3-1-1-54-01 · Riigikohus

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Tartus 18. mail 2001

3-1-1-54-01

Riigikohtu kriminaalkolleegium koosseisus eesistuja Lea Kivi ning liikmed Ott Järvesaar ja Jüri Rätsep vaatas 24. aprillil 2001. a

toimunud avalikul kohtuistungil kassatsiooni korras läbi kriminaalasja

S. S. süüdistuses KrK § 1762 järgi

Menetlusosalistena võtsid kohtuistungist osa kohtualune S. S., tema kaitsja vandeadvokaat Anu Pärtel ja riigiprokurör Marge Püss.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Harju Maakohtu 29. detsembri 2000. a otsusega tunnistati S. S. süüdi KrK § 1762 järgi ja talle mõisteti karistuseks üks aasta

vabadusekaotust. KrK § 47 alusel ei pööratud kohtuotsust täitmisele ning määrati katseaeg kolm aastat. KrK § 471 lg 2 p 1 alusel

kohustati S. S. hüvitama M. B. igakuiselt vähemalt 1000.- krooni.

S. S. tunnistati süüdi selles, et ta alates 20. märtsist 1998. a tahtlikult ei täitnud Harju Maakohtu 24. novembri 1997. a otsust tsiviilasjas,

millega temalt mõisteti M. B. kasuks välja 79 650.- krooni.

Kohus tegi kindlaks, et laenust oli tagasi makstud 4500.- krooni. S. S. omas alates 20. märtsist 1998. a pidevat sissetulekut ja seega oli tal

ka võimalus laenu süstemaatiliselt tagasi maksta. Kohtualune oli võtnud laenu tagasimaksmiseks endale kohustusi, jättes need aga

täitmata. Kannatanu ja tunnistaja ütlustele viidates märkis kohus, et S. S. ei kaevanud oma raske majandusliku olukorra üle, vaid rääkis

võimalusest asuda hästitasustatavale töökohale ning kohustus tasuma kogu võla. Ta kohustus 15. jaanuaril 1997. a tasuma võla kahe kuu

jooksul, 2. veebruaril 1998. a aga kustutama võlga iga kuu 2000.- krooni ulatuses. Kohtutäituri M. Sõmeri ütluste kohaselt võttis S. S.

kohustuse kustutada võlg Leks Kindlustuse AS-i lõpparvest.

Eeltoodu alusel leidis kohus, et S. S. hoidus võla kustutamisest ja kohtuotsuse täitmisest kõrvale ning käsitles seda täitmisele pööratud

kohtuotsuse tahtliku mittetäitmisena.

2. Maakohtu otsuse peale esitas apellatsioonkaebuse kohtualuse kaitsja H. Luksepp, kes taotles süüdismõistva otsuse tühistamist ja

kohtualuse õigeksmõistmist.

3. Tallinna Ringkonnakohtu 14. veebruari 2001. a otsusega jäeti maakohtu otsus muutmata ja apellatsioonkaebus rahuldamata.

Kriminaalkolleegium rõhutas, et S. S. käitumises kuriteokoosseisu esinemine ei sõltu mitte üksnes sellest, et asjas puudusid tõendid S. S.

suurema sissetuleku kohta kui 10 829.- krooni ajavahemikul 1998. a märtsist 1999. a lõpuni, vaid arvesse tuleb võtta kõiki asja tehiolusid

kogumis.

Nii tuvastas kohus, et pärast kriminaalasja algatamist tasus kohtualune M. B. aastal 2000 kolmel korral kokku 3500.- krooni. Seejuures

oli S. S. enda sõnul 2000. a algusest töötu. Kohus tegi sellest järelduse, et S. S. materiaalne olukord võrreldes eelneva kahe aastaga

muutunud ei olnud. Vastupidiselt apellandile leidis kriminaalkolleegium, et võla tasumisele asumine alles pärast kriminaalasja algatamist

1999. a märtsis viitas 1997. a kohtuotsuse tahtlikule mittetäitmisele. Kriminaalkolleegium märkis, et S. S. sai aru oma käitumise välisest,

faktilisest küljest ja iseloomust ning maakohtu poolt tuvastatud kohtualuse käitumise objektiivsed asjaolud kinnitasid seda, et ta hoidus

kohtuotsuse täitmisest tahtlikult kõrvale.

