3-2-1-5-01 · Riigikohus

3-2-1-5-01

K O H T U O T S U S

Eesti Vabariigi nimel

Tartus 7. veebruaril 2001. a

AS Benevent, AS AVR Trans, Eesti Vabariigi ja AS Diopsiid hagi Balti Baas AS (pankrotis) ja

OÜ Rasmusson vastu tehingu ja toimingute tühisuse ning halduri volituste puudumise

tuvastamiseks.

Riigikohtu tsiviilkolleegium, koosseisus eesistuja J. Odar, liikmed H. Jõks, A. Kull, L. Laarmaa,

J. Luik ja T. Vernik, vaatas avalikul kohtuistungil 15. jaanuaril 2001. a AS Benevent ja AS AVR

Trans ning Balti Baas AS (pankrotis) kassatsioonkaebuste alusel läbi Tallinna Ringkonnakohtu

tsiviilkolleegiumi 9. mai 2000. a otsuse tsiviilasjas nr 2/358/2000. Istungist võtsid osa AS Benevent

ja AS AVR Trans esindaja vandeadvokaat V. Võhma, Balti Baas AS (pankrotis) esindaja

vandeadvokaat R. Laus, OÜ Rasmusson esindaja vandeadvokaat M. Mägi ja AS Hansapank esindaja

vandeadvokaat V. Kõve.

I. Asjaolud ja varasem menetluse käik

Balti Baas AS (pankrotis) pankrotihaldur Aivar Leismann sõlmis 22. mail 1998. a pankrotivõlgniku

nimel AS-ga Hansapank pandilepingu, millega pantis AS Hansapank kasuks hooned Tallinnas Marati

14 ja Klaasi 19. Pandiga tagati Balti Baas AS (pankrotis) ja AS Hansapank vahel 26. mail 1998. a

sõlmitud laenulepingu täitmist. 20. oktoobril 1998. a loovutas AS Hansapank laenulepingust tuleneva

nõude OÜ-le Rasmusson, kellele läksid üle kõik pandipidaja õigused ja kohustused. Hagejad (Balti

Baas AS (pankrotis) võlausaldajad) esitasid hagi Balti Baas AS (pankrotis), OÜ Rasmusson ja

A. Leismanni vastu ning palusid tuvastada, et pandileping on tühine ja kehtetu algusest peale ning

ennistada lepingu sõlmimisele ja täitmisele eelnenud olukord; tuvastada, et halduril puudusid

volitused pandilepingu sõlmimiseks ja hoida ära edasised rikkumised halduri poolt, keelates tal selles

osas võlgnikku esindada; tuvastada, et halduri poolt pandilepingut tunnistavad ja täitmist

aktsepteerivad toimingud on tühised ja kehtetud algusest peale, ennistada nende tegemisele eelnenud

olukord, hoida ära edasised rikkumised, s.h keelata sissenõude pööramine panditud varale. Hagi

põhjendustel andis 9. märtsi 1998. a võlausaldajate üldkoosolek haldurile nõusoleku võtta kuni 4 000

000 krooni laenu ja kohustas haldurit kooskõlastama kõik tehingud pankrotivaraga

pankrotitoimkonnaga. Üldkoosolek ei ole andnud haldurile nõusolekut pandilepingu sõlmimiseks.

Tallinna Linnakohtu 26. mai 1999. a määrusega lõpetati menetlus A. Leismanni vastu hagejate

loobumise tõttu hagist.

Tallinna Linnakohtu 16. detsembri 1999. a otsusega tunnustati pandilepingu tühisust ja ennistati

lepingu sõlmimisele ja täitmisele eelnenud olukord, samuti tunnustati A. Leismanni poolt

pandilepingu täitmiseks tehtud toimingute tühisust ja ennistati toimingute tegemisele eelnenud

olukord. Otsuse põhjendustel ületas pankrotihaldur pandilepingu sõlmimisel oma pädevust, sõlmides

pandilepingu toimkonna kooskõlastuseta. PankrS § 55 lg 3 järgi on halduril õigus laenu võtta kas

võlausaldajate üldkoosoleku või pankrotitoimkonna nõusolekul. ÄS § 317 lg-s 1 on laenu võtmine ja

võlakohustuse tagamine ette nähtud eraldi tehingutena. ÄS § 317 lg 1 p 7 kohaselt on võlakohustuse

tagamiseks, kui see väljub igapäevase majandustegevuse raamest, juhatusele vajalik nõukogu

nõusolek. Kuna laenu tagamine ei ole seotud äriühingu igapäevase majandustegevusega, vaid

pankrotimenetluse kulude katmisega, ei saanud haldur seda ainuisikuliselt otsustada. 9. märtsi 1998. a

