3-1-1-40-01 · Riigikohus

KOHTUMÄÄRUS

Tartus, 2. aprillil 2001.a.

3-1-1-40-01

Riigikohtu kriminaalkolleegium koosseisus eesistuja Peeter Vaher ning liikmed Jüri Ilvest ja Ott Järvesaar vaatas 6. märtsil 2001. a

toimunud avalikul kohtuistungil läbi riigiprokurör Jaan Naaberi eriprotesti

Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 31. jaanuari 2001. a määruse peale, millega tühistati Tallinna Linnakohtu

19. detsembri 2000. a otsus ja 19. detsembri 2000. a määrus J. L., R. V. ja M. S. süüdistusasjas ning saadeti kriminaalasi Tallinna

Linnakohtusse uueks arutamiseks.

Menetlusosalistena võtsid kohtuistungist osa J. L., tema kaitsja vandeadvokaat Anu Pärtel, R. V., tema kaitsja vandeadvokaat Ain Kiis, M.

S. kaitsja vandeadvokaat Aino-Eevi Lukas ning riigiprokurör Marge Püss.

Asjaolud ja menetluse käik

1. Tallinna Linnakohtu 19. detsembri 2000. a otsusega tunnistati J. L. süüdi KrK § 162 järgi ja talle mõisteti karistus - kontrollfunktsioone

täitvatel ametikohtadel töötamise õiguse äravõtmine kaheks aastaks.

M. S. tunnistati süüdi KrK § 161 järgi ja talle mõisteti karistuseks rahatrahv 120 päevamäära ulatuses (arvestades 1999. a kehtinud

päevamäära 36 krooni), s.o 4320 krooni. M. S.-lt võeti ära õigus töötada kontrollfunktsioone täitvatel ametikohtadel kaheks aastaks.

R. V. tunnistati süüdi KrK § 161 järgi ja talle mõisteti karistuseks rahatrahv 180 päevamäära ulatuseks (arvestades 1998. a kehtinud

päevamäära 28 krooni), s. o 5040 krooni. R. V.-lt võeti ära õigus töötada kontrollifunktsioone täitvatel ametikohtadel kaheks aastaks.

2. Tallinna Linnakohtu kohtuniku 19. detsembri 2000. a KrMK § 3374 korras tehtud määrusega täpsustati eeltoodud kohtuotsuse

resolutiivosa. M. S.-le mõisteti KrK § 161 järgi karistuseks rahatrahv 105 päevamäära ulatuses (1999. a kehtinud päevamäär oli 41 krooni),

s. o 4305 krooni ja temalt võeti ära õigus töötada kontrollfunktsioone täitvatel ametikohtadel kaheks aastaks. R. V.-le mõisteti KrK § 161

järgi karistuseks rahatrahv 140 päevamäära ulatuses (1998. a kehtinud päevamäär oli 36 krooni), s.o 5040 krooni ja temalt võeti ära õigus

töötada kontrollfunktsioone täitvatel ametikohtadel kaheks aastaks.

3. J. L. tunnistati KrK § 162 järgi süüdi selles, et tema, olles ametiisik, s.o Autoregistri X büroo juhtivspetsialist, 30. novembril 1998. a,

jättes täitmata talle pandud ametikohustused, vormistas ebaseaduslikult sõiduauto AUDI-A 8 registreerimiseelse ülevaatuse akti nr 096731,

mis hiljem võimaldas registreerida selle auto Eesti Autoregistrikeskuses. Oma tegevusega pani J. L. kahtluse alla Autoregistrikeskuse X

büroo töötajate tegevuse usaldusväärsuse ja seaduslikkuse ning taolisel viisil diskrediteeris seda, põhjustades raske tagajärje riigi huvidele.

R. V. tunnistati KrK § 161 järgi süüdi selles, et tema, olles ametiisik, s.o Tallinna Linnasadama Piiritollipunkti Looderajooni piiritolli

instruktor, rikkudes 14. detsembril 1998. a oma ametijuhendi p 3.1 nõudeid, võimaldas tundmatu isiku poolt Riias varastatud sõiduauto

AUDI-A 8 Eesti Autoregistris arvele võtta. Oma tegevusega seadis R. V. kahtluse alla Tallinna Tolliinspektsiooni töötajate tegevuse

usaldatavuse ja seaduslikkuse ning diskrediteeris sellisel viisil Tolliametit, millega põhjustas olulise kahju riigi huvidele.

