3-2-1-166-00 · Riigikohus

3-2-1-166-00

K O H T U O T S U S

Eesti Vabariigi nimel

Tartus 17. jaanuaril 2001. a

Aleksander Bernjakovi hagi Ülenurme valla ja Eesti Vabariigi vastu tervisekahjustusega

tekitatud kahju hüvitamiseks.

Riigikohtu tsiviilkolleegium, koosseisus eesistuja J. Luik, liikmed L. Laarmaa ja T. Vernik, vaatas

avalikul kohtuistungil 18. detsembril 2000. a läbi Eesti Vabariigi kassatsioonkaebuse alusel Tallinna

Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi 24. mai 2000. a otsuse tsiviilasjas II-2/698/2000. Istungist võttis

osa Eesti Vabariigi esindaja vandeadvokaat I. Koolmeister.

I. Asjaolud ja varasem menetluse käik

Hagiavalduse kohaselt toimus 18. septembril 1996. a Ülenurme valla tuletõrje- ja päästeameti

Tõrvandi komando väliõppus. Tõrjuja-päästja Aleksander Bernjakov sai õppekavas ettenähtud

õhubatuudi hüpet sooritades raske trauma, mille tõttu ta kaotas kutsealast töövõimet 60% ning

määrati invaliidsuse III grupp kuni 27. maini 1998. a, sealt edasi 10% kuni 27. maini 1999. a. Hageja

leidis, et tööõnnetuses oli süüdi tööandja, sest enne tema hüpet ei pumbatud batuuti õhku juurde, teda

ei instrueeritud, temaga ei viidud läbi sissejuhatavat ja esmast juhendamist töökohal, puudus kirjalik

töökaitsejuhend, batuudil puudus dokumentatsioon ning tööandja koostatud juhendis puudusid märge

batuudile hüppamiseks võimaliku kõrguse kohta ning käte ja keha hoidmise nõuded.

Hageja taotles kostjatelt tervisekahjustusega tekitatud kahju eest hüvitise 31 859 krooni 45 senti

väljamõistmist ja ümberõppekulu 31 000 krooni hüvitamist.

Kostjad vaidlesid hagile vastu ja leidsid, et hagejal tekkis vigastus tema enda, mitte tööandja süül.

Kostja Eesti Vabariik leidis, et õige kostja on Ülenurme vald, kelle struktuurüksus tuletõrje- ja

päästeameti Tõrvandi komando oli õnnetusjuhtumi toimumise ajal. Ülenurme vald leidis, et õige

kostja on riik, kuna Ülenurme valla tuletõrje- ja päästeameti Tõrvandi komando kuulub Tartumaa

päästeteenistuse koosseisu.

Tallinna Linnakohtu 7. märtsi 2000. a otsusega jäeti hagi rahuldamata. Otsuse põhjenduste kohaselt

võib tööandjaks TLS § 3 järgi olla ka juriidilise isiku struktuurüksus, kui talle on antud tööandja

õigused. Hagejaga sõlmis töölepingu Ülenurme valla tuletõrje-päästeameti ülem. Töötajate ja

tööandja suhteid reguleeris Ülenurme tuletõrje- ja päästeameti töösisekorraeeskiri. Seega oli hagejal

töösuhe Ülenurme valla tuletõrje- ja päästeameti, mitte Ülenurme vallaga. Alates 1. jaanuarist 1999. a

anti Ülenurme valla tuletõrje- ja päästeameti Tõrvandi komando üle Tartumaa päästeteenistuse

koosseisu. Päästeseaduse § 41 p 3 kohaselt on riigi päästeasutuseks maavalitsuse hallatav

päästeasutus. Seoses päästeteenistuse ümberkorraldustega ei ole Ülenurme vallal enam kahju

hüvitamise kohustust ning hagi tuleb valla vastu jätta rahuldamata. Asjas on õigeks kostjaks Eesti

Vabariik, kellel vastavalt TsK §-le 473 lg 1 lasub hagi rahuldamise korral hagejale hüvitise maksmise

kohustus.

Hagi riigi vastu ei kuulu rahuldamisele seetõttu, et hageja oli õnnetuses ise süüdi. Vastavalt

tööõnnetuse raportile, aktile ja tunnistajate ütlustele eelnes batuudile laskumisele suuline

juhendamine ja näitlik hüpe. Vahtkonna vanem R. Sõmermaa keelas hagejal hüpata. Hageja eiras

hüppel laskujate järjekorda, juhiseid kehahoiaku ja laskumise kohta, hüppas selleks ettevalmistusi

tegeva isiku asemel ning mitte selleks ettenähtud kohast. Batuudi kohta puudus valmistaja

dokumentatsioon, kuid vastava dokumentatsiooni puudumise ja juhtunud õnnetuse vahel puudus

põhjuslik seos.

