3-1-1-33-01 · Riigikohus

KOHTUMÄÄRUS

Eesti Vabariigi nimel

Tartus 18. aprillil 2001

3-1-1-33-01

Riigikohtu kriminaalkolleegium koosseisus eesistuja Jüri Rätsep ning liikmed Lea Kivi ja Peeter Vaher vaatas 13. märtsil 2001. a toimunud

avalikul kohtuistungil kassatsiooni korras läbi

A. L. haldusõiguserikkumise asja HÕS § 163 järgi.

Protsessiosalistena võtsid kohtuistungist osa A. L. ja tema esindaja Marina Valge ning R. A. ja tema esindaja Tiia Nurm.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Võru Politseiprefektuuri korrakaitseosakonna ülemkomissar Ü. N. koostas A. L-le haldusõiguserikkumise protokolli

Haldusõiguserikkumiste seadustiku (edaspidi HÕS) § 1443 ja § 1444 järgi. Protokolli kohaselt tungis A. L. 20. septembril 2000. a Võrumaal X

vallas M. omavoliliselt tõkke kõrvaldamisega R. A.-le kuuluvale piirdega territooriumile ning eiras talle esitatud lahkumisnõuet.

2. Võru Maakohtu halduskohtuniku 7. novembri 2000. a otsusega tunnistati A. L. süüdi omavoli eest HÕS § 163 järgi ja talle mõisteti

karistuseks rahatrahv viieteistkümne päevapalga ulatuses, so 690.- krooni.

Halduskohtunik asus seisukohale, et R. A. kinnistu osa, mida A. L. on kasutanud oma kinnistule jõudmiseks, on käsitatav erateena Teeseaduse

(edaspidi TS) § 2 lg 1 ja § 4 lg 2 mõttes. Vaidlusaluse sündmuse puhul ei olnud tegemist erandliku olukorraga TS § 33 lg 8 mõttes, mil erateed

võib kasutada ilma teeomaniku loata. Tee kasutamise tingimuste kohaselt oli tee omanik 10. augustil 1999. a A. L.le teatavaks teinud, et ta

jätab endale õiguse igal ajal tee sulgemiseks.

Otsuses märgitakse, et Asjaõigusseaduse (edaspidi AÕS) § 156 lg 1 kohaselt on A. L.-l õigus nõuda juurdepääsu oma kinnistule üle võõra

kinnisasja, kuid see ei anna õigust oma kinnisasjale pääsemiseks, vaid annab ainult õiguse juurdepääsemise nõudmiseks. A. L. oletas, et tal on

piiramatu ja alatine õigus läbi R. A. kinnistu oma kinnistule minna. Seega oli tegemist oletatava õigusega HÕS § 163 mõttes. AÕS § 156 lg 1

kohaselt määratakse juurdepääsu asukoht, kasutamise tähtaeg ja tasu kokkuleppel. Kuna vastav kokkulepe puudus, siis teostas A. L. oma

oletatavat õigust ebaseaduslikus korras ja pani sellega toime HÕS § 163 järgi kvalifitseeritava omavoli.

3. Maakohtu otsuse peale esitas apellatsioonkaebuse A. L. esindaja M. Valge, milles ta taotles otsuse tühistamist ja asjas menetluse lõpetamist.

4. Tartu Ringkonnakohtu 18. detsembri 2000. a otsusega jäeti maakohtu otsus muutmata ja apellatsioonkaebus rahuldamata.

Nõustudes maakohtu järeldustega, pidas ringkonnakohus vajalikuks veel kord peatuda poolte vahel sõlmitud kokkuleppel R. A.-le kuuluval

kinnistul eratee kasutamise tingimuste kohta. Kohus viitas tingimuste viimasele lõigule, mille kohaselt oli R. A.-l õigus keelata oma kinnistul

asuva eratee kasutamine ka juhul, kui A. L., tema perekonnaliikmed ja külalised ei riku kehtestatud tingimusi. See õigus tulenes

ringkonnkohtu hinnangul sellest, et R. A. kinnistul ei ole seadusjärgseid, kohtuotsuse või tehinguga seatud kohustusi ega kohustust lubada

teistel isikutel kasutada tema kinnistul olevat erateed. A. L. oli nende tingimustega nõus, mida kinnitab tema allkiri. Seega oli A. L. teadlik, et

temal võidakse igal ajal keelata kasutamast R. A. kinnistul olevat teed, kusjuures R. A. väljendas seda keeldu tõkete asetamisega teele. Kohtu

hinnangul näitaski A. L. käitumine omavolitsemist, sest selle asemel, et R. A.ga AÕS § 156 lg 1 kohaselt läbirääkimisi pidada tee kasutamise

