3-3-1-30-01 · Riigikohus

3-3-1-30-01

OTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Tartus 29. mail 2001

Stella-Ingrid Lippuse kassatsioonkaebuse läbivaatamine ORAS § 12 lg. 8 punktide 1 ja 2

kohaldamise asjas

Riigikohtu halduskolleegium koosseisus Tõnu Anton (eesistuja), Hele-Kai Remmel ja Harri Salmann

vaatas 10. mail 2001 avalikul kohtuistungil läbi Stella-Ingrid Lippuse kassatsioonkaebuse Tallinna

Ringkonnakohtu halduskolleegiumi 12. veebruari 2001. a. otsuse peale haldusasjas nr. II-3/493/2000.

Protsessiosalistena võtsid istungist osa Stella-Ingrid Lippus ja tema esindaja vandeadvokaat Marje

Mängel ning AS Rime Kinnisvara esindaja vandeadvokaat Aare-Heino Raig. Juures oli

halduskolleegiumi sekretär Tiiu Varend.

Tallinna Linnavalitsuse 5. jaanuari 2000. a. korralduse nr. 10-k punktiga 1 jäeti rahuldamata Stella-

Ingrid Lippuse taotlus Tartu mnt. 29 asuva hoone tagastamise kohta põhjusel, see pole säilinud

endisel individualiseeritaval kujul. Nimetatud korralduse preambulas viidati muuhulgas

Omandireformi aluste seaduse §-dele 7, 8, 12 lg. 3 p. 2 ja lg. 8 p. 2 ja aktsiaseltsi Kommunaalprojekt

eksperthinnangule.

S. I. Lippus esitas 9. märtsil 2000 Tallinna Halduskohtule kaebuse, milles palus tühistada Tallinna

Linnavalitsuse 5. jaanuari 2000. a. korralduse nr. 10-k. Kaebuse kohaselt ei järginud Tallinna

Linnavalitsus Tartu mnt. 29 asuvale elamule ehitusekspertiisi läbiviimisel kehtestatud korda, sest ei

teatanud kaebajale kui õigustatud subjektile ekspertiisi määramisest. Sellega rikuti Vabariigi Valitsuse

5. veebruari 1993. a. määrusega nr. 36 kinnitatud Õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise korra

punkti 27. Kaebajal ei olnud võimalik osa võtta taotletava elamu tehnilise seisukorra ülevaatusest,

anda omapoolseid selgitusi ja esitada dokumente. See võis viia ebaõigetele järeldustele

eksperthinnangus.

Tallinna Halduskohtu 8. novembri 2000. a. otsusega haldusasjas nr. 3-826/2000 rahuldati S.-I.

Lippuse kaebus, Tallinna Linnavalitsuse 5. jaanuari 2000. a. korraldus nr. 10-k tühistati ja

linnavalitsusele tehti ettekirjutus vaadata Tartu mnt. 29 asuva õigusvastaselt võõrandatud ehitise

tagastamise küsimus kahe kuu jooksul uuesti läbi ning anda uus korraldus. Halduskohus leidis, et

antud juhtumil rikuti ehitusekspertiisi tegemisel Õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise korra

punkti 27. Vabariigi Valitsuse 25. novembri 1997. a. määrusega nr. 220 kinnitatud "Ehitise endisel

individualiseeritaval kujul säilimise hindamise korra ja metoodika" punkti 9 järgi määrab ekspert

ehitise kohapealseks ülevaatuseks ülevaatuse aja ja teatab selle toimumisest ehitise hindamise tellijale

ja teistele asjasthuvitatud isikutele vähemalt kolm päeva ette. Asja materjalidest nähtuvalt ei olnud

omandireformi õigustatud subjekt ega tema esindaja teadlikud eksperdi poolt määratud Tartu mnt. 29

asuva ehitise kohapealse ülevaatuse toimumise ajast. Nimetatud menetluskorra rikkumise tõttu ei

saanud kaebuse esitaja osaleda eksperdi poolt hinnatava ehitise paiksel ülevaatusel, anda

omapoolseid selgitusi ja esitada täiendavalt dokumente. Ebaseadusliku ekspertiisiakti aktsepteeris

Tallinna Omandireformiamet.

Vaidlusaluse ehitise praegune omanik AS Rime Kinnisvara esitas selle otsuse peale

apellatsioonkaebuse, milles palus tühistada halduskohtu otsuse ja teha uus otsus ning jätta S.-I.

