3-3-1-38-00 · Riigikohus

Eriarvamus

Riigikohtu üldkogu 22. detsembri 2000 aasta otsuse (edasiselt - Üldkogu otsuse) tegemisel, millega

rahuldati AS Brolex Grupp ja OÜ Dreiv Grupp erikaebus, jäin nii otsuse resolutiivosa kui ka

motiivide osas eriarvamusele järgmistel kaalutlustel.

1. Üldkogu otsuse põhikontseptsioon näib olevat fikseeritud kahe lähteteesina. Esimeseks lähteteesiks

- nii nagu see ilmneb selle otsuse p-st 15 - on arusaam, et PS § 15 lg 1 tagab mistahes isikutele

mistahes olukorras otsese ja vahetu õiguse pöörduda kohtu poole siis, kui need isikud leiavad, et

nende õigusi ja vabadusi on rikutud. Üldkogu otsuse teine lähtetees, mis minu arvates on eriti

reljeefselt välja loetav Üldkogu otsuse 23. punktist, on aga arusaam, et PS § 15 lg 1-s 1 sätestatud

põhiõiguse tagamisel on oluline just nimelt võimaluse loomine pöörduda kohtu kui institutsiooni

poole ja et seejuures ei oma erilist tähtsust asjaolu, kas ja kuidas saab konkreetne kohus pöörduja

probleemi lahendada. Teisiti öeldes tähendab see arusaama, et kohtumenetluse erinevatel harudel

puudub oma spetsiifika ja et seetõttu võibki ilma probleemideta põhiõiguste tagamine näiteks

kriminaalmenetluses toimuda ka halduskohtumenetluse vahendusel. Erinevalt üldkogu otsuses

põhikontseptsioonist olen seda meelt, et PS § 15 lg 1-s 1 sätestatu ei tähenda alati ja igas olukorras

otsest ja vahetut õigust pöörduda kohtu poole. Teiseks leian, et Üldkogu otsuse põhiküsimus - kas

KrMK 19. peatükis sisalduv tagab PS § 15 lg-s 1 sätestatud põhiõiguse realiseerumise - on

puhtalt kriminaalmenetluslik küsimus, mis kahtlemata oleks võinud kriminaalmenetluse

raamest kasvada välja põhiseaduslikkuse järelevalve küsimuseks, kuid mille muutumine

haldusõiguslikuks küsimuseks jääb arusaamatuks. Kirjeldatud arusaama püüangi selgitada

järgnevates punktides.

2. Jagan Eesti Vabariigi Põhiseaduse jõustumisest ligikaudu 10 aasta jooksul Eesti õigusruumis

valitsenud arvamust, et KrMK 19. peatükis sätestatud uurija või prokuröri tegevuse peale kaebamise

kord ei ole vastuolus Põhiseaduse § 15 lg-ga 1. Tõlgendades kõnealust peatükki süstemaatiliselt kogu

kehtiva kriminaalmenetluse seaduse kontekstis võib väita, et kuigi üksikute uurija

menetlustoimingute peale ei saa otse kohtusse kaevata kohtueelse menetluse ajal, võib siiski kõiki

neid toiminguid aga ka nende tulemina saadavate tõendite lubatavust vaidlustada kohtueelse uurimise

järgselt - kohtumenetlustes. Märkigem sedagi, et Üldkogu otsuse §-s 24 märgitu, et "isikul, kelle

põhiõigusi ja vabadusi on menetlustoiminguga riivatud, on õigus esitada kaebus prokurörile või

halduskohtule", ei osuta piisavalt selgelt sellele, kas Üldkogu on soovinud halduskohtumenetluse

raames sisuliselt tühistada üksnes KrMK 19. peatüki või on soovitud asuda seisukohale, et kogu

kohustuslik kohtueelne menetlus meie õigusruumis toimiva õigusinstituudina on vastuolus PS § 15

lg-s 1 sätestatuga. Kuid viimatiesitatud seisukoht oleks minu arvates pidanud kaasa tooma ka

vähemalt HKS § 9 lg-s 3 sätestatu tunnistamise põhiseaduse vastaseks.

