3-1-1-21-01 · Riigikohus

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Tartus 23. veebruaril 2001. a

3-1-1-21-01

Riigikohtu kriminaalkolleegium koosseisus eesistuja Eerik Kergandberg ning liikmed Ott Järvesaar ja Peeter Vaher vaatas 6. veebruaril

2001. a toimunud avalikul kohtuistungil kassatsiooni korras läbi kriminaalasja

A. K. ja A. T.

süüdistuses KrK § 2102 lg 2 p 4 järgi.

Menetlusosalistena võtsid kohtuistungist osa süüdimõistetuga kokkuleppel A. K. kaitsja vandeadvokaat Anatoli Jaroslavski, määratud korras

A. T. kaitsja vandeadvokaat Jüri Aland ja riigiprokurör Marge Püss.

Asjaolud ja menetluse käik

1. A. K. ja A. T. anti kohtu alla süüdistatutena KrK § 2102 lg 2 p-de 2 ja 4 järgi järgmises. Nad leppisid kokku, et omandavad ja levitavad

ebaseaduslikult narkootikume. Sellel eesmärgil omandas A. K. 8. juunil 1998. a kohtueelsel uurimisel kindlakstegemata isikult narkootilist

ainet, amfetamiini, koguses 357,4 grammi. Kella 18.00 ajal sõitis ta oma isikliku sõiduautoga Audi 80, riikliku numbrimärgiga X Jõhvis

asuvasse tanklasse Y. Kokkuleppe kohaselt saabus tanklasse ka A. T., kellele A. K. andis üle kilekoti 357,4 grammi amfetamiiniga. A. T.

asetas selle kilekoti oma isikliku sõiduauto Ford-Probe, riikliku numbrimärgiga Z pakiruumi edasiveoks ning edasiandmiseks tundmatutele

isikutele. Tanklast väljasõidul peeti nad politseitöötajate poolt kinni. Sõiduautost Ford-Probe leiti ja võeti ära A. K. sõrmejälgedega kilekott,

milles oli 357,4 grammi amfetamiini.

2. Ida-Viru Maakohtu 11. aprilli 2000. a otsusega mõisteti A. K. süüdistuses KrK § 2102 lg 2 p-de 2 ja 4 järgi õigeks tõendamatuse tõttu.

A. T. tunnistati süüdi KrK § 2101 lg 2 p 3 järgi ja teda karistati vabadusekaotusega kaheks aastaks kinnises vanglas. KrK § 41 lg 1 alusel liideti

sellele karistusele osaliselt eelmise kohtuotsusega mõistetud karistuse ärakandmata osa ning lõplikuks karistuseks mõisteti A. T.-le neli aastat

ja kuus kuud vabadusekaotust kinnises vanglas.

Maakohus leidis, et ei ole usaldusväärselt tõendatud A. K. poolt A. T.-le narkootikume sisaldava kilekoti üleandmise fakt ning kohtueelsel

uurimisel on rikutud KrMK § 48 lg 2, § 153 ja § 158 sätteid. Tõendite hindamisel tekkinud kõrvaldamata kahtlused tõlgendas maakohus

kohtualuse kasuks ning mõistis A. K. talle esitatud süüdistuses õigeks.

Maakohus luges tõendatuks A. T. süü suures koguses narkootilise aine ebaseaduslikus omandamises, hoidmises ja veos edasiandmise

eesmärgita.

Ida-Viru Maakohtu 11. aprilli 2000. a otsuse peale esitas apellatsioonkaebuse kohtualune A. T. ja apellatsioonprotesti Ida-Viru Prokuratuuri

prokurör Larissa Prokopenko. A. T. vaidlustas enda süüdimõistmise ning palus end õigeks mõista. Samas vaidlustas ta talle määratud vangla

re"iimi. Prokurör palus mõlemad kohtualused süüdistuses KrK § 2102 lg 2 p-de 2 ja 4 järgi süüdi mõista ning karistada neid sanktsiooni piires.

3. Viru Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 31. oktoobri 2000. a otsusega tühistati Ida-Viru Maakohtu 11. aprilli 2000. a otsus A. K.

õigeksmõistmises KrK § 2102 lg 2 p-de 2 ja 4 järgi ning A. T. süüditunnistamises KrK § 2101 lg 2 p 3 järgi ja temale KrK § 41 lg 1 alusel

lõpliku karistuse mõistmise osas.

