3-1-1-7-01 · Riigikohus

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Tartus 20. veebruaril 2001

3-1-1-7-01

Riigikohtu kriminaalkolleegium koosseisus eesistuja Lea Kivi ja liikmed Eerik Kergandberg ning Peeter Vaher vaatas Tartus 16. jaanuaril

2001 toimunud avalikul kohtuistungil kassatsiooni korras läbi kriminaalasja

J. S. süüdistuses KrK § 143 lg 1 ja § 161 järgi.

Kohtuistungil osalesid menetlusosalistena õigeksmõistetu J. S., tema kaitsja vandeadvokaat Aino-Eevi Lukas ja riigiprokurör Jaan Naaber.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. J. S. anti kohtu alla süüdistatuna selles, et tema, töötades Pärnu Politseiprefektuuri liikluspolitsei osakonna politseinooreminspektorina -

s.o järelevalve ja võimuesindaja ülesandeid täitva ametiisikuna, kellel puudus halduskaristuse määramise õigus, pidas Pärnu Maakonnas

5. juunil 1999. aastal kella 14:00 paiku kinni sõiduauto Audi 100, mida juhtis Soome Vabariigi kodanik K. H. Süüdistuse kohaselt väitis

J. S., et K. H. oli kiirust ületanud ning temal on õigus sellise rikkumise eest kohapeal sisse nõuda rahatrahv. Seejärel vaatas J. S. süüdistuse

kohaselt K. H. nähes tabelit, kus olid kirjas trahvisummad ning luues K. H. pettekujutluse endast kui kohapeal rahatrahvi sisse nõudma

õigustatud ametiisikust, määras K. H. rahatrahvi ja omastas trahvina saadud 700 Soome marka.

2. Pärnu Maakohus mõistis J. S. 19. septembri 2000. a otsusega talle esitatud süüdistuses õigeks. Maakohus leidis, et J. S. poolne kuritegude

toimepanemine ei ole tõendatud. Kannatanu K. H. ütlusi ei pidanud kohus usaldusväärseiks põhjusel, et kannatanu esitas tema suhtes

väidetavalt toimepandud kuritegude kohta avalduse alles 28. juulil 1999. aastal - seega ligikaudu kaks kuud pärast väidetavat

kuriteosündmust. Kohus leidis samuti, et kuna K. H. ja tema kaassõitja T. K. ülekuulamine Soome Vabariigis ei toimunud Eesti uurija

erinõude alusel, siis on rikutud KrMK §-s 110 sätestatut. Maakohtu otsuses märgitakse, et vaatamata kohtu korduvatele kutsetele ei ilmunud

K. H. ja T. K. kohtusse. Maakohus luges tõendina kohtukõlbmatuks ka Soomes tehtud isiku fotode järgi äratundmiseks esitamise protokolli

põhjendusega, et kõnealune uurimistoiming oli kohtu arvates läbi viidud Eesti kriminaalmenetluse seadust oluliselt rikkudes.

3. Maakohtu otsuse peale esitas apellatsioonprotesti prokurör A. Sillaots, kes taotles J. S. süüditunnistamist talle esitatud süüdistustes.

4. Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 31. oktoobri 2000. aasta otsusega jäeti maakohtu otsus muutmata ja apellatsioonprotest

rahuldamata. Ringkonnakohtu arvates on kõik kohtualust süüstavad tõendid kogutud selliste menetlusõiguse sätete rikkumistega, mis

välistavad nende tõendite lubatavuse.

4.1 Kõigepealt leiab ringkonnakohus, et erinevalt apellatsioonprotestis väidetavast ei ole kriminaaltoimiku materjalide pinnalt võimalik

öelda, kas K. H. ja T. K. ütlused on saadud kooskõlas Soome menetlusõigusega või mitte ja "kohus ei saa rajada oma seisukohta vaid

oletustele".

4.2 Teiseks märgitakse ringkonnakohtu otsuses, et ainuüksi sellest, et Soome pädevad ametivõimud on andnud tõendite kogumisel Eesti

kolleegidele abi vastavalt Soome seadustele ei tähenda veel kogutud tõendite lubatavust Eestis. Ringkonnakohus rõhutab, et kooskõlas

KrMK §-ga 399 arvestatakse välisriigis kogutud tõendit ka Eesti kriminaalmenetluses tõendina üksnes siis, kui tõendi kogumiseks

läbiviidud menetlustoiming ei ole vastuolus Eesti kriminaalmenetluse põhimõtetega. Ringkonnakohus, leides, et Soomes tõendite

kogumiseks läbiviidud menetlustoimingud on olnud sisulises vastuolus Eesti kriminaalmenetluse põhimõtetega, on konkretiseerinud oma

seisukohta järgnevalt.

