3-1-1-34-01 · Riigikohus

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Tartus 12. aprillil 2001. a

3-1-1-34-01

Riigikohtu kriminaalkolleegium koosseisus eesistuja Jüri Rätsep ning liikmed Ott Järvesaar ja Peeter

Vaher vaatas 13. märtsil 2001. a toimunud avalikul kohtuistungil kassatsiooni korras läbi

kriminaalasja

Tõnu Luts'u süüdistuses KrK § 139 lg 2 p-de 1 ja 2,

§ 195 lg 2, § 128 lg 1 ning § 15 lg 2 ja § 101 p 7 järgi.

Menetlusosalistena võtsid kohtuistungist osa T. Lutsu kaitsja vandeadvokaat Sirje Must, kannatanu

Margit Ree ja riigiprokurör Marge Püss.

Asjaolud ja menetluse käik

1. Tartu Maakohtu 5. oktoobri 2000. a otsusega tunnistati Tõnu Luts süüdi ja teda karistati KrK § 139

lg 2 p-de 1 ja 2 järgi vabadusekaotusega kuueks kuuks, KrK § 195 lg 2 järgi vabadusekaotusega

kolmeks aastaks, KrK § 15 lg 2 ja § 144 lg 1 järgi vabadusekaotusega kolmeks aastaks, KrK § 128

lg 1 järgi kolme kuu arestiga ning KrK § 15 lg 2 ja § 101 p 7 järgi vabadusekaotusega

viieteistkümneks aastaks. KrK § 40 lg 1 alusel liideti need karistused osaliselt ja kuritegude kogumi

eest mõisteti T. Lutsule karistuseks kakskümmend aastat vabadusekaotust. KrK § 41 lg 1 alusel liideti

mõistetud karistusele osaliselt Tartu Linnakohtu 19.oktoobri 1998.a otsusega mõistetud kandmata

karistus üks aasta vabadusekaotust ja lõplikuks karistuseks kohtuotsuste kogumi eest mõisteti

T. Lutsu kakskümmend aastat ja kuus kuud vabadusekaotust kinnises vanglas.

Sama otsusega tunnistati süüdi ka Andrus Lutt, kuid tema osas ei ole kohtuotsust vaidlustatud.

2. T. Luts tunnistati süüdi:

- KrK § 195 lg 2 järgi selles, et ta 22. detsembril 1999. a kella 19.30 ajal süütas huligaansel ajendil

Tartus Anne 86-11 Margit Lutsu (hiljem M. Ree) korteri välisukse ja haaras ust avama tulnud Agata-

Kristina Reel juustest ja tõukas ta põrandale. Seda nägi pealt M. Lutsu kuue aastane poeg Kevin Luts.

T. Luts tõmbas puruks telefonijuhtme, paiskas kummuli laua, lükkas ümber jõulukuuse ning viskas

rõdult alla M. Lutsule kuuluva televiisori "Samsung", mille hiljem jalgadega puruks lõi. Samal õhtul

süütas kohtualune kolmel korral nimetatud korteri välisukse. Kohtuotsuse kohaselt oli T. Lutsu

eelkirjeldatud tegevus eriti jõhker ja küüniline, kuna oli seotud vara hävitamisega, vägivalla

kasutamisega ja leidis aset kuue-aastase lapse nähes. T. Luts väljendas demonstratiivselt

lugupidamatust ja tõrjuvat suhtumist kaaskodanike vastu ning võttis K. Lutsult, M. Lutsult ja

A. K. Reelt koduse turvatunde.

- KrK § 15 lg 2 ja § 144 lg 1 järgi selles, et ta 22. detsembril 1999. a kella 19.30-st kuni kella 22-ni

tulekahju tekitamise teel, võõra vara hävitamise eesmärgil üldohtlikul viisil kolmel korral süütas

Tartus Anne 86-11 korteri välisukse, kuid kuritegu jäi lõpule viimata, kuna korteriomanik M. Luts

kustutas põlengu.

- KrK § 128 lg 1 järgi selles, et ta 22. detsembril 1999. a pärast kella 19.30 helistas korduvalt Tartus

Anne 86-11 elavale M. Lutsule ja ähvardas teda tappa. Arvestades seda, et 22. detsembril 1999. a

kella 19.30 ajal oli ta tunginud nimetatud korterisse, kasutanud vägivalda A.-K. Ree kallal ning

hävitanud kannatanu vara, oli M. Lutsul küllaldane alus karta ähvarduse täideviimist.