A. K. tunnistati süüdi KrK § 2102 lg 2 p 4 järgi ja KrK § 39 alusel karistati teda vabadusekaotusega üheks aastaks kinnises vanglas. A. T.

tunnistati süüdi KrK § 2102 lg 2 p 4 järgi ja talle mõisteti karistuseks kolm aastat vabadusekaotust. KrK § 40 lg 3 alusel liideti A. T.-le

mõistetud karistusele osaliselt eelmise kohtuotsusega mõistetud karistuse ärakandmata osa ning tema lõplikuks karistuseks mõisteti neli aastat

vabadusekaotust poolkinnises vanglas. Muus osas jäeti maakohtu otsus muutmata.

Kriminaalkolleegium leidis, et maakohtu otsuses sisalduvad järeldused ei vasta faktilistele asjaoludele ning ebaõigesti on kohaldatud

kriminaalseadust.

A. K. süüdimõistmisel tugines kriminaalkolleegium tunnistajate V. J., A. S., S. F. ja O. K. ütlustele. Ringkonnakohus käsitas, vastupidiselt

maakohtule, lubatud tõenditena vaatlusprotokolli (tl 7-10), 9. juunil 1998. a koostatud daktüloskoopilise ekspertiisi akti nr 75 (tl 25-28),

ekspertide V. T. ja T. L. kohtus ülekuulamisel antud ütlusi ning Keskkriminaalpolitsei Ida-Regionaalkeskuse töötaja I. M. ettekannet, millele

maakohus oli jätnud hinnangu andmata.

Ringkonnakohus jättis oma otsusega mõlema kohtualuse süüdistusest välja kuriteo toimepanemise isikute grupi poolt.

Menetlus Riigikohtus

4. Viru Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 31. oktoobri 2000. a otsuse peale esitasid kassatsioonkaebused süüdimõistetu A. T. ning A. K.

kaitsja vandeadvokaat Anatoli Jaroslavski.

4.1. A. T. vaidlustab enda süüdimõistmise ning palub end täielikult õigeks mõista süütõendite puudumise tõttu.

4.2. Kaitsja A. Jaroslavski taotleb A. K. õigeksmõistmist süüdistuses KrK § 2102 lg 2 p 4 järgi, kuna ei ole tõendatud tema osavõtt selle

kuriteo toimepanemisest. Kassatsioonkaebus on esitatud järgmistel motiividel.

4.2.1. Olles tuvastanud narkootilise aine omandamise selle realiseerimise eesmärgil, väljus ringkonnakohus süüdistuse piiridest ning rikkus

sellega oluliselt KrMK § 215 lg-te 1 ja 2 sätteid, kuna narkootilise aine omandamises realiseerimise või edasiandmise eesmärgil ei ole A. K.-le

süüdistust esitatud. Seega on ringkonnakohus rikkunud oluliselt kriminaalmenetluse seadust AKKS § 39 lg 4 mõttes.

4.2.2. Ringkonnakohtu otsus on rajatud oletustele ning see on hinnatav kohtuotsuses motiivide puudumisena AKKS § 39 lg 3 p 7 mõttes.

Kohtuotsuses ei ole ringkonnakohus näidanud tõendeid, mis kinnitaksid A. K. poolt narkootilise aine A. T.-le üleandmist ning lükkaksid

ümber A. K. väite, et temale kuulunud olmekilekott võis sattuda nii A. T. kui ka A. S.-i valdusesse, kuna nad olid sõbrad ja kohtusid tihti.

4.2.3. Nõustudes maakohtu otsusega, leiab kassaator, et kilekoti võetusel ja daktüloskoopia ekspertiisi tegemisel on rikutud oluliselt

kriminaalmenetluse norme, mistõttu nimetatud tõendid ei ole lubatavad. Maakohtu poolt nendele tõenditele antud hinnang vastab KrMK §-

de 158 ja 64 nõuetele.

4.2.4. Ringkonnakohtu hinnangud kriminaalasjas kogutud tõenditele on ebakonkreetsed, süsteemitud ja asjakohatult konformistlikud.

Ringkonnakohus on jätnud välja toomata, milles seisnes esimese astme kohtu ebaõige hinnang tõenditele ning millist hinnangut ta õigeks

peab.

4.2.5. A. K.-le mõistetud karistus ei vasta tema isiksusele, kuna tegemist on I grupi invaliidiga. Ringkonnakohtu otsuses toodud motiivid,

millega jäeti rahuldamata ringkonnakohtus osalenud riigiprokuröri taotlus A. K. karistusest vabastamiseks KrK § 47 alusel, on sisutud ning

asjakohatud. Muuhulgas märgib kassaator, et ringkonnakohtu otsuse motiveeriv osa karistuse mõistmise osas, s.o selle kandmisest

vabastamises, on vastuolus sama otsuse resolutiivosaga.

Riigikohtu istungil jäid kaitsjad kassatsioonkaebuste juurde ja taotlesid nende rahuldamist. Prokurör leidis, et kaebused on põhjendamatud ega

kuulu rahuldamisele.

