3-2-1-76-01 · Riigikohus

3-2-1-76-01

K O H T U O T S U S

Eesti Vabariigi nimel

Tartus 24. mail 2001. a

AS ERA Pank (pankrotis) hagi OÜ Triblon vastu rendilepingu kehtetuks tunnistamiseks ja

vara väljanõudmiseks võõrast ebaseaduslikust valdusest.

Riigikohtu tsiviilkolleegium, koosseisus eesistuja L. Laarmaa, liikmed A. Kull ja T. Vernik, vaatas

avalikul kohtuistungil 7. mail 2001. a läbi AS ERA Pank (pankrotis) ja OÜ Triblon

kassatsioonkaebuste alusel Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi 28. detsembri 2000. a otsuse

tsiviilasjas nr II-2-481/00. Istungist võtsid osa AS ERA Pank (pankrotis) esindaja vandeadvokaat

R. Paron ja OÜ Triblon esindaja vandeadvokaat P. Varul.

I. Asjaolud ja varasem menetluse käik

AS ERA Pank ja OÜ Triblon sõlmisid 1. juulil 1998. a rendilepingu, millega AS ERA Pank andis

OÜ-le Triblon 25 aastaks rendile kunstiteoseid ja antiikmööblit. Tartu Linnakohtu 7. juuni 1999. a

otsusega kuulutati välja AS ERA Pank pankrot. 21. septembril 1999. a esitas AS ERA Pank

(pankrotis) hagi rendilepingu kehtetuks tunnistamiseks PankrS § 43 lg 1 p 2 kohaselt ja lepingu alusel

saadud vara väljanõudmiseks OÜ Triblon ebaseaduslikust valdusest. Hagi põhjendustel sõlmiti

rendileping ühe aasta jooksul enne pankrotimenetluse algatamist ja sellega kahjustati teadlikult

võlausaldajate huve, sest pank oli teadlik majandusraskuste kujunemisest. Samuti on lepingu

tingimused pangale kahjulikud, kuna rent on ülimadal ja lepingu tähtaeg ebamõistlikult pikk.

Tartu Maakohtu 3. oktoobri 2000. a otsusega jäeti hagi rahuldamata. Kohtuotsuse kohaselt esitati hagi

vara tagasivõitmiseks võlgniku pankrotivarasse pankrotiseaduses sätestatud alusel. PankrS § 42 järgi

saab tagasi võita vara, mis on välja läinud võlgniku omandist. Kuna hagetav vara ei ole hageja

omandist välja läinud, siis ei saa seda pankrotivarasse tagasi võita.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

Tartu Ringkonnakohtu otsusega maakohtu otsus tühistati ja asi saadeti esimese astme kohtule uueks

läbivaatamiseks. Apellatsioonikohtu otsuse kohaselt on õige maakohtu seisukoht, et pankrotivarasse

ei saa tagasi võita vara, mis pole välja läinud võlgniku omandist. Hagi aluseks olevad asjaolud

oleksid aga kvalifitseeritavad TsÜS § 66 lg 1 järgi ja tegemist võiks olla tehinguga, mis on tühine

vastuolu tõttu heade kommetega. Võlgniku poolt tehingu tegemine ühe aasta jooksul enne

pankrotimenetluse algatamist, kui ta selle tehinguga teadlikult kahjustas võlausaldajate huve, on

vastuolus heade kommetega ja sel alusel tühine. Kohus pole seotud kvalifikatsiooniga, mille pool

õigussuhtele annab. TsMS § 231 lg 4 kohaselt kohaldab kohus seadust ise.

TsMS § 234 kohaselt tuleb vara väljamõistmise otsuse resolutsioonis märkida kostjalt hagejale välja

mõistetud asjad ja iga asja väärtus. Hagiavalduses pole märgitud kõigi nõutud asjade väärtust, samuti

seda, milline vara pole alles ja kui suur on selle eest hüvitis. Materiaalõiguse normi ebaõige

kohaldamise ja protsessiõiguse normi olulise rikkumise tõttu ning asja õigemaks ja kiiremaks

lahendamiseks tuleb asi saata esimese astme kohtule uueks läbivaatamiseks.

II. Hageja kassatsioonkaebus ja selle põhjendused

Kassatsioonkaebuses palus hageja muuta ringkonnakohtu otsust põhjenduste osas. Kohtud kohaldasid

valesti materiaalõiguse norme. PankrS § 42 lg 1 ei välista rendilepingu tagasivõitmise korras

kehtetuks tunnistamist. Rendileping võib olla tagasivõidetav, kui esinevad pankrotiseaduses

sätestatud tagasivõitmise alused. Tagasivõitmise korras on vaidlustatav ka tehing, millega pole vara

võõrandatud. Kohus on põhjendamatult kitsendanud vara tähendust, leides, et tagasi on võimalik

võita vaid asju. PankrS § 42 lg 1 sätestab mitte asjade, vaid vara tagastamise pankrotivarasse. AÕS

§ 30 lg 1 kohaselt on vara isikule kuuluvad asjad, aga ka rahaliselt hinnatavad õigused ja kohustused.

