3-2-1-26-01 · Riigikohus

3-2-1-26-01

K O H T U O T S U S

Eesti Vabariigi nimel

Tartus 7. aprillil 2001. a

OÜ Filmimax hagi MTÜ Eesti Kinoliit vastu renditud ruumi üleandmisele kohustamiseks ja

kahju 3 938 243 krooni hüvitamiseks ning MTÜ Eesti Kinoliit vastuhagi OÜ Filmimax vastu

rendilepingu ennetähtaegseks lõpetamiseks ja 515 172 krooni saamiseks.

Riigikohtu tsiviilkolleegium, koosseisus eesistuja J. Luik, liikmed L. Laarmaa ja T. Vernik, vaatas

kirjalikus menetluses läbi 12. veebruaril 2001. a OÜ Filmimax kassatsioonkaebuse alusel Tallinna

Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi 20. juuni 2000. a otsuse tsiviilasjas nr II-2/734/2000.

I. Asjaolud ja varasem menetluse käik

OÜ Filmimax (Filmimax) ja MTÜ Eesti Kinoliit (Kinoliit) sõlmisid 10. märtsil 1997. a kaks

rendilepingut, millega Kinoliit andis Filmimaxile rendile mitmesugused ruumid (Kinomaja) Tallinnas

Uus 3 / Müürivahe 50 suurusega 442,6 m2 tähtajaga kuni 10. september 2004. a ja bürooruumi Uus 3

suurusega 39 m2 tähtajaga kuni 10. märts 2000. a.

Hagiavalduses palus Filmimax Kinoliidult välja mõista rendilepingu mittekohase täitmisega tekitatud

kahju ja leppetrahvi kokku 3 938 243 krooni ja kohustada Kinoliitu üle andma Filmimaxile

valvuriruumi. Nõuet põhjendas Filmimax sellega, et Kinoliit jättis Filmimaxile üle andmata

valvuriruumi (7,8 m2), mis omakorda takistas ümberkujunduste tegemist ja suitsetamisruumi (40 m2)

kasutuselevõttu kohvik-baarina; Kinoliit jätkas fuajee (24,4 m2) kasutamist laoruumina, mis takistas

sinna kaupluse väljaehitamist; Kinoliit takistas bürooruumi kasutamist lülitades välja telefonid ning

põhjustas töökatkestuse kohvikus Müürivahe 50. Filmimaxil jäi saamata miljonitesse kroonidesse

ulatuv tulu, mis pidi tulema fuajeesse loodavast kauplusest, suitsetamisruumi loodavast kohvik-

baarist, kinopiletite müügist ja arendatud klienditeenindusest. Eeltoodu tõttu lõpetas Filmimax rendi

maksmise 1998. a maikuus pidades edaspidised rendimaksed tasaarvestatuks Filmimaxile tekitatud

kahjuga ja enammakstud rendiga.

Filmimax on maksnud asjatult renti 30 501 krooni valvuriruumi, fuajee ja suitsetamisruumi eest,

mida ta otstarbekohaselt kasutada ei saanud. Valvuriruumi ei ole Filmimax enda kasutusse saanud,

sest seda kasutavad Kinoliidu töötajad. Fuajee oli Kinoliidu kasutuses panipaigana kuni

2. veebruarini 1998. a, mil Filmimax viis ise Kinoliidu asjad teise hoiukohta. Suitsetamisruumi eest

maksis Filmimax äripinna renti, kuigi ta seda äripinnana kasutada ei saanud. Filmimax oleks pidanud

maksma suitsetamisruumi ruutmeetri eest mitte äripinna renti 45 krooni kuus, vaid 20 krooni kuus,

nii nagu muude renditud ruumide eest.

Filmimax on kandnud laokulusid kostja vara mujal hoidmisega 6637 krooni ning teise bürooruumi

otsimise ja rentimisega 33 779 krooni, s.o kokku 40 417 krooni.

Filmimaxil jäi saamata tulu 113 908 krooni seoses bürooruumide telefonide väljalülitamisega.

