3-1-1-25-01 · Riigikohus

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Tartus 13. märtsil 2001. a 3‑1‑1‑25‑01

Riigikohtu kriminaalkolleegium koosseisus eesistuja Jüri Rätsep ning liikmed Jüri Ilvest ja Ott Järvesaar

vaatas 13. veebruaril 2001. a toimunud avalikul kohtuistungil kassatsiooni korras läbi kriminaalasja

R. T. süüdistuses KrK § 17 lg 6 - § 141 lg 2 p 1 ja § 203 lg 1 järgi;

J. T. süüdistuses KrK § 141 lg 1 lg 2 p 1, 3, 41 järgi ja

A. O. süüdistuses KrK § 1952 järgi.

Menetlusosalistena võtsid kohtuistungist osa R. T. ja J. T. kaitsja vandeadvokaat Sirje Must, A. O. kaitsja

vandeadvokaat Anu Pärtel ning riigiprokurör Marge Püss.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Tartu Maakohtu 5. juuni 2000. a otsusega tunnistati R. T. süüdi KrK § 17 lg 6 - § 141 lg 2 p 1 ja § 203

lg 1 järgi ning talle mõisteti karistuseks vastavalt kolm aastat ja kolm kuud vabadusekaotust. KrK § 40 lg 1

alusel mõisteti lõplikuks karistuseks kolm aastat vabadusekaotust. J. T. tunnistati süüdi KrK § 141 lg 2 p 1, 3,

41 järgi ning talle mõisteti karistuseks kuus aastat vabadusekaotust. KrK § 41 alusel liideti karistusele Tartu

Maakohtu 10. märtsi 1998. a otsusega mõistetud karistuse ärakandmata osa ning lõplikuks karistuseks loeti

kuus aastat kolm kuud vabadusekaotust. A. O. tunnistati süüdi omavolilises tungimises võõrasse hoonesse

(kohtuotsuse resolutiivosas ekslikult KrK § 1952 lg 2 järgi) ning teda karistati arestiga kümme ööpäeva.

Sama otsusega tunnistati süüdi veel viis kohtualust.

KrK § 17 lg 6 - § 141 lg 2 p 1 järgi tunnistati R. T. süüdi selles, et ta 25. augustil 1998. a koos veel nelja

isikuga röövis E. P., oodates ajal, mil teised kannatanut peksid, läheduses enda juhitud väikebussis.

Kohtuotsuse kohaselt oli R. T. teadlik, et kaaskohtualused läksid bussist välja sooviga kannatanut röövida

ning jäi sündmuskohale ootama, aidates pärast kaasa tunnistajate jälitamisele ning toimetades kaaslased

sündmuskohalt koju. Arvestades aga tema isikut ja kuriteo asjaolusid, leidis kohus, et talle on võimalik

karistus röövimisele kaasaaitamise eest mõista alla alammäära. KrK § 203 lg 1 järgi tunnistati kohtualune

süüdi teadvalt kuritegelikul teel saadud vara edasitoimetamises.

J. T. tunnistati süüdi selles, et ta 31. augustil 1998. a koos K. K.-ga tungis röövimise eesmärgil kallale AS-i

T. kioskis müüja L. E.-le. Pähetõmmatud sukaga maskeeritud K. K. lõi kannatanut kurikaga pähe ja tekitas

viimasele kerged terviserikketa kehavigastused, misjärel hõivati kassast sularaha 2360.- krooni.

A. O. ja R. V. tunnistati KrK § 1952 järgi süüdi selles, et nad 4. augustil 1998. a tungisid omavoliliselt ning

tõkke kõrvaldamisega ja ähvardusega kasutada J. J. R.-i kallal vägivalda, võõrasse hoonesse. Kohtualuste

süü leidis tõendamist nende endi ütlustega. A. O. kinnitusel oli tal eelnevalt kannatanuga tüli ja ta tahtis talle

peksa anda. Kohtu hinnangul nägi kanntanu reaalset ohtu, kui õhtul tuli tema maja juurde kamp noorukeid,

nõudes sisselaskmist. Saamata selleks luba, tungisid nad omavoliliselt teise korruse akna kaudu elamusse.

Ähvardus jäi täide viimata aga ainult tänu sellele, et kannatanut ei õnnestunud majast leida.

2. Tartu Ringkonnakohtu 19. oktoobri 2000. a otsusega tühistati maakohtu otsus osaliselt. A. O. tunnistati

süüdi KrK § 1952 järgi, mõistetud karistus jäeti muutmata. Muus osas jäeti otsus R. T., J. T. ja A. O. suhtes

muutmata ning esitatud apellatsioonkaebused rahuldamata.

