3-1-1-18-01 · Riigikohus

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Tartus 27. veebruaril 2001

3-1-1-18-01

Riigikohtu kriminaalkolleegium koosseisus eesistuja Lea Kivi ning liikmed Jüri Ilvest ja Jüri Rätsep vaatas 6. veebruaril 2001. a toimunud

avalikul kohtuistungil kassatsiooni korras läbi kriminaalasja

I. P. süüdistuses KrK § 1484 lg 1 järgi.

Menetlusosalistena võtsid kohtuistungist osa kohtualune I. P., tema kaitsja vandeadvokaat Aino-Eevi Lukas ja riigiprokurör Marge Püss.

ASJAOLUD JA AMENETLUSE KÄIK

1. Tallinna Linnakohtu 4. oktoobri 2000. a otsusega tunnistati I. P. süüdi KrK § 1484 lg 1 järgi ja teda karistati tippjuhina töötamise õiguse

äravõtmisega kolmeks aastaks. Süüdistuses KrK 1481 lg 7 järgi mõisteti kohtualune õigeks kuriteokoosseisu puudumise tõttu. Rapla

Maakonna Maksuameti tsiviilhagi summas 696 034.- krooni jäeti rahuldamata.

KrK § 1484 lg 1 järgi tunnistati kohtualune süüdi selles, et tema, töötades S. T. AS-i direktorina e ametiisikuna, pani

raamatupidamisarvestust ja aruandlust reguleerivates õigusaktides sätestatud nõudeid rikkudes toime raamatupidamise ebarahuldava

korraldamise, mille tagajärjel ei olnud võimalik kindlaks teha ettevõtte majanduslikke tulemusi, tulusid, kulusid, kasumit, kahjumit,

võlgnevust, maksevõimet või vara suurust.

KrK § 1481 lg 7 järgi süüdistati I. P. selles, et ta varjas tahtlikult ajavahemikul 1997. aasta septembrist 1999. aasta septembrini tahtlikult

maksustamisobjekte, jättes Maksuametile esitamata vajaliku dokumentatsiooni, mille tulemusel jäi Rapla Maakonna Maksuametile S. T.

AS-ilt laekumata 598 679.- krooni. Kohtu hinnangul ei leidnud tõendamist I. P. tahtlus varjata maksustamisobjekte, mitte esitada maksude

arvestamisega seotud dokumente ja mitte tasuda makse. Kohtu arvates oli tegemist pigem tippjuhi kogenematusega ja hooletusega

raamatupidamise korraldamise alal, mille eest on ta ka vastutusele võetud. Sellest tulenevalt mõistis kohus I. P. selles süüdistuses õigeks.

2. Linnakohtu otsuse peale esitas apellatsioonkaebuse Rapla Maksuamet, milles taotleti linnakohtu otsuse tühistamist tsiviilhagi osas ja

leiti, et kohtualuse õigeksmõistmisel tulnuks tsiviilhagi jätta läbi vaatamata ning hagi rahuldamata jätmisega ületas kohus oma pädevust.

3. Tallinna Ringkonnakohtu 14. novembri 2000. a otsusega tühistati linnakohtu otsus osas, millega jäeti rahuldamata Rapla Maakonna

Maksuameti tsiviilhagi. Ringkonnakohtu otsusega jäeti see tsiviilhagi läbi vaatamata. Muus osas jäeti kohtuotsus muutmata,

apellatsioonkaebus rahuldati.

Kriminaalkolleegium viitas KrMK §-le 269 lg 2, mille kohaselt rahuldab kohus süüdimõistva kohtuotsuse tegemisel tsiviilhagi täielikult

või osaliselt või jätab selle rahuldamata, olenevalt hagi tõendatusest. Sama paragrahvi lõike 3 järgi jätab kohus õigeksmõistva kohtuotsuse

tegemisel kuriteokoosseisu puudumise tõttu tsiviilhagi läbi vaatamata. Kui aga ei ole tuvastatud kuriteo sündmus või ei ole tõendatud

kohtualuse osavõtt kuriteo toimepanemisest, jätab kohus tsiviilhagi rahuldamata.

Kohus märkis, et tsiviilhagi tulenes süüdistuse osast, milles I. P. mõisteti õigeks kuriteokoosseisu puudumise tõttu. Seega pidanuks

linnakohus jätma esitatud tsiviilhagi läbi vaatamata ning muu lahend tsiviilhagisse puutuvas osas on vastuolus KrMK § 268 lg -s 3

sätestatuga.

MENETLUS RIIGIKOHUS

4. Ringkonnakohtu otsuse peale esitas I. P. kassatsioonkaebuse, milles ta palub otsuse tühistada ja saata kriminaalasi uueks

läbivaatamiseks samale kohtule teises kohtukoosseisus.