üle, kuna sellele olid tõkked ette pandud, tõstis ta omavoliliselt värava hingedelt maha, sõitis autoga õue ja seejärel tõstis kangiga piirdeaia

võrgu üles. Ringkonnakohus leidis, et AÕS § 156 mõttest tulenevat juurdepääsutee e ajutise tee asukohta ja kasutamise tingimusi saab

kindlaks määrata asjaosaliste kokkuleppel või kohtu kaudu. R. A. ja A. L. vahel ei olnud sellist kokkulepet ega ka vastavat kohtulahendit. R.

A. kinnistu osa, mida A. L. kasutas oma kinnistule jõudmiseks on eratee, mille kasutamiseks oli vajalik R. A. nõusolek.

MENETLUS RIIGIKOHTUS

5. Ringkonnakohtu otsuse peale esitas kassatsioonkaebuse A. L. esindaja M. Valge, milles ta taotleb kohtuotsuse tühistamist ja asjas menetluse

lõpetamist.

5.1 Kassaator viitab kaebuses tunnistajate ütlustele, mille kohaselt on vaidlusalune tee üldkasutatav tee. See asjaolu oli ka tingimuseks maa

erastamisel. Maade erastamisel tehti aga viga, sest eirati Maakorraldusseaduse §-st 5 tulenevaid nõudeid. Ei tagatud kinnisasjale otstarbekat

juurdepääsuteed ega seatud kinnistu omanikule R. A.-le seoses tee kasutamisega piirangud.

5.2 Kassaatori väitel pole vaidlusalune tee eratee ega avalik tee, vaid tegemist on juurdepääsuteega naaberkinnistule e ajutise teega AÕS § 156

mõttes. Nimetatud juurdepääsuõiguse näol on tegemist kinnisasja kitsendusega, mis seatakse kohtuotsuse või tehinguga. Kassaatori hinnangul

on praegusel juhul kinnisasja kitsendus seatud 10. augusti 1999. a tehinguga, mis on sõlmitud kirjalikult ja tähtajatult. Vastavalt

Tsiviilseadustiku üldosa seaduse (edaspidi TsÜS) § 91 lg-le 4 saab tehingut muuta samas vormis, milles see on tehtud. Samuti tuleneb AÕS

§ 140 ja § 156 mõttest, et kui kinnisasja kitsenduse seadmise tehing on sõlmitud tähtajatult, ei saa koormatud kinnisasja omanik sellist lepingut

ühepoolselt lõpetada, küll aga nõuda ja vaidluse korral kohtu kaudu. Tee sulgemine R. A. poolt ei olnud seaduspärane, samuti oli see vastuolus

heade kommete ja tavaga.

5.3 Kokkuvõtvalt asub kassaator seisukohale, et tulenevalt seadusest ja kokkuleppe teksti tõlgendusest oleks R. A. pidanud kokkuleppe

tühistamisest ja tee sulgemisest A. L.-le kirjalikult teatama. Seega teostas A. L. oma tõelist õigust ning tal puudus tahtlus toime panna

haldusõiguserikkumist.

6. Kassatsioonkaebusele esitas kirjalikult vastuväited R. A. esindaja T. Nurm. Vastuväidetes leitakse, et kassaatori viited seaduse ebaõigele

kohaldamisele on põhjendamatud. Tartu Ringkonnakohtu ja Võru Maakohtu otsused vastavad seadusele ning kassatsioonkaebuses esitatud

asjaolud ei anna alust eelnevate kohtulahendite tühistamiseks.

6.1 R. A. kinnistut läbiv tee on eratee, mida võib kasutada vaid kinnisasja omaniku loal. Vaidlusalune tee ei ole ainus juurdepääs A. L.

kinnistule. R. A.-l oli õigus igal ajal ja olenemata põhjustest sulgeda tema kinnistul asuv tee, mida ta 20. septembril 2000. a ka kasutas. R. A.-l

puudus kohustus teatada eratee kasutamise lõpetamisest kassaatorile kirjalikult ette. Kokkuleppe ühepoolne lõpetamine ei ole TsÜS § 93 lg 1

kohaselt tühine vorminõuete järgimata jätmise tõttu.

