kas need hooned on või pole endisel individualiseeritaval

kujul säilinud, pole jõustunud kohtuotsust.

5. Kassaatorid väidavad, et Õru Vallavalitsus on Tartu Ringkonnakohtu 24. septembri 1999. a. otsuse

nõude vastaselt jätnud oma korralduses märkimata hooned, mis jäetakse tagastamata, ning selle, kes

ja millises ulatuses on hoonete omanik ja mis alusel ta on heauskne.

Tartu Ringkonnakohtu 24. septembri 1999. a. otsuses märgiti, et vallavalitsuse 25. augusti 1998. a.

korraldusest ei nähtu, millised konkreetsed hooned jäetakse tagastamata. 25. jaanuari 2000. a.

korralduse motivatsioonis on märgitud, et L. Lugu omandis on Marimõisa talu elamu, laut, kanala,

karjaköök, kelder, kuur, ait ja saun. Vallavalitsuse korralduse resolutsioonis pole küll loetletud

tagastamisele mittekuuluvaid hooneid, kuid korraldusest nähtub, et kassaatoritele pole tagastatud

ühtegi Marimõisa talu hoonet. Sellega on korraldus kontrollitav. Vaidlustatud korraldusest nähtub, et

L. Lugu on talu kõigi hoonete omanik.

Korralduses on L. Lugu loetud Marimõisa talu hoonete heauskseks omanikuks põhjendusega, et ta

pole osa võtnud O. Põdra, M. Raagi ja E. Möldri kohtuvälisest represseerimisest ega nende vara

õigusvastasest võõrandamisest.

6. Asjakohatud on kassaatorite väited seoses Õru küla TSN TK 4. veebruari 1970. a. otsusega.

O. Põdra, M. Raagi ja E. Möldri kaebus selle otsuse seadusevastaseks tunnistamiseks jäeti Valga

Maakohtu halduskohtuniku 11. juuni 1999. a. otsusega rahuldamata. Halduskohtuniku see otsus

jõustus Tartu Ringkonnakohtu 24. septembri 1999. a. otsusega. Viimast otsust pole kasseeritud.

7. Asjakohatud on kassaatorite väited, mis puudutavad ÕVVTK Valga maakonnakomisjoni 5. mai

1994. a. otsust. Seda otsust pole kassaatorid käesolevas asjas vaidlustanud. Käesolevas asjas on

vaidlustatud Õru Vallavalitsuse 25. jaanuari 2000. a korraldus, millega Marimõisa talu hooned jäeti

tagastamata.

8. Käesoleva asja lahendus ei sõltu sellest, milline organ ja millisel kuupäeval võõrandas

õigusvastaselt Marimõisa talu hooned. Tuvastatud on, et need hooned on õigusvastaselt võõrandatud

ORAS § 3 mõttes. Vaidlust selle fakti üle pole. Seepärast on asjakohatud kassaatorite väited seoses

Marimõisa talu hooneid õigusvastaselt võõrandanud organi ja hoonete õigusvastase võõrandamise

ajaga.

9. Kohtud on nende kasutuses olevatest tõenditest järeldanud, et Marimõisa talu hooned on L. Lugu

omandis. HKMS § 64 lg. 2 järgi põhineb Riigikohtu otsus alama astme kohtu otsusega tuvastatud

asjaoludel ja Riigikohus ei tuvasta kaebuse aluseks olevaid faktilisi asjaolusid.

10. Asjakohatud on kassaatorite väited seoses tsiviilkoodeksi §-ga 156.

Tsiviilkoodeksi § 156 lg. 3 sätestab, et kui vara on tasuta omandatud isikult, kellel ei olnud õigust

seda võõrandada, siis on omanikul kõigil juhtudel õigus vara välja nõuda. Kuna õigusvastaselt

võõrandatud Marimõisa talu hooned olid L. Lugule tasuta üleandmise ajal riigi omandis, siis võib

kõne alla tulla nende hoonete L. Lugu omandist välja nõudmine vaid riigi poolt. Riigil on aga õigus

aktsepteerida oma esindajaks olnud haldusorgani volitusi ka siis, kui viimane ületas vara tasuta

omandisse andmisel pädevust. Ringkonnakohus on õigesti märkinud, et riik pole omanikuna

vaidlustanud Marimõisa talu hoonete omandiõiguse registreerimist L. Lugu nimele Õru küla TSN TK

4. veebruari 1970. a. otsusega.

Seadusandja on õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamiseks kehtestanud haldusmenetluse.

Seepärast pole õigusvastaselt võõrandatud vara tagasi saamiseks kohaldatav tsiviilkoodeksi § 156.

Tsiviilkoodeksi kohaldamisel alternatiivina Omandireformi aluste seadusele võib tekkida olukord,

kus vara, mis omandireformi käigus jäeti tagastamata põhjendusega, et see pole säilinud endisel

individualiseeritaval kujul, nõutakse ikkagi välja hagimenetluse korras. Selline asjade käik pole

kooskõlas seadusandja eesmärkide ja kolmandate isikute õigustega.

Juhindudes HKMS §-dest 72 lg. 1 p. 1 ja 90 lg. 2, Riigikohtu halduskolleegium

otsustab:

Jätta Oskar Põdra, Maie Raagi ja Ene Möldri kassatsioonkaebus rahuldamata ja Tartu

Ringkonnakohtu 6. septembri 2000. a. otsus haldusasjas nr. II-3-93/2000 muutmata.

Kanda kautsjon riigituludesse.

Otsus jõustub 11. juunil 2001 teatavaks tegemisest.

Tõnu Anton, Jüri Põld, Harri Salmann