3. Olen seisukohal, et kriminaalasja kohtueelse uurimise raames aset leidvaid uurimis- ja muid

menetlustoiminguid ei saa kuidagi käsitada haldustoimingutena HKS § 4 lg 2 mõttes, kuigi nad

võivad esmapilgul väliselt olla haldustoimingutega väga sarnased. Segiajamist võib esmapilgul

tingida seegi, et politsei võib olla nii haldustegevuse- kui ka kriminaalmenetluse subjektiks. Uurimis-

ja muud menetlustoimingud nagu ka kogu kohtueelne uurimine on üks ja sealjuures vältimatu osa

kriminaalmenetlusest. Kriminaalmenetlus kui tervik omakorda aga on üldtunnustatud arvamuse

kohaselt kohtuvõimu teostamisele suunatud tegevussüsteem ja mitte täitevvõimu osis.

Kohtueelse menetluse suhteliselt suur osakaal kriminaalmenetluses ei tähenda võimude klassikalisest

kolmikjaotusest lähtuvalt veel seda, et kriminaalmenetlus oleks riigis ja sealhulgas ka Eesti riigis

täidesaatva võimu osis. Ilmselt kõige lihtsam on viimatiesitatud väites veenduda haldusõiguse

õpikuid lehitsedes: vaevalt on võimalik ühestki haldusõiguse õpikust leida peatükki näiteks

pealkirjaga "kriminaalmenetluse haldusõigus" või - mis ka ehk väidetavasti võiks kõne alla tulla -

"justiitshaldusõigus".

4. Kriminaalasjade kohtueelse uurimise lahutamatu seos kriminaalasjades vahetu õigusemõistmisega

(ja seega mitte eksekutiivfunktsiooni täitmisega) tuleneb muuhulgas ka KrMK §-s 3 sätestatud

legaliteedipõhimõttest: isik, kes leiab, et tema ühte olulisimat põhiõigust - õigust inimväärikale elule

ja sealhulgas julgeolekule ning riigi poolsele kaitstusele on kuritegeliku ründega rikutud, ei saa

reeglina (kui tegemist ei ole erasüüdistuse esitamist võimaldava situatsiooniga) ise vahetult

realiseerida Põhiseaduse § 15 lg-s 1 sätestatud põhiõigust. Ta ei saa vahetult pöörduda mitte kohtusse

vaid peab pöörduma uurija või prokuröri poole ja samas ei ole ilmselt keegi tõsiselt väitnud, et

kirjeldatud olukorras oleks tegemist Põhiseaduse § 15 lg-s 1 sätestatu rikkumisega. Seega ei ole täpne

Üldkogu otsuse p-s 15 esitatud seisukoht, et Põhiseaduse § 15 lg-st 1 tuleneb vältimatult iga sellise

isiku otsene ja vahetu kohtuliku kaitse õigus, kes leiab, et tema põhiõigusi on rikutud.

5. Ilmselt ei saa sellest, et kuriteo läbi kannatanu ei saa ise vahetult Põhiseaduse § 15 lg-s 1 sätestatu

põhiõigust realiseerida, tuleneda automaatselt otsest analoogilist keeldu teiste kohtueelses menetluses

osalevate subjektide suhtes. Kuid samas võib vähemalt teatud mõttes lugeda õiglustunde riiveks

olukorda, mil me sunnime kuriteo läbi kannatanut osalema obligatoorses kohtueelses menetluses ja

samas tagame selles samas kohtueelses menetluses süüdistatavale kohtukaebe õiguse iga tema suhtes

toimepandud menetlustoimingu peale. Kaasaegsed põhiõiguste kaitse mehhanismide puhul aga ei

tavatseta teadupärast küsimust selliselt püstitada ja nendes mehhanismides ei ole esiplaanil mitte

kannatanute vaid süüdistatavate põhiõiguste kaitse, mis omakorda on üha enam suurendanud kohtute

pädevust kohtueelses menetluses. Kuid esiteks on see alati tähendanud kriminaalkohtu (meie oludes

nn üldkohtu) pädevuse suurendamist kriminaalasjade kohtueelses menetluses ja teiseks ei ole üheselt

selge, milles täpselt peaks kohtute kõnealune pädevus seisnema, tagamaks n.ö strasbourgiliku

standardi järgmist.

