3-2-1-39-01 · Riigikohus

3-2-1-39-01

K O H T U O T S U S

Eesti Vabariigi nimel

Tartus 28. märtsil 2001. a

OÜ Baltic Truck Transport hagi IK Speditor Group OÜ vastu 112 800 krooni saamiseks ning

IK Speditor Group OÜ vastuhagi OÜ Baltic Truck Transport vastu 114 742 krooni saamiseks.

Riigikohtu tsiviilkolleegium, koosseisus eesistuja J. Odar, liikmed A. Kull ja L. Laarmaa, vaatas läbi

avalikul kohtuistungil 12. märtsil 2001. a IK Speditor Group OÜ kassatsioonkaebuse alusel Tallinna

Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi 17. oktoobri 2000. a otsuse tsiviilasjas nr II-2/981/2000. Istungist

võtsid osa OÜ Baltic Truck Transport esindaja vandeadvokaat M. Normann ja IK Speditor Group OÜ

esindaja vandeadvokaat A. Pohla.

I. Asjaolud ja varasem menetluse käik

Hagiavalduse kohaselt tellis OÜ Balti Hanke Grupp kostjalt IK Speditor Group OÜ-lt (endine IK

Speditor-Konsultatsiooni OÜ) saematerjali veo Eestist Saksamaale. Kostja tellis omakorda

2. oktoobril 1998. a veo hagejalt OÜ-lt Baltic Truck Transport. Viimane tellis 4. oktoobril 1998. a veo

OÜ-lt Trepten, kes omakorda tellis veo OÜ-lt Urge Road Carrier. 7. oktoobril 1998. a toimus OÜ-le

Trepten vahendatud kauba veol avarii, mille tulemusena OÜ-le Balti Hanke Grupp kuulunud

saematerjal muutus kasutuskõlbmatuks. Selle tõttu esitas OÜ Balti Hanke Grupp 28. oktoobril

1998. a kostjale pretensiooni 114 742 krooni 56 sendi saamiseks. Kostja rahuldas pretensiooni ja

sõlmis 25. mail 1999. a OÜ-ga Balti Hanke Grupp nõude ülemineku kokkuleppe, millega omandas

OÜ-lt Balti Hanke Grupp kõik kaubast tulenevad varalised õigused. Samal päeval teatas kostja

hagejale, et ta teeb tasaarvestuse hageja poolt talle esitatud 112 800 krooni suuruse nõudega, mis

tulenes kostjale osutatud teenustest. Hageja leidis, et kostja tehtud tasaarvestus oli ebaseaduslik ja

palus tasaarvestatud summa kostjalt välja mõista. Rahvusvahelise kaupade autoveolepingu

konventsiooni (CMR) art 17 p 1 kohaselt vastutab kauba eest vedaja. Kuna hageja ei olnud vedaja, ei

vastuta ta kauba riknemise või hävimise eest ning kostja ei saanud tasaarvestust teha.

Vastuhagis palus kostja tunnustada 25. mai 1999. a tasaarvestust ning mõista hagejalt välja 1 942

krooni 56 senti. Hageja ja kostja vahel 2. oktoobril 1998. a sõlmitud veolepingu kohaselt kohustus

hageja vedama OÜ-le Balti Hanke Grupp kuuluva kauba lepingus toodud marsruudil. Veo ajal toimus

liiklusõnnetus, mille tagajärjel kaup muutus kasutamiskõlbmatuks. Sellest tekkinud kahju 114 742

krooni 56 senti hüvitas OÜ-le Balti Hanke Grupp kostja. 25. mai 1995. a nõude ülemineku

kokkuleppega omandas kostja kõik OÜ Balti Hanke Grupp kui kaubasaatja varalised õigused, mis

tulenesid vaidlusalusest veost.

