3-3-1-26-01 · Riigikohus

3-3-1-26-01

OTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Tartus 22. mail 2001

Ilse-Mari Berglini kassatsioonkaebuse läbivaatamine vara korrigeeritud maksumuse

väljaselgitamise asjas

Riigikohtu halduskolleegium koosseisus Tõnu Anton (eesistuja), Hele-Kai Remmel ja Harri Salmann

vaatas 26. aprillil 2001 avalikul kohtuistungil läbi Ilse-Mari Berglini kassatsioonkaebuse Tallinna

Ringkonnakohtu halduskolleegiumi 23. jaanuari 2001. a. otsuse peale haldusasjas nr. II-3/11/01.

Protsessiosalistena võtsid istungist osa Ilse-Mari Berglini esindaja vandeadvokaat Nikolai Kõiv ja

Tallinna Füüsiliste Isikute Maksuameti esindaja Maret Ambur. Istungisekretär oli Tiiu Varend.

Tallinna Füüsiliste Isikute Maksuamet tegi 21. septembril 1999 TMS § 10 lg. 1 p. 1 alusel Ilse-Mari

Berglinile ettekirjutuse tasuda tulumaksu 1 426 019 krooni. Ettekirjutuse järgi sai I.-M. Berglin

kinnistu müügist maksustatavat tulu 5 500 000 krooni, millest tuleb lahutada otsesed müügikulud

15 310 krooni, ja jäägist arvutada tulumaksumäära 26 % abil tasumisele kuuluv summa.

Ettekirjutuses väidetakse, et I.-M. Berglin on rikkunud TMS § 27 lg. 12 ja rahandusministri

14. veebruari 1996. a. määruse nr. 19 punkti 6.

I.-M. Berglin esitas 21. oktoobril 1999 Tallinna Halduskohtule kaebuse, milles taotles maksuameti

ettekirjutuse tühistamist. Kaebuse esitaja leidis, et maksuameti viide TMS §-le 27 lg. 12 on ekslik,

sest see säte jõustus 1. jaanuaril 1998, s.o. pärast kinnistu ostu-müügi tehingu toimumist. Ka viide

rahandusministri määrusele on ekslik, sest viidatud määruses ei olegi punkti 6. I.-M. Berglin pidi

juhinduma TMS §-st 27 lg. 3, mille kohaselt tulu saav füüsiline isik on kohustatud esitama

tuludeklaratsiooni elukohajärgsele maksuameti kohalikule asutusele järgneva aasta 31. märtsiks. I.-

M. Berglini elukoht on Rootsis. Eesti Vabariigi ja Rootsi Kuningriigi topeltmaksustamise vältimise

lepingu (leping ratifitseeriti Eesti Vabariigi 25. novembri 1993. a. seadusega) artikli 24 järgi ei

allutata lepinguosalise riigi kodanikke teises lepinguosalises riigis maksustamisele diskrimineerivalt.

Eriti peetakse seejuures silmas, et maksustamisel tuleb Eesti ja Rootsi kodanikke kohelda võrdselt

vaatamata sellele, kummas riigis nad elavad. TMS § 9 lg. 2 p. 21 kohaselt ei maksustata residendist

maksumaksja tulu, mis on saadud omandireformi käigus tagastatud kinnistu müügist. Ettekirjutuses ei

ole arvesse võetud vara soetamise kulusid, samuti on selgusetu, miks on maksuamet lugenud

otsesteks müügikuludeks just 15 310 krooni.

Tallinna Halduskohtu 16. augusti 2000. a. otsusega haldusasjas nr. 3-586/2000 tühistati maksuameti

ettekirjutus. Halduskohtunik leidis, et Ilse-Mari Berglin ja tema vend Andreas Berglin müüsid neile

võrdsetes osades tagastatud õigusvastaselt võõrandatud kinnistu, kusjuures müügitehingust saadud

summa 11 000 000 krooni kanti kahes osas - 24.11.97 ja 09.02.98 - üle Andreas Berglini

deposiitarvele. Ostu-müügilepingu kohaselt pidi Andreas Berglin 5 500 000 krooni andma Ilse-Mari

Berglinile, kuid seni ei ole seda tehtud. Maksuamet ei ole näidanud, milles väljendub Ilse-Mari

Berglini poolt tulu saamine. Ettekirjutuses tehtud viited TMS §-le 27 lg. 12 ja rahandusministri

määrusele on eksitavad ega võimalda mõista ettekirjutuse sisu. Samuti jääb ebaselgeks, milles

seisnesid otsesed müügikulud 15 310 krooni.