Lippuse kaebus rahuldama.

Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegiumi 12. veebruari 2001. a. otsusega rahuldati

apellatsioonkaebus, Tallinna Halduskohtu 8. novembri 2000. a. otsus tühistati ja tehti uus otsus,

millega jäeti S.-I. Lippuse kaebus Tallinna Linnavalitsuse 5. jaanuari 2000. a. korralduse nr. 10-k

tühistamiseks rahuldamata. Ringkonnakohus asus seisukohale, et menetlusnormide rikkumine

haldusmenetluses saab kaasa tuua haldusakti tühistamise vaid siis, kui selline rikkumine viis asja

ebaõigele otsustamisele. Ringkonnakohus märkis: "Õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise

korra ja ehitise endisel individualiseeritaval kujul säilimise hindamise korra ja metoodika osundatud

sätete rikkumine võiks vara tagastamise korralduse tühistamise aluseks olla siis kui menetlusnormide

rikkumine on viinud ebaõige ekspertarvamuse tegemiseni ehk kui menetlusnormide rikkumise tõttu

jäid esitamata teave ja dokumendid, mis võisid mõjutada eksperthinnangut". Kaebuse esitaja pole

halduskohtule esitatud kaebuses ega ka apellatsioonkaebuses osundanud, milles seisneb

ekspertarvamuse sisuline ebaõigsus ja millised asjas tähtsust omavad tõendid jäid tal eksperdile

esitamata. Kaebaja poolt halduskolleegiumi istungil esitatud tõendid ei anna alust kahelda

ekspertarvamuse põhjendatuses. Eeltoodut arvestades on halduskohus leidnud ekslikult, et

haldusmenetlusnormide rikkumine võis viia ebaõigete järeldusteni eksperthinnangus.

S.-I. Lippus esitas kassatsioonkaebuse, milles palub tühistada Tallinna Ringkonnakohtu

halduskolleegiumi 12. veebruari 2001. a. otsuse ja jätta jõusse Tallinna Halduskohtu 8. novembri

2000. a. otsus. Riigikohtu halduskolleegiumi istungil muutis kassaator kassatsioonkaebuses esitatud

taotlust ja palub tühistada ringkonnakohtu otsuse ja saata asi uueks läbivaatamiseks samale

ringkonnakohtule. Kassaator leiab, et ringkonnakohus rikkus HKMS § 43, sest tühistades

halduskohtu otsuse ei kontrollinud ta vahetult ühtegi tõendit, samuti ei motiveerinud, miks tuleb

tõendeid teisiti hinnata. Kassaator leiab, et Tallinna Linnavalitsus ja ekspert rikkusid ORAS § 17

lg. 8, Õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise korra punktides 26 ja 27 ning Ehitise

individualiseeritaval kujul säilimise hindamise korra ja metoodika punktides 8 ning 9 sätestatud

õigustatud subjekti garantiisid, mis kogumis võisid kaasa tuua Tallinna Linnavalitsuse 5. jaanuari

2000. a. korralduse aluseks oleva ekspertarvamuse ebaõigsuse.

AS Rime Kinnisvara kirjalikus vastuses kassatsioonkaebusele leitakse, et kassaator oli teadlik

ekspertiisi läbiviimisest, samuti eksperdi isikust ja kontaktandmetest, mistõttu temale oli tagatud

võimalus teostada oma õigusi, mis on sätestatud Õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise korra

punktides 26 ja 27, s.o esitada eksperdile või Tallinna Linnavalitsusele mistahes tõendeid ja

dokumente, mida saanuks arvestada ehitise endisel individualiseeritaval kujul säilimise kohta otsuse

tegemisel. Ringkonnakohus on asunud õigesti seisukohale, et asjas puuduvad tõendid selle kohta, et

kassaatori poolt nimetatud menetlusnormide rikkumised võisid viia ebaõigete järeldusteni

eksperthinnangus.

Tallinna Linnavalitsuse kirjalikus vastuses kassatsioonkaebusele leitakse, et ringkonnakohtu otsus

on seaduslik.