Pärnu Maakohtu 11. mai 2000. a otsusega jäeti hagi rahuldamata ja rahuldati vastuhagi. Kohtuotsuse

põhjendustel on tõendatud, et kostja sõlmis 2. oktoobril 1998. a hagejaga veotellimuse, kus vedajana

oli märgitud hageja. Tõendamata on, et vedaja oli kolmas isik. Tulenevalt CMR art-st 17 vastutab

hageja kui vedaja tekitatud kahju eest. Kostja tasaarvestus oli seaduslik, sest arvestati tasa üheliigilisi

nõudeid. Kostja rahuldas OÜ Balti Hanke Grupp 114 742 krooni 56 sendi suuruse pretensiooni.

Hagejalt tuleb kostja kasuks välja mõista 1 942 krooni 56 senti, mis on 114 742 krooni 56 sendi

suuruse kahju ja tasaarvestatud 112 800 krooni vahe.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

Tallinna Ringkonnakohus tühistas maakohtu otsuse ja tegi uue otsuse, millega mõistis kostjalt hageja

kasuks välja 112 800 krooni ning jättis rahuldamata vastuhagi. Vastuväiteid 112 800 krooni suurusele

võlale kostja ei esitanud. Vaidlust pole selles, et 2. oktoobril 1998. a sõlmisid pooled saematerjali

veoteenuse vahendamislepingu, mille kohaselt kostja esitas hagejale veotellimuse. Samasuguse

veotellimuslepingu sama kauba veoks sõlmis hageja 4. oktoobril 1998. a OÜ-ga Trepten. Hageja

väidete kohaselt olid OÜ Trepten ja OÜ Urge Road Carrier kauba tegelikeks vedajateks ning

liiklusavarii toimus nende poolt kauba vedamisel. Kostja neid väiteid ümber ei lükanud.

Vastuhagiavalduse kohaselt toimus 7. oktoobril 1998. a liiklusavarii, mille tagajärjel hävis kaup

täielikult. 28. oktoobril 1998. a esitas kauba omanik OÜ Balti Hanke Grupp kostjale pretensiooni

summas 114 742 krooni 56 senti. Vastuhagi väidete kohaselt rahuldas kostja pretensiooni. Selle

tõendamiseks esitas kostja teatise nõude ülemineku kohta 25. maist 1999. a, mille kohaselt läksid

nõude rahuldamisest kostjale üle kõik OÜ Balti Hanke Grupp kui kaubasaatja varalised õigused, mis

tulenevad veost ja tekitatud varalisest kahjust. Asjas ei esitatud OÜ Balti Hanke Grupp ja kostja vahel

sõlmitud veolepingut, kust nähtuks kaubasaatja ja vedaja õigused ja kohustused. Kostja ei ole

esitanud tõendeid väidetavalt 7. oktoobril 1998. a toimunud avarii ja hävinenud kauba kohta.

Puuduvad tõendid kauba maksumuse ja vedajate vahel liikumise, liiklusõnnetuse tagajärjel tekkinud

kahju suuruse ja iseloomu kohta. Hageja eitas puutumust avariiga. Kostja ei esitanud kohtule nõuet

tõendavaid dokumente. Kahju tekkimise ja selle suuruse tõendamise koormus lasub kahjusaajal.

CMR art 5 kohaselt koostatakse saateleht kolmes eksemplaris ja sellele kirjutavad alla nii saatja kui

vedaja. Saatekirja esimene eksemplar antakse saatjale, teine kaubaga kaasa ja kolmas jääb vedajale.

Seega pidi nõude loovutamise aktiga kaubasaateleht olema üle antud kostjale, kes oleks pidanud selle

esitama. Kostja pole oma nõuet hageja vastu tõendanud.

