3-1-1-29-01 · Riigikohus

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Tartus 4. aprillil 2001. a

3-1-1-29-01

Riigikohtu kriminaalkolleegium koosseisus eesistuja Peeter Vaher ning liikmed Ott Järvesaar ja Lea

Kivi vaatas 6. märtsil 2001. a toimunud avalikul kohtuistungil kassatsiooni korras läbi kriminaalasja

Uno Mölder"i süüdistuses KrK § 101 p-de 1 ja 7 järgi ning

Rauno Närvänen"i süüdistuses KrK § 101 p 7 järgi.

Menetlusosalistena võtsid kohtuistungist osa U. Mölderi kaitsja vandeadvokaat Aino-Eevi Lukas,

R. Närväneni kaitsja vandeadvokaat Jüri Aland ja riigiprokurör Marge Püss.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Viljandi Maakohtu 11. oktoobri 2000. a otsusega tunnistati U. Mölder süüdi KrK § 101 p-de 1 ja 7

järgi ja talle mõisteti karistuseks kaheksa aastat vabadusekaotust. R. Närvänen tunnistati süüdi KrK

§ 101 p 7 järgi ja talle mõisteti karistuseks kaheksa aastat vabadusekaotust noortevanglas. Mõlema

puhul loeti vastutust kergendavaks asjaoluks kuriteo toimepanemine alaealisena. Sama otsusega

tunnistati süüdi veel Rauno Tähtla ja Heiki Labidas.

1.1. U. Mölder tunnistati süüdi selles, et ta 18. jaanuaril 1993. a koos H. Labidase ja R. Tähtlaga

tungis taksoarve tasumisest vabanemiseks kallale taksojuht Viktor Tõnissonile, keda peksti rusikate ja

jalgadega pähe ning rindkere piirkonda. Läbipekstud kannatanu tassisid kohtualused kivihunnikusse

ja matsid ta elusana kivide alla, kus ta suri ajukolju kinnise tömptrauma tõttu.

Kohus leidis, et taksoarve tasumata jätmine oli kõigi kolme kohtualuse tegutsemise motiiviks. Kuigi

kohtuistungil ei leidnud tõendamist, et U. Mölder oleks osalenud kannatanu peksmises, oli kohtu

hinnangul ka tema tegevuses kuriteokoosseis KrK § 101 p-de 1 ja 7 mõttes. Kohus märkis, et

täideviijaks on ka isik, kes vahetult võtab osa kuriteo täideviimisest kuritegeliku tagajärje

saavutamisele suunatud teoga, mis omaette võetuna iga kord ei vastagi eriosa dispositsioonis

ettenähtud teo tunnustele. Kohus leidis, et kõigi kolme kohtualuse tegutsemine toimus ühise tahtluse

realiseerimise ajel ja nad kõik olid kuriteo täideviijateks. Kohus viitas ka U. Mölderi eeluurimisel

antud seletusele, et tal oli ükskõik, kas taksojuht oli elus või surnud ning ta tahtis sündmuskohalt

kiiremini minema saada. Seega ei olnud U. Mölder kohtu arvates kuriteost mitte ainult teadlik, vaid

ka osales selle toimepanemises, aidates veel elavat taksojuhti kanda kivihunnikusse ja katta teda

kividega.

1.2. R. Närvänen tunnistati süüdi 8. mail 2000. a koos R. Tähtlaga viimase poolvenna Einar Tähtla

tapmises. Kohtuotsuse kohaselt tungis R. Tähtla kannatanule kallale võla maksmisest vabanemise

eesmärgil ning peksis teda poole tunni jooksul käte ja jalgadega pähe ning rindkere piirkonda, lõi teda

noaga paremasse küünarvarde ja muljus jalaga tema nägu. Pärast seda vedasid kohtualused kannatanu

toast välja ja viskasid ta ööseks trepist alla õue, kus ta suri pea kinnise tömptrauma tõttu. Kohus

leidis, et kuigi R. Närvänen lõi kannatanut R. Tähtla käsul ainult ühel korral, toimus nende tegevus

ühise tahtluse realiseerimise ajel ning läbipekstud kannatanu trepist alla, ööseks õue viskamisega

realiseeris R. Närvänen oma tegevusega KrK § 101 p 7 järgi kvalifitseeritava kuriteo koosseisu.

