3-2-1-170-00 · Riigikohus

3-2-1-170-00

K O H T U O T S U S

Eesti Vabariigi nimel

Tartus 21. detsembril 2000. a

AS Titania hagi AS Sampo Eesti Varakindlustus vastu kahjuhüvitise 52 000 krooni ja viivise 52

000 krooni saamiseks.

Riigikohtu tsiviilkolleegium, koosseisus eesistuja J. Odar, liikmed A. Kull ja L. Laarmaa, vaatas

11. detsembril 2000. a kirjalikus menetluses läbi AS Sampo Eesti Varakindlustus kassatsioonkaebuse

alusel Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi 29. juuni 2000. a otsuse tsiviilasjas nr II-

2/720/2000.

I. Asjaolud ja varasem menetluse käik

6. juunil 1997. a toimunud liiklusõnnetuses põrkasid kokku L. Kollole kuuluv sõiduk, mida juhtis

Raido Saul, ja hagejale kuuluv sõiduk, mida juhtis Lembit Sildoja. R. Sauli karistati halduskorras

rahatrahviga HÕS § 96 lg 2 järgi LE p-de 54 ja 581 rikkumise eest. Haldusõigusrikkumise asjas

tehtud otsuse kohaselt sõitis R. Saul ette peateel liikunud sõiduautole, mille tagajärjel toimus

kokkupõrge. Liiklusõnnetuse toimumise ajal oli R. Saul alkoholijoobes ega omanud juhiluba.

Hageja palus kostjalt välja mõista 52 000 krooni varakahju katteks ja 52 000 krooni kahju

hüvitamisega viivitamise eest. Eesti Autoeksperdi AS arvamuse kohaselt oli auto avariieelne väärtus

52 000 krooni ja auto ei kuulu taastamisele. Hageja esitas liikluskahju hüvitamise avalduse Eesti

Kindlustuse Läänemaa esindusele 22. augustil 1997. a. Kostja pidanuks kahju hüvitama hiljemalt

22. novembril 1997. a. Kuna kostja seda ei teinud, on hagejal õigus nõuda viivist 0,2% auto

taastamisväärtusest iga viivitatud päeva eest, kuid mitte enam kui 100% hüvitise summast.

Tallinna Linnakohus rahuldas hagi osaliselt ja mõistis kostjalt hageja kasuks välja kahjuhüvitise 52

000 krooni. Kohus luges tõendatuks, et R. Saul ei andnud teed peateel sõitnud L. Sildojale, mille tõttu

toimus sõidukite kokkupõrge. Liikluskahju suurust pole kostja vaidlustanud. Viivise nõue tuleb jätta

rahuldamata. Pärast juhtunust kindlustusandjale teatamist läksid poolte hinnangud liiklusõnnetuse

toimumise põhjuste ning vastutuse jagamise osas lahku. LKS § 28 lg 5 kohaselt ei ole

kindlustusandjal sel juhul kohustusi enne, kui pooled on vaidluse lahendanud ettenähtud korras. Enne

asja lahendamist kohtu poolt ei olnud tegemist kostja viivitusega. R. Saul juhtis L. Kollole kuulunud

sõidukit viimase nõusolekul. L. Kollo tsiviilvastutuse kindlustaja oli kostja, kes peab kannatanule

kahju hüvitama. Hagi ei ole aegunud. LKS § 27 lg-s 8 ja § 28 lg-s 11 märgitud tähtaeg kehtib nõude

esitamise kohta kindlustusandjale. Kannatanu huvide kaitset reguleerib LKS § 37, mis ei sätesta

kohtusse pöördumise tähtaega.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

Tallinna Ringkonnakohus jättis linnakohtu otsuse muutmata. Apellatsioonikohus ühines linnakohtu

otsuse põhjendustega. Kohus mõistis õigesti välja liikluskahju 52 000 krooni, mis on auto avariieelne

maksumus, kuna auto taastamisremondi maksumus ületab selle summa. LKS § 27 lg 7 kohaselt on

kindlustusandjal õigus sellele varale, mille väärtuse ta hüvitab, vara kindlustusjuhtumijärgses

seisundis. Kindlustusandja ei ole hagejale veel midagi hüvitanud ega ole ka esitanud purunenud auto

nõuet. R. Saul juhtis L. Kollole kuuluvat sõidukit viimase nõusolekul. L. Kollo andis auto R. Saulile

kasutada enne nendevahelise ostu-müügilepingu vormistamist. Hagi ei ole aegunud. LKS § 27 lg-s 8

ja § 28 lg-s 11 on sätestatud üheaastane tähtaeg kindlustushüvitise taotluse esitamiseks

kindlustusandjale ning see ei ole tähtaeg hagi esitamiseks peale hüvitise väljamaksmisest keeldumist.

Liikluskahju hüvitamisest keeldumist reguleerib LKS § 34 ja kannatanu huvide kohtulikku kaitset

sama seaduse § 37.