6. Kuigi Üldkogu otsuse tegemisele eelnenud aruteludes tugineti Venemaa ja Saksamaa näidetele, ei

nähtu Üldkogu otsusest piisava selgusega, miks - erinevalt eeskujuriikidest - on peetud vajalikuks ja

võimalikuks usaldada kriminaalasjade kohtueelse menetluse kohtulik kontroll halduskohtutele.

Siinjuures tuleks rõhutada, et Saksamaal otsustati kõnealune küsimus umbes 40 aastat tagasi ja

üldkohtute kasuks otsustamist põhjendati eeskätt asjaoluga, et nendel kohtutel on kõnealuste

küsimuste lahendamiseks vajalikud tsiviil- ja kriminaalõiguslikud teadmised ja et tuleks välistada, et

samade küsimuste lahendamisel lõikuksid erinevad kohtumenetlused. Kokkuvõtvalt tuleb tõdeda, et

meie eeskujuriikides on lisaks kohtukaebeõiguse formaalsele tagamisele mõeldud ka selle peale,

kuidas see kohtukaebeõigus saaks tegelikkuses efektiivselt realiseeruda.

7. Halduskohtu oletatavaid objektiivseid raskusi kriminaalasjade kohtueelses menetluses PS § 15 lg-

s 1 sätestatu tagamisel võib selgitada ka järgmise asjaoluga. Halduskohtu üheks põhiliseks ülesandeks

on ilmselt üksikisiku kaitsmine ametiisikute võimaliku omavoli eest. Meie kaasuse kontekstis on aga

oluline rõhutada, et halduskohtus aktualiseerub eeskätt küsimus sellest, kas vastava ametiisiku

tegevus ei kujuta endast mitte mingi põhiõiguse või ka muu õiguse riivet. Seega võiks öelda, et

halduskohus tegutseb põhiõiguste piiramise tasandil, kaitseb põhiõigusi nende piiramise eest ja

tuvastab, kas on tegemist põhiõiguse rikkumisega. Kriminaalmenetluse puhul on aga olukord

ilmselt mõnevõrra teistsugune. Kriminaalmenetluse algupäraks - kriminaalmenetlust käivitavaks

faktoriks on kahtlus - hüpoteetiline teadmine, et toime võib olla pandud kuritegu. See kahtlus on

sedavõrd kaaluka sotsiaalse tähendusega, et tema kontrollimiseks - oluliselt rohkem kui mistahes

muus eluvaldkonnas - aktsepteeritakse põhiseaduses väga paljude põhiõiguste piiramise võimalusi.

Põhiseadusega antud võimalustest lähtuvalt ongi kriminaalmenetluse koodeksites sätestatud terve rida

põhiõiguste piiramise võimalusi - on sätestatud terve rida menetlustoiminguid, mille sisuks on või

võib olla mingisuguse põhiõiguse piiramine. Nii nagu kriminaalmenetluse kui terviku algupäraks on

kahtlus, mitte aga tõsikindel teadmine, nii ei saa ka üksikutelt menetlustoimingutelt nõuda

baseerumist absoluutselt tõsikindlale teadmisele. Vastupidi: ka üksikud menetlustoimingud võivad

tugineda teatud kahtlusele. Nii, kooskõlas KrMK § 139 lg-ga 1 võib uurija teostada läbiotsimist siis,

kui on küllaldane alus arvata, et mõnes ruumis, paikkonnas või isiku juures võib asuda ese, millel

on kriminaalasjas tähtsust. Mõnevõrra kategoorilisemalt on küll KrMK § 140 lg-le 1 märgitud, et

uurija peab läbiotsimisel võtma ära üksnes need esemed, millel on kriminaalasjas tähtsust. Kuid