üldkoosolekul teatas haldur, et ta sõlmib lepinguid kooskõlastatult toimkonnaga. Asjas ei oma

tähtsust, kas pandileping oli laenulepingu oluline tingimus või mitte, sest lepingu sõlmimine tuli

kooskõlastada pankrotitoimkonnaga. Kuigi pank võib laenu anda üksnes tagatise olemasolul, ei pea

võlausaldajad nõustuma halduri poolt valitud tagatisega, sest tagatiseks võib olla ka käendus või

garantii. Pandilepingu sõlmimisega seadis haldur ohtu aktsiaseltsi vara säilimise ja seeläbi

võlausaldajate huvide kaitse.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

Tallinna Ringkonnakohtu otsusega linnakohtu otsus tühistati. Apellatsioonikohus tegi uue otsuse,

millega jättis hagi rahuldamata. Otsuse põhjendustel rikkus linnakohus oluliselt protsessiõiguse

norme, väljudes haginõude piiridest ja jättes tegemata otsuse kõikide nõuete osas. Pandilepingu ja

selle täitmiseks tehtud halduri toimingute tühisuse ja kehtetuse tuvastamise asemel tunnustas kohus

tehingu tühisust ja kehtetust algusest peale, tehes seega otsuse nõude kohta, mida ei olnud esitatud.

Hagiavalduses esitasid hagejad halduri tegevusega seonduvalt rohkem nõudeid, kui need, mida kohus

otsuse resolutsioonis rahuldas. Kohus saab otsusega tunnustada üksnes konkreetsete tehingute või

toimingute tühisust (TsÜS § 66), mitte aga üldiselt tunnustada toimingute tühisust, nimetamata neid

otsuses.

Vastavalt PankrS § 55 lg-le 2 on juriidilisest isikust võlgniku pankrotimenetluses halduril juhatuse või

seda asendava organi õigused ja kohutused, mis ei ole vastuolus pankrotimenetluse eesmärgiga. Sama

paragrahvi lõige 3 annab haldurile õiguse võlgniku seadusliku esindajana teha majandustegevuse

korraldamiseks tehinguid. Peale laenu võtmise ei ole halduril teiste tehingute tegemiseks

võlausaldajate üldkoosoleku (või üldkoosoleku otsusel pankrotitoimkonna) nõusolekut vaja.

Võlausaldajate 9. märtsi 1998. a üldkoosoleku protokollist ilmneb, et ettevõtte majandustegevus oli

seiskunud, varade müük raskendatud, koondatud töötajatele olid lõpparved välja maksmata, mille

tõttu peeti pankrotimenetluse läbiviimiseks vajalikuks võtta pankrotipesale pangalt 4 000 000 krooni

laenu. Üldkoosolek andis selleks nõusoleku, kusjuures mingeid täiendavaid tingimusi ei kehtestatud.

Kehtinud KAS § 40 lg 4 järgi võisid krediidiasutused laenu anda üksnes tagatise olemasolul.

Soovitusi tagatise kohta võlausaldajad haldurile ei andnud. Kuna halduril olid aktsiaseltsi juhatuse

õigused, ei vajanud ta pandilepingu sõlmimiseks pankrotitoimkonna nõusolekut. PankrS § 28 ei näe

toimkonnale ette halduri tehtavate tehingute kooskõlastamist. Kuigi 9. märtsi 1998. a võlausaldajate

üldkoosoleku protokollis on sellise kooskõlastamise märge, ei muuda selle järgimata jätmine

sõlmitud tehinguid tühiseks.