- KrK § 15 lg 2 ja § 101 p 7 järgi selles, et ta 24. detsembril 1999. a kella 18.30 ajal süütas Tartus

Anne 86-11 korteri välisukse. Tegutsedes tahtliku tapmise eesmärgil, isiklikust vihast M. Lutsu vastu,

tõukas T. Luts M. Lutsu ukse eest ära, kallas kannatanu üle kaasa toodud kergestisüttiva vedelikuga

ning süütas ta välgumihklist põlema, s.t püüdis M. Lutsu tappa eriti piinaval ja julmal viisil. Kuritegu

jäi lõpule viimata, kuna kannatanu jõudis leegid kustutada. M. Lutsule tekitati ülirasked

kehavigastused - tuleleegist põhjustatud kolmanda astme põletushaavad, mis moodustasid 36%

kehapinnast ning milledega kaasnes põletus"okk.

3. Tartu Maakohtu 5. oktoobri 2000. a otsuse peale esitas apellatsioonkaebuse kohtualune T. Luts, kes

vaidlustas enda süüdimõistmise M. Ree (varem M. Luts) tapmisega ähvardamises, tapmise katses

ning kuritahtlikus huligaansuses ja palus kergendada talle mõistetud karistust.

4. Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 28. novembri 2000. a otsusega tühistati Tartu

Maakohtu eeltoodud otsus osaliselt. T. Luts mõisteti süüdistuses KrK § 15 lg 2 ja § 144 lg 1 järgi

õigeks kuriteokoosseisu puudumise tõttu. Süüdistuses KrK § 15 lg 2 ja § 101 p 7 järgi mõisteti talle

karistuseks kolmteist aastat vabadusekaotust. KrK § 40 lg 1 alusel liideti mõistetud karistused

osaliselt ja kuritegude kogumi eest mõisteti T. Lutsule karistuseks neliteist aastat ja kuus kuud

vabadusekaotust. KrK § 41 lg 1 alusel liideti mõistetud karistusele eelmise otsusega mõistetud

kandmata karistus osaliselt ja lõplikuks karistuseks kohtuotsuste kogumi järgi mõisteti T. Lutsule

viisteist aastat vabadusekaotust kinnises vanglas.

Kriminaalkolleegium nõustus apellatsioonkaebuses tooduga, et vastavalt Põhiseaduse §-le 23 ei tohi

isikut teist korda karistada teo eest, milles ta on vastavalt seadusele lõplikult süüdi mõistetud.

Ringkonnakohus leidis, et kohtualust ei saa KrK § 195 lg 2 järgi süüdi tunnistada ja karistada

uksemati ja ukse süütamise, televiisori väljaviskamise ja selle lõhkumise eest. Nimetatud

õiguserikkumise kohta oli koostatud haldusõiguserikkumise protokoll ning Tartu Halduskohtu

23. detsembri 1999. a otsusega karistati T. Lutsu selle eest HÕS § 144 järgi. Kriminaalkolleegium

tunnistas T. Lutsu KrK § 195 lg 2 järgi süüdi raseda A.-K. Ree juustest tirimises, viimase põrandale

tõukamises, telefonijuhtme purustamises, laua ja kuuse ümberlükkamises, mis toimus kuue-aastase

lapse silmade all. Kriminaalkolleegium leidis, et see on kvalifitseeritav kuritahtliku huligaansusena

erilise jõhkruse ja küünilisuse tunnusel. Teadvalt raseda A.-K. Ree juustest rebimine ja põrandale

pikali tõukamine moodustab kuritahtliku huligaansuse erilise jõhkruse tunnusel. Korteri

segipaiskamise ja jõulukuuse ümberlükkamisega raseda naise ning kuue-aastase lapse juuresolekul

väljendas T. Luts demonstratiivselt põlglikku ja üleolevat suhtumist üldtunnustatud

kõlblusnormidesse, mis moodustab kuritahtliku huligaansuse erilise küünilisuse tunnusel.

T. Lutsu õigeksmõistmist KrK § 15 lg 2 ja § 144 lg 1 järgi põhjendas ringkonnakohtu

kriminaalkolleegium sellega, et korteri välisukse süütamises oli T. Luts süüdi tunnistatud juba KrK

§ 195 lg 2 järgi. Vara hävitamise tahtlus ja üldohtlik viis ei ole aga usaldusväärselt tõendatud.