8. septembril 2000 esitas Tallinna Füüsiliste Isikute Maksuamet apellatsioonkaebuse, milles taotles,

et ringkonnakohus tühistaks Tallinna Halduskohtu otsuse ja teeks uue otsuse, millega jätaks jõusse

vaidlustatud ettekirjutuse. Maksuamet väitis, et I.-M. Berglinil tekkis maksustatav tulu kasuna vara

võõrandamisest TMS § 10 lg. 1 p. 1 mõttes. Kasu saamine on tõendatud vara tasulise

võõrandamisega. Tähtsust ei oma, kuidas I.-M. Berglin talle kuuluvat müügist saadud tasu -

5 500 000 krooni - kasutab või kuidas seda hoitakse. Otsesteks müügikuludeks on vaidlustatud

ettekirjutuses peetud notaritasu.

Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegiumi 23. jaanuari 2001. a. otsusega tühistati Tallinna

Halduskohtu otsus ja tehti uus otsus, millega jäeti I.-M. Berglini kaebus rahuldamata ja maksuameti

vaidlustatud ettekirjutus muutmata. Ringkonnakohus leidis, et vaidlustatud ettekirjutus on piisavalt

motiveeritud, sest selles on märgitud, et I.-M. Berglin sai Eestis asuva kinnistu müügist vastavalt

sellekohasele lepingule tulu 5 500 000 krooni, mis TMS § 10 lg. 1 p. 1 kohaselt on maksustatav tulu,

sest I.-M. Berglin sai kasu vara võõrandamisest. Tähtsust ei oma, kuidas I.-M. Berglin müügist

saadud 5 500 000 krooni kasutas. Tallinna Halduskohus võttis kaebaja poolt esitatud tõendid

müügikulude ja soetusmaksumuse kohta vastu, kuid jättis need hindamata, mis on menetlusnormide

rikkumine. Kaebaja poolt esitatud tõendid hoonete lammutamise ja ekspertiisi teostamise kohta ei

tõenda nende kulutuste seost kinnistu võõrandamise tehinguga. Omandireformi käigus tagastatud

õigusvastaselt võõrandatud varal soetusmaksumus puudub. I.-M. Berglin on mitteresident, mistõttu ei

oma tähtsust, mis riigi kodanik ta on. Seepärast ei ole põhjendatud ka väide Rootsi kodaniku

diskrimineerimisest.

22. veebruaril 2001 esitas Ilse-Mari Berglin kassatsioonkaebuse, milles taotleb, et Riigikohus

tühistaks ringkonnakohtu otsuse ja jätaks jõusse Tallinna Halduskohtu otsuse. Kassaator väidab:

Ringkonnakohus tühistas Tallinna Halduskohtu otsuse nii menetlusnormide rikkumise kui ka seaduse

ebaõige kohaldamise tõttu. Seejuures ei viita ringkonnakohus aga ühelegi menetlusnormile, mida

Tallinna Halduskohus väidetavalt rikkus.

Ringkonnakohus ei ole ka motiveerinud, miks ta luges tehingu toimumise ajaks 9. veebruari 1998,

mitte aga 28. oktoobrit 1997 - kuupäeva, millal lepingule alla kirjutati. Ringkonnakohus lähtus

ekslikust seisukohast, et kinnistu ostu-müügi ja asjaõigusleping loetakse sõlmituks ostu-müügi hinna

viimase makse tasumisest. 28. oktoobril 1997 ei saanud kaebuse esitaja rikkuda TMS § 27 lg. 12, sest

sellel ajal ei olnud Tulumaksuseadust selle sättega veel täiendatud. Kui tehingu toimumise ajaks loeti

ostu-müügi hinna viimase makse tasumine, siis pidi ringkonnakohus pöörama tähelepanu sellele, et

kaebuse esitaja ei ole senini tasu kätte saanud.

Ekslik on ka seisukoht, et kinnisasja võõrandamisel loetakse tuluks kinnistu võõrandamise hinna ja

kinnistu omandamise hinna vahe, millest on maha arvatud ostu-müügi vormistamise kulud. Lisaks

nimetatud kuludele võib maha arvata ka muid kinnisasjale tehtud kulutusi.

Maksuameti vaidlustatud ettekirjutus on ebaselge, eksitav ja motiveerimata.