Kohtuotsuses on ekslikult viidatud ÄS § 317 lg 1 p-le 7, mis käsitleb aktsiaseltsi nõukogu õigusi.

Pankrotitoimkonna ülesanded on loetletud PankrS §-s 28. Toimkonnale ei saa omistada aktsiaseltsi

nõukogu ülesandeid. Halduril oli pandilepingu sõlmimisel ÄS §-s 307 sätestatud juhatuse

esindusõigus. Kui esindusõigust oleks selle sätte kohaselt piiratud, poleks see laienenud kolmanda

isiku suhtes. Hagejate nõue tugines pandilepingu sõlmimisel pankrotihalduril volituste puudumisele.

II. Hagejate kassatsioonkaebus ja selle põhjendused

AS Benevent ja AS AVR Trans palusid kassatsioonkaebuses ringkonnakohtu otsuse tühistada ja saata

asi uueks läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule. Ringkonnakohus on ebaõigesti kohaldanud

materiaalõiguse norme ja rikkunud protsessinorme. Linnakohus hagi piiridest ei väljunud.

Kohtupraktikas on TsÜS § 66 alusel tühise tehingu käsitlemisel kasutusel terminid "tuvastamine",

"tunnistamine", "tunnustamine". Tehingu tühisuse tuvastamine ja tühisuse tunnustamine on sarnased

mõisted. Linnakohus tegi otsuse kõigi nõuete osas, sest eelistungil loobusid hagejad nõuetest halduri

vastu ja kohus lõpetas selles osas määrusega menetluse. Vastavalt PankrS § 55 lg 2 on juriidilisest

isikust võlgniku pankrotimenetluses halduril juhatuse või seda asendava organi õigused ja

kohustused, mis ei ole vastuolus pankrotimenetluse eesmärgiga. Pankrotimenetluse eesmärk on

vastavalt PankrS § 2 lg-le 1 võlausaldajate nõuete rahuldamine võlgniku vara arvel. Kuna

pankrotivara koormamine pandiga vähendab pankrotivara müügihinda, on pandileping vastuolus

pankrotimenetluse eesmärgiga. Haldur vajas pandilepingu sõlmimiseks pankrotitoimkonna

nõusolekut. Võlausaldajate 9. märtsi 1998. a protokolli kohaselt pidi kõikide lepingute sõlmimine ja

kulutuste tegemine toimuma toimkonnaga kooskõlastatult. PankrS § 41 lg 1 kohaselt muutub

pankrotiotsuse alusel võlgniku vara pankrotivaraks, mida kasutatakse sihtvarana võlausaldajate

nõuete rahuldamiseks ja pankrotimenetluse läbiviimiseks. Vastavalt TsÜS § 103 lg-le 1 ja § 66 lg-le 2

on volituseta tehing tühine ja kehtetu algusest peale.

III. Vastus kassatsioonkaebusele

Vastuses AS Benevent ja AS AVR Trans kassatsioonkaebusele pidas kostja OÜ Rasmusson

ringkonnakohtu otsust seaduslikuks ja põhjendatuks. Ringkonnakohus leidis õigesti, et linnakohus

rikkus otsuse tegemisel protsessiõiguse norme. Samuti leidis ringkonnakohus õigesti, et haldur ei

pidanud kooskõlastama pandilepingu sõlmimist pankrotitoimkonna või võlausaldajate

üldkoosolekuga. Tulenevalt TsÜS § 43 lg-st 2 ja ÄS § 307 lg-st 1 võib juhatuse liige esindada

juriidilist isikut kõigis õigustoimingutes, kui seadusest ei tulene teisiti. Ükski seadus ei keela halduril

sõlmida pankrotis oleva äriühingu nimel pandilepingut. Pandilepingu sõlmimine oli kooskõlas

pankrotimenetluse eesmärgiga, sest pandilepinguga tagati pankrotimenetluses vajalike kulude katteks

laenu saamine. Kuna võlausaldajate üldkoosolekul otsustati laenu võtmine ja krediidiasutuste seadus

näeb ette laenu andmise ainult tagatise olemasolul, oli pandilepingu sõlmimine seaduse kohaselt

kohustuslik.