samas - kooskõlas KrMK §-ga 61 võib asitõendiks olla muuhulgas ka mistahes objekt, millel oma

individuaalsete tunnuste tõttu võib olla tähtsust kriminaalasja õigeks otsustamiseks. Seega -

erinevalt halduskohtu traditsioonilisest tegevusest - ei aktualiseeru kriminaalasjade kohtueelsel

uurimise raames aset leidva kohtuliku kontrolli puhul mitte eeskätt põhiõiguste piiramise küsimus

vaid pigem järgmise tasandi - piiramise piirangu küsimus. Kohtueelsel uurimisel ei tule kohtul

tuvastada mitte eeskätt seda, kas leidis aset põhiõiguse piiramine vaid pigem seda, kas antud

konkreetses menetluslikus situatsioonis (see tähendab arvestades kuriteo raskust, riigi

karistuspoliitilisi suundumusi, antud liiki kuritegude uurimise praktikat, oletatava kurjategija

ohtlikkust, kogutud tõendusteabe mahtu ja teisi kriminaalasja materjalidest tulenevat) oli see

konkreetne põhiõiguse piirangu määr käsitatav demokraatlikus ühiskonnas vajalikuna ja piiratava

põhiõiguse olemust mitte moonutavana. Põhiõiguse piiramise piirangu küsimuse lahendamine eeldab

igapäevast seotust kriminaalasjade uurimisega - seega seda, mis puudub halduskohtul.

8. Kuid loomulikult on kõik õpitav ja põhimõtteliselt võiksid ilmselt Eesti halduskohtud

spetsialiseeruda ka kriminaalasjade lahendamisele. Üldkogu otsuse punktides 22 ja 23 märgitu pinnalt

võiks arvata, et selles suunas liigutaksegi ja et üldkohtute ning halduskohtu kombineeritud pädevus

kriminaalasjade menetlemisel ongi Eestis normiks. See väide on siiski eksitav. Kõigepealt tuleb

märkida, et Eesti Vabariigi taasiseseisvumise järgselt kuulus mõnda aega halduskohtute pädevusse

lubade andmine kriminaalmenetluse raames isikute vahistamiseks. Kuid halduskohtusüsteem loobus

sellisest õigusest üsna kiiresti põhjendusega, et vahi alla võtmise küsimuse lahendamise puhul ei ole

tegemist ei ole haldusasjaga. Üldkogu otsuse punktis 23 märgitakse küll õigesti, et tänase

kriminaalmenetluse raames võib loa jälituse erandtoiminguks anda Eesti üks halduskohtunik. Kuid

Riigikogu menetlusse antud kriminaalmenetluse seadustiku eelnõus on see pretsedenditu "ühe

kohtuniku pädevus" likvideeritud ja kohtulik kontroll ka jälitustegevuse üle on antud üldkohtute

pädevusse. Seega puudub alus väita, et Eesti kriminaalmenetluses oleks võimalik rääkida

kombineeritud kohtupädevuse tendentsist.

9. Ja lõpetuseks. Üldkogu otsuse ja eriti selle otsuse p-s 20 märgitu pinnalt tuleks järeldada, et uurija

tegevuse peale kaebamine halduskohtusse on mõistlik muuhulgas ka küsimuse kiire lahendamise

huvides. Saksamaal lahendatakse kõnealused küsimused tõepoolest ühes kohtuinstantsis lõplikult.

Üldkogu otsusest aga tuleneb vältimatu kolmeastmeline kohtutee, mille läbimine ei pruugi olla eriti

kiire. Kui arvestada veel seda, et Üldkogu otsusest tulenevalt on põhimõtteliselt võimalik vaidlustada

uurija mistahes menetlustoiminguid, (sest halduskohus võib ju alles kohtuliku arutamise tulemina

sedastada, kas põhiõiguse rikkumine leidis aset või mitte) siis võib oletada, et Üldkogu otsus võib

toimida ka kriminaalmenetluste kulgu aeglustavalt.

Eerik Kergandberg