Rakenduslikku kõrgkooli LEX õppima asumist ei saa käsitleda uue kutseala õppimisena EV Valitsuse

10. juuni 1992. a määrusega nr 172 kinnitatud "Ettevõtete, asutuste ja organisatsioonide töötajatele

tööülesannete täitmisel saadud vigastuste või muu tervisekahjustusega tekitatud kahju hüvitamise

ajutise korra" (edaspidi korra) punkt 4 mõttes, mistõttu puudub seaduslik alus kostjalt õppemaksu

sissenõudmiseks.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

Hageja esitas linnakohtu otsusele apellatsioonkaebuse. Ringkonnakohus tühistas linnakohtu otsuse

osas, millega hagi töövigastuse tagajärjel endisest sissetulekust ilmajäämisega tekitatud kahju

hüvitamiseks jäeti rahuldamata ja tegi selles osas uue otsuse. Ringkonnakohus mõistis hagejale

töövigastuse tagajärjel endisest sissetulekust ilmajäämisega 1997. a juunist kuni 1999. a maini

tekkinud kahju hüvitamiseks Eesti Vabariigilt välja 27 414 krooni 20 senti. Kuna linnakohtu otsust

osas, millega hagi Ülenurme valla vastu jäeti rahuldamata ei vaidlustatud, siis ringkonnakohus selles

osas otsust läbi ei vaadanud.

Otsuse põhjenduste kohaselt on ekslik kohtu järeldus, et hageja oli tööõnnetuse tekkimises ise süüdi.

Kostja ei ole tõendanud, et hageja tegi teadlikult vale hüppe. Hageja instrueerimine toimus eesti

keeles, kuid hageja ei valda vabalt eesti keelt. Hagejal puudus batuudihüppeks teoreetiline

ettevalmistus ja praktiline kogemus. Sellises olukorras ei saa pidada oskamatust hüpet õigesti

sooritada töötajapoolseks raskeks ettevaatamatuseks, mis annab tööandjale õiguse keelduda hüvitise

maksmisest. Tööandja süü seisnes selles, et ta ei määranud kindlaks isikute ringi, kellel oli lubatud

batuudile sellelt kõrguselt hüpata ja võimaldas hüpata ka neil, kel puudus madalamalt ja vähem

ohtlikumalt kõrguselt batuudile hüppamise kogemus. Õppusteks kasutati valmistaja kasutusjuhendita

batuuti. Tehnilise dokumentatsiooni puudumine ei võimaldanud tööandjal määratleda hüppamisega

seotud riske ja nendest töötajaid hoiatada. Määratlemata oli, kuidas tehti kindlaks piisava õhu

olemasolu batuudis, samuti oli katusel märkimata koht, kust tuli hüpata. Hageja oli kohustatud

osalema regulaarselt tööandja poolt korraldatud isikkoosseisu ettevalmistamise parandamiseks

läbiviidavatel õppustel. Tööõnnetuse raport ei kajasta, et hageja hüppas omavoliliselt.

Hagejal tervisekahjustusega tekitatud kahju hüvitamise nõue tööandja vastu tuleneb TsK §-st 464

lg 1, mille kohaselt, kui töötajale seoses tema töökohustuste täitmisega on tekitatud vigastus või muu

tervisekahjustus organisatsiooni süü läbi, kes on kohustatud tema eest maksma riikliku

sotsiaalkindlustuse makseid, peab see organisatsioon hüvitama kannatanule kahju osas, mis ületab

tema poolt saadava toetuse või temale pärast tema tervisekahjustust määratud ja tema poolt tegelikult

saadava pensioni summa. Kostjalt kuulub väljamõistmisele alates 1997. aasta juunist kuni 1999. aasta

maini ühekordne hüvitis 27 414 krooni 20 senti

Linnakohus jättis õigesti rahuldamata hageja nõude 31 000 krooni sunnitud ümberõppe eest.

Tööandjal ei ole kohustust peale töölepingu lõppemist hüvitada töötajale tema poolt valitud kooli

õppekulusid.

II. Kassatsioonkaebus ja selle põhjendused

Eesti Vabariik palus kassatsioonkaebuses tühistada ringkonnakohtu otsuse materiaalõiguse normi

väära kohaldamise ja protsessiõiguse normi olulise rikkumise tõttu ja teha asjas uue otsuse, millega

jätta hagi rahuldamata.