IV. Kostja kassatsioonkaebus ja selle põhjendused

Kassatsioonkaebuses palus kostja Balti Baas AS (pankrotis) ringkonnakohtu otsuse tühistada osas,

millega jäeti rahuldamata pandilepingu tühisuse tuvastamise nõue. Kaebuse põhjendustel on

ringkonnakohus ebaõigesti kohaldanud materiaalõiguse norme ja rikkunud protsessiõigusnorme.

Halduril puudusid volitused pandilepingu sõlmimiseks. Vastavalt PankrS § 55 lg-le 2 on halduri

esindusõigus piiratud pankrotimenetluse eesmärgi tagamise kohustusega. PankrS § 2 lg 1 järgi saab

võlausaldaja pankrotimenetluse kaudu õiguse võlgniku vara arvel oma nõuete rahuldamiseks

pankrotiseaduses ettenähtud korras. Pankrotivara teistsugune kasutamine kui võlausaldajate nõuete

rahuldamiseks ja pankrotimenetluse läbiviimiseks on otseses vastuolus pankrotiseadusega. PankrS

§ 25 ja § 55 lg 3 sätestavad võlausaldajate üldkoosoleku pädevuse. Üksnes üldkoosoleku pädevusse

kuulub muu hulgas pankrotivara müügiga seonduva otsustamine seaduses sätestatud ulatuses ja laenu

võtmine. ÄS § 307 lg 2 sätestab esindusõiguse piiramise üksnes üldkoosoleku või nõukogu otsusega

ega reguleeri piiranguid, mis tulenevad seadusest. Esindusõiguse seadusest tulenevad piirangud on

sätestatud PankrS § 25 p-s 4 ja §-s 55. Esimesel võlausaldajate koosolekul otsustati, et varalised

tehingud, mille alla kuulub ka pandileping, tuleb kooskõlastada toimkonnaga. Toimkond ei ole

pandilepingut kooskõlastanud. Pandilepingu sõlmimine oli vastuolus pankrotimenetluse eesmägi ja

pankrotiseadusega, mistõttu halduril puudus volitus nimetatud lepingu sõlmimiseks. TsÜS § 103 lg 1

järgi on volituseta või volituse piire ületades tehtud tehing tühine. PankrS § 55 lg 2 järgi võib haldur

võtta laenu üksnes majandustegevuse korraldamiseks. Laenu võtmine oli otstarbetu, mistõttu laenu

võtmine polnud kooskõlas PankrS § 41 lg 1 nõuetega. Pankrotiseadus ei keela võtta halduril laenu,

kuid ei luba pantida pankrotivara. Linnakohus ei väljunud lepingu tühisust tunnustades hagi piiridest,

kuna hagiavalduses kasutatud "tuvastama" ja linnakohtu otsuses kasutatud "tunnustama" on

samasisulised. Kuna linnakohtu määrusega lõpetati menetlus halduri vastu hagejate loobumise tõttu

hagist, siis on halduri osas tehtud otsus alusetu.

V. Vastused kassatsioonkaebusele

Hagejad AS Benevent, AS AVR Trans ja AS Diopsiid pidasid kassatsioonkaebust õigeks ega esitanud

sellele vastuväiteid.

VI. Riigikohtu otsuse põhjendused ja resolutsioon

Kolleegium leidis, et ringkonnakohtu otsus tuleb TsMS § 362 p 5 kohaselt muuta põhjenduste osas.

Tallinna Linnakohtu 26. mai 1999. a määrusega lõpetati menetlus A. Leismanni vastu ja ta kaasati

protsessi iseseisva nõudeta kolmanda isikuna kostja poolel. Selle tõttu ei pidanud linnakohus

A. Leismanni suhtes otsust tegema. Ekslik on apellatsioonikohtu järeldus, et linnakohus väljus nõude

piiridest. Hagejad esitasid kohtusse TsÜS § 112 lg 2 p 1 kohaselt õiguse tunnustamise hagi, taotledes

tehingu ja toimingute tühisuse - algusest peale kehtetuse - tuvastamist. Sellise nõude linnakohus läbi

vaataski. Motiivid, mis puudutavad linnakohtu poolt hagi piiridest väljumist ja kõigi hagejate nõuete

osas otsuse tegemata jätmist, tuleb apellatsioonikohtu otsusest välja jätta.