Seega saavad tagasivõidetavaks olla ka õigused ja kohustused. Rendileping võiks olla analoogia

korras tagasivõidetav, nagu on tagasivõidetav pandileping.

III. Kostja vastus hageja kassatsioonkaebusele

Kostja vaidles hageja kassatsioonkaebusele vastu. Rendileping ei ole tagasivõidetav, sest vara omand

ei lähe üle rentnikule. Nii asjade kui rahaliselt hinnatavate õiguste või kohustuste PankrS § 42 lg 1

järgi tagasivõitmise tingimuseks on vara võlgniku omandist väljamineku fakt. Rendilepingu alusel

rentnik mingit vara ei omanda. Rendileandja ei võõranda rentnikule asja kasutus- ega valdusõigust,

vaid need lähevad koos asjaga ajutiselt rentnikule. Seega on väär hageja seisukoht, et rendilepingu

sõlmimisega kahaneb rendileandja vara. Tegelikkuses väheneb vaid vara likviidsus, mis ei ole aga

seaduse kohaselt tagasivõitmise aluseks. Hageja pole märkinud, kuidas rendilepingu sõlmimine aitas

kaasa tema maksejõuetuse tekkimisele ja kuidas rendileping vähendab rendiobjekti väärtust. Seaduse

analoogia kohaldamine rendilepingu suhtes on ebaõige. Rendisuhteid pankrotimenetluses reguleerib

PankrS § 221 lg 1.

IV. Kostja kassatsioonkaebus ja selle põhjendused

Kassatsioonkaebuses palus kostja ringkonnakohtu otsuse tühistada ning teha uue otsuse, millega jätta

maakohtu otsus muutmata. Ringkonnakohus on otsuse tegemisel rikkunud protsessiõiguse normi ja

kohaldanud vääralt materiaalõiguse normi. Ringkonnakohus rikkus TsMS § 227 lg 1, sest otsuses

pole märgitud, milles seisneb protsessiõiguse oluline rikkumine maakohtu poolt. Ringkonnakohus on

väljunud apellatsioonkaebuse piiridest, rikkudes sellega TsMS § 319 lg 1. Jättes apellatsioonkaebuse

rahuldamata, märkis ringkonnakohus, et hagi aluseks olevad asjaolud võiksid olla kvalifitseeritavad

TsÜS § 66 lg 1 järgi ning tegemist võiks olla heade kommete vastasuse tõttu tühise tehinguga. Hageja

ei esitanud vaidlusaluse rendilepingu tühisuse tunnustamise nõuet ega väiteid tehingu tühisuse kohta.

Seega polnud kostjal võimalik esitada tehingu tühisuse kohta mingeid vastuväiteid. Kohtu seisukoht

vaidlusaluse tehingu heade kommmete vastasusest on ka sisuliselt väär ja põhjendamata. Tehingu

heade kommete vastasus tuleb kindlaks teha koguhinnangu andmise teel, arvestades tehingu sisu,

lisaasjaolusid, toimeid, tehingu tegemise aega ning asjaosaliste ettekujutusi, ajendeid ja eesmärke.

Tähelepanuta on jäetud kostja väited rendilepingu sõlmimise põhjustest. Samuti ei ole

ringkonnakohus põhjendanud, milles seisnes võlausaldajate huvide teadlik kahjustamine.

V. Hageja vastus kostja kassatsioonkaebusele

Hageja vaidleb kostja kassatsioonkaebusele vastu. Ringkonnakohus ei rikkunud oluliselt

protsessiõiguse normi, mis tingiks otsuse tühistamise vajaduse. Ringkonnakohtu otsuses on märgitud,

mis protsessinormi maakohus rikkus. Hageja esitas apellatsioonkaebuse kohtuotsusele tervikuna.

Ringkonnakohus apellatsioonkaebuse piiridest ei väljunud. Õiged pole kostja väiteid materiaalõiguse

normide vale kohaldamise kohta.

VI. Riigikohtu otsuse põhjendused ja resolutsioon

Ringkonnakohtu otsus tuleb TsMS § 363 p-de 1 ja 2 alusel tühistada materiaalõiguse normi väära

kohaldamise ja protsessiõiguse normi olulise rikkumise tõttu.

Kolleegium soostub apellatsioonikohtu seisukohaga, et pankrotiseaduse kohaselt ei saa rendilepingut

tagasivõitmise korras kehtetuks tunnistada. Tulenevalt PankrS § 42 lg-st 1 saab tagasivõitmise korras

kehtetuks tunnistada tehinguid ja õigustoiminguid, millega vara on välja läinud võlgniku omandist, ja

pandilepinguid. Rendilepingu alusel vara väljaminekut rendileandja omandist ei toimu. Kuna

rendisuhe ja pant pole lähedased õigussuhted, siis pole alust seaduse analoogia kohaselt rendilepingu

suhtes pandi tagasivõitmise kohta käivaid pankrotiseaduse sätteid rakendada.