M. S. tunnistati süüdi selles, et ta olles ametiisik, s.o Autoregistrikeskuse Y büroo nooreminspektor, 5. jaanuaril 1999. a kasutades tahtlikult

ära oma ametiseisundit, ei täitnud ametijuhendi p 2.1 nõudeid, andis välja auto tehnilise passi nr EE 428175 ja riikliku registreerimisnumbri

968 EEK ning võttis ebaseaduslikult Autoregistrikeskuses arvele eeltoodud varastatud sõiduauto AUDI-A 8. Oma tegevusega seadis M. S.

kahtluse alla Autoregistrikeskuse Y büroo töötajate tegevuse usaldusväärsuse ja seaduslikkuse, diskrediteeris Riiklikku Autoregistrikeskust,

millega põhjustas olulise kahju riigi huvidele.

4. Tallinna Linnakohtu 19. detsembri 2000. a otsuse peale esitasid apellatsioonkaebused kohtualune J. L., R. V. kaitsja Ain Kiis ja M. S.

kaitsja Taivo Ruus. Kõik apellandid palusid vaidlustatud kohtuotsuse tühistada ning J. L. ,R. V. ja M. S. õigeks mõista.

5. Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 31. jaanuari 2001. a määrusega tühistati Tallinna Linnakohtu 19. detsembri 2000. a otsus

J. L., R. V. ja M. S. süüdistusasjas ning samal päeval tehtud määrus R. V.-le ja M. S.-le määratud rahatrahvide määrade osas. Kriminaalasi

saadeti tagasi Tallinna Linnakohtusse uueks arutamiseks.

Ringkonnakohus märkis, et linnakohus tunnistas kõik kolm kohtualust süüdi riigi huvidele olulise kahju ja muu raske tagajärje

põhjustamises, kuigi J. L.-i süüdistati üksnes muu raske tagajärje põhjustamises ning R. V. ja M. S. süüdistati olulise kahju tekitamises.

Ringkonnakohtu hinnangul on linnakohus süüdistuste piiridest väljunud ning neid laiendanud. Samuti leidis ringkonnakohus, et linnakohus,

sisustades kohtualustele süükspandud raske tagajärje põhjustamise ning olulise kahju tekitamise sarnaselt, rikkus sellega kohtualuste

kaitseõigust. See on käsitatav kriminaalmenetluse seaduse olulise rikkumisena AKKS § 39 lg 4 mõttes, mis toob AKKS § 33 kohaselt kaasa

kohtuotsuse tühistamise ja kriminaalasja esimese astme kohtule uueks arutamiseks saatmise. Kriminaalkolleegium märkis, et saabunud

tagajärje täpne formuleering ja selle tuvastamine kohtus on eelduseks kuritegude õigeks kvalifitseerimiseks.

Lisaks eeltoodule leidis kriminaalkolleegium, et linnakohtu poolt KrMK § 3374 korras tehtud määrus, millega sisuliselt muudeti R. V.-le ja

M. S.-le mõistetud karistused, on vastuolus KrMK §-ga 275.

Menetlus Riigikohtus

6. Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 31. jaanuari 2001. a määruse peale esitas eriprotesti riigiprokurör Jaan Naaber, kes palub

selle määruse tühistada ning saata kriminaalasi samale kohtule uueks arutamiseks.

6.1 Nõustudes tinglikult ringkonnakohtu seisukohaga, et linnakohus on kohtualuste süüdistusi laiendanud, ei pea prokurör põhjendatuks

kohtuotsuse tühistamist tervikuna, vaid leiab, et kriminaalkolleegium võinuks laiendatud osa süüdistusest välja jätta. Prokuröri hinnangul ei

ole väidetav süüdistusest väljumine sisulise arutamise tulemus, vaid tegemist on ebaõnnestunud lause konstruktsiooniga, s.o grammatilise

arusaamatusega.