5. Riigikohtu kriminaalkolleegium leiab, et Viru Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 31. oktoobri 2000. a kohtuotsus A. K. ja A. T.

süüdistusasjas kuulub tervikuna tühistamisele kriminaalmenetluse seaduse olulise rikkumise tõttu AKKS § 39 lg 3 p 7 mõttes, so kohtuotsuses

motiivide puudumise tõttu. AKKS § 39 lg 4 alusel tuleb kriminaalmenetluse seaduse oluliseks rikkumiseks tunnistada ka kohtuotsuses

vastuolude esinemine.

Riigikohtu kriminaalkolleegium peab veel vajalikuks juhtida kohtu tähelepanu asjaolule, et asja uuel läbivaatamisel tuleb silmas pidada, et

oleks täidetud ka AKKS § 36 lg 2 tingimused.

5.1. Viru Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi otsus sisaldab vastuolusid, mida ei ole Riigikohtul võimalik kõrvaldada.

5.1.1. Kohtuotsuse kuuendal leheküljel esimeses lõigus on ringkonnakohtu kriminaalkolleegium teinud järelduse, et on leidnud kinnitust A. K.

ja A. T. süü KrK § 2102 lg 2 p 4 järgi, so narkootilise aine ebaseaduslikus omandamises ja veos edasiandmise eesmärgil suures koguses. Sama

lehekülje teises lõigus leiab aga kohus, et A. K. andis narkootilise aine ebaseaduslikult edasi A. T.-le ja A. T. omandas aine, kuid nad ei

tegutsenud isikute grupina. Sama lehekülje kolmandas lõigus leiab kohus, et on tõendatud, et kohtualused omandasid narkootilise aine selle

realiseerimise eesmärgil.

Seega ei ole kohtuotsusest võimalik üheselt mõista, milliste KrK § 2102 lg-s 1 loetletud tegude, milledeks on narkootilise aine ebaseaduslik

valmistamine, omandamine, hoidmine, vedu või edasisaatmine edasiandmise eesmärgil või narkootilise aine ebaseaduslik edasiandmine,

toimepanemises kumbki kohtualune süüdi on tunnistatud.

5.1.2. Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi otsuse kuuendal leheküljel neljandas lõigus on märgitud, et maakohus on õigesti tulnud

järeldusele, et kohtualune A. T. süü on tõendatud ning ringkonnakohtu kriminaalkolleegium nõustub sellega ja ei korda oma otsuses maakohtu

järeldusi.

Siin seisneb vastuolu selles, et Ida-Viru Maakohus tunnistas A. T. süüdi KrK § 2101 lg 2 p 3 järgi, kuid ringkonnakohus, nõustudes maakohtu

järeldustega A. T. süü osas, tunnistab oma otsusega viimase süüdi hoopis KrK § 2102 lg 2 p 4 järgi.

5.1.3. Eeltoodud puuduste tõttu ei vasta ringkonnakohtu otsus KrMK § 274 p-de 2 ja 4 nõuetele, kuna sellest ei ole võimalik üheselt mõista,

millised asjaolud kohus kohtulikul uurimisel kindlaks tegi ning millises süüdistuses kohus iga kohtualuse süüdi tunnistas. Riigikohtu

kriminaalkolleegium leiab, et selliste puuduste esinemine kohtuotsuses rikub kohtualuste kaitseõigust KrMK § 18 lg 2 mõttes, kuna

kohtualustele ei ole tagatud võimalust kaitsta end neile inkrimineeritud süüdistuse vastu seaduses ettenähtud vahenditega ja viisil. AKKS § 39

lg 4 alusel tuleb sellised rikkumised kogumis tunnistada kriminaalmenetluse seaduse oluliseks rikkumiseks, mis toob kaasa kohtuotsuse

tühistamise.

5.1.4. Vastuoluline on kohtuotsus ka A. K.-le karistuse mõistmise osas. Nii on ringkonnakohtu kriminaalkolleegium kohtuotsuse kaheksandal

leheküljel otsuse kirjeldavas-motiveerivas osas leidnud, et otstarbekohane on vabastada kohtualune A. K. karistuse kandmisest, kuid

kohtuotsuse resolutiivosas on A. K.-le mõistetud reaalne vabadusekaotuslik karistus, mis on kohtualuse kohtusaalis vahi alla võtmisega

pööratud ka viivitamatult täitmisele.

5.1.5. Kohtuotsus on vastuoluline ka T. L. ja V. T. ülekuulamise tulemuste hindamise osas, kuna kohtuotsuses on neid isikuid vaheldumisi

nimetatud nii tunnistajateks kui ka ekspertideks (vt kohtuotsuse viienda lehekülje teine ja kolmas lõik).