Ringkonnakohus leidis, et T. Lutsu süüditunnistamine KrK § 128 ning § 15 lg 2 ja § 101 p 7 järgi on

põhjendatud. Kohtualuse süü nende kuritegude toimepanemises on usaldusväärselt tõendatud.

Arvestades T. Lutsu eelnevat käitumist 22. detsembri 1999. a õhtul, sh A.-K. Ree suhtes vägivalla

kasutamist, oli M. Reel küllaldane alus karta tapmisähvarduse täideviimist. T. Luts nägi ette M. Ree

surma saabumist, soovis seda ning järelikult tegutses otsese tahtlusega.

Ringkonnakohus kergendas T. Lutsule KrK § 15 lg 2 ja § 101 p 7 järgi mõistetud karistust, kuna

kuriteo katse on lõpuleviidud kuriteost laadilt kergem.

Seoses T. Lutsu õigeksmõistmisega KrK § 15 lg 2 ja § 144 lg 1 järgi ning karistuse kergendamisega

KrK § 15 lg 2 ja § 101 p 7 järgi kergendas ringkonnakohus ka T. Lutsule kuritegude kogumi ja

kohtuotsuste kogumi eest mõistetud lõplikku karistust.

Menetlus Riigikohtus

5. Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 28. novembri 2000. a otsuse peale esitas

kassatsioonkaebuse süüdimõistetu T. Luts, kes taotleb kohtuotsuse tühistamist ja kriminaalasja

samale kohtule uueks arutamiseks saatmist.

5.1. Kassaator leiab, et kuigi ringkonnakohus leidis, et tema süüditunnistamine korteri uksemati ja

ukse süütamises ning televiisori väljaviskamises ja lõhkumises KrK § 195 lg 2 järgi on ebaõige, jättis

ringkonnakohus maakohtu otsuse selles süüdistuses siiski muutmata. Nimetatud tegevused tulnuks

kassaatori arvates süüdistusest KrK § 195 lg 2 järgi välja jätta ning mõistetud karistust sellest

tulenevalt kergendada. Ringkonnakohtu otsusest aga ei nähtu, kas nimetatud tegevus on süüdistusest

välja jäetud või mitte ja miks ei kergendatud mõistetud karistust. Seega leiab kassaator, et

ringkonnakohtu otsuse motiveeriv osa on resolutiivosaga vastuolus.

T. Luts leiab, et samast süüdistusest tuleb välja jätta ka kuuse ja laua ümberlükkamine, kuna M. Ree

ja laps seda ei saanud näha ning tõendamata on tema otsene tahtlus nende tegude toimepanemiseks.

5.2. Kassaatori arvates on tema süü KrK § 128 järgi tõendamata ning tõendite hindamisel on rikutud

KrMK § 50 sätteid, kuna asja juurde ei ole tõendina võetud telefonikõnede eristusi.

5.3. Kassaator leiab, et talle KrK § 15 lg 2 ja § 101 p 7 järgi süüksarvatud tegevusele antud õiguslik

hinnang on ebaõige. Väidetavalt pole leidnud tõendamist kassaatori otsene tahtlus M. Reed tappa. Ta

sai küll aru, millise tagajärje ta põhjustab M. Ree süütamisega, kuid väidetavalt ei soovinud seda.

Seega tegutses ta kaudse tahtlusega, ning tema tegu tuleb kvalifitseerida vastavalt saabunud

tagajärjele, s.o KrK § 107 järgi.

5.4. Lisaks eeltoodule märgib kassaator, et tema kriminaalasja menetlemine toimus KrMK § 38 lg 1

sätteid eirates kaitsja osavõtuta (vt tl 167) ning see on käsitatav kriminaalmenetluse normide olulise

rikkumisena AKKS § 39 lg 3 p 4 mõttes.

6. Riigikohtu istungil kaitsja toetas kassatsioonkaebust ja taotles selle rahuldamist kaebuses toodud

motiividel. Prokurör leidis, et ringkonnakohtu otsuse tühistamiseks või muutmiseks puudub alus,

kuid sellesse tuleks teha täpsustus süüdistuse osas KrK § 195 lg 2 järgi, mis aga ei tingi karistuse

muutmist. Kannatanu palus jätta ringkonnakohtu otsus muutmata.

