3-2-1-139-00 · Riigikohus

3-2-1-139-00

K O H T U O T S U S

Eesti Vabariigi nimel

Tartus 22. detsembril 2000. a

Raivo Halliku hagi AS Tartu Autoremonditehas vastu terviserikkega tekitatud kahju

hüvitamiseks.

Riigikohtu tsiviilkolleegium, koosseisus eesistuja T. Vernik, liikmed L. Laarmaa ja J. Luik, vaatas

kirjalikus menetluses 6. novembril 2000. a läbi R. Halliku kassatsioonkaebuse alusel Tartu

Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi 2. mai 2000. a otsuse tsiviilasjas nr II-2-395/2000.

I. Asjaolud ja varasem menetluse käik

Raivo Hallik töötas Tartu Autoremonditehases aastatel 1964-1997 keevitajana. 20. novembril 1998. a

diagnoositi hagejal esmane kutsehaigus: füüsilise ülekoormuse haigus, krooniline intoksikatsioon

keevitusaerosoolidest. 2. detsembri 1998. a Tartumaa VEK otsusega määrati hagejale II

invaliidsusgrupp 80 protsendi kutsealase töövõime kaotusega. Hageja palus TsK § 464 alusel kostjalt

välja mõista tervisekahjustuse hüvitise 10 468 krooni ühekordselt ja alates 1. juunist 1999. a

igakuiselt 1 789 krooni 10 senti läbivaatuse tähtpäevani 3. detsembril 1999. a. Hagiavalduse kohaselt

ei taganud kostja hagejale ohutuid töötingimusi. Hageja pidi teisaldama suuri raskusi, töötama

sundasendis ja tegema sundliigutusi, töötama ruumides, kus puudus nii üld- kui ka kohtäratõmbe

ventilatsioon ning küte.

Kostja vaidles hagile vastu, leides, et ta ei ole hageja terviserikkes süüdi.

Tartu Linnakohtu 30. juuni 1999. a otsusega hagi rahuldati TsK §-de 448, 464, 472 ja Vabariigi

Valitsuse 10. juuni 1992. a määrusega nr 172 kinnitatud "Ettevõtete, asutuste, organisatsioonide

töötajatele tööülesannete täitmisel saadud vigastuse või muu tervisekahjustusega tekitatud kahju

hüvitamise ajutise korra" (ajutine kord) alusel. Kohtuotsuse põhjenduste kohaselt põeb hageja

kutsehaigust. Selle tekkes on täielikult süüdi kostja, kes ei ole taganud hageja tervisele ohutuid

töötingimusi. Ükski kostja esitatud tõenditest eraldi ega ka kogumis ei tõenda tema süü puudumist.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

Tartu Ringkonnakohtu 2. mai 2000. a otsusega muudeti linnakohtu otsust hüvitise suuruse osas.

Ringkonnakohtu otsuse kohaselt on kutsehaigus haigus, mis tekib seaduses loetletud kutse- või erialal

töötamisel kahjulike töötingimuste tagajärjel. TsK § 464 järgi tekib tööandja vastutus töötaja tervisele

tekitatud kahju eest, kui tööandja on rikkunud töökaitse norme. Vastutusest vabanemiseks peab

tööandja tõendama oma süü puudumist. Kutsehaigus võib aga tekkida ka töökaitse nõuetele vastavate

töötingimuste korral.

Tartumaa Tööinspektsiooni tööinspektori uurimismaterjalidest ei nähtu, et tööinspektor oleks üldse

uurinud ja kogunud andmeid hageja töötingimuste kohta aastatel 1964-1997. Töötingimuste

kontrollimisel on piirdutud hageja seletuskirja, AS Tartu Autoremonditehase tõendi ja ettevõtte

kutsehaiguse asjaolude selgitamise komisjoni protokolliga. Uurimismaterjalidega on tõendatud, et

isikukaitsevahenditest: saapad, tööülikond, kaitsekilp, kindad ja kaitseprillid, ei väljastatud üksnes

hingamisteede kaitsevahendeid. Kuna muus osas uuritavate töötingimuste kohta objektiivsed andmed

puuduvad, siis ei saa üksnes uurimismaterjalide alusel lugeda tõendatuks tööandja süüd hagejal

kutsehaiguse tekkimises.

Hageja kutsehaiguse epikriisis 481/89 on tervistkahjustavate teguritena märgitud kokkupuude

keevitusaerosoolidega, sundasendid, sundliigutused ja füüsiline koormus. Kutsehaiguse raporti

kohaselt on hagejal füüsilise ülekoormuse haigus ja krooniline intoksikatsioon keevitusaerosoolidest.