Otsusega jäeti rahuldamata R. T. kaitsja taotlus karistada kohtualust tingimuslikult. Ringkonnakohus leidis,

et kui kohtualusele mõistetakse karistus KrK § 39 sätete kohaldamisega, siis ei saa sellise isiku suhtes enam

kohaldada KrK § 47 sätteid, kuna sellisel juhul oleks erandlikud asjaolud arvestatavad kahel korral.

Samuti jäeti rahuldamata J. T. ja tema kaitsja kaebused, kus leiti, et kohus ei ole ära näidanud, milles seisnes

oht kannatanu elule ja tervisele. Ringkonnakohtu arvates näitas ohtu kannatanu elule ja tervisele ründel

kasutatud puidust kurikas, millega kannatanut löödi pea piirkonda. Vaid kergete terviserikketa kehavigastuste

tekitamise tingis asjaolu, et kurikas tabas enne kannatanut armatuuri. Kriminaalkolleegium viitas veel

kohtupraktikas levinud seisukohale, et kui üks grupi liikmetest kasutab näo varjamiseks maski, siis kuulub

see kvalifitseeriv asjaolu inkrimineerimisele ka teistele kohtualustele.

Alusetuks peeti ka A. O. kaitsja taotlust kohtualuse õigeksmõistmiseks KrK § 1952 järgi. Kannatanu

kinnitas, et nähes A. O.-d mingi kambaga enda maja juures, hakkas ta kartma, et ähvardus talle peksa anda

viiakse täide ning ta lukustas välisukse ja kustutas tuled. Kannatanu arvates oli ta teinud kõik, et võõrad ei

saaks ilma loata siseneda tema elukohta. Ringkonnakohus leidis, et igal isikul on õigus oma eluruumi

puutumatusele ning kui sinna tungitakse ilma omaniku nõusolekuta, on tegemist omavolilise

sissetungimisega. Ringkonnakohtu arvates oli sisseronimine teise korruse avatud aknast võrdsustatav tõkke

kõrvaldamisega ja seega on kohtualused õigesti süüdi mõistetud.

MENETLUS RIIGIKOHTUS

3. Ringkonnakohtu otsuse peale esitas kassatsioonkaebuse R. T., J. T. ja A. O. kaitsja Margus Mets.

3.1 R. T. osas palub kassaator tühistada ringkonnakohtu poolt mõistetud karistus ning mõista talle karistus

tingimuslikult.

3.1.1 Kassaator vaidlustab ringkonnakohtu järeldused, millega jäeti paralleelselt kohaldamata KrK § 39 ja

§ 47 sätted. Kassaatori hinnangul otsustatakse neist esimese alusel karistuse ulatus, teise puhul aga selle

ärakandmise otstarbekus ning nimetatud toimingud ei ole teineteist välistavad. Ringkonnakohtu põhjenduse

kohaselt peaks KrK § 39 kaudu hinnatud vähema ühiskonnaohtlikkusega kuriteo puhul alati ja paratamatult

kaasnema vabadusekaotusliku karistuse reaalne ärakandmine, mis aga ei ole kooskõlas karistuse eesmärgi ja

KrK §‑s 20 lg 2 sätestatuga. Samuti pole kohtud arvestanud R. T. isikut ja tema puhtsüdamlikku kahetsust.

3.2 J. T. osas palub kassaator ringkonnakohtu otsus tühistada ning saata kriminaalasi samale kohtule uueks

läbivaatamiseks teises kohtukoosseisus.

3.2.1 Kaebuses viidatakse Riigikohtu kriminaalkolleegiumi lahendile nr 3‑1‑1‑65‑97, mille kohaselt tuleb

vägivalla ohtlikkuse hindamisel kogumis arvesse võtta ründe intensiivsust, selle laadi ja vahendeid. Nii ei ole

ringkonnakohus arvestanud, et kaaskohtualuse K. K. rünne ei olnud intensiivne ning pelgalt puidust kurika

kasutamisega ei kaasne ohtu elule ja tervisele. Samuti pole arvestatud kohtualuste ütlustega, et neil puudus

kokkulepe elule või tervisele ohtliku vägivalla kasutamiseks ning seega puudus neil ühtne tahtlus röövimise

toimepanemiseks.

3.2.2 Kassaatori väitel peab kohtuotsus olema üheselt ja selgelt kõigile mõistetav. Viidates otsuses

kohtupraktikas levinud seisukohale, pole ringkonnakohus aga täpsustanud, millist kohtupraktikat on silmas

peetud. Kohus pole karistuse mõistmisel arvestanud ka puhtsüdamlikku kahetsust ning on jätnud

tähelepanuta KrK §‑s 37 lg 2 sätestatu.