6.2 Protesti esitaja nõustub ringkonnakohtu seisukohaga, et antud asjas on ühtemoodi sisustatud nii KrK § 161 koosseisuline tunnus, s.o

oluline kahju kui ka KrK § 162 koosseisuline tunnus, s.o muu raske tagajärg ning leiab, et kohtualuste sisult sarnane tegevus ja sellest

põhjustatud tagajärg on käsitatavad kõigi kolme isiku puhul muu raske tagajärjena. Protestis leitakse, et kuna R. V. ja M. S. poolt tekitatud

kahju on tegelikult suurem kui seda nõuab KrK § 161, siis lähtuvalt selle paragrahvi dispositsioonist nimetati nende poolt tekitatud kahju

oluliseks, mitte aga muuks raskeks tagajärjeks, millega tegelikult tegemist oli.

Riigikohtu kriminaalkolleegium, tutvunud kriminaalasja materjalidega ning kuulanud ära kohtualused ja nende kaitsjad, kes taotlesid

ringkonnakohtu määruse muutmata jätmist ning riigiprokuröri, kes taotles selle tühistamist,

l e i d i s :

7.1. Riigikohtu kriminaalkolleegium nõustub Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 31. jaanuari 2001. a määruses toodud

põhistustega ning nendib, et selle määruse tühistamiseks puudub alus.

7.2. Süüdlase teoga põhjuslikus seoses olev tagajärg on üks kuriteo elementidest ning seega kuulub ta KrMK § 121 lg 2 kohaselt

süüdistatavana vastutusele võtmise määruses obligatoorselt äramärkimisele. Kriminaalasja arutamine kohtus aga toimub vastavalt KrMK

§ 215 lg-le 1 ainult kohtu alla antud süüdistatavate suhtes ning ainult nendes kuritegudes, milles nad on kohtu alla antud. Siinkohal tuleb

märkida, et mõisted "oluline kahju" ja "muu raske tagajärg" on kriminaalõiguses kasutusel terminitena, millel on rahalises väärtuses

väljendatuna kümnekordne vahe. Seega, kui süüdlastele inkrimineeritud teo tagajärg on sisult sarnane - käesoleval juhul vastavalt Tallinna

Tolliinspektuuri, Autoregistri X ning Y büroode töötajate tegevuse usaldatavuse ja seaduslikkuse kahtluse alla seadmine ning sellega nende

ametiasutuste diskrediteerimine - peab ka selle väljendus juriidiliste terminite kaudu olema sarnane.

7.3. Asjaolul, et sama tagajärje põhjustanud süüdlaste käitumine võib erinevalt kvalifitseeruda, mistõttu ka kuriteo koosseisuks nõutava

tagajärje suurus võib olla erinev, omab tähtsust vaid juhul, kui tagajärg on tegelikult väiksem kui osa kvalifitseeritavaid kuriteo koosseise

ette näeb. Viimasel juhul kuriteo koosseis puudub. Kui aga tegemist on muu raske tagajärjega, tuleb arvestada, et see hõlmab ka olulise

kahju ja süüdistuse esitamine ning süüdimõistmine peab toimuma faktiliselt tekitatud tagajärje järgi. Muuhulgas on see tähtis ka karistuse

individualiseerimisel.

7.4. Eeltoodul on oluline tähendus kaitseõiguse tagamisel, sest erinevaid kuritegusid toimepannud isikute süüdimõistmisel, keda

süüdistatakse sisuliselt sama tagajärje tekitamises ei saa väita, et kõik need isikud põhjustasid üheaegselt nii olulise kahju kui ka muu raske

tagajärje.

Lähtudes eeltoodust ning juhindudes AKKS §-st 67 ja §-st 77, Riigikohtu kriminaalkolleegium

m ä ä r a s :

Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 31. jaanuari 2001. a. määrus J. L., R. V. ja M. S. süüdistusasjas jätta muutmata, eriprotest

jätta rahuldamata.

Määrus jõustub 2. aprillil 2001. a. ega kuulu edasikaebamisele.

Eesistuja: Peeter Vaher

Liikmed: Jüri Ilvest, Ott Järvesaar