3-1-1-32-01 · Riigikohus

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Tartus 12. aprillil 2001. a

3-1-1-32-01

Riigikohtu kriminaalkolleegium koosseisus eesistuja Jüri Rätsep ning liikmed Lea Kivi ja Peeter Vaher vaatas 13. märtsil 2001. a toimunud

avalikul kohtuistungil kassatsiooni korras läbi kriminaalasja

A. D. süüdistuses KrK § 2025 lg 1 järgi.

Menetlusosalistena võtsid kohtuistungist osa A. D., tema kaitsja vandeadvokaat Jüri Aland ja riigiprokurör Marge Püss.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Narva Linnakohtu 14. juuni 2000. a otsusega tunnistati A. D. süüdi KrK § 2025 lg 1 järgi ning talle mõisteti karistuseks üks kuu aresti.

Kohtualune tunnistati süüdi selles, et olles 19. veebruaril 2000. a karistatud HÕS § 158 lg 1 järgi narkootilise aine ilma arsti ettekirjutuseta

tarvitamise eest, tarvitas peale seda neljal korral ilma arsti ettekirjutuseta narkootikume.

Kohtuotsust apellatsiooni korras ei vaidlustatud.

2. Narva Linnakohtu 23. oktoobri 2000. a otsusega tunnistati A. D. süüdi KrK § 2025 lg 1 järgi ning talle mõisteti karistuseks kaks kuud

aresti.

A. D. tunnistati süüdi selles, et tema, olles 19. veebruaril 2000. a HÕS § 158 lg 1 järgi karistatud isikuks, tarvitas 31. mail 2000. a ilma arsti

ettekirjutuseta narkootikume. Kohtualune tunnistas ennast täielikult süüdi. Ta palus enda suhtes kohaldada KrK § 2025 lg 2 sätteid ja ta

karistusest vabastada, kuna peale 14. juuni 2000. a otsusega mõistetud karistuse ärakandmist 3. augustil 2000. a pöördus ta vabatahtlikult

arsti poole ning läbib võõrutuskuuri.

Kohus tuvastas, et arsti poole pöördus A. D. 16. augustil 2000. a mitte sõltuvusest vabanemiseks, vaid selleks, et leevendada ravimite abil

peale järjekordset narkootikumide tarbimist tekkinud vaegusi. Peale vajaliku arstiabi saamist jätkas ta aga narkootikumide tarbimist. Seega

puudus kohtu hinnangul tema käitumises kindel tahe sõltuvusest vabanemiseks ja radikaalse võõrutuskuuri läbimiseks. Selle tulemusel ei

hinnanud kohus A. D. käitumist kui vabatahtlikku pöördumist meditsiiniasutuse poole arstiabi saamiseks narkosõltuvusest vabanemiseks.

3. Linnakohtu otsuse peale esitas apellatsioonkaebuse A. D., milles taotles enda karistusest vabastamist või karistuse kergendamist.

4. Viru Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 19. detsembri 2000. a otsusega jäeti linnakohtu otsus muutmata ja apellatsioonkaebus

rahuldamata.

Kohus pidas põhjendamatuks A. D. taotlust kohaldada tema suhtes KrK § 2025 lg 2 sätteid. Kohus viitas dr. Savini sõnadele, mille kohaselt

A. D. pöördus küll arsti poole, kuid jätkas samal ajal narkootiliste ainete tarvitamist. Oma seisundi kergendamiseks pöördus kohtualune

arsti poole neljal korral, kusjuures narkovastast ravi talle ei määratud, kuna sellist soovi A. D. ei avaldanud. Seejuures piirdus arstiabi vaid

ühekordse abstinentsiseisundi kergendamisega. Kriminaalkolleegium asus linnakohtuga kokkulangevale seisukohale, et A. D. pöördus arsti

poole mitte eesmärgiga vabaneda narkosõltuvusest, vaid oma seisundi kergendamiseks, mistõttu tema suhtes KrK § 2025 lg 2 sätted

kohaldamisele ei kuulu.

MENETLUS RIIGIKOHTUS

5. Ringkonnakohtu otsuse peale esitas kassatsioonkaebuse A. D. kaitsja I. Belugin, milles taotletakse kohtualuse vabastamist karistuse

kandmisest.