Ringkonnakohus tühistas linnakohtu otsuse ja jättis hagi Balti Baas AS (pankrotis) ja OÜ Rasmusson

vastu tehingu ja toimingute tühisuse ning halduri volituste puudumise tuvastamise nõudes

rahuldamata. Järelikult ei ole ka apellatsioonikohus asjas A. Leismanni suhtes põhjendatult otsust

teinud. Ringkonnakohtu otsuses on õigesti märgitud, et hagi tugines asjaolule, et pandilepingu

sõlmimiseks puudusid pankrotihalduril volitused. Kohtu seisukoht hagi aluseks olevate asjaolude

tuvastamise kohta märgitakse TsMS § 231 lg 4 kohaselt otsuse põhjendavas osa. Apellatsioonikohtu

otsuse põhjendavas osas on märgitud, miks kohus ei nõustu hageja väidetega ja miks ta leiab, et

pankrotihaldur oli volitatud vaidlusalust pandilepingut sõlmima. Otsuse resolutsioonis polnud

ringkonnakohtul vaja halduril volituste puudumise tuvastamise nõude kohta oma seisukohta eraldi

märkida.

Kolleegium nõustub apellatsioonikohtu järeldusega, et vaidlusaluse pandilepingu tühisuse

tunnustamiseks ei ole alust. PankrS § 55 lg 2 sätestab, et juriidilisest isiku võlgniku

pankrotimenetluses on halduril juhatuse või seda asendava organi õigused ja kohustused, mis ei ole

vastuolus pankrotimenetluse eesmärgiga. Haldur vastutab nagu juhatuse või seda asendava organi

liige. Vastavalt PankrS §-le 311 on haldur pankrotimenetluses võlgniku seaduslik esindaja, kes teeb

võlgniku nimel pankrotivaraga seonduvaid tehinguid ja muid õigustoiminguid. Halduri esindusõigust

on seadusandja piiranud vaid PankrS § 55 lg-ga 3, millest tulenevalt haldur võib majandustegevuse

korraldamiseks võtta laenu ainult võlausaldajate üldkoosoleku, üldkoosoleku otsusel aga

pankrotitoimkonna, nõusolekul. Nimetatud esindusõiguse piirangu kehtivust kolmandate isikute

suhtes pankrotiseadus ei välista. Seega vaidlusalust pandilepingut ei muuda tühiseks see, et

pankrotihalduril puudus selle sõlmimiseks Balti Baas AS (pankrotis) võlausaldajate üldkoosoleku või

pankrotitoimkonna nõusolek.

Kolleegium on seisukohal, et seadusest ei tulene pankrotivõlgnikule keeldu võtta laenu

pankrotimenetluse läbiviimiseks. Vastavalt PankrS § 41 lg-le 1 kasutatakse pankrotivara sihtvarana

võlausaldajate nõuete rahuldamiseks ja pankrotimenetluse läbiviimiseks. Tulenevalt sama paragrahvi

lõikest 2 kuulub võlgniku pankrotivara hulka ka pankrotimenetluses võetud laen. Laenu võtmine võib

olla vajalik pankrotivara valitsemiseks, mis PankrS § 28 lg 2 järgi on vaadeldav majandustegevusena,

samuti pankrotivara moodustamise korraldamiseks ja müümiseks (PankrS § 31 lg 2 p 2), et saavutada

pankrotimenetluse eesmärgina võlausaldajate nõuete rahuldamine seaduses ettenähtud korras. PankrS

§ 55 lg 3 järgi on aga laenu võtmiseks igal juhul vajalik võlausaldajate üldkoosoleku või

üldkoosoleku otsusel pankrotitoimkonna nõusolek.

Apellatsioonikohtu otsusega tuvastati, et pankrotimenetluse läbiviimiseks pangalt kuni 4 000 000

laenu võtmiseks oli haldurile nõusoleku andnud 9. märtsi 1998. a võlausaldajate üldkoosolek.