Ebaõige on ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi seisukoht, et eksperdi ülekuulamise tulemused on kriminaalasjas tõendiks nagu eksperdi

arvamuski.

Riigikohtu kriminaalkolleegium peab vajalikuks selgitada, et KrMK § 250 lg 1 kohaselt võib eksperdina üle kuulata ainult seda isikut, kes oli

määratud eksperdiks ja kes on koostanud ekspertiisiakti või ekspertiisist keeldumise akti. Seega ei saa üks ja seesama isik olla korraga nii

tunnistaja kui ka ekspert. Selgitused ja täiendused, mis ekspert on ekspertiisiakti kohta andnud ülekuulamisel, moodustavad omaette

menetlusandmete grupi " eksperdi vastused talle ülekuulamisel esitatud küsimustele ning need ei ole KrMK § 48 lg 2 kohaselt kriminaalasjas

tõendiks. Seetõttu on lubamatu eksperdi ülekuulamisel saadud andmeid kasutada tõendina.

5.2. Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi otsuses motiivide puudumine AKKS § 39 lg 3 p 7 mõttes seisneb järgmises:

5.2.1. Kohtuotsuse kuuendal leheküljel teises lõigus on kohus leidnud, et kuigi A. K. andis narkootilise aine ebaseaduslikult edasi A. T.-le ning

viimane omandas narkootilise aine ei saa öelda, et kohtualused moodustavad isikute grupi ja et need teod on pandud toime isikute grupi poolt.

Seejuures on kohus jätnud täitmata KrMK § 274 p-dest 1 ja 3 tuleneva kohustuse ning on jätnud kohtuotsuses näitamata tõendid ja motiivid

milledel selline kohtu järeldus põhineb.

5.2.2. Kohtuotsuse kuuendal leheküljel kolmandas lõigus on ringkonnakohtu kriminaalkolleegium leidnud, et on tõendatud kohtualuste poolt

narkootilise aine omandamine selle realiseerimise eesmärgil. Kohus on jätnud täpsustamata, mida ta peab silmas narkootilise aine

realiseerimise all. Samuti ei ole kohtuotsuses näidatud tõendeid ja motiive, millel selline kohtu järeldus põhineb. Asjaolud, et tegemist on

narkootilise ainega suures koguses ning kohtualuste poolt narkootilise aine tarvitamine pole tuvastatud, ei tõenda iseenesest narkootilise aine

realiseerimise ega edasiandmise eesmärki, sest KrK § 2101 lg 2 p 3 näeb ette kriminaalvastutuse suures koguses narkootilise aine

ebaseadusliku valmistamise, omandamise, hoidmise, veo või edasisaatmise eest ka edasiandmise eesmärgita.

5.2.3. Põhjendatud on A. K. kaitsja väide, et kohtuotsuses ei ole näidatud tõendeid ja motiive, millel põhineb kohtu järeldus, et on tõendatud

A. K. poolt narkootilise aine üleandmine A. T.-le. Kohtuotsuses on esitatud tõendid vaid selle kohta, et A. K. ja A. T. viibisid autodega

üheaegselt tanklas Y, kuid ei ole esitatud tõendeid ja motiive, mis lükkaksid ümber A. K. väite, et temale kuulunud olmekilekott võis sattuda

nii A. T. kui ka A. S.-i valdusesse juhuslikult, kuna nad olid sõbrad ja kohtusid tihti.

6. Riigikohtu kriminaalkolleegium leiab, A. K. kaitsja väide, et narkootilise aine omandamises edasiandmise eesmärgil ei ole A. K.-le

süüdistust esitatud, on vastuolus süüdistatava vastutusele võtmise määruse (tl 44) sisuga, millest nähtub, et süüdistuse kohaselt omandas A. K.

narkootilise aine turustamise ehk realiseerimise eesmärgil.

Eeltoodu alusel ja juhindudes AKKS § 63 p-st 2, § 64 p-dest 1 ja 2 ning § 65 lg-st 3, Riigikohtu kriminaalkolleegium

o t s u s t a s:

1. Tühistada Viru Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 31. oktoobri 2000. a kohtuotsus A. K. ja A. T. süüdistusasjas tervikuna ning saata

kriminaalasi uueks läbivaatamiseks samale kohtule teises kohtukoosseisus.

2. A. K. kaitsja ja A. T. kassatsioonkaebused rahuldada osaliselt.

3. Välja mõista A. T.-lt riigieelarve tuludesse 1362 krooni 90 senti kohtukulu kaitsjatasu katteks.

Kohtuotsus jõustub 23. veebruaril 2001. a ega kuulu edasikaebamisele.

Eesistuja Eerik Kergandberg

Liikmed Ott Järvesaar, Peeter Vaher