MENETLUS RIIGIKOHTUS

4. Ringkonnakohtu otsuse peale esitas S. S. kaitsja H. Luksepp kassatsioonkaebuse, milles ta taotleb süüdimõistva otsuse tühistamist

ning kohtualuse õigeksmõistmist kuriteokoosseisu puudumise tõttu.

Kassaator leiab, et täitmisele pööratud kohtuotsuse tahtliku mittetäitmisena KrK § 1762 mõistes tuleb käsitleda olukorda, kus isikul on

vara, kuid sellest hoolimata ta ei täida kohtuotsust. Kassaatori hinnangul kinnitavad kriminaalasja materjalid aga just seda, et A. S.

puudus sissetulek, millest võlga tasuda. Nimelt on tõendatud, et 20. märtsist 1998. a kuni 31. detsembrini 1999. a oli S. S. sissetulek 10

829.- kr, millest ta 1999. aastal tasus M. B. 2000.- kr. Seejuures on sissetulekute puudumist kinnitanud ka ringkonnakohus ise. Kuna

kohtualusel ei olnud lihtsalt võimalik kohtuotsust täita, puudub kassaatori arvates tema käitumises kuriteo subjektiivne külg.

5. Riigikohtu istungil toetasid S. S. ja tema kaitsja kassatsioonkaebust, prokuröri arvates ei kuulu kaebus rahuldamisele.

6. Riigikohtu kriminaalkolleegium leiab, et eelnevad kohtulahendid tuleb tühistada. Kriminaalasja arutamisel on rikutud KrMK § 19 lg-

s 1 sätestatud kriminaalasja tehiolude igakülgse, täieliku ja objektiivse uurimise nõuet ning kohtud on ebaõigesti kohaldanud

kriminaalseadust.

7. Esmalt märgib Riigikohus, et kohtuotsused tsiviilasjas kuuluvad täitmisele Täitemenetluse seadustiku (edaspidi TMS) alusel. Selle

seadustiku (kuni 1. märtsini 2001. a kehtinud redaktsioonis) § 28 lg 1 kohaselt on täitur kohustatud tarvitusele võtma kõik seadusega

lubatud abinõud täitedokumendi täitmiseks. Sama paragrahvi 2. lõike alusel on täituril õigus siseneda ruumidesse, mida võlgnik kasutab,

ning välja selgitada arestimisele kuuluv vara. Täituril on õigus täitedokumendi täitmiseks võtta tarvitusele rida sunniabinõusid - pöörata

sissenõue võlgniku varale selle arestimise ja müümise teel; pöörata sissenõue võlgniku hoiusele, võlgniku rahale või varale, mis on teiste

isikute käes (lg 4).

Kriminaalasjas on kohtutäituri ettekanne, millest nähtub, et täituri järelepärimisele on Harjumaa hooneregister ja EV Autoregistrikeskus

vastanud, et S. S. puudub kinnis- või vallasvara ja et täitur on külastanud korra S. S. kodu ja temaga vestelnud (tl 4). Eelkirjeldatust

nähtub, et kohtutäitur ei võtnud tarvitusele kõiki võimalikke vahendeid otsuse sundtäitmiseks täitemenetluse seadustikus ettenähtud

korras.

8. Riigikohus leiab, et isiku kriminaalvastutusele võtmine võlanõude mittetäitmise eest on äärmuslik abinõu. Vastavalt TMS § 30 lg-le 3

vastutab võlgnik täitedokumendi täitmisest kõrvalehoidumise eest kriminaalkorras seadusega ettenähtud juhtudel.

9. Kriminaalkoodeksi § 1762 näeb ette kriminaalvastutuse üksnes täitmisele pööratud kohtuotsuse tahtliku mittetäitmise eest.

Seaduseandja on selle kuriteo sanktsioonina ettenäinud rahatrahvi, aresti ja vabadusekaotuse kuni viie aastani. Seega näeb seadus ette

võimaluse võlanõude tahtliku mittetäitmise eest karistada isikut pikaajalise vabadusekaotusega.