Riigikohtu halduskolleegiumi seisukoht

1. Riigikohtu halduskolleegium nõustub ringkonnakohtu seisukohaga, et menetlusnormide rikkumine

haldusmenetluses toob kaasa haldusakti tühistamise vaid siis, kui selline rikkumine viis või võis viia

asja ebaõigele otsustamisele. Õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise korra ja ehitise endisel

individualiseeritaval kujul säilimise hindamise korra ja metoodika osundatud sätete rikkumine võiks

vara tagastamise korralduse tühistamise aluseks olla siis, kui menetlusnormide rikkumine viis

ebaõige ekspertarvamuse tegemisele ehk kui menetlusnormide rikkumise tõttu jäid esitamata teave ja

dokumendid, mis võisid mõjutada eksperthinnangut.

2. Korraldus kui haldusakt peab tuginema õiguslikule alusele. Haldusakti andmiseks peavad täidetud

olema õiguslikus aluses sätestatud eeldused. Vaidlustatud haldusakti preambulas viidatakse

muuhulgas ORAS §-dele 7, 8, 12 lg. 3 p. 2, ja lg. 8 p. 2 ja aktsiaseltsi Kommunaalprojekt poolt

teostatud eksperthinnangule.

Kaebuse esitaja S.-I. Lippus taotles halduskohtule esitatud kaebuses vaidlustatud korralduse

tühistamist põhjusel, et see tugineb eksperthinnangule, mille järeldused on ebaõiged.

Halduskohus peab HKMS § 19 lg. 7 järgi asja läbi vaatama kaebuses või protestis esitatud taotluse

ulatuses. Halduskohus ei ole seotud kaebuse või protesti sõnastusega.

Ringkonnakohtu otsuse kohaselt leidis halduskohus ekslikult, et haldusmenetlusnormide rikkumine

ehitusekspertiisi läbiviimisel võis antud juhtumil viia ebaõigetele järeldustele eksperthinnangus.

Sellest tulenevalt asus ringkonnakohus seisukohale, et halduskohtu otsus tuleb tühistada ja teha uus

otsus ning jätta S.-I. Lippuse kaebus rahuldamata. Ringkonnakohtu otsusest aga ei nähtu, et kohus

oleks uue otsuse tegemisel kontrollinud eksperthinnangu järelduste seaduslikkust, ja seda, kas

vaidlustatud korraldus on kooskõlas viidatud seaduse sätetega. Seega on ringkonnakohus kontrollinud

vaidlustatud haldusakti õiguspärasust vaid osaliselt.

3. ORAS § 12 lg. 3 p. 2 kohaselt ei kuulu omandireformi objektiks olev õigusvastaselt võõrandatud

vara tagastamisele, kui see ei ole säilinud sama paragrahvi 8. lõikes sätestatud endisel

individualiseeritaval kujul.

26. juunil 2000 jõustunud redaktsioonis sätestavad ORAS § 12 lõike 8 punktid 1 ja 2 järgmist:

"1) ehitis loetakse endisel individualiseeritaval kujul säilinuks, kui kapitaalremondi või ümber-,

peale-, alla- või juurdeehituse tõttu lisandunud väärtus ei ületa 1/4 ehitise koguväärtusest;

2) ehitist ei loeta endisel individualiseeritaval kujul säilinuks, kui kapitaalremondi või ümber-, peale-,

alla- või juurdeehituse tõttu lisandunud väärtus moodustab vähemalt 3/4 ehitise koguväärtusest".

Vaidlustatud korralduse andmise ajal kehtis ORAS § 12 lg. 8 punkt 1 redaktsioonis: "ehitis loetakse

endisel individualiseeritaval kujul säilinuks, kui ehitise väärtus ei ole kapitaalremondi või ümber-,

peale-, alla- või juurdeehituse tõttu kasvanud rohkem kui 1/4 võrra". Sama lõike punkt 2 sätestas:

"ehitist ei loeta endisel individualiseeritaval kujul säilinuks, kui ehitise väärtus on kapitaalremondi

või ümber-, peale-, alla- või juurdeehituse tõttu kasvanud vähemalt 3/4 võrra."

Eeltoodud redaktsioonide vahel ei ole sisulist erinevust. Muudetud on üksnes sätete sõnastust, et

selgitada paremini nende mõtet. Ka kuni 26. juunini 2000 kehtinud ORAS § 12 lg. 8 punktide 1 ja 2

redaktsioonist järeldub, et õigusvastaselt võõrandatud ehitise endisel individualiseeritaval kujul

säilimise kindlakstegemiseks tuli ehitise juures tehtud parenduste/uuenduste tõttu lisandunud väärtust

võrrelda ehitise kui terviku jääkväärtusega hindamise ajal.