Filmimaxi tegevus oli häiritud alates 21. aprillist kuni teise büroo rentimiseni 2. augustil 1998. a.

Telefoniteenuste eest tasus Filmimax 22. aprillil 1998. a Kinoliidule 28 680 krooni ega olnud enam

Kinoliidule võlgu.

Töökatkestuse eest kohvikus Müürivahe 50 ajavahemikus 8. juuli 1997. a kuni 9. aprill 1998. a (275

päeva) peab Kinoliit maksma leppetrahvi 782 265 krooni.

Kinoliit esitas vastuhagi, milles palus rendilepingu tähtajaga 10. september 2004. a ennetähtaegselt

lõpetada ja Filmimaxilt välja mõista rendi 442,6 m2 eest 10 070 kr 50 s kuus alates 10. märtsist

1997. a kuni 30. septembrini 1999. a kokku 334 639 kr 45 s (309 261 kr 80 s + käibemaks 25 377 kr

65 s), bürooruumi rendi 3805 kr 30 s kuus alates 10. märtsist 1997. a kuni 26. augustini 1998. a

kokku 67 351 kr 40 s (66 776 kr 90 s + käibemaks 574 kr 50 s), ekspluatatsioonikulu (soojus, elekter,

vesi, kanalisatsioon, saastemaks) 116 519 kr, telefonide kasutamise eest alates 10. märtsist 1997. a

kuni 31. augustini 1999. a 67 211 kr 65 s - kõik kokku 585 721 kr 45 s, millest tuleb maha arvata

Filmimaxilt saadud 63 487 kr 46 s ja valvuriruumi rent 7062 kr 40 s, seega tuleb Filmimaxilt välja

mõista 515 172 krooni. Filmimaxil ei olnud õiguslikku alust väidetava kahju tasaarvestamiseks

rendiga ja kuna rendivõlg on üle kolme kuu, siis annab see Kinoliidule õiguse nõuda rendilepingu

ennetähtaegset lõpetamist.

Linnakohtu otsus ja põhjendused

Tallinna Linnakohtu 20. märtsi 2000. a otsusega jäeti Filmimaxi hagi rahuldamata. Kohus rahuldas

osaliselt Kinoliidu vastuhagi - lõpetas ennetähtaegselt rendilepingu ja mõistis Filmimaxilt välja

Kinoliidu kasuks 434 134 krooni.

Otsuse põhjendustel on Filmimaxi nõuded põhjendamatud ja tõendamata. Kinoliidu vastuhagi on

põhjendatud ja osaliselt tõendatud. Poolte vastastikused õigused ja kohustused tulenevad

rendiseadusest ja rendilepingutest, milles pooled ei ole kokku leppinud Kinoliidu vastutust Filmimaxi

äriplaanide nurjumise eest. Seetõttu on põhjendamatu Filmimaxi nõue mitmemiljonilise saamata

jäänud tulu väljamõistmiseks Kinoliidult ning sellist saamata jäänud tulu ei olnud Filmimax

õigustatud tasaarvestama rendiga.

Vaidluses valvuriruumi, fuajee ja suitsetamisruumi eest makstud rendi 30 501 krooni tagasisaamiseks,

leidis linnakohus, et kuna Kinoliit ei ole keeldunud valvuriruumi üleandmisest Filmimaxile, tal on

olnud võimalus seda ruumi kasutada. Valvuriruum on ühiskasutuses. Kohus tuvastas Kinoliidu

omaksvõtuga, et valvuriruumi kasutavad Kinoliidu töötajad ning Kinoliit ei nõuagi Filmimaxilt selle

ruumi eest renti.

