3-3-1-23-01 · Riigikohus

3-3-1-23-01

OTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Tartus 15. mail 2001

Hillar-Nikolai Semenovi ja Tallinna Linnavalitsuse kassatsioonkaebuste läbivaatamine

õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise vaidlustamise asjas

Riigikohtu halduskolleegium koosseisus Tõnu Anton (eesistuja), Hele-Kai Remmel ja Harri Salmann

vaatas 19. aprillil 2001 avalikul kohtuistungil läbi Hillar-Nikolai Semenovi ja Tallinna

Linnavalitsuse kassatsioonkaebused Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegiumi 3. jaanuari 2001. a.

otsuse peale haldusasjas nr. II-3/9/2001.

Protsessiosalistena võtsid istungist osa Hillar-Nikolai Semenovi esindaja Peeter Ploompuu, Elin

Vahter ja Uno Kõrvne. Juures oli halduskolleegiuni sekretär Tiiu Varend.

ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni 15. augusti 1994. a. otsuse nr. 3541 punktiga 1 loeti Tallinnas Metsa

57 (endine kinnistu nr. 378 N) asuvad ehitised ja krunt suurusega 1646 m2 omandireformi objektiks.

Nimetatud otsusega tehti kindlaks, et see majavaldus jäeti maha reaalse repressiooniohu tõttu ja maa

natsionaliseeriti Riigivolikogu 23. juuli 1940. a. deklaratsiooniga. Sama otsuse punktiga 2 loeti

tõendatuks, et vara kuulus õigusvastase võõrandamise ajal Kamilla Semenovile (Semjonovile), kes

vastab ORAS § 7 nõuetele. Otsuse punktiga 3 tunnistati nimetatud vara suhtes õigustatud subjektiks

Hillar-Nikolai Semenov.

Tallinna Linnavalitsuse 9. novembri 1994. a. korraldusega nr. 2615-k tagastati Tallinnas Metsa 57

asuvad hooned H.-N. Semenovile. Õigusvastaselt võõrandatud maa suurusega 1646 m2 tagastati H.-

N. Semenovile Tallinna Linnavalitsuse 14. oktoobri 1996. a. korraldusega nr. 2509-k.

Tagastatud elamu üürnikud Elin Vahter ja Uno Kõrvne esitasid 1. veebruaril 1999 Tallinna

Halduskohtule kaebused, milles palusid tühistada ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni 15. augusti

1994. a. otsuse nr. 3541 ja Tallinna Linnavalitsuse 9. novembri 1994. a. korralduse nr. 2615-k.

Kaebuste täienduste kohaselt on Metsa 57 asuv vara tunnistatud omandireformi objektiks vastuolus

ORAS §-dega 3, 4, 5, 6, 7 lg. 3 ja lg. 8. H.-N. Semenovi poolt taotletud vara polnud maha jäetud

reaalse repressiooniohu tõttu. Eesti Riikliku Arhiivi 1. veebruari 2000. a. teatise nr. 69364-SL järgi

andis Kamilla Semenov 1941. aasta alguses nimetatud kinnistu üle vabatahtliku avalduse ja

majandusliku nõuete deklaratsiooni nr. 4228 alusel Saksa Usaldusvalitsusele, sest ta soovis

repatrieeruda Saksamaale ja saada Eestisse jääva kinnisvara eest kompensatsiooni vastavalt NSV

Liidu ja Saksa riigi vahel sõlmitud lepingule. Eeltoodust tulenevalt ei vasta K. Semenov ORAS § 7

tingimustele ja taotletav vara pole õigusvastaselt võõrandatud vara ORAS § 6 mõttes.