6.2 Asjaõigusseaduse § 156 lg 1 annab õiguse nõuda juurdepääsu, mitte aga õiguse teostada oma oletatavat juurdepääsuõigust võõra kinnisasja

omaniku keelu vastaselt. See säte seab primaarseks pooltevahelise kokkuleppe olemasolu. Kassaator oleks pidanud tee kasutamist takistavate

asjaolude ilmnemisel pöörduma vastustaja poole ettepanekuga sõlmida uus kokkulepe tee kasutamiseks, mitte aga omavolitsema.

7. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi istungil toetasid kaebaja A. L. ja tema esindaja kassatsioonkaebust ja leidsid, et kaebus kuulub

rahuldamisele. Kannatanu R. A. ja tema esindaja vaidlesid kaebusele vastu ja leidsid, et selle rahuldamiseks puudub alus.

8. Riigikohtu kriminaalkolleegium märgib, et kassatsioonkaebuse lahendamiseks on vajalik lähtuda asjaolust, kas A. L.-l puudus oma

kinnistule jõudmiseks vajalik juurdepääs avalikult kasutavalt teelt.

Võru Maakohtu 7. novembri 2000. a otsusest nähtub, et: "suvilakruntide erastamise tulemusena ei piirne tema ( st A. L.) kinnistu avaliku

teega. Tal on võimalus oma kinnistule pääseda ainult, kas mööda Ausmaa kinnistut või kui tulla teiselt poolt, siis üle tunnistajate Mölderi ja

Austra kinnistute piiril asuva jalgraja, mis ei olevat autoga läbitav" (toimik 4-185, lk 70).

Ringkonnakohus ei ole sellele küsimusele tähelepanu pööranud, kuid kuna kohus on nõustunud halduskohtuniku lahendiga, siis saab

Riigikohus järeldada, et ringkonnakohus nõustus ka selle osundatud seisukohaga.

Seega on eelnevalt tuvastatud asjaolu, et A. L.-l puudus pärast suvilakruntide erastamist vajalik (autoga läbitav) juurdepääs oma kinnistule ja

vastavalt AÕS §-le 156 lg 1 oli tal õigus nõuda juurdepääsu üle võõra kinnisasja.

9. Asjaõigusseaduse § 156 lg 1 sätestab: "Omanikul, kelle kinnisasjale puudub vajalik juurdepääs avalikult kasutatavalt teelt või kinnisasja

eraldi seisvalt osalt, on õigus nõuda juurdepääsu üle võõra kinnisasja. Juurdepääsu asukoht, kasutamise tähtaeg ja tasu määratakse

kokkuleppel. Kui kokkulepet ei saavutata, määrab juurdepääsu ja selle kasutamise tasu kohus. Juurdepääsu määramisel tuleb arvestada

koormatava kinnisasja omaniku huve."

Seaduse sätte ja mõtte kohaselt peab juurdepääsu oma kinnistule taotlema omanik, kellel see juurdepääs puudub. Haldusõiguserikkumise

materjalidest nähtub, et A. L. pole taotlenud kokkulepet R. A.-ga juurdepääsu kasutamiseks üle viimase kinnistu ega pöördunud kohtu poole

juurdepääsu määramiseks. Võru Vallavalitsus, andes nõusoleku R. A.-le ostueesõigusega maa erastamiseks, millel asus kruntidevaheline tee, ei

seadnud mingeid kitsendusi maa omanikule krundisisese tee kasutamise osas.

10. augustil 1999. a esitas R. A. A. L.-le kirjalikult tingimused R. A. kinnistul asuva tee kasutamiseks A. L. kinnistule pääsemiseks.

10. Riigikohtu hinnangul on siin tegemist kirjaliku tehinguga, mis oli suunatud A. L.-le tsiviilkohustuste tekitamisele. Tehing tugineb

Asjaõigusseaduse paragrahvidele, mis käsitlevad omandi mõistet, omandi kaitset, avalikult kasutatava tee ja ajutise tee kasutamise korda ning

Teeseaduse sätetele, mis käsitlevad avalikult kasutatavat teed ja erateed, tee kasutajale esitatavaid nõudeid, tegevust teel, tee omaniku õigusi.

Lähtudes viidatud õigusnormidest, saab järeldada, et R. A.-l enesel puudus ka selgus, kas tema kinnistul asub avalik tee, ajutine tee või eratee.

