3-2-1-56-01 · Riigikohus

3-2-1-56-01

K O H T U O T S U S

Eesti Vabariigi nimel

Tartus 10. aprillil 2001. a

Jaanus Sarve hagi Salva Kindlustuse AS vastu kohustise täitmise nõudes.

Riigikohtu tsiviilkolleegium, koosseisus eesistuja J. Odar, liikmed A. Kull ja L. Laarmaa, vaatas läbi

19. märtsil 2001. a avalikul kohtuistungil Jaanus Sarve kassatsioonkaebuse alusel Tallinna

Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi 12. detsembri 2000. a otsuse tsiviilasjas nr II-2/1148/2000.

Istungist võttis osa kostja esindaja vandeadvokaat A. Glikman.

I. Asjaolud ja varasem menetluse käik

Hagiavalduse kohaselt sõlmis J. Sarv 18. veebruaril 1999. a Salva Kindlustuse AS-ga

kindlustuslepingu, millega kindlustas traktori MTZ 82,1 kindlustussummaga 70 000 krooni ja

metsaveokäru We-8 koos tõstukiga We-6400 kindlustussummaga 200 000 krooni. 28. märtsil 1999. a

varastati kindlustatud vara. Vargusest informeeris hageja kirjaliku avaldusega kohe politseid.

29. märtsil 1999. a käis hageja Salva Kindlustuse Viljandi esinduses ja teavitas kindlustusandjat

suuliselt nii traktori kui tõstukiga metsaveokäru vargusest. 28. juulil 1999. a teatas kostja hagejale, et

talle ei hüvitata metsaveokäru vargusega tekitatud kahju, kuna ta ei teavitanud käru vargusest 14

kalendripäeva jooksul kindlustusandjat. Hageja leidis, et ta oli oma lepingujärgse teatamiskohustuse

täitnud. Vastavalt kindlustuslepingule kohustub kindlustusvõtja teatama kindlustusandjale

kindlustusjuhtumist 14 kalendripäeva jooksul telefoni või telefaksi ja kirja teel. Hageja palus TsK §-

de 162, 163, 173 lg 1 ja KS §-de 4, 9, 12 lg 1, 19 alusel mõista kostjalt hageja kasuks välja

kindlustushüvitise183 000 krooni.

Tallinna Linnakohus jättis 30. juuni 2000. a kohtuotsusega hagi rahuldamata. Otsuse põhjendustel ei

informeerinud hageja kostjat kindlustuslepingus märgitud tähtaja jooksul ja korras metsaveokäru

kadumisest. Hageja teavitas kindlustusandjat 8. aprilli 1999. a avaldusega traktori vargusest. Tähtust

ei oma hageja hilisem seletus kohtus, et ta pidas traktori all silma ka metsaveokäru, mis hageja

arvates moodustavad terviku, kuna neid kasutatakse ainult koos. Kohus asus seisukohale, et hilisem

suuline seletus ei saa asendada nõuetekohaselt esitamata jäetud kirjalikku teavet, kui selles ei ole

pooled kokku leppinud. Kohus leidis, et kindlustuspoliisil ja Salva Kindlustuse AS ettevõtja seadmete

ja masinate kindlustuse üldtingimuste (Üldtingimuste) p-s 5 sätestatud kindlustusvõtja kohustus

informeerida kindlustusandjat kindlustusjuhtumi saabumisest telefoni või telefaksi ja kirja teel, on

tõlgendatav nii, et igal juhul on nõutav kirjalik teatamine.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

Tallinna Ringkonnakohus jättis 12. detsembril 2000. a linnakohtu otsuse muutmata. Tõendamist

leidis, et hageja ei teavitanud kindlustusandjat kindlustusjuhtumist kindlustuspoliisil ja

Üldtingimustes sätestatud viisil. Kuna hageja sõlmis kindlustuslepingu isiklikult, oli ta teadlik, et

kindlustusobjektina käsitleti traktorit ja metsaveokäru eraldi. Seega pole põhjendatud hageja väide, et

arvestades traktori ja käru komplektsust, ei pidanud ta vajalikuks käsitleda neid eraldi objektidena.

II. Kassatsioonkaebus ja selle põhjendused

Hageja palus kassatsioonkaebuses tühistada ringkonnakohtu otsuse materiaalõiguse normi väära

tõlgendamise tõttu ja teha asjas uue otsuse, millega hagi rahuldada.