Kassaator väidab, et peale Narva Linnakohtu 14. juuni 2000. a otsusega mõistetud karistuse ärakandmist pöördus A. D. vabatahtlikult X

Haiglasse ning läbis talle määratud ravikuuri, mistõttu tuleks tema suhtes kohaldada KrK § 2025 lg 2 sätteid ning ta karistusest vabastada.

6. Riigikohtu kriminaalkolleegium, olles tutvunud kriminaalasja materjalidega ja ära kuulanud menetlusosalised, leiab, et Narva

Linnakohtu 23. oktoobri 2000. a kohtuotsus ja seda käsitlev apellatsioonikohtu otsus kuuluvad tühistamisele motiividel, mida

kassatsioonkaebus ei kajasta.

6.1 Riigikohtu kriminaalkolleegium leiab, et käesolevas kriminaalasjas on vääralt kohaldatud kriminaalseadust ning seda järgmistel

kaalutlustel. Nimelt on KrK §-i 2025 lg 1 näol tegemist kuriteokoosseisuga, mis kasutab ühe kriminaliseeriva tunnusena

haldusprejuditsiooni - eelnevat halduskorras karistatust. Samas näitab aga kuriteokoosseisude võrdlev analüüs, et erinevalt teistest

haldusprejuditsiooni eeldavatest kuriteokoosseisudest on käesolevas sättes tegemist nii esimese astme kohtu kui ka ringkonnakohtu poolt

märkamata jäänud olulise erisusega. Haldusprejuditsiooni kehtestamisel kasutab seadusandja Kriminaalkoodeksis enamasti vormelit kui

samasuguse rikkumise eest oli süüdlase suhtes kohaldatud halduskaristust (nt KrK § 1481, KrK § 155 jt). KrK § 2025 lg-s 1 on seadusandja

aga kasutanud sõnastust vähemalt teistkordselt aasta jooksul pärast halduskaristuse kohaldamist. Kriminaalkolleegiumi arvates tahab

seadusandja sellega öelda, et isik peab pärast halduskaristuse kohaldamist vähemalt kaks korda tarvitama narkootikume ebaseaduslikult,

enne kui teda saab võtta kriminaalvastutusele. Sellist seiskohta kinnitab kriminaalkolleegiumi hinnangul ka KrK § 2025 lg 1 grammatiline

tõlgendus ning just seadusandja poolt kasutatud sõnast vähemalt lähtudes. Nimelt kui piisaks ühekordsest ilma arsti ettekirjutuseta

narkootikumide tarvitamisest, poleks võimalik sellest ühest korrast vähem narkootikume tarvitada. Ka see viitab üheselt, et KrK § 2025 lg 1

puhul peab kriminaalvastutuse aluseks olema narkootikumide tarvitamine vähemalt kahel korral aasta jooksul pärast halduskaristuse

kohaldamist.

Eeltoodu alusel leiab kriminaalkolleegium, et A. D. tuleb talle esitatud süüdistuses õigeks mõista kuriteokoosseisu puudumise tõttu tema

käitumises.

6.2 Seoses sellega ei pea Riigikohtu kriminaalkolleegium vajalikuks kommenteerida KrK § 2025 lg ga 2 seonduvat, seda enam, et

käesolevaks ajaks on nimetatud säte kaotanud kehtivuse. Küll aga märgib kriminaalkolleegium, et õige oli kohtute lähtekoht, kui nad A. D.i

käitumises otsisid tegelikku tahet sõltuvusest vabanemiseks ning ei käsitlenud sellena arsti poole pöördumist lihtsalt enda seisundi

kergendamiseks.

Ülaltoodu alusel, juhindudes AKKS § 63 p-st 3, § 64 p-st 2 ja § 65 lg-st 3, Riigikohtu kriminaalkolleegium

o t s u s t a s :

1. Tühistada Viru Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 19. detsembri 2000. a kohtuotsus ja Narva Linnakohtu 23. oktoobri

2000. a kohtuotsus A. D. süüdistusasjas.

2. Mõista õigeks A. D. süüdistuses KrK § 2025 lg 1 järgi kuriteokoosseisu puudumise tõttu.

3. A. D. kaitsja vandeadvokaadi vanemabi Igor Belugini kassatsioonkaebus jätta rahuldamata.

Kohtuotsus jõustub 12. aprillil 2001. a ega kuulu edasikaebamisele.

Eesistuja Jüri Rätsep

Liikmed Lea Kivi, Peeter Vaher