Pankrotiseadusega kooskõlas võetud laenu tagasimaksmise tagamiseks sõlmitud pandilepingut ei saa

pidada vastuolus olevaks pankrotimenetluse eesmärgiga. Küll ei pruugi pankrotimenetluse eesmärgile

vastata võetud laenu kasutamine. PankrS § 34 lg 3 ja § 55 lg 2 kohaselt vastutab selle eest haldur.

Juhindudes TsMS § 362 p-st 5, kolleegium

o t s u s t a s:

Jätta Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi 9. mai 2000. a otsus jõusse otsuse põhjenduste

osas tehtud muudatustega.

Kassatsioonkaebused rahuldada osaliselt.

Tagastada Advokaadibüroole Lepik & Luhaäär 7. juunil 2000. a tasutud kautsjon 200

(kakssada) krooni ja 9. juunil 2000. a tasutud kautsjon 200 (kakssada) krooni.

Eriarvamusele jäid kolleegiumi liikmed J. Luik ja T. Vernik

J. Odar, H. Jõks, A. Kull, L. Laarmaa, J. Luik, T. Vernik

J. Luige ja T. Verniku eriarvamus

Nõustuda ei saa kolleegiumi otsuse järeldusega laenu- ja pandilepingu seaduslikkusest ega ka

käsitlusviisiga selle järelduseni jõudmisel. Eriarvamust põhjendame järgmiste argumentidega.

PankrS § 41 lg 1 lubab pankrotivara kasutada võlausaldajate nõuete rahuldamiseks ja

pankrotimenetluse läbiviimiseks. Samas sätestab pankrotiseadus korra nii nõuete rahuldamiseks

(PankrS § 2 lg 1) kui ka pankrotimenetluses kulutuste tegemiseks. Pankrotimenetluses tehtavad

kulutused on selgelt piiritletavad nende otstarbe ja võlausaldajate üldkoosoleku, pankrotitoimkonna ja

halduri pädevuse alusel.

Pankrotimenetluses on PankrS § 311 järgi võlgniku seaduslik esindaja haldur, kellel on õigus teha

võlgniku nimel pankrotivaraga tehinguid pankrotiseaduses ettenähtud korras (PankrS § 18 lg 2).

Laenu võib haldur võtta PankrS § 55 lg 3 kohaselt võlausaldajate üldkoosoleku nõusolekul

majandustegevuse korraldamiseks. Võlgniku majandustegevus saab pankrotiseadusest tulenevalt

esineda üksnes pankrotivara valitsemisel (PankrS § 55). Majandustegevus halduri tegevusena võib

seisneda, kas: 1) pankrotivara allesoleku ja säilivuse tagamises (PankrS § 55 lg 1) või/ja 2)

juriidilisest isikust võlgniku tervendamises (majandustegevuse jätkamine) (PankrS § 571).

Pankrotiseadus ei võimalda aga määratleda pankrotivara moodustamist ja müümist võlgniku

majandustegevuse korraldamisena. Oma nende ülesannete täitmiseks, sealhulgas ekspertiisile ja

audiitorkontrollile, võib haldur kulutusi teha ainult pankrotitoimkonna nõusolekul. Kui

pankrotitoimkond on andnud haldurile nõusoleku teha oma ülesannete täitmiseks põhjendamatuid

kulutusi, vastutavad nõusoleku andnud pankrotitoimkonna liikmed võlgniku ees solidaarselt (PankrS

§ 98 lg 2). Võlausaldajate üldkoosolek võib otsustada halduri ülesannete täitmiseks vajalike kulutuste

tegemise ainult sel juhul, kui pankrotitoimkond PankrS § 28 lg 4 kohaselt jäeti moodustamata. Balti

Baas AS pankrotimenetluses see toimkond moodustati.

Ringkonnakohus ei ole tuvastanud, et laen võeti võlgniku majandustegevuse korraldamiseks.