Tallinna Halduskohtu 17. juuli 2000. a. otsusega haldusasjas nr. 3-101/2000 jäeti E. Vahteri ja

U. Kõrvne kaebus rahuldamata. Halduskohus leidis, et K. Semenov jättis Metsa 57 elamu maha

repressiooniohus. K. Semenov ei saanud 1941. aasta märtsis anda oma vara vabatahtlikult Saksa

Usaldusvalitsusele, sest Saksa riigi ja NSVL vahel 10. jaanuaril 1941 Riias sõlmitud kokkuleppe

punkti 18 kohaselt anti ümberasujate mahajäetud vara vastava akti alusel üle kohalike nõukogude

organite käsutusse. Taotletavat elamut pole antud pärast omaniku ümberasumist 1941 kohaliku

nõukogu organi käsutusse, vaid see tunnistati riiklikuks omandiks Tallinna Linna TSN TK

29. jaanuari 1952. a. otsusega nr. 73. Kohtuotsuse kohaselt vastab Kamilla Semenov ORAS § 7

nõuetele. Saksa riigi ja NSV Liidu vahel 10. jaanuaril 1941 Riias sõlmitud Saksa kodanike ja

rahvussakslaste Läti ja Eesti NSV aladelt Saksa riiki ümberasumise kokkuleppe kohaselt käsitletakse

ümberasunutena Saksa kodanikke ja rahvussakslasi. K. Semenov ei loobunud Eesti kodakondsusest ja

ta ei lahkunud Eestist mitte ümberasujana, vaid põgenikuna. Halduskohus leidis, et kuna vaidlustatud

korraldus on antud ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni seadusliku otsuse alusel, siis puudub alus ka

selle tühistamiseks.

E. Vahter ja U. Kõrvne esitasid selle kohtuotsuse peale apellatsioonkaebused, milles palusid otsuse

tühistada ja teha uue otsuse ning rahuldada nende kaebused.

Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegiumi 3. jaanuari 2001. a. otsusega rahuldati

apellatsioonkaebused, Tallinna Halduskohtu 17. juuli 2000. a. otsus tühistati ja tehti uus otsus,

millega tühistati ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni 15. augusti 1994. a. otsus nr. 3541 ning Tallinna

Linnavalitsuse 9. novembri 1994. a. korraldus nr. 2615-k. Ringkonnakohtu otsuse kohaselt leidis

ÕVVTK Tallinna linnakomisjon vaidlustatud otsuses ekslikult, et Metsa 57 elamu endine omanik

K. Semenov lahkus Eestist reaalse repressiooniohu tõttu. Eesti Riigiarhiivi 14. mai 1998. a. teatise

nr. 69364 SL ja 1. veebruari 2000. a. teatise nr. 69364-SL aluseks olevatest dokumentidest nähtuvalt

lahkus Metsa 57 kinnistu endine omanik K. Semenov Eestist 1941. aastal Saksamaale ümberasujana.

K. Semenov (isikut tõendava dokumendi nr. 514899, deklaratsiooni nr. 4228, elukoht Nõmme

Metsa 57) on märgitud ENSV Siseasjade Rahvakomissariaadi arhiivifondis säilitatavas 1941

jaanuaris-veebruaris Eestist ümberasumise korras Saksamaale sõitnud isikute nimekirjade

transpordinimestikus Brake III Tallinn - Gotenhafen järjekorranumber 435 all. Samuti on

K. Semenovi nimi (deklaratsiooni nr. 4228) märgitud NSV Liidu Riigipanga Eesti Vabariikliku

Kontori arhiivifondis säilitatavas "1941. aastal Tallinnast Saksamaale ümberasunute dateerimata

tähestikus" järjekorranumber 4178 all. K. Semenovi nimi (aadress Metsa 57, deklaratsiooni nr. 4228)

on märgitud ka ENSV Kommunaalmajanduse Rahvakomissariaadi Elamute Peavalitsuse poolt

ümberasujatelt ülevõetava kinnisvara Nõmme majade nimekirjas. Seega on Metsa 57 endise omaniku

K. Semenovi nimi kantud kolme erinevasse Saksamaale ümberasujate kohta koostatud nimekirja,

kusjuures kõikides nimekirjades on märgitud K. Semenovi deklaratsiooni numbriks - 4228.

Eeltoodust tulenevalt on põhjendatud apellantide väide, et K. Semenov lahkus Eestist NSV Liidu ja

Saksa riigi vahel 10. jaanuaril 1941 sõlmitud kokkuleppe alusel. Seega on vaidlustatud aktid

seadusevastased ja kuuluvad tühistamisele.

H. -N. Semenov ja Tallinna Linnavalitsus esitasid selle ringkonnakohtu otsuse peale

kassatsioonkaebused.