Kinoliit ei ole viivitanud fuajee üleandmisega Filmimaxile. Filmimax oli lepingut sõlmides teadlik, et

fuajees on Kinoliidu asjade panipaik, kuid seda ei saa käsitleda takistuse tegemisena ega viivitusena

ruumi üleandmisel. On tõendatud, et Filmimax viis 1998. a veebruaris Kinoliidu asjad fuajeest

Filmimaxi renditud lattu. Sellega on tõendatud, et Filmimaxi võimuses oli ruumi vabastamine

ükskõik millal. Filmimax ise ei soovinud varem hakata ruumi kasutama ja Kinoliit pole selles süüdi.

Seega pole Kinoliidul alust fuajee eest makstud renti Filmimaxile tagasi maksta.

Põhjendatud pole makstud rendi tagasisaamise nõue suitsetamisruumi eest. Filmimax kasutas

suitsetamisruumi, kuid mitte äriplaani kohaselt kohvikuna. See aga ei anna õiguslikku alust keelduda

rendi tasumisest.

Vaidluses selle üle, kas Kinoliit peab hüvitama Filmimaxile 6637 krooni laokulu seoses Kinoliidu

vara fuajeest ümberpaigutamise ja hoidmisega mujal, leidis linnakohus, et nõue on tõendamata.

Filmimax on esitanud küll kulutuste dokumendid, kuid mitte dokumente, mis kinnitaksid arvete

tasumist. Pealegi ei tulene see nõue rendilepingus kokkulepitust.

Vaidluses kulutuste 33 779 krooni hüvitamiseks, mida Filmimax kandis seoses teise bürooruumi

otsimise ja rentimisega, leidis linnakohus, et on tõendamata, et kulutusi põhjustas Kinoliit. Teise

bürooruumi rentimise põhjustas asjaolu, et 21. aprillil 1998. a lülitas sideettevõte Kinoliidu

korraldusel välja Filmimaxi kasutuses olnud telefonid, kuna Filmimax oli jätnud Kinoliidule tasumata

telefoniteenuste eest. Büroo töö oli sellega oluliselt häiritud. Rendilepingu p 5.1.6 kohaselt oli rentnik

kohustatud telefoniteenuste eest tasuma rendileandjale vastavalt tegelikult kasutatud teenustele.

Olematu kohustuse täitmata jätmisega ei saanud Kinoliit Filmimaxile kahju tekitada. Pealegi jättis

Filmimax telefonide kasutamise eest Kinoliidule maksmata. Rendilepingu p 6.1.2 teenuste loetelus ei

ole loetletud rendileandja kohustust osutada või vahendada rentnikule telefoniteenust. Eeltoodust

tulenevalt ei ole põhjendatud ega tõendatud, et Kinoliidu süül jäi büroo töö häirituse tõttu Filmimaxil

saamata tulu 113 908 krooni.

Nõue leppetrahvi 782 265 krooni väljamõistmiseks Kinoliidult jäeti põhjendamatuse tõttu

rahuldamata. Asjas ei ole tuvastatud Kinoliidu süüd kohviku töö katkestamises ja see välistab

rendilepingu p 12.3 alusel leppetrahvi maksmise kohustuse.

Kohus leidis, et rendi maksmise kohustus ei lõppenud tasaarvestusega TsK § 234 lg 1 järgi, sest ei ole

tõendatud Filmimaxi nõuded, mis saaks olla tasaarvestuse õiguslikuks eelduseks.

Vastuhagi rahuldamist põhjendas linnakohus sellega, et Filmimaxil on tasumata rent alates 1998. a

maikuust, s.o. üle kolme kuu ja on tõendatud, et tasaarvestuseks ei olnud Filmimaxil õiguslikku alust.

30. septembriks 1999. a oli rendivõlg 401 990 krooni ja telefonide kasutamise eest võlg 32 143

krooni, mis tuleb Filmimaxilt välja mõista. Tõendamatuse tõttu tuleb rahuldamata jätta

ekspluatatsioonikulude nõue 116 519 krooni.

Ringkonnakohtu otsus ja põhjendused

Ringkonnakohus jättis linnakohtu otsuse muutmata ja ei pidanud seetõttu vajalikuks korrata

linnakohtu otsuse põhjendusi.