Kassaator väidab, et makse ei tasutud õigeaegselt seetõttu, et raamatupidamine oli ebarahuldavalt korraldatud. Seega oli esimese astme

kohtul osalise süüdimõistmise korral õigus tsiviilhagi suhtes kohaldada KrMK §-s 269 lg 2 sätestatut ja õigeksmõistva kohtuotsuse

tegemisel kuriteokoosseisu puudumise tõttu jätta tsiviilhagi rahuldamata. Ringkonnakohus on aga vääralt järeldanud, et tsiviilhagi tulenes

osast, milles ta kuriteokoosseisu puudumise tõttu õigeks mõisteti ning jätnud tähelepanuta, et just raamatupidamise ebarahuldavast

korraldamisest tulenevalt tekkisid puudused ka maksudeklaratsioonide esitamisel ja maksude tasumisel. Kassaatori hinnangul on kohtu

järeldus, et õigeksmõistva kohtuotsuse tegemisel pidanuks jätma esitatud tsiviilhagi läbi vaatamata, vastuolus KrMK 268 lg 3 sätestatuga

ning käsitatav kriminaalmenetluse seaduse olulise rikkumisena.

5. Riigikohtu istungil toetasid kohtualune ja tema kaitsja kassatsioonkaebust, täiendades kaebust taotlusega, et Riigikohus võib ka ise teha

uue otsuse kriminaalasja ringkonnakohtule tagastamata. Prokuröri arvates ei kuulu ringkonnakohtu otsus tühistamisele ja kaebus tuleb

jätta rahuldamata.

6. Riigikohus ei nõustu kassatsioonkaebuses sisalduvate väidetega ja jätab ringkonnakohtu otsuse muutmata.

Kassaatori väide, et tsiviilhagi esemeks oli nõue hüvitada maksuametile varaline kahju, mis oli seotud tema süüdimõistmisega

ebarahuldava raamatupidamise korraldamise eest KrK § 148 1 lg 1 järgi, on alusetu ega tulene kriminaalasja materjalidest. Kohtueelsel

menetlusel esitas Rapla Maakonna Maksuameti taotluse, milles palus tunnistada maksuamet tsiviilhagejaks 696 034 krooni s.o

ettekirjutusega R-63 10. 11. 1999 maksmisele kuuluvate summade osas (2. kd tl 353). Maksuamet tunnistati selle summa osas

tsiviilhagejaks ( 2. kd tl 356). Tsiviilhagi summaks olid tasumata jäänud maksud - käibemaks, ettevõtte tulumaks ja sotsiaalmaks. 598 679

krooni maksude tasumata jätmise eest esitati I. P.-le süüdistus ja ta anti kohtu alla KrK § 148 1 lg 7 järgi, kuid mõisteti kuriteokoosseisu

puudumise tõttu õigeks. Linnakohtu arvates puudus I. P. tegevuses kuriteo koosseis seetõttu, et ei leidnud tõendamist tema tahtlus varjata

maksustamisobjekte, mitte esitada maksude arvestamisega seotud dokumente ning mitte tasuda makse. Seega puudus tema käitumises

kuriteokoosseisu subjektiivne tunnus - tahtlus. Vastavalt KrMK § 269 lg-le 3 jätab kohus õigeksmõistva otsuse tegemisel kuriteokoosseisu

puudumise tõttu tsiviilhagi läbi vaatamata. I. P. süüdimõistmine KrK § 1484 lg 1 järgi pole aga seotud maksuametile varalise kahju

tekitamisega.

7. Riigikohtu kriminaalkolleegium teeb aga ringkonnakohtu otsuses täpsustuse, mis ei halvenda süüdimõistetu olukorda. Tallinna

Ringkonnakohtu 14. novembri 2000. a otsuse kirjeldav-motiveerivas osas on eksitav viide KrMK §-le 268. Sisuliselt analüüsib

ringkonnakohus aga KrMK paragrahvi 269.

Lähtudes eeltoodust ja juhindudes AKKS § 63 p-st 5 ja § 65 lg-st 3, Riigikohtu kriminaalkolleegium

o t s u s t a s:

1. Jätta muutmata Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 14. novembri 2000. a otsus I. P. süüdistusasjas. Parandada

otsuse teisel lehel viimases lauses olev tehniline viga ja lugeda viidatud säte KrMK paragrahviks 269 lg 3.

2. Kassatsioonkaebus jätta rahuldamata.

3. Välja mõista I. P.-lt kaitsjatasu 1239.00 krooni riigieelarve tuludesse.

Otsus jõustub 27. veebruaril 2001. a ja edasikaebamisele ei kuulu.

Eesistuja: Lea Kivi

Liikmed: Jüri Ilvest, Jüri Rätsep