4.2.1 Ringkonnakohtu otsuses märgitakse, et kooskõlas Eesti KrMK §-des 132 ja 135 sätestatuga tuleb Eesti kriminaalmenetluses

tunnistajat ja kannatanut enne ülekuulamise algust hoiatada vastutusest ütluste andmisest keeldumise ja teadvalt valede ütluste andmise eest.

Kannatanu K. H. ja tunnistaja T. K. hoiatamata jätmist enne nende ülekuulamist on ringkonnakohus sisuliselt lugenud Eesti

kriminaalmenetluse põhimõtetega vastuolus olevaks, sest ringkonnakohtu otsuses märgitu kohaselt "maakohus püüdis kõrvaldada nimetatud

puudust võttes tarvitusele abinõud K. H. ja T. K. kohtusse kutsumiseks." Edasiselt leitakse ringkonnakohtu otsuses, et kuigi maakohus oli

kooskõlas KrMK § 246 lg 1 p-ga 2 (ringkonnakohtu otsuses on ekslikult viidatud KrMK § 246 lg-le 2) õigustatud avaldama kohtuistungil

K. H. ja T. K. poolt kohtueelse uurimise ajal Soomes antud ütlusi, ei tee see veel neid ütlusi kohtukõlbulikuks.

4.2.2 Põhjendades seda, miks Soomes korraldatud äratundmiseks esitamine ei olnud kooskõlas Eesti kriminaalmenetluse põhimõtetega,

rõhutatakse ringkonnakohtu otsuses, et vastavalt Eesti KrMK § 137 lg-le 7 tuleb äratundjale äratundmise järgselt teha ettepanek selgitada,

missuguste tunnuste või iseärasuste järgi ta ära tundis. Eesti KrMK §-s 138 sätestatu kohaselt aga peab äratundmiseks esitamine olema

vormistatud protokollis ja tulenevalt KrMK §-s 64 sätestatuga oleks antud juhul pidanud tõendiks olema just nimelt äratundmiseks

esitamise kui uurimistoimingu protokoll.

4.2.3 Ringkonnakohtu otsusest nähtuvalt on kohus ilmselt lugenud Eesti kriminaalmenetluse põhimõtetega vastuolus olevaks ka seda, et

K. H. kriminaalmenetluse ajendiks osutunud avalduse vastuvõtmisel ei järgitud Eesti KrMK § 92 lg-s 1 sätestatut ja avaldajat ei hoiatatud

vastutusest teadvalt vale kuriteokaebuse esitamise eest.

MENETLUS RIIGIKOHTUS

5. Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 31. oktoobri 2000. a otsuse peale esitas kassatsioonprotesti riigiprokurör A. Kirs,

taotledes kriminaalasjas tehtud kohtuotsuste tühistamist ja kriminaalasja saatmist uueks arutamiseks Pärnu Maakohtule järgmiste

põhjendustega.

5.1 Kassaator osutab sellele, et Põhiseaduse § 3 kohaselt on rahvusvahelise õiguse üldtunnustatud põhimõtted ja normid Eesti õigussüsteemi

lahutamatu osa ja KrMK § 1 p 2 kohaselt on Eesti kriminaalmenetlusõiguse allikaks muuhulgas ka rahvusvahelise õiguse üldtunnustatud

põhimõtted ja normid ning Eestile siduvad välislepingud. Sellest järeldab kassaator, et Eesti Vabariigi valitsuse ja Soome Vabariigi valitsuse

vahelise kuritegude tõkestamise alase lepinguga ( RT II, 1995, 29, 143) kooskõlas oleva abitaotluse alusel Soomes vastavalt selle maa

seadusandlusele kogutud tõendid on Eestis igati kohtukõlblikud ja kuuluvad siin sisulisele hindamisele koos teiste tõenditega. Prokurör

leiab, et Soomes kogutud tõendite kohtukõlbmatuks tunnistamisel pidanuks kohtud oma vastavat seisukohta põhistama mitte vastuoludega

Eesti menetlusseadusega, vaid Soome menetlusseadusega, mida aga pole tehtud ning polekski saadud teha, sest kõnealuseid

menetlustoiminguid Soomes viidi läbi kooskõlas Soome seadusega.

5.2. Kassaator juhib tähelepanu asjaolule, et K. H. on Soomes enne ülekuulamist hoiatatud vastutusest valeütluste andmise eest, et K. H. ja

T. K. on fotode järgi äratundmisel kinnitanud, et tunnevad J. S. ära näojoonte ja välimuse järgi ning et äratundmiseks esitamine on

protokollitud kooskõlas Soome menetlusseadusega.