Vastuseks apellatsioonkaebusele märkis ringkonnakohus, et valvuriruum oli poolte ühiskasutuses ja

seetõttu ei nõudnud kostja selle ruumi eest renti. Hageja oli ruumide vastuvõtmisel teadlik, et

valvuriruumi kasutab kostja ning seetõttu ei saa kostja käitumist vaadelda ruumi üleandmisest

keeldumisena.

Ei ole tõendatud, et Filmimax maksis asjatult renti 30 501 krooni, sest rendilepingu sõlmimisel anti

kõik ruumid Filmimaxile üle, kes aktsepteeris olukorda, et rendileandja kasutab fuajeed laoruumina.

Filmimax viis Kinoliidu vara fuajeest ära siis, kui soovis ruumi kasutama hakata. Kuna Kinoliit ei

andnud fuajee remontimiseks luba, siis ei takistanud ruumis olnud vara ruumi kasutamist.

Telefonide väljalülitamise põhjustas Filmimax, jättes Kinoliidule telefoniteenuste eest maksmata.

Bürooruum ei muutunud kasutamiskõlbmatuks, sest tööd oleks võinud jätkata mobiiltelefone

kasutades. Kinoliit ei olnud kohustatud telefoniteenuseid osutama ja põhjendamatu on Filmimaxi

väide, et telefonisideta ei oleks seda ruumi renditudki.

Maksekviitungid ei tõenda telefoniarvete ja rendi tasumist, kuna neil ei ole viiteid, mille eest on

tasumine toimunud. Ei ole tõendatud, et saamata jäi tulu 113 908 krooni just telefonide

väljalülitamise tõttu.

Linnakohus ei tuvastanud Kinoliidu poolt rendilepingute rikkumist ja seetõttu puudus Filmimaxil alus

nõuda leppetrahvi ning selle alusel teha tasaarvestust.

Linnakohus ei ole rikkunud protsessiõigusnorme tõendite hindamisel ega vastuhagi menetlemisel.

Vastuhagi esitati kooskõlas tsiviilkohtumenetluse seadustikus sätestatuga ja nõuded on selgelt

väljendatud.

II. Kassatsioonkaebus ja selle põhjendused

Filmimax palus apellatsioonikohtu otsuse tühistada protsessiõigusnormide olulise rikkumise ja

materiaalõigusnormide väära kohaldamise tõttu.

Väär on apellatsioonikohtu järeldus, et ei ole tõendatud valvuriruumi Filmimaxile üleandmisest

keeldumine ja takistuste tegemine selle ruumi kasutamisel. Pooled ei olnud valvuriruumi

ühiskasutuses kokku leppinud ja see ei olnudki ühiskasutuses. Kohus jättis nõude, kohustada

Kinoliitu valvuriruumi hagejale üle andma, sisuliselt lahendamata.

Vastuolus ReS §-ga 7 lg 2 on kohtute järeldus, et Filmimax aktsepteeris kostja asjade hoidmist

fuajees ja see asjaolu pole käsitletav takistusena ruumi kasutamisel ega viivitusena ruumi

üleandmisel. Kinoliit ei seadnud lepingu sõlmimisel tingimuseks tema asjade hoidmist fuajees ja ReS

§ 7 lg 1 kohaselt pidi Kinoliit hagejale ruumi üle andma tingimusteta.

Vastavalt rendilepingule andis Kinoliit vaidlusaluse ruumi hagejale rendile bürooruumina ja sellest

tulenevalt pidi Kinoliit tagama ruumi kasutamise vastavalt otstarbele. Telefonide väljalülitamine

halvendas renditud vara seisundit ja saamata jäi tulu 113 908 krooni.

Vastamata jäeti Filmimaxi apellatsioonkaebuse väitele, et linnakohtu otsus osas, millega jäeti

rahuldamata nõue teise bürooruumi otsimiseks ja rentimiseks tehtud kulutuste 33 779 krooni

hüvitamiseks, on vastuolus TsK §-ga 222.