2. Maakohtu otsuse peale esitasid apellatsioonkaebused kohtualuste kaitsjad ja R. Närvänen. Tartu

Ringkonnakohtu 5. detsembri 2000. a otsusega jäeti maakohtu otsus muutmata ning

apellatsioonkaebused rahuldamata.

2.1. Hinnates R. Tähtla, H. Labidase ja U. Mölderi tegevust, so V. Tõnissoni pikaajalist peksmist

elutähtsatesse organitesse, tema jätmist talvisel ajal kõrvalisse kohta ja talle kivide pealeladumist,

leidis ringkonnakohus, et see tõendab kohtualuste ükskõikset suhtumist nende tegevuse

tagajärgedesse ning kinnitab seda, et nad panid tapmise toime kaudse tahtlusega. Samuti ei nõustunud

kohus kaitsjate väitega, et kannatanu oli kivihunnikusse matmisel juba surnud. Nii kinnitas

H. Labidas süüdistatavana ülekuulamisel, et kannatanule tõsteti kive peale, kuna muidu oleks viimane

võinud ära minna. R. Tähtla aga kinnitas ringkonnakohtu istungil, et kannatanu liigutas kivihunnikus

jalga ja kivid tõsteti talle peale selleks, et ta ei saaks püsti tõusta. Samuti tunnistas U. Mölder

vastastamisel, et kive tõsteti kannatanu peale selleks, et ta ei saaks ennast liigutada. Ringkonnakohtu

hinnangul kinnitasid need tõendid vastuvaidlematult, et kannatanu ei olnud enne kivide alla matmist

surnud ja suure, ca 100 kg kaaluva kivi tõstsid kohtualused kannatanule peale viimase surma

põhjustamise eesmärgil.

Ringkonnakohus nõustus maakohtuga ka U. Mölderi käsitlemisel kuriteo kaastäideviijana.

Ringkonnakohus leidis, et veel elava kannatanu ühine kivide alla matmine tõendas seda, et kõigi

kolme tahtlus oli vahetult suunatud kannatanu tapmisele. Kohtualused tegutsesid ühiselt ja

kooskõlastatult ning nad eeldasid, et nende kuritegeliku eesmärgi realiseerumine sõltub neist kõigist.

2.2. Ringkonnakohtu arvates oli ka põhjendatud R. Närväneni süüditunnistamine tahtliku tapmise

kaastäideviijana. Hinnates kuriteo subjektiivset külge ja põhjusliku seose arengut, leidis

ringkonnakohus, et kohtualuste ühise, kooskõlastatud tegutsemise korral sõltus kuriteo täideviimine

mõlema kohtualuse tahtest ja nad olid üksmeelel selles, et kuritegelik tagajärg peab sõltuma neist

mõlemast. Seejuures ei teinud R. Närvänen midagi, et takistada kuriteo toimepanemist või muuta

selle kulgu.

MENETLUS RIIGIKOHTUS

3. Ringkonnakohtu otsuse peale esitasid kassatsioonkaebuse U. Mölderi kaitsja Pille Toom,

R. Närvänen ja tema kaitsja Aivar Kello.

3.1 P. Toom taotleb ringkonnakohtu otsuse tühistamist U. Mölderi süüditunnistamises KrK § 101 p-

de 1 ja 7 järgi ning uue otsuse tegemist, millega kvalifitseerida U. Mölderi käitumine KrK § 181 järgi

ning lõpetada tema osas kriminaalmenetlus seoses aegumisega.