3.3 A. O. suhtes palub kassaator ringkonnakohtu otsus tühistada ning teha õigeksmõistev otsus.

3.3.1 KrK § 1952 käsitlemisel leiab kassaator, et koos sissetungimisega peab paralleelselt kaasnema

ähvardus, mille mõju kõrvaldaks võimalikud takistused hoonesse pääsemisel või isik subjektiivsest küljest

vähemalt taotleb ähvarduse teel sellise olukorra saabumist. Kassaatori väitel kriminaalasjas vastavaid

tõendeid aga ei esine. Samuti pole ringkonnakohus käsitlenud apellatsioonkaebuses tõstatatud küsimust

ähvarduse olemuse üle ning seda, kas konfliktisituatsioonis välja öeldud ähvardus omab KrK §‑s 1952 ette

nähtud ähvarduse tunnuseid.

3.3.2 Kaebuses väidetakse, et erinevalt esimese astme kohtust on ringkonnakohus A. O. tunnistanud süüdi

omavoliliselt võõrasse hoonesse tungimise eest tõkke kõrvaldamise teel. Maakohus nimetatud alusel

süüdimõistvat otsust aga ei teinud ning nimetatud alusel ei ole maakohtu otsust ka vaidlustatud. Seega on

ringkonnakohus omal initsiatiivil väljunud apellatsiooni raamidest, millega raskendati kohtualuse olukorda

ning eirati AKKS § 20 lg 1 sätteid.

4. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi istungil R. T. ja J. T. kaitsjana esinenud vandeadvokaat Sirje Must toetas

oma seletuses kassatsioonkaebustes esitatud seisukohti. A. O. kaitsja vandeadvokaat Anu Pärtel taotles

kassatsioonkaebuses käsitletud alustel oma kaitsealuse õigeksmõistmist. Prokurör leidis, et vaidlustatud

ringkonnakohtu otsus on põhjendatud ja taotles selle muutmata jätmist.

5. Riigikohtu kriminaalkolleegium, olles tutvunud kriminaalasja materjalidega ja ära kuulanud

menetlusosaliste seletused, leiab, et kassatsioonkaebustes esitatud väited ei anna alust vaidlustatud Tartu

Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 19. oktoobri 2000. a otsuse tühistamiseks ega muutmiseks, kuid

tingivad AKKS § 63 p 5 alusel apellatsioonikohtu otsusesse täpsustuse tegemise, mis ei halvenda R. T.

karistamist puutuvalt tema olukorda.

5.1 Tulenenult kohtuistungil tuvastatud tehioludest piiritles maakohus R. T. osavõtu kahest grupiliselt

toimepandud varavastasest kuriteost röövimisele kaasaaitamise ja teadvalt kuritegelikul teel saadud vara

edasitoimetamisena. Arvestades tema suhteliselt tagasihoidlikumat osa kuritegudes, tema kriitilist suhtumist

toimepandusse ja lühiajalist seotust grupi tegevusega pidas kohus võimalikuks tema karistamist KrK § 39

sätestatud alustel alla tema kuritegude eest seaduses ettenähtud alammäära. Samas pidas kohus tõkendi

muutmisega vajalikuks tema asumist mõistetud vabadusekaotust reaalselt kandma.

Kaitsja apellatsioonkaebuse alusel R. T. karistamise põhjendatust hinnanud apellatsioonikohus on asunud

seisukohale, et piirdumist kuriteole kaasaaitamisega ja karistuse esmakordsust on maakohus arvestanud

karistuse mõistmisega alla alammäära, tema karistusest tingimisi vabastamist ei peetud põhjendatavaks.

Riigikohtu kriminaalkolleegium jagab seda seisukohta tulenevalt käsitletava kriminaalasja tehioludest.

Ekslik on aga ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi ühemõtteliselt üldistav seisukoht KrK § 39 ja § 47

samaaegse rakendamise võimatuse kohta. Seetõttu tuleb Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi

19. oktoobri 2000. a kohtuotsuse kirjeldav-motiveerivast osast välja jätta lause alates 16. lk viimasest reast:

"Ringkonnakohus leiab, et kui kohtualusele mõistetakse karistus KrK § 39 sätete kohaldamisega, siis ei saa

sellise isiku suhtes enam kohaldada KrK § 47 sätteid, kuna sellisel juhul oleks erandlikud asjaolud

arvestatavad kahel korral".