Eeltoodud vigade tõttu hindasid kohtud vääralt kahju hüvitamise nõuet ning Filmimaxi õigust rendi

tasaarvestamiseks.

Kohtud jätsid täielikult käsitlemata Filmimaxi nõude rendi tasaarvestamiseks leppetrahviga.

Rendilepingu järgi pidi Filmimax Müürivahe 50 asuvaid kohvikuruume saama kasutada alates

8. juulist 1997. a, kuid tegelikult oli kohvikus töö katkestatud kuni 9. aprillini 1998. a. Kinoliit pidi

rendilepingu p 12.3 järgi maksma töö katkestamise eest leppetrahvi 782 265 krooni. Eeltoodud

asjaolude tuvastamine on määrava tähtsusega, sest sellest oleneb vastuhagi rahuldamine või

rahuldamata jätmine.

Vastuhagi esitas isik, kellel polnud selleks volitusi. Kinoliitu võivad esindada kõik juhatuse liikmed

ühiselt, kuid vastuhagi esitas üksnes juhatuse esimees. TsMS § 221 lg 1 p 3 kohaselt pidi kohus jätma

sellise vastuhagi läbi vaatamata. Vastuhagi oli ebaselge ega võimaldanud Filmimaxil esitada üheseid

vastuväiteid.

Vastuhagis esitati nõue Filmimaxilt 515 171 krooni väljamõistmiseks. Kohus jättis vastuhagi

rahuldamata summas 151 587 krooni. Kohtud ületasid Filmimaxilt 434 134 krooni väljamõistmisega

vastuhagi piire.

Apellatsioonikohus asus seisukohale, et kviitungid summas 275 535 krooni ei tõenda rendi,

kommunaalteenuste ja telefonide kasutamise eest tasumist. Kohus jättis tähelepanuta poolte

kirjavahetuse, milles Kinoliidul on rendilepingute alusel tasumist aktsepteerinud ja Kinoliidu esindaja

on kohtus vande all kinnitanud, et enne lepingute sõlmimist oli Filmimaxil ettemaks ca 68 000

krooni. Osa kviitungitest esitas Kinoliit ise tõendamaks rendi saamist. Kohus pidi põhjendama, miks

need tõendid ei ole arvestatavad.

Rendilepingu ennetähtaegne lõpetamine ei olnud põhjendatud. Kohus pidi enne tuvastama, kas

Filmimaxil oli õigus tasaarvestuseks.

III. Kostja vastus kassatsioonkaebusele

Kinoliit pidas otsust seaduslikuks ja põhjendatuks.

IV. Riigikohtu otsuse põhjendused ja resolutsioon

Kolleegium leidis, et apellatsioonikohtu otsus tuleb osaliselt tühistada protsessiõigusnormi olulise

rikkumise ja materiaalõigusnormi väära kohaldamise tõttu. Kuna apellatsioonikohus jättis linnakohtu

otsuse muutmata ja ei korranud selle põhjendusi, siis käsitleb kolleegium oma otsuses mõlema kohtu

otsuste sisu ühtsena.

Rendisuhte tekkimise aluseks on rendileping. Rendisuhtes kasutab rentnik tasu eest rendileandja vara,

mille rendileandja on kohustatud rentnikule üle andma. Filmimax nõudis talle valvuriruumi

üleandmist ja makstud renti tagasi, kuna seda ruumi kasutab Kinoliit. Kohtud jätsid selle vaidluse

sisuliselt lahendamata ja kohtute otsuste põhjendused on sisulises vastuolus. ReS § 7 lg 3 kohaselt,

kui rendileandja ei anna rendile antud vara õigeaegselt rentniku kasutusse, on rentnikul õigus see

temalt välja nõuda ja nõuda viivituse tõttu tekkinud kahju hüvitamist või loobuda lepingust ja nõuda

sisse lepingu mittetäitmisega tekitatud kahju. Kohtud tuvastasid Kinoliidu omaksvõtuga, et