Kassaatori hinnangul ei ole tõendatud kohtualuse tahtlus, so U. Mölderi soov tappa taksojuht arve

maksmisest kõrvalehoidumise motiivil. Samuti on kohus jätnud tähelepanuta apellatsioonkaebuse

väite, et U. Mölderi arvates oli kannatanu kivihunnikusse toimetamisel surnud ning ta aitas taksojuhti

tõsta, kuna kartis kaaskohtualuseid. Toimikus puuduvad tõendid selle kohta, et kivihunnikusse

toimetamisel kannatanu veel elas ning ekspertiisi kohaselt suri kannatanu peksmise tagajärjel. Kuna

U. Mölder peksmises ei osalenud, siis puudub põhjuslik seos U. Mölderi käitumise ja kannatanu

surma vahel ning ta ei saa olla tapmise kaastäideviija. U. Mölderi tegu tuleb kvalifitseerida KrK

§ 181 järgi " esimese astme kuriteost mitteteatamisena.

3.2 A. Kello taotleb ringkonnakohtu otsuse tühistamist kriminaalseaduse ebaõige kohaldamise tõttu,

mis seisneb kohaldamisele mittekuuluva seaduse kohaldamises.

Kassaatori hinnangul puudub kohtualuse käitumises KrK § 101 p-s 7 ettenähtud kuriteo objektiivne ja

subjektiivne külg. Nii ei anna kaaskohtualuse korraldusel kannatanu löömine ühel korral alust

väitmaks, et R. Närvänenil oleks olnud soov kannatanut tappa ja kohtualused tegutsesid ühise tahtluse

ajendil. Samuti on tuvastatud, et R. Tähtla peksis kannatanut poole tunni kestel ning millegagi pole

tõendatud, et kannatanu surm saabus just R. Närväneni ühe löögi tagajärjel.

3.3 R. Närvänen taotleb oma käitumise ümberkvalifitseerimist KrK § 195 lg 2 järgi, kuna ta ei

tekitanud kannatanu surma põhjustanud kehavigastusi ning tal puudus eesmärk kannatanu tapmiseks.

4. Kohtuistungil toetasid kaitsjad kassatsioonkaebusi nendes toodud motiividel ja taotlesid kaebuste

rahuldamist. Prokurör leidis, et kassatsioonkaebused on põhjendamatud ning puudub alus nende

rahuldamiseks, kuid väärib kaalumist, kas U. Mölderi ja R. Närväneni suhtes on võimalik KrK § 39

sätete kohaldamine.

5. Vastavalt AKKS § 65 lg-le 4 ei tuvasta Riigikohus faktilisi asjaolusid. Esimese ja teise astme kohtu

poolt tuvastatud faktilistest asjaoludest nähtub, et tüli taksojuht V. Tõnissoni ja süüdimõistetute vahel

sai alguse tasumata taksoarve pärast. Teisi motiive ei ole ükski süüdimõistetutest kohtule esitanud.

Samuti on kohtud tuvastanud, et oimetuks pekstud taksojuhi matsid süüdimõistetud talvisel ajal

kivide alla, et viimane ei saaks ära minna. Kivide alla matmise ajal oli kannatanu veel elus. Taksojuhi

elusalt kivide alla matmises osales koos teiste süüdimõistetutega ka U. Mölder.

Eeltoodu alusel leiab Riigikohtu kriminaalkolleegium, et kohtud on õigesti kvalifitseerinud

U. Mölderi tegevuse kuriteo täideviimisena KrK § 107 p-de 1 ja 7 järgi. Mattes oimetuks pekstud

inimese talvisel ajal kivide alla, selleks, et viimane ei saaks ära minna, viisid süüdimõistetud,

sealhulgas U. Mölder, täide ühise tahtluse V. Tõnissoni surma põhjustamiseks. U. Mölderi käitumise

juriidilist kvalifikatsiooni ei muuda ka asjaolu, et ta on süüdistatavana (vt kd 1 lk 187 pöördel)

kinnitanud, et tal oli ükskõik, kas taksojuht kivide alla matmise ajal veel elas või mitte. Selline

suhtumine näitab, et U. Mölder pani V. Tõnissoni surma põhjustamise toime kaudse tahtlusega.

Samale järeldusele on tulnud ka esimese ja teise astme kohus.