H.-N. Semenov palub tühistada ringkonnakohtu otsuse ja saata asi uueks läbivaatamiseks samale

ringkonnakohtule. Kassaator leiab, et ringkonnakohus kohaldas vääralt materiaalõigusnorme ja

hindas ebaõigesti tõendeid. Vara tagastamise ajal kehtinud Ülemnõukogu 20. juuni 1991. a. otsuse

"Omandireformi aluste seaduse rakendamise kohta" punktis 5 toodud termin "riikidevaheliste

lepingutega määratud korras" oli kardinaalses vastuolus ORAS sätetega. Nimetatud otsuse punkti 5 ja

ORAS § 7 lg. 3 sisuline erinevus on suur ning et õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise või

kompenseerimise nõudeõigust omanud isikutel, kes esitasid õigusvastaselt võõrandatud vara

tagastamise või kompenseerimise avalduse tähtaegselt, oli kooskõlas õiguskindluse ja õiguspärase

ootuse põhimõttega alus eeldada, et nende omandireformi õigustatud subjektideks tunnistamine ja

vara tagastamine otsustatakse avalduse esitamise ajal kehtinud seaduse alusel.

Tallinna Linnavalitsus leiab, et ringkonnakohus on hinnanud vääralt esitatud tõendeid, jätnud osadele

esitatud seisukohtadele hinnangu andmata ning kohaldanud ebaõigesti tühistatud otsuste

vastuvõtmise ajal kehtinud õigusakte. Kuivõrd ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni vaidlustatud otsus ja

Tallinna Linnavalitsuse korraldus pärinevad 1994. aastast, siis on arusaamatu, mis alusel on

ringkonnakohus võtnud endale õiguse otsuse tegemisel kasutada dokumente, mida polnud

vaidlustatud haldusaktide andmise ajal olemas. Kassaator leiab, et ringkonnakohus tõlgendas vääralt

Ülemnõukogu 20. juuni 1991. a. otsuse punkti 5, leides, et nimetatud punkti alusel ei kuulu

omandireformi õigustatud subjektide avaldused üldse lahendamisele muud moodi kui rahvusvaheliste

lepingute alusel.

E. Vahteri ja U. Kõrvne kirjalikus vastuses kassatsioonkaebusele leitakse, et kassatsioonkaebuste

väited ei anna alust ringkonnakohtu otsuse tühistamiseks.

Riigikohtu halduskolleegiumi seisukoht

1. Riigikogu võttis 16. novembril 1998 vastu Eesti Vabariigi omandireformi aluste seaduse muutmise

seaduse, mis jõustus 10. detsembril 1998. Selle seaduse rakendussätete hulgas paiknev § 4 sätestab:

"Õigusvastaselt võõrandatud varana tagastatud elamus elav üürnik, kellele valla- või linnavalitsus ei

ole käesoleva seaduse jõustumise päevaks teatanud kirjalikult elamu tagastamise otsusest, võib

esitada halduskohtusse kaebuse elamu tagastamise ja isiku omandireformi õigustatud subjektiks

tunnistamise otsuse peale kahe kuu jooksul käesoleva seaduse jõustumisest. Kui elamu tagastamise

otsus tehakse pärast käesoleva seaduse jõustumist, võib üürnik kaebuse esitada kahe kuu jooksul

valla või linnavalitsuselt elamu tagastamise kohta kirjaliku teate saamisest".

2. Tallinnas Metsa 57 elamu üürnikud E. Vahter ja U. Kõrvne esitasid halduskohtule kaebused

1. veebruaril 1999. Kaebuste kohaselt seisneb nende väidetav põhjendatud huvi selles, et vaidlustatud

haldusaktidega võeti neilt võimalus erastada nende kasutuses üürilepingu alusel olevad eluruumid,

sest need tagastati seadusevastaselt H.-N. Semenovile.

Eluruumide erastamise seaduse § 3 lg. 1 kohaselt on erastamise objektiks elamu või korter koos

sellele vastava muu osaga ehitisest või ehitusjärgus olev elamu või korter, mis on riigi või riigi

äriühingu omandis või kohaliku omavalitsusüksuse või aktsiaseltsi, kelle kõik aktsiad kuuluvad

kohalikule omavalitsusüksusele, või osaühingu, kelle ainuke osa kuulub kohalikule

omavalitsusüksusele, või osaühingu, kelle ainuke osa kuulub kohalikule omavalitsusüksusele,

omandis.