5.3 Kassaator leiab, et kooskõlas eelöelduga on ringkonnakohus vääralt tõlgendanud KrMK §-s 399 sätestatut, sest selle sätte kohaselt ei ole

välisriigis kogutud tõend Eestis lubatav siis, kui tõendi kogumise toiming oli vastuolus Eesti kriminaalmenetluse põhimõtetega. Kõnealused

toimingud, väidab kassaator, on Soomes saadud ülekuulamise tulemina - seega toiminguga, mis pole vastuolus Eesti kriminaalmenetluse

põhimõtetega ja mille erinev läbiviimise kord on kooskõlas ülalnimetatud rahvusvahelise lepingu art 5 lg-ga 1 vastastikku aktsepteeritav.

5.4 Kassatsioonprotestis ei nõustuta ringkonnakohtu väitega, et õigusabilepingu alusel välisriigist tõendi saamise korral peaks

kriminaaltoimik obligatoorselt sisaldama ka dokumente, mille pinnalt saaks kohus hinnata, kas tõendi kogumisel on järgitud vastava riigi

menetlusseadust. Prokurör märgib, et õigusabitaotluse esitanud riik on õigustatud eeldama, et taotletavas riigis on tõendeid kogutud

vastavuses selle riigi seadusega. Samas möönab prokurör, et kahtluse korral peab siiski säiluma võimalus vastava toimingu seaduslikkuse

kontrollimiseks. Kõnealusel juhul aga ei ole kassaatori arvates ei uurijal ega ka mitte prokuröril selliseid kahtlusi tekkinud.

6. Riigikohtu istungil esitatud seletuses toetas prokurör kassatsioonprotestis sisalduvat taotlust. Kaitsja taotles protesti rahuldamata jätmist

ja rõhutas, et lisaks Põhiseaduse §-le 3 ja KrMK § 1 p-le 2 kui üldnormidele ei saa Eesti kriminaalmenetluses siiski eirata ka

konkreetseid sätteid - näiteks KrMK § 19 lg-s 1 ja §-s 50 sätestatut. Protesti rahuldamata jätmist taotles ka J. S., väites, et ta ei ole kõnealust

kuritegu toime pannud.

7. Riigikohtu kriminaalkolleegium, olles tutvunud kriminaalasja materjalidega ja ära kuulanud menetlusosaliste seletused, leiab, et protest

tuleb rahuldada järgmistel kaalutlustel.

7.1 Kassatsioonprotestis on põhjendatult märgitud, et kooskõlas Põhiseaduse §-ga 3 ja KrMK § 1 p-ga 2 on Eesti kriminaalmenetluse

õiguse lahutamatuks koostisosaks ka 7. juunil 1995. aastal Eesti Vabariigi ja Soome Vabariigi valitsuste esindajate poolt allkirjastatud leping

koostöö kohta kuritegude tõkestamisel (edasiselt - leping).

7.2 Lepingu artikkel 1 lg 1 kohaselt puudutab see leping kahe riigi pädevate ametivõimude koostööd kuritegude ennetamiseks,

avastamiseks, tõkestamiseks ja uurimiseks. Sama artikli kolmandas lõikes sätestatakse otsesõnu, et lepingupooled annavad teineteisele

ametialast abi muuhulgas ka süüdistatavat ja tunnistajat üle kuulates (p a); kuriteoga seonduvat tõendit hankides ja taotluse esitanud

ametivõimule üle andes (p b); isikut äratundmiseks esitades (p c) ning teise poole palvel kriminaalasju algatades (p e). Seega on käesoleva

kriminaalasja menetlemisel nii Eesti kui ka Soome ametivõimud toiminud lepingust tuleneva pädevuse piires.

7.3 Lepingu artikkel 5 lg 1 kohaselt annavad lepingupoolte pädevad ametivõimud teineteisele ametialast abi vastavalt oma riigi

seadusandlusele, kuid sama artikli kolmandast lõikest nähtuvalt võidakse ametialase abitaotluse esitamisel põhimõtteliselt taotleda ka seda,

et ametialast abi andev riik viiks menetlustoimingu läbi "erilisel viisil" - lähtuks näiteks tõendi kogumisel taotlejariigi menetlusseadusest.

Selline taotlus võib olla põhjendatud siis, kui taotleva riigi ja ametialast abi andva riigi menetlusseadustes on taotletav menetlustoiming

reguleeritud kardinaalselt erineval viisil. Kuid lepingu artikkel 5 lg 3 kohaselt võib ametialast abi andev riik rahuldada taotleva riigi palve ja

viia menetlustoimingu läbi "erilisel viisil" üksnes siis, kui seda "tavalisest viisist" hälbimist võimaldab siseriiklik menetlusseadus. Oluline

on rõhutada, et käesoleva kriminaalasja menetlemisel ei ole Eesti lepingupoolena taotlenud, et ülekuulamine ja äratundmiseks esitamine

Soomes toimuks "erilisel viisil" - Eesti kriminaalmenetluse seadust täpselt järgivalt.