Võlausaldajate 9. märtsi 1998. a üldkoosoleku protokollist nähtuvalt majandustegevuse jätkamiseks

väljavaated puuduvad, võlgniku kogu vara on lepingute alusel kolmandate isikute valduses - ettevõte

otsustati likvideerida ja varad müüa. Sama protokolli kohaselt põhjendab haldur A. Leismann laenu

võtmise vajadust pankrotimenetluse eeldatavate kulutustega, sealhulgas kulutustega võlgniku

varasemate tehingute analüüsile ja juriidilise teenuse kasutamisele. Haldur on Tallinna Linnakohtu

1. detsembri 1999. a kohtuistungi protokollist nähtuvalt neid põhjendusi, samuti märgitud otstarbel

laenu kasutamist, kinnitanud ka kohtuistungil. Kuna laenu ei võetud majandustegevuse

korraldamiseks, ei ole PankrS § 55 asjasse puuduv.

PankrS § 98 lg-st 2 tulenevalt ei tohi haldur oma ülesannete täitmiseks kulutusi teha

pankrotitoimkonna nõusolekuta, kusjuures nõusoleku andmisel peab toimkond olema veendunud

kavandatud kulutuste põhjendatuses. Kuna pankrotitoimkonna nõusolek laenu võtmiseks puudus, on

haldur laenulepingu sõlmimisel igal juhul rikkunud seadust. Kui eeldada, et pankrotiseaduse

tõlgendamisel on tsiviilõiguse põhimõtte: "Kõik, mis ei ole keelatud, on lubatud", asemel kohasem

lähtuda põhimõttest: "Kõik, mis ei ole lubatud, on keelatud", ei ole halduril õigust võtta laenu

kulutusteks, mis ei ole seotud võlgniku majandustegevusega. Sel juhul on laenuleping vastuolu tõttu

seadusega TsÜS § 66 lg 2 alusel tühine. Samuti ei saa PankrS §-s 98 märgitud kulutusteks laenu

võtmist pidada kooskõlas olevaks PankrS § 31 lg-ga 4, mille järgi on halduril oma ülesannete täitmise

eest õigus saada tasu ja hüvitist ülesannete täitmiseks tehtud vajalike kulutuste katteks, PankrS § 32

lg-ga 4, mille kohaselt peab haldur esindajale ja abilisele maksma tasu oma tasu arvelt.

Tuginedes eeltoodule on kolleegiumi otsusega meie arvates laiendatud halduri pädevust võtta

pankrotivara arvel laenu eesmärgil, mis ei ole seotud võlgniku pankrotivara valitsemisel esineva

majandustegevuse korraldamise, vaid halduri muu tegevusega pankrotimenetluses.

Pandileping, millega laenu tagamiseks panditi asja materjalidest nähtuvalt kogu võlgniku vara, on

meie arvates sõltumata laenulepingu sõlmimise asjaoludest, vastuolus pankrotiseadusega oma

tingimuste poolest. 22. mail 1998. a sõlmitud pandilepingu p 8 annab pandipidajale õiguse nõuda

pandilepingu esemete (pankrotivara) müümist täitemenetluse seadustikus (TMS) kehtestatud korras,

pantijale paneb aga kohustuse alluda kohesele sundtäitmisele laenu või pandilepingust tulenevate

nõuete rahuldamiseks vastavalt TMS § 1 lg-le 1, ning pooled võivad pandi esemed müüa omavahelise

kokkuleppe alusel. Kui halduril oli pankrotiseadusest tulenev volitus sõlmida pandileping sellistel

tingimustel, on järelikult pandipidajal õigus nõuda lepingutest tulenevate nõuete rahuldamist

vastavalt lepingus kokkulepitule väljaspool pankrotimenetlust. Sel juhul kuulu kohaldamisele PankS

§ 2 lg 6, mille kohaselt pankrotiseaduses sätestatud juhtudel täidab pankrotimenetlusest tulenevaid

ülesandeid täitemenetluse seadustikus sätestatud korras haldur. Seega võivad võlausaldajad kaotada

võimaluse oma nõuete rahuldamiseks pankrotiseaduses ettenähtud korras (PankrS § 2 lg 1). See on

aga vastuolus pankrotimenetluse eelnevalt nimetatud eesmärgiga.

J. Luik, T. Vernik