Eluruumi vallasasjana omaval isikul on õigus saada Eluruumide erastamise seaduse § 211 alusel

korteriomandi omanikuks.

3. Kaebuse esitajate võimalust erastada eluruumi mõjutab vaidlusaluse elamu aluse maa õiguslik

staatus.

Esimese astme kohtu toimikus on Tallinna Linnavalitsuse 14. oktoobri 1996. a. korraldus nr. 2509-k,

millega on linnavalitsus otsustanud tagastada Metsa tn. 57 asuva õigusvastaselt võõrandatud maa

1646 m2 (endine kinnistu nr. 378 N ) eramaana H.-N. Semenovile. Sama korralduse punktiga 4

kohustati maa omanikku "kahe nädala jooksul pärast käesoleva korralduse saamist tellida tagastatava

maa alaliste piirimärkidega tähistamine ning kinnistuplaan ja piiriprotokollid". Haldusasja

materjalidest nähtuvalt on see korraldus seadusjõus.

Vabariigi Valitsuse 5. veebruari 1993. a. määrusega nr. 36 kinnitatud Õigusvastaselt võõrandatud vara

tagastamise korra punkt 63 sätestab, et omandiõigus tagastatud maale läheb üle õigustatud subjektile

ja senine maakasutusõigus lõpeb maa kinnistusraamatusse kandmise (kinnistusregistriosa avamise)

päevast.

4. Asjaõigusseaduse § 136 lg. 1 sätestab, et kinnisomand ulatub maatükiga püsivalt ühendatud

ehitisele. Sellest tulenevalt on maatükil asuv sellega püsivalt ühendatud ehitis maatüki oluline osa,

millele ulatub maaomaniku omandiõigus. Seega kinnisomandisse kuuluv ehitis ei saa olla erastamise

objektiks Eluruumide erastamise seaduse § 3 lg. 1 mõttes.

H.-N. Semenovi esindaja väitis Riigikohtu halduskolleegiumi istungil, et Metsa 57 puhul on tegemist

kinnisomandiga. Sellele väitele ei vaielnud vastu ka kaebuse esitajad E. Vahter ja U. Kõrvne.

Haldusasja materjalidest nähtuvalt ei ole halduskohus asja läbivaatamisel kontrollinud ega välja

selgitanud, kas Metsa 57 asuva 1646 m2 maa tagastamine H.-N. Semenovile on lõpule viidud, st kas

maa on kantud kinnistusraamatusse või mitte. Ka ringkonnakohus pole neile asjas tähtsust omavatele

asjaoludele tähelepanu pööranud. Seepärast tuleb ringkonnakohtu otsus tühistada ja saata asi uueks

läbivaatamiseks ringkonnakohtule. Asja uuel läbivaatamisel peab kohus kindlaks tegema, kas

vaidlusaluse ehitise aluse maa õiguslikust seisundist tulenevalt saab kaebustes esitatud taotluse

rahuldamise korral kõne alla tulla kaebajatele nende kasutuses olevate eluruumide erastamine.

5. Ekslik on kassaator H.-N. Semenovi väide, et Ülemnõukogu 20. juuni 1991. a. otsuse punkti 5 ja

kehtiva ORAS § 7 lg. 3 sisuline erinevus on suur ning et kassaatoril, kes esitas õigusvastaselt

võõrandatud vara tagastamise või kompenseerimise avalduse tähtaegselt, oli kooskõlas õiguskindluse

ja õiguspärase ootuse põhimõttega alus eeldada, et teda tunnistatakse omandireformi õigustatud

subjektiks ja vara tagastamine otsustatakse avalduse esitamise ajal kehtinud seaduse alusel.

Ringkonnakohus tuvastas, et Metsa 57 kinnistu endine omanik K. Semenov lahkus koos perega

1941. a. Eestist Saksamaale NSV Liidu ja Saksa riigi vahel 10. jaanuaril 1941. a. sõlmitud

kokkuleppe alusel. Sellest tulenevalt leidis ringkonnakohus, et K. Semenovi pärija H.-N. Semenovi

vara tagastamise avaldus ei kuulu lahendamisele ORAS alusel.