II. Kassatsioonkaebus ja selle põhjendused

Kassatsioonkaebuses palus kostja ringkonnakohtu otsuse tühistada ning teha uue otsuse. Kohus

rikkus 2. oktoobri 1998. a lepingu hindamisel TsMS § 95 lg-t 1. Sellest lepingust tuleneb üheselt, et

tegemist on veolepinguga, mitte veoteenuse vahenduslepinguga. Kuna hageja väitis, et tema polnud

vedaja, siis pidi seda asjaolu TsMS § 91 lg 1 kohaselt tõendama tema, mitte kostja. Ringkonnakohus

on TsMS § 330 lg-t 4 rikkudes põhjendamatult asunud seisukohale, et 4. oktoobri 1998. a veolepingu

üheks pooleks oli hageja. Veotellimuse p-st 1 nähtub, et veo tellija oli OÜ Baltic Truck Trade mitte

OÜ Baltic Truck Transport. Kostja tõendas, millised õigused olid kaubasaatjal. 2. oktoobri 1998. a

veolepingus leppisid hageja ja kostja kokku, et lepingu täitmise ja vaidlusküsimuste lahendamise

aluseks on Eesti Ekspedeerijate Assotsiatsiooni üldtingimused. Ringkonnakohus on ebaõigesti

leidnud, et OÜ Balti Hanke Grupp ja kostja vahel oli sõlmitud veoleping. Valesti on leitud, et

puudusid tõendid kauba maksumuse, liiklusõnnetuse tagajärjel kaubasaatjale tekitatud kahju suuruse

ja iseloomu kohta. Need asjaolud on pooled omaks võtnud nii hagiavalduses kui vastuhagiavalduses.

Vastavalt TsMS §-le 116 peab kohus lugema tõendatuks asjaolu, mille üks pool omaks võttis ja

millele teine pool rajab oma nõude või vastuväite. Neid asjaolusid tõendab ka kaubasaatja

pretensioon, mille kohus jättis analüüsimata. Kaubasaatelehe pidi esitama hageja. 2. oktoobri 1998. a

veolepingu järgi pidi kostja veo eest hagejale tasuma 30 päeva jooksul peale veodokumentide

esitamist. Kuna hageja dokumente ei esitanud, siis ei saanud kostja saatelehte edastada ka

kaubasaatjale ning viimane ei saanud omakorda seda nõude loovutamisel üle anda kostjale. Kohus

kohaldas küll CMR art 5 p 1, mille kohaselt saatedokument koostatakse kolmes eksemplaris, kuid

jättis kohaldamata art 4, mille kohaselt saatedokumendi puudumine ei mõjuta veolepingu olemasolu

ega kehtivust, mille suhtes kohaldatakse konventsiooni sätteid.

III. Vastus kassatsioonkaebusele

Vastuses kassatsioonkaebusele leidis hageja, et ringkonnakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud

ning palus jätta selle muutmata.

IV. Riigikohtu otsuse põhjendused ja resolutsioon

Kolleegiumi istungil jäi kassaatori esindaja kassatsioonkaebuse ja vastustaja esindaja vastuse väidete

juurde.

Kolleegium leidis, et ringkonnakohtu otsus tuleb TsMS § 363 p 2 alusel tühistada protsessiõiguse

normi olulise rikkumise tõttu.

Kostja vastuhagi oli rajatud hageja ja kostja vahel 2. oktoobril 1998. a sõlmitud veolepingule ning

kostja ja OÜ Balti Hanke Grupp vahel 25. mail 1999. a sõlmitud nõude ülemineku kokkuleppele.

Kohus leidis, et kostja nõue ei ole tõendatud. Apellatsioonikohus on õigesti asunud seisukohale, et

OÜ Balti Hanke Grupp ja kostja vahel sõlmitud nõude ülemineku kokkuleppest ei tulene iseenesest

hagejale kohustust tasuda kostjale viimase poolt OÜ-le Balti Hanke Grupp tasutud summa. Nõude

ülemineku kokkuleppe alusel vastuhagi rahuldamiseks pidi kostja tõendama, et OÜ-l Balti Hanke

Grupp oli hageja vastu nõue, mis 25. mail 1999. a talle loovutati. Kohus on esitatud tõendeid hinnates

põhjendatult leidnud, et OÜ Balti Hanke Grupp nõue hageja vastu ei ole tõendatud ja jätnud 25. mai

1999. a nõude ülemineku kokkuleppe alusel vastuhagi rahuldamata.