See järeldub ka Vabariigi Valitsuse 26. novembri 1997. a. määrusega nr. 220 kinnitatud Ehitise

endisel individualiseeritaval kujul säilimise hindamise korra ja metoodika punktist 3, mis sätestas, et

ehitise hindamise eesmärk on välja selgitada, millisel määral on õigusvastaselt võõrandatud ehitise

jääkväärtus paranduste/uuenduste tõttu kasvanud. Sama korra punkt 21 sätestas, et ehitise säilinud

väärtusele vastava mõttelise osa suuruse arvutamise aluseks on ehitise jääkväärtuse osa ja

paranduste/uuenduste jääkväärtuse osa, mis kokku moodustavad varalise terviku (100 %).

4. Ehitise endisel individualiseeritaval kujul säilimise hindamise korra ja metoodika punkti 15

alapunkti 4 järgi peab ekspertarvamuses olema ühe osana järeldused arvutustulemuste kohta, milles

näidatakse, millisel määral on ehitise jääkväärtus paranduste/uuenduste tõttu kasvanud, ning

olenevalt paranduste/uuenduste ulatusest ka ehitise säilinud jääkväärtuse ja paranduste/uuenduste

jääkväärtuse mõtteliste osade suurused.

Ringkonnakohtu otsuses viidatud aktsiaseltsi Kommunaalprojekt ekspertarvamuses on märgitud, et

tuginedes ORAS § 12 lg. 8 punktide 1 ja 2 on õigusvastaselt võõrandatud ehitise jääkväärtuse muutus

"ehitise kui terviku osas 1 763 559 : 1 468 722 x 100 = 120 % ". Ekspertarvamuse juures on "Tallinn,

Tartu mnt. 29 ehitise endisel individualiseeritaval kujul säilivuse määra insener-tehniliste arvutuste

koondtabel", milles on kirjas, et "õigusvastaselt võõrandatud vara jääkväärtus kokku" on 1 468 722 ja

"Asendus-, remont- ja juurdeehituse jääkväärtus kokku" on 1 763 559 krooni. Seega on

parenduste/uuenduste jääkväärtust võrreldud arvestusliku jääkväärtusega, mis ehitisel oleks siis, kui

parendusi/uuendusi poleks tehtud, mitte aga ehitise kui terviku jääkväärtusega hindamise ajal.

Ringkonnakohtu otsusest ei nähtu, kui suure osa Tartu mnt. 29 asuva õigusvastaselt võõrandatud

ehitise koguväärtusest moodustab parenduste/uuenduste jääkväärtus. Kohtuotsusest ei selgu, miks

nimetatud ehitis ei ole säilinud endisel individualiseeritaval kujul ORAS § 12 lg. 3 p. 2 ja lg. 8 p. 2

mõttes. Sellega rikkus ringkonnakohus HKMS §-de 34 lg. 2 ja 47 lg. 3 ja TsMS § 330 lg. 4 sätteid.

Asja uuel läbivaatamisel peab ringkonnakohus kontrollima, kas antud juhtumil on alus kohaldada

ORAS § 12 lg. 9, mis sätestab, et kui ehitise väärtus on kapitaalremondi või ümber-, peale-, alla- või

juurdeehituse tõttu oluliselt suurenenud ja puudub sama paragrahvi 8. lõike punktides 1 ja 2

sätestatud alus ehitise tervikuna tagastamiseks või tagastamata jätmiseks, tagastatakse ehitise säilinud

väärtusele vastav mõtteline osa.

5. Kuna haldusasi tuleb saata ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks, siis ei oma antud juhtumil

kassaatori väited ringkonnakohtu poolt HKMS § 43 rikkumise kohta olulist tähtsust. Seetõttu jätab

halduskolleegium need väited tähelepanuta.

Juhindudes HKMS §-dest 72 lg. 1 p. 2 ja 90 lg. 2, Riigikohtu halduskolleegium

otsustab:

Rahuldada Stella-Ingrid Lippuse kassatsioonkaebus.

Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegiumi 12. veebruari 2001. a. otsus haldusasjas

nr. II-3/493/2000 ja saata asi uueks läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule.

Tagastada kautsjon.

Otsus jõustub 29. mail 2001 teatavaks tegemisest.

Tõnu Anton, Hele-Kai Remmel, Harri Salmann