Ringkonnakohus leidis õigesti, et ORAS § 7 lg. 3 ja vaidlustatud haldusaktide andmise ajal kehtinud

Ülemnõukogu 20. juuni 1991. a. otsuse "Omandireformi aluste seaduse rakendamise kohta" punkti 5

sätete vahel ei ole sisulist erinevust. Omandireformi aluste seaduse rakendamise otsuse punktis 5

kasutati terminit "omandireformi õigustatud subjektid" vara tagastamist või kompenseerimist

taotlevate isikute tähenduses. Nii Omandireformi aluste seaduse rakendamise otsuse punktis 5 kui ka

ORAS §-s 7 lg. 3 on sätestatud põhimõte, et Saksa riigiga sõlmitud lepingute alusel Eestist

Saksamaale ümberasunud isikute omandis olnud ja ümberasumisel Eestisse jäänud õigusvastaselt

võõrandatud vara kohta esitatud vara tagastamise või kompenseerimise taotlused (avaldused)

lahendatakse riikidevahelise kokkuleppega. Seaduseandja nendib, et kuigi on tegemist õigustatud

subjektidega ORAS § 7 mõttes, ei lahendata selliste isikute õigusvastaselt võõrandatud vara

tagastamise või kompenseerimise taotlusi Omandireformi aluste seaduse alusel. Sellisele seisukohale

on asutud ka Riigikohtu halduskolleegiumi 22. märtsi 1999. a. määruses nr. 3-3-1-6-99.

6. Põhjendamatu on Tallinna Linnavalitsuse kassatsioonkaebuse väide, et kohtu "ülesanne on hinnata

haldusakti vastavust tema vastuvõtmise ajal kehtinud õigusaktidele vastuvõtmise aluseks olnud

materjalide põhjal" ja kuna vaidlustatud haldusaktid "pärinevad 1994. aastast, on arusaamatu, mis

alusel on kohus oma otsuse ja hinnangu tegemise aluseks võtnud aastaid hiljem välja antud teatised".

Haldusaktid peavad olema nii materiaalselt kui ka formaalselt õiguspärased. Vaidlustatud

haldusaktide seaduslikkuse kontrollimiseks on halduskohtul õigus HKMS § 12 lg. 2 p. 3 ja § 16 lg. 2

järgi nõuda vajadusel teiselt pädevalt asutuselt või ametnikult või avalik-õiguslikke haldusülesandeid

täitvalt muult isikult välja kirjalikke tõendeid.

Ka antud haldusasja läbivaatamisel pidas ringkonnakohus protsessiosaliste poolt kohtule esitatud

materjale ilmselt puudulikuks. Seepärast pöördus kohus 1. novembril 2000 vaidluse lahendamisel

tähtsust omavate asjaolude väljaselgitamiseks täiendavate dokumentide saamiseks Rahvusarhiivi

poole.

Tallinna Linnavalitsuse kassatsioonkaebuses ja Tallinna Ringkonnakohtu otsuses märgitud Eesti

Riigiarhiivi 14. mai 1998. a. teatises nr. 69364 SL ja 1. veebruari 2000. a. teatises nr. 69364-SL

(korduv) on esitatud arhiivis olevate materjalide alusel andmeid K. Semenovi, tema abikaasa ja poja

kohta ajavahemikus 1941. aastast kuni 1944 aastani. Seega olid need materjalid kättesaadavad

ÕVVTK Tallinna linnakomisjonile ja Tallinna Linnavalitsusele ka 1994. a., s.o vaidlustatud

haldusaktide andmise ajal.

7. Kuna kassatsioonkaebustes esitatud ülejäänud väidetel pole antud juhtumil olulist tähtsust, siis

jätab halduskolleegium need väited tähelepanuta.

Juhindudes HKMS §-dest 72 lg. 1 p. 2 ja 90 lg. 2, Riigikohtu halduskolleegium

otsustab:

Rahuldada Hillar-Nikolai Semenovi ja Tallinna Linnavalitsuse kassatsioonkaebused.

Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegiumi 3. jaanuari 2001. a. otsus haldusasjas

nr. II-3/9/2001 ja saata asi uueks läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule.

Tagastada kautsjonid.

Otsus jõustub 15. mail 2001 teatavaks tegemisest.

Tõnu Anton, Hele-Kai Remmel, Harri Salmann