Kuna kostja ei ole tõendanud, et peamehaanika keevitusruumis oli kahjulike keevitusaerosoolide tase

normi piires ning et hagejale väljastati aerosoolide mõju vastu individuaalsed kaitsevahendid, on

hagejal diagnoositud kutsehaigus - krooniline intoksikatsioon keevitusaerosoolidest - põhjustatud

kostja tegevusetusest.

Tartu Linna Polikliiniku ambulatoorse kaardi väljavõtte järgi on hageja viibinud perioodilisel

profülaktilisel tervisekontrollil 1993. a. Ta läbis tervisekontrolli ning AKK otsuse kohaselt oli tal

lubatud töötada keevitajana kokkupuutes keevitus- ja metalliaerosoolide ning MnO2-ga. Läbivaatusel

hageja kaebusi oma tervisliku seisundi kohta ei esitanud ja vereanalüüsist keeldus. See, et Elva arsti

tõend, mille kohaselt on hageja ambulatoorsesse kaarti tehtud kanded radikuliidi kohta alates 1981. a,

ei tõenda selle haiguse tekkimist ohutute töötingimuste tagamata jätmise tõttu. Kuna perioodilisel

tervise kontrollimisel hageja mingeid kaebusi ei esitanud ning radikuliidile ei viidanud, võib seda

käsitada hageja soovina vältida terviseprobleemide teatavakssaamist tööandja juures. Raske füüsiline

töö ja sundasendis töötamine kutsehaiguse põhjusena ei tõenda iseenesest töötaja tervise

õigusevastast kahjustamist. Kostja esitatud töötingimuste kontrollimise materjalide ja tunnistajate

V. Rammuli ja J. Lätti ütlustega on tõendatud, et töökaitse nõudeid selles osas ei ole rikutud.

Hagi kuulub rahuldamisele 50 % ulatuses. Kostja on õigusvastaselt põhjustanud hagejal diagnoositud

kahest kutsehaigusest ühe: ta ei taganud hagejale kaitsevahendeid töökeskkonna kahjulike keemiliste

tegurite vastu, samuti ei teostanud nende kahjuliku toime kohta perioodilisi mõõtmisi. Hagejal

diagnoositud kutsehaiguse üheks põhjuseks oligi kokkupuude kahjulike keemiliste ainetega.

II. Kassatsioonkaebus ja selle põhjendused

Kassatsioonkaebuses palus hageja ringkonnakohtu otsuse tühistada osas, millega vähendati

väljamõistetud hüvitise suurust poole võrra ja saata asi uueks läbivaatamiseks samale

ringkonnakohtule.

Ringkonnakohtu otsus ei ole TsMS § 227 kohaselt seaduslik ja põhjendatud. Lugenud töötingimused

raske füüsilise töö ja sundasendite osas töökaitse normidele vastavaks, rikkus ringkonnakohus TsMS

§ 95 lg 1, kuna ei hinnanud tõendeid igakülgselt, täielikult ja objektiivselt. Kohus jättis tähelepanuta,

et töökeskkonna kahjulikud ja ohtlikud mõjurid raske füüsilise töö tegijale ei tohi samuti ületada

normatiive. Vastavate mõõtmiste kohta kostja tõendeid ei esitanud. Tunnistajate ütluste kohaselt pidi

hageja seoses keevitustöödega üksi tõstma ja hoidma suuri raskusi. Kutsehaiguse ettekandes on

kutsehaiguse põhjusena märgitud just raskuste pidev teisaldamine, sundasendid-, liigutused,

ülemärased pinged kätel, kaelal, õlavöötmel, seljal.

Hüvitise vähendamisel tõlgendas ja kohaldas ringkonnakohus vääralt TsK § 464 ja 448. TsK § 448

järgi tööandja süüd terviserikkega kahju tekitamises eeldatakse. Vastutusest vabanemiseks peab

tööandja tõendama, et ta ei ole kahjutekitamises süüdi. Ajutise korra p 1 kohaselt võivad ettevõtte

süüd kutsehaiguse tekkimises tõendada tööinspektori arvamus kutsehaiguse põhjuste kohta ja

meditsiiniline otsus kutsehaiguse diagnoosimise kohta. Nimetatud tõendite andmeid kutsehaiguse

põhjuste kohta ei ole kostja ümber lükanud.

III. Vastus kassatsioonkaebusele

Kostja kirjalikku vastust kassatsioonkaebusele ei esitanud.