See tehing oli sõlmitud R. A. initsiatiivil ja on põhjendamatult ülekohtune A. L. suhtes, sest nägi ette võimaluse keelata tee kasutamine ilma

igasuguse põhjenduseta igal ajal. Tehing pole kooskõlas mitte üksnes seadusega, vaid on vastuolus heade kommete ning tavadega. R. A.-l ei

olnud õigus kehtestada selliseid tingimusi. A. L. oli õigustatud keelduma sellisest tehingust ja vaidlustama talle esitatud tingimused ning

lähtudes AÕS § 156 lg-st 1 taotlema ise uut kokkulepet kas R. A.-lt või kohtult. Asjaolu, et R. A. käsitas tema kinnistul asuvat teed erateena, ei

vabastanud teda kohustusest taluda tee kasutamist teise kinnisasja omaniku - A. L. poolt, kellel kinnistule vajalik ühendustee puudus.

11. Riigikohus märgib siinjuures, et käsitletavas asjas on kohtud jätnud välja selgitamata, mis asjaoludel A. L. sellise kokkuleppega nõustus,

miks ta seda ei vaidlustanud ja peamine, milline oli poolte tegelik tahe ja eesmärk sellise kokkuleppe sõlmimisel. Kohtud on jätnud

tähelepanuta ka asjaolu, et erateed võib määrata nii avalikuks kasutamiseks (AÕS § 155 lg 3) kui ka kasutada ajutise teena juurdepääsuks

avalikult kasutatavalt teelt kinnisasjale(AÕS § 156 lg 1). Kokkuleppe tekstist saab järeldada, et R. A. on võtnud enesele kohustuse lubada tee

kasutamist avaliku teena (viide AÕS § 155 lg-le 1) või kokkuleppe objektina ajutise juurdepääsuna (viide AÕS § 156 lg-le 1). Seetõttu on

ringkonnakohtu järeldus AÕS § 156 lg 1 mõttes kokkuleppe puudumise kohta põhjendamatult ennatlik ega põhine tuvastatud asjaoludel.

Õigusliku hinnangu andmisel kokkuleppele e tehingu tõlgendamisel tuleb lähtuda poolte tegelikust tahtest, kui tehingu sisust ei tulene teisiti

(TsÜS § 64 lg 1). Kahtluse korral tõlgendatakse tehingut kohustatud isiku kasuks (TsÜS § 64 lg 3).

12. Kohtukolleegium ei nõustu ringkonnakohtu järeldusega selles, et R. A. võis tehingu lõpetada ilma kirjalikult ette teatamata igal ajal. Tee

kasutamise tingimused olid kokku lepitud kirjalikus vormis, millele nii R. A. kui ka A. L. olid alla kirjutanud. Vastavalt TsÜS § 91 lg-le 4 saab

tehingut muuta samas vormis, milles tehing on tehtud. Asja materjalidest ei nähtu, et pooled oleksid leppinud kokku mõnes muus vormis

(suulises või konkreetsete tegudega - luku vahetamisega, aia ehitamise või takistuste püstitamisega) tehingu lõpetamiseks.

13. Riigikohus on seisukohal, et A. L. oli õigustatud vaidlustama R. A. poolt tee kasutamise ühepoolse seadusevastase lõpetamise. Tõstes

eemale värava ning võrkaia R. A. kinnistul 20. septembril 2000. a, ta omavolitses, kuid arvestades tema tegevust esilekutsunud konkreetseid

asjaolusid, oli tegemist vähese tähtsusega õiguserikkumisega. Vastavalt HÕS §-le 17 Riigikohus vabastab A. L. halduskaristusest ja hoiatab

teda toimepandud õiguserikkumise eest.

Lähtudes eeltoodust ja juhindudes HÕS §-st 17, § 324 lg 1 p-st 3, § 327 lg-st 2 ja § 311 lg-st 2, Riigikohtu kriminaalkolleegium

m ä ä r a s:

1. Tühistada Tartu Ringkonnakohtu 18. detsembri 2000. a ja Võru Maakohtu 7. novembri 2000. a otsused A. L.

haldusõiguserikkumise asjas HÕS § 163 järgi karistuse määramise osas.

2. Vabastada A. L. määratud karistusest ja hoiatada teda toimepandud õiguserikkumise eest.

3. Kassatsioonkaebus rahuldada osaliselt ja kassatsioonkautsjon 800.-kr tagastada.

Määrus jõustub 18. aprillist 2001. a ja ei kuulu edasikaebamisele.

Eesistuja Jüri Rätsep

Liikmed Lea Kivi, Peeter Vaher