valvuriruum on Kinoliidu kasutuses, kuid samas põhjendati hagi rahuldamata jätmist sellega, et ruum

on poolte ühiskasutuses ja ei ole tõendatud valvuriruumi Filmimaxile üleandmata jätmine. Sellega

rikkusid kohtud TsMS § 330 lg 4: kohtu järeldused peavad rajanema esitatud tõenditel ja tuvastatud

asjaoludel. Kui Kinoliit võttis omaks, et valvuriruum on tema kasutuses ja ta ei nõua selle eest renti,

siis pidi kohus andma sellele õigusliku hinnangu, sest ReS § 7 lg 1 kohaselt on rendileandja

kohustatud rendile antud vara rentnikule üle andma.

Filmimax nõudis tagasi renti fuajee eest, mida ta ei saanud kasutada kuni 2. veebruarini 1998. a, sest

Kinoliit hoidis seal oma asju. Kohtud leidsid, et nõue ei ole põhjendatud, sest Filmimax aktsepteeris

fuajeed vastu võttes sealset olukorda. TsMS § 227 lg 1 kohaselt peab kohtuotsus olema seaduslik ja

põhjendatud. Kohtud ei märkinud otsuses nõude rahuldamata jätmise õiguslikku alust. ReS § 7 lg 1

kohaselt on rendileandja kohustatud rendile antud vara rentnikule üle andma lepingus ettenähtud või

vara otstarbele vastavas seisundis. Seega pidi seaduse järgi Kinoliit fuajee üle andma Filmimaxile

fuajeena. Teistsuguse järelduse tegemiseks pidi kohus tuvastama, kas pooled olid lepingus kokku

leppinud fuajee rentimise teistsugustel tingimustel. Vastavalt sellele, millise poolte kokkuleppe kohus

asja uuel läbivaatamisel tuvastab, tuleb hinnata ka õiguslikku tagajärge - kas Filmimax pidi või ei

pidanud maksma renti aja eest, mil fuajeed kasutas Kinoliit.

Kuna kassatsioonkaebuses suitsetamisruumi eest rendi maksmist ei vaidlustatud, siis kolleegium seda

osa kohtuotsustest ei käsitle.

Kohtud on põhjendatult jätnud rahuldamata telefonide väljalülitamisega seotud kulutuste 33 779

krooni ja saamata jäänud tulu 113 908 krooni nõude. Rendilepingu p 5.1.6 kohustas Filmimaxi

tasuma telefoniteenuste eest Kinoliidule. Kohtud tuvastasid, et Filmimax jäi Kinoliidule võlgu.

Sellest on apellatsioonikohus teinud põhjendatult järelduse, et Filmimax ise põhjustas kahjuliku

tagajärje saabumise (telefonide väljalülitamise) ja Kinoliit ei pea Filmimaxile hüvitama kahju, mille

tekkimises ta süüdi ei olnud.

Kassatsioonkaebuse väide, et kohtud jätsid igasuguse tähelepanuta leppetrahvi nõude Müürivahe 50

kohvikuruumides töö katkestamise eest, on põhjendatud. Rendilepingu p-de 3.2.2, 8.1.4 ja 8.1.5 järgi

olid Filmimaxile rendile antud kohviku teenindus- ja abiruumid suurusega 90,4 m2 (37,9 + 52,5)

alates 8. juulist 1997. a. Filmimaxi väitel oli Kinoliidu süül kohvikus töö katkestatud alates 8. juulist

1997. a kuni 9. aprillini 1998. a, mille eest on leppetrahv 782 265 krooni rendilepingu p 12.3 alusel,

mille kohaselt peab Kinoliit Filmimaxile kompenseerima rendisumma tasaarveldusena Kinoliidu

poolt süüliselt põhjustatud Filmimaxi töö katkestuse arvestades leppetrahvi iga 2 tunni eest 2,5 % kuu

rendisummast. Kinoliidu väitel tühistasid pooled 17. juulil 1997. a rendilepingu selle osa, millega

kohvik oli Filmimaxile rendile antud ja tasaarvelduse nõue on põhjendamatu. Asja uuel arutamisel

peab kohus kohvikuga seotud asjaolud tuvastama ja vastavalt sellele vaidluse lahendama.