Riigikohtu kriminaalkolleegium rõhutab siinjuures, et kriminaalvastutus tsiviilnõude mittetäitmise eest saab järgneda üksnes siis, kui on

tõendatud, et isikul on vara, kuid sellest hoolimata ei täida ta tahtlikult kohtuotsust. See seisukoht on kooskõlas ka Põhiseaduse §-s 20

sätestatuga, sest kelleltki ei tohi võtta vabadust üksnes sel põhjusel, et ta ei ole suuteline täitma mingit lepingulist kohustust.

10. Käsitletavat kriminaalasja on uuritud üle aasta, kuid ei kohtueelses menetluses ega ka kohtulikul arutamisel pole kindlaks tehtud, kas

S. S. on vara, millele saaks sissenõuet pöörata. S. S. vara kohta pole kohtueelsel uurimisel hangitud ainsatki tõendit. Ainukesed

materjalid, mis kajastavad S. S. sissetulekut töötasuna, on esitatud tema kaitsja poolt kohtuistungil. Kohtuistungi protokollist nähtub, et

võla tagasimaksmiseks on kohtualune 2000. aastal laenanud raha emalt ja et tal on veel võlakohustusi (tl 86). S. S. on järjekindlalt

andnud ütlusi, et ta pole hoidunud võla maksmisest ja seega kohtuotsuse täitmisest tahtlikult kõrvale, tal lihtsalt puudusid selleks

vahendid ja võimalused. Kriminaalasjas puuduvad tõendid, mis kohtualuse need väited ümber lükkaksid.

11. Riigikohus nõustub kassatsioonkaebuses väidetuga, et maa- ja ringkonnakohus on ebaõigesti kohaldanud kriminaalseadust. Ekslik on

kohtute järeldus, et isiku tegevuses KrK § 1762 sätestatud kuriteo koosseisu esinemine ei sõltu sellest, kas isikul on vara, millest täita

täitmisele pööratud kohtuotsus tsiviilasjas või mitte. Just nimelt vara esinemine võlgnikul on eelduseks võlanõude täitmiseks. Tahtlik

mittetäitmine väljendub selles, et süüdlasel on võimalus kohtuotsust täita, kuid ta hoidub sellest tahtlikult kõrvale. Ta ei asu tööle, varjab

tegelikult saadavat töötasu või muud vara. Üksnes asjaolu, et isik teenib loodetust vähem või ei leia tänapäeval Eesti Vabariigis

hästitasustatavat tööd, ei tõenda tema tahtlust hoiduda kohtuotsuse täitmisest kõrvale. Tõendamisesemesse kuulub obligatoorselt isiku

kuritahtlik kavatsus ja eesmärk temal vara esinemisel mitte täita tsiviilasjas tehtud otsust ning võlg tagasi maksta. Tõendamisesemesse

kuuluvate asjaolude mittekindlakstegemine nii kohtueelsel kui ka kohtulikul asja arutamisel on kriminaalmenetluse seaduse oluline

rikkumine, mis on takistanud kriminaalasja igakülgset, täielikku ja objektiivset uurimist ning seadusliku ja põhjendatud kohtuotsuse

tegemist.

12. Lähtudes eeltoodust ja juhindudes AKKS § 43 lg-st 2, § 63 p-st 2, § 64 p-st 1, § 65 lg-st 3, Riigikohtu kriminaalkolleegium

o t s u s t a s:

1. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 14. veebruari 2001. a otsus ja Harju Maakohtu 18. detsembri

2000. a otsus S. S. süüdistusasjas.

2. Kriminaalasi tagastada uueks läbivaatamiseks Harju Maakohtule.

3. Kassatsioonkaebus rahuldada osaliselt, kassatsioonkautsjon tagastada.

4. Välja mõista S. S. 743.40 kr kaitsjatasu riigieelarve tuludesse.

Otsus jõustub 18. mail 2001. a ja edasikaebamisele ei kuulu.

Eesistuja Lea Kivi

Liikmed Ott Järvesaar, Jüri Rätsep