IV. Riigikohtu otsuse põhjendused ja resolutsioon

Kolleegium leidis, et ringkonnakohtu otsus tuleb TsMS § 363 p 1 ja 2 alusel materiaalõiguse normi

väära kohaldamise ja protsessiõiguse normi olulise rikkumise tõttu tühistada.

Tööandja, kes on süüdi töötajale seoses tema töökohustuste täitmisega tekitatud tervisekahjustuses,

peab TsK § 464 lg 1 alusel hüvitama töötajale kahju osas, mis ületab töötajale pärast tervisekahjustust

määratud toetuse või pensioni. Ringkonnakohus on õigesti leidnud, et nimetatud säte kuulub

kohaldamisele, kui töötajal on diagnoositud tervisekahjustus ja kohus tuvastab, et selle

tervisekahjustuse põhjustas tööandja õigusvastane tegevus või tegevusetus ning tööandja ei tõenda, et

kahju on tekitatud mitte tema süü läbi. Kolleegium nõustub ringkonnakohtu seisukohaga, et

töökeskkonna ohuteguritest või töö laadist põhjustatud kutsehaigus võib töötajal tekkida olenemata

sellest, et tööandja on oma kohustused töötajale ohutute ja tervislike töötingimuste tagamisel täitnud:

töötaja enda süül või muudel põhjustel, mis ei sõltu tööandjast. Alates 1. juulist 1992. a kehtestatud ja

hageja töötamise ajal kehtinud Eesti Vabariigi töökaitse seaduse (TKS) § 3 lg-te 1 ja 2 kohaselt on

töökeskkond ümbrus, milles inimene töötab ning selles toimivad tehnilised, füüsikalised, keemilised,

bioloogilised, füsioloogilised ja psühholoogilised tegurid ei või ohustada töötaja tervist.

Tööohutusena mõistetakse TKS § 2 lg 2 järgi töökorraldusabinõude ja tehnikavahendite süsteemi

sellise töökeskkonna seisundi saavutamiseks, mis võimaldab töötajal teha tööd oma tervist ohtu

seadmata. Töökeskkonna füüsikaliste, keemiliste ja bioloogiliste ohutegurite parameetrid peavad

TKS § 3 lg 3 ja 4 alusel vastama piirnormidele, milliste mõõtmise korra kehtestab Vabariigi Valitsus.

Seega vastutab tööandja kutsehaigusest tingitud kahju eest, kui ta ei tõenda, et töötajale oli tagatud

töökaitse normidele vastav töökeskkond ja töötingimused.

Õige ei ole kassatsioonkaebuse väide, et tõendite igakülgsel, täielikul ja objektiivsel hindamisel ei

põhine ringkonnakohtu järeldus kostja süü puudumisest füüsilise ülekoormuse haiguse tekkimises.

Otsuses on märgitud, milliste tõenditega kohus loeb tõendatuks, et töötingimusi raske füüsilise töö

osas kontrolliti ning ettekirjutusi normide eiramise kohta ei ole tehtud.

Ringkonnakohus rikkus TsMS § 227, mille kohaselt peab kohtuotsus olema seaduslik ja põhjendatud,

kui vähendas hüvitist põhjusel, et kahest kutsehaigusest ühe tekkimises kostja süü puudub. Hüvitise

vähendamise sellist alust seadus ette ei näe. Tervisekahjustuse hüvitise suurust võib sõltuvalt

kannatanu süü astmest vähendada TsK § 462 lg 2 alusel, kui tema enda raske ettevaatamatus

soodustas kahju tekkimist või suurenemist. Hagejal on diagnoositud kutsehaigus: krooniline

intoksikatsioon keevitusaerosoolidest ja füüsilise ülekoormuse haigus. Ringkonnakohus tuvastas, et

krooniline intoksikatsioon keevitusaerosoolidest tekkis kostja süül, füüsilise ülekoormuse haiguses

kostja süü aga puudub. Seega on kohtul õigus hüvitise suurust vähendada ainult juhul, kui ta loeb

tuvastatuks hageja enda süü kroonilise intoksikatsiooni keevitusaerosoolidest tekkimises raske

ettevaatamatuse vormis.

Juhindudes TsMS §-st 362 p 2, kolleegium

o t s u s t a s :

Tühistada Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi 2. mai 2000. a otsus ja saata asi uueks

läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule.

Kassatsioonkaebus rahuldada.

Tagastada Raivo Hallikule 1. juunil 2000. a tasutud kautsjon 200 (kakssada) krooni.

T. Vernik, L. Laarmaa, J. Luik