Kassatsioonkaebuses vaidlustati põhjendatult vastuhagi rahuldamiseks väljamõistetud summa suurus

434 134 krooni. Kinoliit esitas vastuhagis rendi nõude 401 990 krooni, ekspluatatsioonikulutuste

nõude 116 518 krooni, telefoniteenuste eest nõude 67 211 krooni ja arvas ise sellest maha Filmimaxi

tasutud 63 487 krooni ning valvuriruumi eest makstud 7062 krooni ning sai hagihinnaks 515 171

krooni. Linnakohus jättis tõendamatuse tõttu rahuldamata ekspluatatsioonikulutuste nõude 116 518

krooni ning telefoniteenuste kohta leidis, et tõendatud on nõue 60 823 krooni, millest Filmimaks on

ära tasunud 28 680 krooni, seega tuleb telefoniteenuste võlast maha arvata 35 068 krooni (67 211 - 60

823 + 28 680). Seega oleks pidanud väljamõistetava summa suurus olema 363 585 krooni (515 171 -

116 518 - 35 068 krooni). Apellatsioonikohus peab asja uuel läbivaatamisel põhjendama, miks ei

peetud õigeks arvata võlast maha rendilepingute järgi Filmimaxi tasutud 63 487 krooni ning

valvuriruumi eest asjatult makstud renti 7062 krooni.

TsMS § 330 lg 4 kohaselt märgitakse kohtuotsuse põhjendavas osas ringkonnakohtu tuvastatud

asjaolud ja nendest tehtud järeldused, tõendid, millele on rajatud kohtu järeldused, ning seadused,

mida ringkonnakohus kohaldas. Apellatsioonikohus märkis otsuses, et linnakohus tuvastas

ekspluatatsioonikulutuste võlgnevuse. Apellatsioonikohtu otsus ei ole kooskõlas linnakohtus

tuvastatuga. Linnakohus tuvastas, et ekspluatatsioonikulutused 116 518 krooni ei ole tõendatud ja

jättis selles osas vastuhagi rahuldamata.

Rendivõla vaidluses väitis Filmimax, et kviitungitega ja Kinoliidu omaksvõtuga on tõendatud kuni

25. maini 1998. a makstud rent 275 536 krooni. Apellatsioonikohus tuvastas, et kviitungitel puudub

viide rendilepingutele, Kinoliidu esitatud arvetele ja maksjaks on märgitud isik, kes samaaegselt oli

seotud mõlema vaidleva poolega. Tuvastatust tegi apellatsioonikohus järelduse, et kviitungid ei

tõenda rendi tasumist. Apellatsioonikohus rikkus TsMS §-s 228 sätestatut, mille kohaselt otsuse

tegemisel tõendeid hinnates tuleb otsustada, mis asjaolud on tuvastatud ja millist seadust või seaduse

alusel antud õigusakti tuleb asjas kohaldada. Kviitungeid sularaha laekumise kohta ei täida raha

maksja vaid raha saaja. Raha saajaks oli Kinoliit, kes pidi tehingu dokumenteerima (kviitungi täitma)

raamatupidamise seaduses (RPS) nõutud viisil. RPS § 8 lg 1 kohaselt on raamatupidamisarvestuse

algdokument majandustehingu toimumist kinnitav kirjalik tõend, millel peavad olema järgmised

rekvisiidid: dokumendi nimetus ja number; koostamise kuupäev ja registreerimise number; tehingu

sisu ja alus; tehingu arvnäitajad (kogus, hind, summa); tehingu teiste poolte nimed ja asu- või elukoha

aadressid; allkiri (allkirjad). Eeltoodud rekvisiidid ei kajastunud kviitungitel Kinoliidu

tegematajätmise tõttu ja sellele asjaolule peab apellatsioonikohus andma õigusliku hinnangu. Asjaolu,

et maksjaks oli isik, kes oli seotud mõlema poolega ei anna õigust eelistada ühte vaidlevatest pooltest

teisele.