Tallinna Füüsiliste Isikute Maksuameti kirjalikus vastuses kassatsioonkaebusele leitakse, et

kassatsioonkaebus on ilmselt põhjendamatu ning ringkonnakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud.

Riigikohtu halduskolleegiumi seisukoht

1. Ringkonnakohtu otsuse järgi võttis halduskohtunik kaebaja poolt esitatud dokumentaalsed tõendid

vastu, kuid rikkudes menetlusnorme, jättis neile hinnangu andmata. Õige on kassaatori väide, et

ringkonnakohus ei viidanud seejuures Halduskohtumenetluse seadustiku sättele, mida halduskohtunik

rikkus. Sellise viite puudumine ei ole aga iseenesest ringkonnakohtu otsuse muutmise aluseks.

HKMS §-st 64 lg. 3 tuleneb, et vaid HKMS §-s 45 nimetatud alustel kuulub kohtulahend igal juhul

tühistamisele. Selliseid aluseid antud juhul ei ole. Viite puudumine Halduskohtumenetluse seadustiku

neile sätetele, mille alusel on kohus kohustatud kõiki tõendeid hindama, ei ole ka kohtumenetluse

normide oluline rikkumine. See järeldus tuleneb asjaolust, et tegemist on üldtuntud põhimõttega.

Tõendite hindamise nimetatud põhimõte on sätestatud HKMS §-s 16 lg. 3.

2. Ebaõige on kassaatori väide, et ringkonnakohus ei ole motiveerinud, miks maksukohustus tekkis

9. veebruaril 1998, mitte aga lepingule allakirjutamisel 28. oktoobril 1997. Ringkonnakohus on

põhjendanud, et 9. veebruaril 1998 kandis ostja müüjatele üle viimase osa ostusummast ja I.-M.

Berglinil tekkis sellega TMS §-s 10 lg. 1 p. 1 nimetatud maksustatav tulu, mida ta pidi TMS § 27

lg. 12 alusel kuu aja jooksul deklareerima. Asjaolu, et kinnistu ostu-müügilepingu järgi tuli vastavalt

müüjate esindaja palvele müügihind tasuda vastava rahasumma A. Berglini arveldusarvele kandmise

teel, ei oma selles haldusasjas tähtsust, sest lepingu selline säte ei saa muuta maksukohustust.

3. Osaliselt õige on kassaatori väide, et maksuameti vaidlustatud ettekirjutus on ebaselge, eksitav ja

motiveerimata. Riigikohtu halduskolleegium on seisukohal, et nimetatud puudused ei ole sedavõrd

olulised, et ettekirjutus tuleks nende vormivigade tõttu tühistada. Ringkonnakohus on samasisulist

järeldust piisavalt motiveerinud.

4. Eksitav on ringkonnakohtu seisukoht, et kaebaja ei ole esitanud tõendeid selle kohta, et hoonete

lammutamise ja ekspertiisi teostamise kulud on seotud kinnistu võõrandamise tehinguga.

Lammutamise ja ekspertiisi kulud võivad olla antud asjas olulised kinnistu soetamismaksumuse

väljaselgitamisel. Soetamismaksumuse suurenemine vähendab maksustatavat tulu.

Tulumaksuseaduse § 2 p. 6 järgi oli kasu vara müügihinna ja võõrandatud vara korrigeeritud

maksumuse vahe. Korrigeeritud maksumus saadi TMS § 2 p. 7 alusel amortisatsiooni mahaarvamise

ja TMS §-s 18 nimetatud kulutuste juurdearvamisega vara soetamismaksumusele. TMS § 18 lg. 1

nimetas kuludena põhivara parendamist ja täiendamist.

Ringkonnakohus peab asja uuel läbivaatamisel tuvastama, kas lammutamise ja ekspertiisi kulud

suurendasid kinnistu maksumust.

Vastavalt HKMS §-dele 72 lg. 1 p. 2 ja 90 lg. 2, Riigikohtu halduskolleegium

otsustab:

Rahuldada Ilse-Mari Berglini kassatsioonkaebus osaliselt.

Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegiumi 23. jaanuari 2001. a. otsus haldusasjas

nr. II-3/11/01 ja saata asi uueks läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule.

Tagastada kautsjon.

Otsus jõustub 22. mail 2001 teatavaks tegemisest.

Tõnu Anton, Hele-Kai Remmel, Harri Salmann