Ekslik on hageja kassatsioonkaebuse väide, et ringkonnakohus on kitsendanud vara mõistet ja

leidnud, et tagasi on võimalik võita vaid asju. Kohtuotsusest ei nähtu, et apellatsioonikohus oleks

PankrS § 42 lg-s 1 sätestatud vara tagasivõitmise all mõistnud ainult asjade tagasivõitmist.

Hageja esitas ka vara ebaseaduslikust valdusest väljanõudmise hagi. Apellatsioonikohus leidis, et

hagiavalduses esitatud asjaolude pinnalt võib järeldada, et kostjal puudub õiguslik alus vaidlusalust

vara vallata, sest rendileping, mille alusel kostja vara oma valdusse sai, võib heade kommete

vastasuse tõttu olla tühine. 15. novembri 2000. a otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-118-00 on Riigikohtu

tsiviilkolleegium asunud seisukohale, et heade kommete vastasuse kindlakstegemine esitatud

asjaolude pinnalt pole apellatsioonkaebuse piiridest väljumine ja kohtul on õigus omal algatusel

kaaluda, kas leping on heade kommete vastane. Kolleegium ei pea vajalikuks seda seisukohta muuta.

Seega kolleegium ei nõustu kostja kassatsioonkaebuse väitega, et ringkonnakohus on otsuse

tegemisel väljunud apellatsioonkaebuse piirest. Omandi kaitse hagi läbivaatamisel oli kohtul õigus

hinnata kostja valduse aluseks oleva rendilepingu heade kommete vastasust.

Apellatsioonikohtu otsuse järgi on võlgniku poolt tehingu tegemine ühe aasta jooksul enne

pankrotimenetluse algatamist, kui ta selle tehinguga teadlikult kahjustas võlausaldajate huve,

vastuolus heade kommetega ja sel alusel tühine. Kolleegium nõustub kostja kassatsioonkaebuse

seisukohaga, et ringkonnakohus on vääralt kohaldanud materiaalõiguse normi. TsÜS § 66 lg 1

sätestab heade kommete vastase tehingu tühisuse. Kostja kassatsioonkaebuses on õigesti märgitud, et

lepingu heade kommete vastasus tuleb kindlaks teha koguhinnangu andmise teel, kusjuures arvesse

tuleb võtta nii lepingu sisu kui ka lepingu sõlmimise asjaolusid, poolte ettekujutusi, ajendeid ja

eesmärke. Kui leping oli sõlmimise ajal kooskõlas heade kommetega, siis asjaolude hilisem

muutumine ei tingi lepingu heade kommete vastasust. Kaaludes rendilepingu heade kommete

vastasust võlausaldajate huvide teadliku kahjustamise tõttu, tuleb kõrvuti võlgniku ettekujutustele,

ajenditele ja eesmärkidele hinnata ka rentniku kaalutlusi lepingu sõlmimisel. Väär on tehingu heade

kommete vastasust siduda mingi konkreetse tähtajaga tehingu tegemisest pankrotimenetluse

algatamiseni. Heade kommete vastane võib olla ka tehing, mis on tehtud rohkem kui aasta enne

pankrotimenetluse algatamist.

Ringkonnakohtu otsus ei vasta apellatsioonikohtu otsuse sisule esitatud nõuetele (TsMS § 330 lg 4).

Kohtuotsusest ei ole võimalik üheselt aru saada, kas ringkonnakohus leiab, et vaidlusalune

rendileping võib olla heade kommete vastasuse tõttu tühine või on lepingu vastuolu heade

kommetega kohtu poolt tuvastatud. Ringkonnakohtu otsuses pole põhjendatud, milles seisnes

rendilepingu sõlmimisel võlausaldajate huvide teadlik kahjustamine rendilepingu poolte poolt.

Ringkonnakohus asus seisukohale, et asja õigemaks ja kiiremaks lahendamiseks tuleb asi saata

esimese astme kohtule uueks läbivaatamiseks. Kohtuotsuse kohaselt ei saaks apellatsioonikohus teha

TsMS §-le 234 vastavat otsust, sest hagiavalduses ei ole märgitud kõigi väljanõutavate asjade

väärtust, samuti seda, milline vara ei ole alles ja kui suur on selle eest hüvitis. Kohtuotsusest aga ei

nähtu, millist protsessiõiguse normi sellega seoses esimese astme kohus rikkus ja miks pole seda

rikkumist võimalik kõrvaldada apellatsioonimenetluses. Seega on ringkonnakohus rikkunud TsMS

§ 333 lõiget 2. Hagiavalduses kõigi asjade väärtuse ja hüvitise suuruse märkimata jätmine ei anna

iseenesest alust tsiviilasja esimese astme kohtule uueks arutamiseks saatmisele.

Juhindudes TsMS § 362 p-st 2, kolleegium

o t s u s t a s:

Tühistada Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi 28. detsembri 2000. a otsus ja saata asi

samale ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks.

OÜ Triblon kassatsioonkaebus rahuldada osaliselt.

AS ERA Pank (pankrotis) kassatsioonkaebus jätta rahuldamata.

Tagastada OÜ-le Triblon 26. jaanuaril 2001. a tasutud kautsjon 200 (kakssada) krooni.

L. Laarmaa, A. Kull, T. Vernik