7.4 Lepingu artiklis 9 sätestatu kohaselt aktsepteerivad lepingupooled teineteisele antavad dokumendid ilma legaliseerimise või muude

formaalsusteta. Seega, erinevalt ringkonnakohtu otsuses märgitust, puudub lepingu kohaselt vajadus, et ametialast abi osutanud riik peaks

veel täiendavalt tõendama seda, et abi osutamisel toimiti seaduslikult. Kuna rahvusvaheline lepe õigusallikana võimaldab antud juhul

lähtuda tõendite kogumise seaduslikkuse presumptsioonist, siis ei saaks sellest presumptsioonist lähtumist Eesti kohtule ka kuidagi ette

heita

7.5 Eelnevast lepingu käsitlusest nähtuvalt ei ole põhjendatud maakohtu otsuses sisalduv väide, et käesoleva kriminaalasja kohtueelsel

uurimisel on rikutud KrMK §-s 110 sätestatut. Erinõude toime - seega teisele kohtueelse uurimise asutusele menetlustoimingu tegemise

kohustuse panemine - ei saa olla Eesti riigipiiri ületav. Kassatsioonprotestis on õigesti märgitud, et kogumaks tõendeid mingis teises riigis ei

saa tugineda mitte KrMK §-s 110 sätestatule, vaid riikidevahelistele lepetele, mida käesoleva kriminaalasja menetlemisel ongi tehtud.

7.6 Nõustuda tuleb ringkonnakohtu vaidlustatud otsuses märgituga, et ainuüksi selle tõdemuse pinnalt, et Soome pädevad ametivõimud on

andnud Eestile ametialast abi kooskõlas Soome seadusega ei saa veel teha järeldust Soomes kogutud tõendite kohtukõlblikkuse kohta Eesti

kriminaalmenetluses, sest - kooskõlas KrMK §-s 399 sätestatuga - arvestatakse välisriigis kogutud tõendeid tõenditena Eesti Vabariigi

kriminaalmenetluses siis, kui need on kogutud toiminguga, mis pole vastuolus Eesti kriminaalmenetluse põhimõtetega. Tuleb rõhutada, et

riimuvalt ka eelkäsitletud lepingus sisalduvaga ei pea tõendi kogumine välisriigis toimuma mitte Eesti kriminaalmenetluse õiguse vastavate

konkreetsete sätete kohaselt, vaid olema kooskõlas meie kriminaalmenetluse põhimõtetega. Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi

31. oktoobri 2000. aasta otsuses on analüüsitud küll seda, milliseid Eesti KrMK konkreetseid sätteid ei ole arvestatud tõendite kogumisel

Soomes, kuid sellest kohtuotsusest ei nähtu, milliseid Eesti kriminaalmenetluse põhimõtteid on rikutud tõendite kogumisel Soomes.

Seetõttu ei saagi kõnealust ringkonnakohtu otsust lugeda seaduslikuks. Riigikohtu kriminaalkolleegium leiab, et kriminaalmenetluses

rahvusvahelise koostöö põhimõtete arvestamata jätmine ning KrMK §-s 399 sätestatu rikkumine on selline kriminaalmenetluse oluline

rikkumine AKKS § 39 lg 4 mõttes, mis takistas seadusliku ja põhjendatud kohtuotsuse tegemist.

Lähtudes eeltoodust ja juhindudes AKKS § 63 p-st 2, § 64 p-st 1 ja § 65 lg-st 3, Riigikohtu kriminaalkolleegium

o t s u s t a s :

1. Tühistada Pärnu Maakohtu 19. septembri 2000. a ja Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 31. oktoobri 2000. a otsused J. S.

õigeksmõistmises KrK § 143 lg 1 ja § 161 järgi ja saata kriminaalasi uueks arutamiseks Pärnu Maakohtule.

2. Kassatsioonprotest rahuldada.

3. Mõista J. S.välja kohtukuluna riigituludesse 1362 kr 90 s (üks tuhat kolmsada kuuskümmend kaks krooni ja üheksakümmend senti)

kaitsja esinemise eest Riigikohtus.

Kohtuotsus jõustub 20. veebruaril 2001. aastal ega ole edasi kaevatav.

Eesistuja Lea Kivi

Liikmed Eerik Kergandberg, Peeter Vaher