5.2 J. T. ja K. K. poolt omavahelise kokkuleppe kohaselt grupis toimepandud kioskiröövi puhul on kahe

kohtuastme poolt tuvastatud, et aegsasti kavandatud ründe iseloomustavad tunnused - K. K. poolt maskina

suka ja ründevahendina puitkurika kasutamine - olid kokkuleppe sisule vastavalt mõlemale osavõtjale

eelnevalt teada. Seega arvestasid mõlemad kioskiröövist osavõtjad juba eelnevalt teo vastavust kõigile

inkrimineeritud kvalifitseerivatele tunnustele.

Riigikohtu kriminaalkolleegium on kogu koosseisuga oma seisukoha relvana kasutatava eseme küsimuses

väljendanud otsuses nr 3‑1‑1‑10‑98 ning sisuliselt on selles otsuses öeldud, et relvana kasutatava esemena

tuleb käsitleda esemeid, millega on võimalik kannatanu elu või tervist reaalselt kahjustada. Puidust kurikas,

mis on kujundatud viisil, et teda oleks mugav käes hoida ning löömiseks kasutada, ongi kaheldamatult ese,

millega on võimalik isiku tervist reaalselt kahjustada.

5.3 A. O.-le ja R. V.-le KrK § 1952 järgi esitatud süüdistuse järgi on nad grupis tõkke kõrvaldamise ja

vägivallaga ähvardamise tunnustel tunginud võõrasse elamusse. Nende tegevuse on maakohus lugenud

tõendatuks kõigi süüdistuses nimetatud tunnuste järgi ja analoogilist käsitlust on jätkanud apellatsioonikohus

rõhuasetusega tõkke kõrvaldamisele.

Kuriteo koosseis KrK § 1952 järgi eeldab, et ähvardus kasutada isiku kallal vägivalda on tehtud eesmärgil, et

pääseda võõrasse hoonesse, ruumi, sõidukisse või piirdega territooriumile. Kui vägivallaga ähvardati

konkreetselt seda eesmärki silmas pidamata, siis ei ole tegemist KrK § 1952 järgi kvalifitseeritava kuriteo

koosseisulise tunnusega.

Käesolevas kriminaalasjas ei ole tuvastatud, et A. O. ähvardas kannatanu suhtes vägivalda kasutada selleks,

et pääseda viimase eluruumi ja kuna eelnev füüsilise vägivallaga ähvardamine ei ole mõnetunnise ajavahe

tõttu otseselt seostatav omavolilise võõrasse eluruumi tungimisega, on toimepandu inkrimineerimise aluseks

tõkke kõrvaldamise tunnus.

Riigikohtu kriminaalkolleegium peab sellega seoses vajalikuks rõhutada, et KrK § 1952 on üks

kriminaalseaduse norm, millega tagatakse Eesti Vabariigi põhiseaduse §‑des 32 ja 33 sätestatud omandi ja

kodu puutumatust. Olukorras, kus elamusse soovimatu pääsemise tõkestamiseks olid välisuksed lukustatud ja

A. O. koos kaaslasega tungis omavoliliselt võõrasse hoonesse teise korruse aknast sisse ronides, panigi ta

toime kuriteo KrK § 1952 järgi. Asjaolul, et aken oli avatud, ei ole käesolevas kriminaalasjas õiguslikku

tähendust, sest teise korruse aken ei ole kavandatud elamusse sisenemise kohaks ning jõupingutused, mida

siseneja on sunnitud kasutama aknani jõudmiseks, ongi käsitletavad tõkke kõrvaldamisena.

Eeltoodu alusel ja juhindudes AKKS § 63 p‑dest 1 ja 5 ning § 65 lg‑st 3, Riigikohtu kriminaalkolleegium

o t s u s t a s :

1. Jätta Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 19. oktoobri 2000. a kohtuotsus R. T., J. T. ja A.

O. suhtes sisuliselt muutmata, kassatsioonkaebused rahuldamata.

2. Jätta Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 19. oktoobri 2000. a kohtuotsusest välja eksitav

lause: "Ringkonnakohus leiab, et kui kohtualusele mõistetakse karistus KrK § 39 sätete

kohaldamisega, siis ei saa sellise isiku suhtes enam kohaldada KrK § 47 sätteid, kuna sellisel juhul

oleks erandlikud asjaolud arvestatavad kahel korral".

3. Välja mõista A. O.-lt riigieelarve tuludesse 743 krooni 40 senti kohtukulu kaitsjatasu katteks.

Kohtuotsus jõustub 13. märtsil 2001. a ega kuulu edasikaebamisele.

Eesistuja Jüri Rätsep

Liikmed Jüri Ilvest

Ott Järvesaar