KS § 9 sätestab imperatiivses vormis, et igal juhul, kui on saabunud kindlustusjuhtum, tekib

kindlustusvõtjal hüvitise saamise õigus. Kindlustusleping, mis seab kindlustusvõtja

kindlustusseadusega võrreldes halvemasse olukorda, on KS § 20 kohaselt kehtetu. Kindlustusseadus

ei anna kindlustusandjale võimalust keelduda kindlustushüvitise väljamaksmisest piirangute

seadmisega juhtumist teatamise moodustele või ajale.

III. Vastus kassatsioonkaebusele

Kostja vaidles kassatsioonkaebusele vastu. Hageja tõlgendas kindlustusseadust selektiivselt ega ole

arvestanud kindlustusseaduses antud legaaldefinitsioone. Ettevõtja seadmete ja masinate kindlustus

on vabatahtlik kindlustusliik, milles on kindlustusandjal õigus määrata kindlustustingimused.

Kostjal ei ole alust ega kohustust hüvitada hagejale metsaveokäru vargusega tekitatud kahju, kuna

metsaveokäru osas ei ole tegemist kindlustusjuhtumiga. Kindlustushüvitise väljamaksmine eeldab

kindlustusjuhtumi saabumist.

Kindlustusjuhtumist kirjalik teatamine on igal juhul nõutav. Telefon või telefaks tagavad

operatiivsuse, kuid kirjalik teade tagab juriidiliselt korrektse aluse hüvitisnõude lahendamiseks.

IV. Riigikohtu otsuse põhjendused ja resolutsioon

Kohtukolleegiumi istungil palus kostja esindaja jätta ringkonnakohtu otsuse muutmata.

Kolleegium leidis, et kassatsioonkaebuse väited ei anna alust ringkonnakohtu otsuse tühistamiseks.

KS § 9 sätestab, et kindlustusjuhtum on seaduses või kindlustuslepingus määratletud sündmus,

seisund või tegu, mille tagajärjel tekib kindlustusvõtjal hüvitise saamise õigus ja kindlustusandjal

hüvitise väljamaksmise kohustus. Seega määratlevad pooled kindlustuslepingus, millised sündmused

ja tingimused panevad kindlustusandjale hüvitise maksmise kohustuse ja millal kindlustusandjal on

õigus väljamaksest keelduda. Pooled sõlmisid kindlustuslepingu, mille tingimuseks oli, et

kindlustusvõtja teatab igal juhul kirja teel kahjujuhtumi saabumisest kindlustusandjale 14 ööpäeva

jooksul. Samuti on kindlustuslepingus ette nähtud alused, mis annavad kindlustusandjale võimaluse

kindlustushüvitise väljamaksmisest keelduda. Ringkonnakohus nõustus linnakohtus tuvastatud

asjaoluga, et kindlustusobjekte oli kaks: 1) traktor, mille osas kindlustusandja maksis hüvitise ja 2)

metsaveokäru koos tõstukiga. Ringkonnakohtu otsuses lükatakse ümber apellandi väide, mille

kohaselt, arvestades traktori ja metsaveokäru komplektsust, ei leidnud apellant vajaliku olevat

käsitleda neid objekte kirjalikus teates eraldi. J. Sarv sõlmis kindlustuslepingu isiklikult ning oli

seetõttu teadlik, et kindlustusobjektidena käsitleti kindlustuslepingus traktorit ja metsaveokäru eraldi.

Ringkonnakohus tuvastas, et hageja ei täitnud üldtingimustes sätestatud teatamiskohustust

vaidlusaluse metsaveokäru osas. Üldtingimustest (kindlustuslepingust) tuleneb, et kindlustusvõtja

peab iga juhtumi saabumisest, mis võib anda alust üldtingimustest tulenevatele nõuetele, viivitamatult

informeerima kindlustusandjat kas telefoni või telefaksi ja kirja teel, kirjaliku tõendusega kahju

iseloomust ja suurusest. Sellest tulenevalt ei tekkinud kindlustusandjal kindlustushüvitise maksmise

kohustust seoses metsaveokäru vargusega. Üldtingimuste punkti 5 kohaselt ei kanna kindlustusandja

vastutust kahjustuste eest, millest ta ei olnud informeeritud 14 ööpäeva jooksul pärast nende

tekkimist.

Juhindudes TsMS §-st 362 p 1, kolleegium

o t s u s t a s:

Jätta Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi 12. detsembri 2000. a otsus muutmata ja

kassatsioonkaebus rahuldamata.

J. Odar, A. Kull, L. Laarmaa