Kaebuse põhjenduste kohaselt ei saa selles asjas kostjaks olla Eesti Vabariik. Hageja tööandjaks oli

Ülenurme valla tuletõrje- ja päästeamet. Tuletõrje- ja päästekomando üleandmisest ei tulene, et

tööandja Ülenurme valla struktuurüksus on ümberkorraldatud või reorganiseeritud viisil, millega

kadus tööandja vastutus töötaja tööülesannete täitmisel saadud vigastuse eest. Asjas ei esine TsK

§ 473 lg 1 asjaolusid. Vabariigi Valitsuse seadus ja selle alusel antud õigusaktid ei näe ette kohaliku

omavalitsuse struktuurüksuse ülevõtmist ja liitmist riigiasutusega. Kui Ülenurme vallavalitsuse

struktuur on reorganiseeritud viisil, et enam ei ole tuletõrje- ja päästeametit, on tema õigusjärglaseks

Ülenurme vald.

Ringkonnakohus rikkus TsMS § 332, tehes tunnistajate ütlustel põhinevate asjaolude osas

linnakohtust erinevad järeldused, jättes märkimata, miks neid tõendeid tuleb teisiti hinnata.

III. Vastus kassatsioonkaebusele

Ringkonnakohus on õigesti hinnanud asjas kõiki tõendeid ja teinud seadusliku ning õiglase otsuse.

Kostja ei ole kaebuses märkinud, millist materiaalõiguse normi on ringkonnakohus ebaõigesti

kohaldanud. Seda, kes on asjas kostja, otsustas esimese astme kohus ja ringkonnakohus selles osas

linnakohtu otsust läbi ei vaadanud. Korra p-de 1 ja 10 ja TsK § 462 kohaselt vabaneb organisatsioon

kahju hüvitamise kohustusest, kui ta tõendab, et tervisekahjustus toimus mitte tema süül. Kostja süü

puudumist ei tõendanud.

IV. Riigikohtu otsuse põhjendused ja resolutsioon

Kolleegiumi istungil jäi kostja esindaja kassatsioonkaebuse väidete juurde.

Kolleegium leidis, et kassatsioonkaebuse väited ei anna alust apellatsioonikohtu otsuse tühistamiseks.

Kassatsioonkaebuse väited, et hageja tervisekahjustusega tekitatud kahju hüvitamise nõudes ei saa

kostjaks olla Eesti Vabariik ja hageja tööandja oli Ülenurme vald, jätab kolleegium tähelepanuta.

Kostja ei vaidlustanud esimese astme kohtu otsust, millega tuvastati, et hageja kahju eest vastutab

Eesti Vabariik. Seetõttu apellatsioonikohus linnakohtu otsust osas, millega jäeti hagi Ülenurme valla

vastu rahuldamata ja milles põhjendati valla tsiviilvastutusest vabastamise aluseid ja leiti, et hagejale

kahju tekitamise eest vastutab Eesti Vabariik, läbi ei vaadanud. Jõustunud esimese astme kohtu

otsusele ei saa esitada kassatsioonkaebust.

Apellatsioonikohus ei ole rikkunud TsMS § 332. Kui kannatanu enda raske ettevaatamatus soodustas

kahju tekkimist, siis vastavalt TsK §-le 462 lg 1 sõltuvalt tema süü astmest, tuleb hüvitise suurust

vähendada või sellest keelduda. Seega võib tööandja vabaneda vastutusest kui töötaja süü esines

raske ettevaatamatusena, tööandja süü puudub või esines kerge ettevaatamatusena.

Apellatsioonikohus leidis, et arvestades asjaolu, et hageja oli algaja tõrjuja-päästja, tal puudus

batuudihüppeks teoreetiline ettevalmistus ja ka praktiline kogemus, ei saa pidada oskamatust hüpet

õigesti soorida töötajapoolseks raskeks ettevaatamatuseks, mis annab tööandjale õiguse keelduda

hüvitise maksmisest. Kohus on põhjendanud, miks ta ei loe piisavalt tõendatuks asjaolu, et hageja ei

tohtinud hüpata, milles seisnes kostja süü, miks kohus hindab kriitiliselt tunnistaja ütlusi ning milles

seisnes põhjuslik seos batuudi dokumentatsiooni puudumise ja juhtunud tööõnnetuse vahel.

Juhindudes TsMS § 362 p 1, kolleegium

o t s u s t a s :

Jätta Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi 24. mai 2000. a otsus muutmata ja

kassatsioonkaebus rahuldamata.

J. Luik, L. Laarmaa, T. Vernik