II. Kassatsioonkaebus ja selle põhjendused

Kostja palus kassatsioonkaebuses ringkonnakohtu otsuse tühistada ning saata asi samale kohtule

uueks läbivaatamiseks. Kaebuse põhjendustel on kohus oluliselt rikkunud protsessiõiguse norme ja

ebaõigesti kohaldanud materiaalõiguse norme. R. Saul ei olnud LKS § 13 lg 2 järgi kindlustatu, sest

tal puudus lihtkirjalik volikiri sõiduki juhtimiseks, mida nõuab liiklusseaduse (LS) § 191 lg 3. Ka

puudus R. Saulil juhiluba, mis on LS § 191 lg 4 p 4 järgi sõiduki kasutamise volikirja kohustuslik

tingimus. Seega ei kuulu tema poolt tekitatud liikluskahju liikluskindlustuslepingu alusel

hüvitamisele. Kohtud ei ole tuvastanud avarii tehiolusid ega vahetut põhjuslikku seost R. Sauli

käitumise ning tekkinud kahju vahel. Kohtud ei ole arvesse võtnud hagejal tegelikult tekkinud kahju

suurust ning on põhjendamatult kostjalt välja mõistnud vaidlusaluse sõiduauto avariieelse

maksumuse. Hageja tegeliku kahju suuruse leidmiseks tuleb sõiduki avariieelsest väärtusest maha

arvata selle avariijärgne väärtus 7000 krooni.Liikluskahju hüvitamise nõue on aegunud. LKS § 27

lg 8 sätestab liikluskahju hüvitamise nõudele üheaastase aegumistähtaja. Ringkonnakohus rikkus

TsMS § 231 lg-t 4 ja § 330 lg-t 4. Otsus ei vasta kohtuotsuse sisule esitatavatele nõuetele.

Apellatsioonikohus on tõendite hindamisel eiranud TsMS § 95 nõudeid. Kohus ei vastanud

apellatsioonkaebuse väidetele ja põhjendustele ega andnud neile õiguslikku hinnangut, rikkudes

sellega TsMS § 330 lg-t 6.

III. Vastus kassatsioonkaebusele

Hageja AS Titania ja kolmas isik hageja poolel L. Sildoja kassatsioonkaebusele ei vastanud.

IV. Riigikohtu otsuse põhjendused ja resolutsioon

Kolleegium leidis, et apellatsioonikohtu otsus tuleb TsMS § 363 p-de 1 ja 2 alusel tühistada

materiaalõiguse normi väära kohaldamise ja protsessiõiguse normi olulise rikkumise tõttu.

LKS § 4 lg 4 kohaselt kuulub liikluskindlustuslepingu alusel hüvitamisele kindlustatu poolt tekitatud

kahju. Liiklusõnnetus, mille tagajärjel hagejal liikluskahju tekkis, toimus 6. juunil 1997. a. Sel ajal

kehtis LKS § 13 lg 2 järgmises sõnastuses: "Kindlustatu on sõiduki omanik või sõidukit omaniku

poolt juhtima volitatud isik (volitus peab olema antud selleks ettenähtud korras). Omaniku abikaasa,

samuti isik, kes juhib sõidukit, kus viibib omanik, loetakse kindlustatuks kui suulise volituse alusel

juhtima volitatud isik." Vastavalt LS § 191 lg-le 3 peab volitus sõiduki kasutamiseks olema antud

lihtkirjalikus vormis. Kohtud tuvastasid, et R. Saul juhtis L. Kollole kuulunud sõidukit viimase

nõusolekul. Liiklusõnnetuse toimumise ajal kehtinud LKS § 13 lg-st 2 tulenevalt sellest aga ei piisa,

et lugeda R. Sauli tsiviilvastutus liikluskahju tekitamise eest kindlustatuks. Seega pole

apellatsioonikohus LKS § 13 lg 2 kohaldamiseks vajalikke asjaolusid tuvastanud.

Kostja vaidlustas LKS § 13 lg 2 kohaldamise ka apellatsioonkaebuses ja esitas rida põhjendusi, miks

ta leiab, et linnakohus on seadust vääralt kohaldanud. Ringkonnakohus pole otsuses neile

apellatsioonkaebuse väidetele vastanud. Selles osas ei vasta ringkonnakohtu otsus TsMS § 330 lg 6

nõuetele.

Kolleegium nõustub apellatsioonikohtu seisukohaga, et LKS § 27 lg-s 8 ja § 28 lg-s 11 sätestatud

tähtajad ei ole mitte hagi aegumise lühendatud tähtajad, vaid kindlustusandjale kindlustushüvitise

taotluse esitamise tähtajad. Samuti nõustub kolleegium ringkonnakohtu seisukohaga, et kui auto

taastamisremondi maksumus ületab auto avariieelset maksumust, pole hüvitise suuruse

kindlaksmääramisel alust auto avariijärgset väärtust arvestada. Sõiduk loetakse sel juhul hävinuks

(LKS § 24 lg 1) ja kindlustusandjal on kahju hüvitamise järel õigus sõiduki jäänustele (LKS § 24

lg 3). Liiklusõnnetuse asjaolude kindlakstegemisel pole apellatsioonikohus protsessinorme rikkunud.

Ringkonnakohtu otsus on selles osas piisavalt motiveeritud, vastatud on apellatsioonkaebuse

väidetele.

Juhindudes TsMS § 362 p-st 2, kolleegium

o t s u s t a s:

Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi 29. juuni 2000. a otsus ja saata asi

samale ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks.

Kassatsioonkaebus rahuldada.

Tagastada AS-le Sampo Eesti Varakindlustus 3. augustil 2000. a tasutud kautsjon 520 (viissada

kakskümmend) krooni.

J. Odar, A. Kull, L. Laarmaa