Samas on ringkonnakohus jätnud aga otsuses põhjendamata, miks ei kuulu vastuhagi rahuldamisele

hageja ja kostja vahel 2. oktoobril 1998. a sõlmitud lepingu alusel. Selles osas ei vasta

apellatsioonikohtu otsus TsMS 330 lg 4 nõuetele. Kohtuotsese põhjendustest järeldub, et kohus jättis

2. oktoobri 1998. a lepingu alusel vastuhagi rahuldamata põhjusel, et kostja ei esitanud tema ja OÜ

Balti Hanke Grupp vahel sõlmitud veolepingut, tõendeid 7. oktoobril 1998. a toimunud

liiklusõnnetuse, hävinenud kauba ja selle maksumuse, kauba vedajate vahel liikumise ning

liiklusõnnetuse tagajärjel tekkinud kahju suuruse ja iseloomu kohta. Asja materjalidest ei nähtu, et

poolte vahel oleks olnud vaidlust OÜ Balti Hanke Grupile kuulunud kauba veol 7. oktoobril 1998. a

toimunud liiklusõnnetuse tagajärjel kauba kasutamiskõlbmatuks muutumisese ja tekitatud 114 742

krooni 56 sendi suuruse kahju üle. Seega on kassatsioonkaebuses õigesti märgitud, et kohus on

rikkunud TsMS § 116, mis käsitleb poole omaksvõttu. Otsusest ei selgu, mis tähtsust omab hageja ja

kostja vahelise lepingu alusel esitatud nõude seisukohalt kostja leping OÜ-ga Balti Hanke Grupp.

Selle lepingu teksti esitamise vajalikkust on kohus põhjendanud vaid 25. mai 1999. a nõude

ülemineku kokkuleppest lähtudes. Samuti ei ole apellatsioonikohus otsuses põhjendanud, kuidas

seondub veose saatedokumendi esitamata jätmine 2. oktoobri 1998. a lepingu alusel esitatud kostja

nõudega.

Ebaõige on kassatsioonkaebuse väide, et kostja on vastuhagi tõendanud Eesti Ekspedeerijate

Assotsiatsiooni üldtingimustega, mille kohaldamises pooled 2. oktoobri 1998. a lepingus kokku

leppisid. Tsiviilasja materjalidest ei nähtu, et kostja oleks sellise tõendi esitanud. Kohus ei pidanud

otsuses põhjendama, miks ta leiab, et hageja sõlmis 4. oktoobril 1998. a veotellimuslepingu OÜ-ga

Trepten, kuigi tellimuse tekstis on tellijana märgitud mitte hageja, vaid OÜ Baltic Truck Trade. Seda,

et 4. oktoobri 1998. a veotellimus oli sõlmitud hageja ja OÜ Trepten vahel, kostja esimese ega teise

astme kohtus ei vaidlustanud.

Kuna vastuhagi rahuldamata jätmise osas ei vasta apellatsioonikohtu otsus TsMS § 330 lg 4 nõuetele

ja vastuhagi rahuldamine välistab hagi rahuldamise, siis tuleb apellatsioonikohtu otsus tühistada

tervikuna.

Kassatsiooniastmes hageja OÜ Baltic Truck Transport kantud õigusabikulu 5900 krooni

väljamõistmine kuulub lahendamisele asja sisulisel läbivaatamisel.

Juhindudes TsMS § 362 p-st 2, kolleegium

o t s u s t a s:

Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi 17. oktoobri 2000. a otsus ja saata asi

samale ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks.

Kassatsioonkaebus rahuldada osaliselt.

Tagastada Advokaadibüroole Pohla & Hallmägi 27. novembril 2000. a tasutud kautsjon 1147

(üks tuhat ükssada nelikümmend seitse) krooni.

J. Odar, A. Kull, L. Laarmaa