Põhjendamatu on kassatsioonkaebuse väide, et vastuhagi tulnuks jätta läbi vaatamata, kuna vastuhagi

esitas isik, kes ei omanud selleks volitusi. TsMS §-de 151 ja 154 lg 1 kohaselt on kostjal õigus kuni

kohtuvaidluseni esimese astme kohtus esitada hageja vastu vastuhagi ühiseks läbivaatamiseks

põhihagiga, samuti esitada avaldus vastuhagi aluse või eseme muutmiseks või nõude suurendamiseks.

14. jaanuaril 1999. a esitas kostja vastuhagi, mille menetlusse võtmise hageja vaidlustas kostja

esindajal volituste puudumise tõttu. Peale selle avalduse esitas kostja teine volitatud esindaja veel

kaks vastuhagiavaldust. Neid avaldusi esitanud kostja teise esindaja volitusi ei ole hageja

vaidlustanud ja kohus on vastuhagi põhjendatult menetlenud.

Kolleegium peab vajalikuks märkida, et hagiavalduse sisunõuded TsMS § 147 lg 1 p 4 järgi

kohustavad hagis märkima hageja selgelt väljendatud nõude, kuid käesolevas vaidluses on vaatamata

kvalifitseeritud õigusabile hagi ja vastuhagi sisu esitatud raskesti jälgitavalt. Erinevate

funktsioonidega ruumide rentimisest tulenevas vaidluses peab ruumide eristus vastama

projektdokumentatsioonis märgitule, et välistada situatsiooni, kus projektijärgset fuajeed on

nimetatud rendilepingus perspektiivseks äripinnaks, ruumide üleandmise aktis saali tagumiseks

ruumiks, hagiavalduses ruumiks suurusega 24, 4 m2. See, mida hagis nimetatakse bürooruumiks on

vastuhagis rendivõla arvestamisel nimetatud II korruseks. Sama on kohvikutega, mida nimetatakse

kord kohvikuks, siis baariks, siis baar-kohvikuks ja lõpuks on neid kaks - üks mis oli olemas ja teine,

mis pidi rajatama. Hagiavaldusest kuni kohtuotsusteni kaasaarvatult tuleb nõuete nimetamisel olla

järjekindel - ei ole õige rendivõlga vahepeal kahjuks, kahju vahepeal saamata jäänud tuluks või

kulutusteks nimetada.

Juhindudes TsMS §-st 362 p 2 kolleegium

o t s u s t a s :

Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi 20. juuni 2000. a otsus osas, millega jäeti

muutmata Tallinna Linnakohtu 20. märtsi 2000. a otsus osas, millega jäeti rahuldamata nõue:

1. kohustada Kinoliitu üle andma Filmimaxile valvuriruum,

2. rendi tasaarvestamiseks fuajee eest asjatult makstud rendiga,

3. rendi tasaarvestamiseks leppetrahviga 782 265 krooni kohvikus töö katkestamise eest ning

osas, millega rahuldati vastuhagi:

1. Filmimaxilt rendi väljamõistmiseks,

2. rendilepingu ennetähtaegseks lõpetamiseks.

Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi 20. juuni 2000. a otsus osas, millega

mõisteti OÜ-lt Filmimax välja MTÜ Eesti Kinoliit kasuks tasu õigusabi eest 10 000 krooni.

Muus osas jätta kohtuotsus muutmata.

Tühistatud osas saata asi samale ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks.

Kassatsioonkaebus rahuldada osaliselt.

Tagastada OÜ-le Filmimax 10. juulil 2000. a tasutud kautsjon 4342 (neli tuhat kolmsada

nelikümmend kaks) krooni.

J. Luik, L. Laarmaa, T. Vernik