5.1. R. Närväneni süüdistuse osas on kohtud tuvastanud, et enne E. Tähtla peksmise alustamist

väljendas R. Tähtla sõnades tahtlust E. Tähtla tappa ning seda kuulis ka R. Närvänen. Seejärel peksis

R. Tähtla kannatanut jalgadega. Kõike seda kuuldes ja nähes ühines R. Närvänen siiski kannatanu

peksmisega ja lõi teda rusikaga pähe. Seejärel peksis R. Tähtla kannatanut edasi, kuni viimane maha

lamama jäi ja lõpuks muljus ta kannatanu nägu jalaga. Ka neid sündmusi nägi R. Närvänen.

Vaatamata sellele ühines R. Närvänen uuesti R. Tähtla tegevusega ja kahekesi koos viskasid nad

kannatanu ööseks trepist alla õue, kus ta saadud vigastuste tõttu suri. E. Tähtla surma põhjuseks oli

pea kinnine tömptrauma peaaju põrutusega ning traumaatilise ämblikvõrkkesta- ja kõvakelmealuste

verevalumitega. Vigastused võisid olla saadud korduvatest jõulistest löökidest kõvade tömpide

esemetega. Pole välistatud, et osa vigastusi võis olla saadud kukkumisest vastu kõvasid esemeid.

Vigastused olid saadud lühikese ajavahemiku kestel ning nende tekitamise järjekord ei ole tuvastatav.

Riigikohtu kriminaalkolleegium leiab, et eeltoodud asjaoludel on kohtud õigesti tulnud järeldusele

R. Närväneni osalemises E. Tähtla surma põhjustamises kaastäideviijana. R. Närvänen kuulis, et

R. Tähtla tahab E. Tähtlat tappa ning seejärel nägi kannatanu julma peksmist R. Tähtla poolt pikema

aja kestel. Liitudes seejärel R. Tähtla tegevusega ja lüües kannatanut rusikaga pähe, ühines

R. Närvänen R. Tähtla poolt varem väljaöeldud eesmärgi realiseerimisega. Sama kinnitab ka

R. Närväneni tegutsemine pärast R. Tähtla poolt kannatanu peksmise lõpetamist. Kuna kannatanu

surm saabus peavigastuste tõttu ja pole võimalik tuvastada, milliste konkreetsete vigastuste tagajärjel

kannatanu surm saabus, siis on põhjendatud, et mõlemad süüdimõistetud vastutavad kannatanu surma

põhjustamise eest, kuna on tuvastatud, et nad mõlemad lõid kannatanut pähe ning viskasid ta trepist

alla.

Eeltoodud põhjendustel leiab Riigikohtu kriminaalkolleegium, et kassatsioonkaebused ei anna alust

ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi otsuse tühistamiseks ega muutmiseks ja kassatsioonkaebused

tuleb jätta rahuldamata.

6. Riigikohtu kriminaalkolleegium leiab, et Viljandi Maakohus ja Tartu Ringkonnakohtu

kriminaalkolleegium ei ole U. Mölderile ja R. Närvänenile karistuste mõistmisel küllaldaselt

arvestanud süüdimõistetute osa kuritegude toimepanemisel, nende isikuid ja kuriteo toimepanemise

laadi.

KrK § 23 lg 1 kohaselt võib tähtajalist vabadusekaotust mõista kolmest kuust kuni viieteistkümne

aastani. Sama paragrahvi teise lõike kohaselt ei või nooremale kui kaheksateistkümneaastasele isikule

mõistetud vabadusekaotuse tähtaeg ületada kaheksat aastat.

On oluline, et KrK § 101 sanktsiooni alammäär " kaheksa aastat vabadusekaotust " on samas ka

vabadusekaotusliku karistuse ülemmääraks nooremale kui kaheksateistkümneaastasele isikule ja

sama paragrahvi sanktsioonis ettenähtud tähtajalise vabadusekaotuse ülemmäär - viisteist aastat - on

ühtlasi tähtajalise vabadusekaotuse ülemmääraks, kui ei ole tegemist karistuste liitmisega.

Arvestades U. Mölderi ja R. Närväneni alaealisust kuritegude toimepanemise ajal on kohtud

mõistnud neile karistuse küll KrK § 101 alammääras, so kaheksa aastat vabadusekaotust, kuid ühtlasi

on see ka raskeim karistus, mida alaealisena kuriteo toimepannud isikule on võimalik mõista. Samas

on kohtud tuvastanud, et nii U. Mölderi kui ka R. Närväneni osa kuritegude toimepanemisel oli

tunduvalt väiksem kui täisealistel kaastäideviijatel.