7. Riigikohtu kriminaalkolleegium leiab, et kassatsioonkaebuses esitatud seisukohad ei anna alust

Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi kohtuotsuse tühistamiseks ega muutmiseks, kuid

sellesse kohtuotsusesse tuleb teha täpsustus, mis ei halvenda süüdimõistetu olukorda.

7.1. Selguse mõttes peab Riigikohtu kriminaalkolleegium vajalikuks teha kohtuotsusesse täpsustus

süüdistuse osas KrK § 195 lg 2 järgi. Sellest süüdistusest tuleb välja jätta korteri uksemati ja ukse

põlemapanemine, tereviisori väljaviskamine ja selle lõhkumine, kuna nende tegude eest on T. Lutsu

karistatud halduskohtu otsusega. Sisuliselt samale seisukohale on jõudnud ka ringkonnakohtu

kriminaalkolleegium (vt kohtuotsus lk 4), kuid on jätnud selle kohtuotsuses sõnaselgelt fikseerimata.

AKKS § 32 lg 1 p 2 kohaselt on ringkonnakohtul õigus vaatamata süüdistuse mahu vähendamisele

jätta karistus muutmata. Arvestades T. Lutsu isikut ja kuriteo toimepanemise laadi ei pea ka

Riigikohtu kriminaalkolleegium vajalikuks T. Lutsule KrK § 195 lg 2 järgi mõistetud karistuse

kergendamist

7.2. Riigikohtu kriminaalkolleegium leiab, et T. Lutsu taotlused:

jätta süüdistusest KrK § 195 lg 2 järgi välja kuuse ja laua ümberlükkamine, kuna M. Ree ja laps ei

saanud seda näha ning tõendamata on tema otsene tahtlus nende tegude toimepanemiseks;

kvalifitseerida süüdistus KrK § 15 lg 2 ja § 101 p 7 järgi ümber KrK § 107 järgi, kuna ta tegutses

M. Ree süütamisel tagajärje suhtes kaudse tahtlusega

ei kuulu rahuldamisele, kuna need taotlused eeldaksid Riigikohtu poolt uute faktiliste asjaolude

tuvastamist võrreldes esimese ja teise astme kohtu poolt tuvastatuga. AKKS § 65 lg 4 kohaselt aga

Riigikohus faktilisi asjaolusid ei tuvasta.

7.3. Kassaatori väidet, et tema süüditunnistamisel KrK § 128 järgi on tõendite hindamisel rikutud

KrMK § 50 sätteid, kuna asja juurde ei ole tõendina võetud telefonikõnede eristusi, ei pea Riigikohtu

kriminaalkolleegium põhjendatuks. Kriminaalasja materjalidest ei nähtu, et süüdismõistetu või tema

kaitsja oleksid kohtus taotlenud nimetatud tõendi kriminaalasja juurde võtmist.

7.4. Riigikohtu kriminaalkolleegium leiab, et T. Lutsu süüdistatavana ülekuulamisel 15. juulil 2000. a

(tl 169) ei ole uurija poolt oluliselt rikutud kriminaalmenetluse seadust AKKS § 39 lg 3 p 4 mõttes.

T. Luts ei ole selle ülekuulamise käigus süüdistuse kohta sisulisi ütlusi andnud ja kohtud pole seda

protokolli kasutanud tõendina T. Lutsu vastu. Sisulised ütlused süüdistuse kohta, seal hulgas ka

süüdistuse osas KrK § 15 lg 2 ja § 101 p 7 järgi, on T. Luts andnud kaitsja juuresolekul (tl 118, 153 ja

160-161). Seega ei ole T. Lutsu kaitseõigust eeluurimise käigus rikutud.

Eeltoodu alusel ja juhindudes AKKS § 63 p-st 5 ja § 65 lg-st 3, Riigikohtu kriminaalkolleegium

o t s u s t a s:

Jätta Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 28. novembri 2000. a kohtuotsus Tõnu Lutsu

süüdistusasjas sisuliselt muutmata, kuid teha sellesse täpsustus ja jätta Tõnu Lutsu süüdistusest KrK

§ 195 lg 2 järgi välja korteri uksemati ja ukse põlemapanemine, televiisori väljaviskamine ja selle

lõhkumine.

Kassatsioonkaebus jätta rahuldamata.

Kohtuotsus jõustub 12. aprillil 2001. a ega kuulu edasikaebamisele.

Eesistuja Jüri Rätsep

Liikmed Ott Järvesaar, Peeter Vaher