Koos alaealisega kuriteo toimepannud täisealisele H. Labidasele on mõistetud karistuseks kümme

aastat vabadusekaotust ja R. Tähtlale, kes on süüdi tunnistatud kahe isiku tapmises, on mõistetud

karistuseks viisteist aastat vabadusekaotust. Seega on kohtud H. Labidasele, kelle osa kuriteo

toimepanemisel oli suurem kui U. Mölderil, mõistnud karistuse oluliselt alla võimaliku tähtajalise

vabadusekaotuse ülemmäära. R. Tähtlale on mõistetud karistuseks küll tähtajalise vabadusekaotuse

ülemmäär, kuid seejuures on tuvastatud, et tema osa mõlema tapmise toimepanemisel oli oluliselt

suurem alaealiste osast. Alaealiste osas tuleb eriti arvestada, et neil on tuvastatud kerge vaimne

mahajäämus ning H. Labidas ja R. Tähtla olid kuriteo toimepanemise ajal alaealistest

kaastäideviijatest üle kümne aasta vanemad.

Eeltoodu alusel leiab Riigikohtu kriminaalkolleegium, et käesoleval juhul on U. Mölderi ja

R. Närväneni osas olemas erandlikud asjaolud, mis tingivad vajaduse mõista neile karistus alla KrK

§ 101 sanktsiooni alammäära KrK § 39 alusel, kuna ei ole põhjendatud neile raskeima võimaliku

karistuse mõistmine. Lähtudes AKKS § 63 p-st 3 on selles osas Riigikohtu kriminaalkolleegiumil

võimalik teha uus otsus ja mõista süüdimõistetutele kergemad karistused.

7. Veel peab Riigikohtu kriminaalkolleegium vajalikuks teha kohtuotsustesse täpsustus süüdimõistetu

R. Närväneni perekonnanime osas. Isiku kindlakstegemise määrusega (vt kd 1 lk 164) on

süüdimõistetu õigeks nimeks loetud Rauno Närvänen. Viljandi Maakohtu otsuse sissejuhatavas osas

ning ka kirjeldav - motiveerivas osas on "Närväneni" asemel korduvalt kirjutatud "Närvanen" sama

viga läbib ka Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi otsust.

Eeltoodu alusel ja juhindudes AKKS § 63 p-st 3, § 64 p-st 2 ja § 65 lg-st 3, Riigikohtu

kriminaalkolleegium

o t s u s t a s:

1. Tühistada Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 5. detsembri 2000. a kohtuotsus ja Viljandi

Maakohtu 11. oktoobri 2000. a kohtuotsus Uno Mölder`ile KrK § 101 p-de 1 ja 7 järgi ning Rauno

Närvänen`ile KrK § 101 p 7 järgi karistuse mõistmise osas.

2. Mõista Uno Mölderi karistuseks KrK § 101 p-de 1 ja 7 järgi 5 (viis) aastat vabadusekaotust

kinnises vanglas.

3. Mõista Rauno Närväneni karistuseks KrK § 101 p 7 järgi 5(viis) aastat vabadusekaotust kinnises

vanglas.

4. Teha Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 5. detsembri 2000. a kohtuotsusesse ja Viljandi

Maakohtu 11. oktoobri 2000. a kohtuotsusesse täpsustus ja lugeda kohtuotsustes märgitud

perekonnanime NÄRVANEN asemel õigeks perekonnanimeks NÄRVÄNEN vastavas käändes.

5. Muus osas jätta kohtuotsused muutmata.

6. Kassatsioonkaebused jätta rahuldamata.

7. Välja mõista riigieelarve tuludesse kohtukulu kaitsjatasu katteks Uno Mölderilt 1239 krooni ja

Rauno Närvänenilt 1115 krooni ja 10 senti.

Kohtuotsus jõustub 4. aprillil 2001. a ega kuulu edasikaebamisele.

Eesistuja Peeter Vaher

Liikmed Ott Järvesaar, Lea Kivi