3-2-1-163-00 · Riigikohus

3-2-1-163-00

K O H T U O T S U S

Eesti Vabariigi nimel

Tartus 18. detsembril 2000. a

Jaan Arro hagi Meelis Graumanni vastu õiguse tunnustamiseks kustutada kinnistusraamatu

kanne Meelis Graumanni nõusolekuta.

Riigikohtu tsiviilkolleegium, koosseisus eesistuja L. Laarmaa, liikmed H. Jõks ja A. Kull, vaatas

avalikul kohtuistungil 4.detsembril 2000. a läbi J. Arro kassatsioonkaebuse alusel Tallinna

Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi 15. juuni 2000. a otsuse tsiviilasjas nr II-2/428/00. Istungist võtsid

osa J. Arro ja tema esindaja vandeadvokaat E. Jundas.

I. Asjaolud ja varasem menetluse käik

Ringkonnakohtu otsuse kohaselt tagastati Varbla Vallavalitsuse 18. oktoobri 1996. a korraldusega

nr 152 Meelis Graumannile Varbla vallas Matsi külas 38,6 ha maad. Korralduse kohaselt puudusid

tagastataval maal hooned. 30. jaanuaril 1997. a avati Pärnu Maakonna kinnitusjaoskonna

kinnistusraamatu registriosa nr 1979 Varbla vallas Matsi külas Orassaare kinnistu kohta. Pärnu

Maakohtu halduskohtuniku 16. septembri 1997. a otsusega tunnistati Varbla Vallavalitsuse korraldus

nr 152 täielikult seadusevastaseks, kuna maal asusid teistele isikutele kuuluvad hooned. Varbla

Vallavalitsuse 21. septembri 1997. a korraldusega nr 211 täiendati korraldust nr 152 ja jäeti

tagastamata Orussaare talumaadest 0,5 ha, mida oli J. Arrol õigus ostueesõigusega erastada. Tallinna

Ringkonnakohtu 27. aprilli 1998. a otsusega jäeti muutmata Pärnu Maakohtu halduskohtuniku otsus,

millega tunnistati Varbla Vallavalitsuse korraldus nr 211 seadusevastaseks. Kohus leidis, et korraldus

rikkus J. Arro õigust erastada elamu juurde ostueesõigusega maad kuni 2 ha ulatuses. Varbla

Vallavalitsuse 17. novembri 1998. a korraldusega nr 169 lubati J. Arrol ostueesõigusega erastada 0,5

ha endise Orassaare talu maast ja jäeti rahuldamata taotlus 1,5 ha maa erastamiseks, sest 30. jaanuaril

1997. a Orassaare talu kantud kinnistusraamatusse. See korraldus on samuti tühistatud. J. Arro palus

AÕS § 57 lg 1, § 65 lg 1; AÕS RakS § 10 lg 1; kinnistusraamatuseaduse (KRS) § 65 lg 1; MRS § 9

lg 1 ja TsÜS § 112 lg 2 alusel tunnustada tema õigust kinnistusraamatu kande kustutamiseks, sest

kande aluseks olnud Varbla Vallavalitsuse 18. oktoobri 1996. a korraldus nr 152 ja seda täiendav

21. septembri 1997. a korraldus 211 on tunnistatud seadusevastasteks. Ebaõige kinnistusraamatu

kanne takistab hagejal ostueesõigusega maad erastada.

Pärnu Maakohtu 30. detsembri 1999. a otsusega tunnustati J. Arro õigust Pärnu Maakohtu

30. jaanuari 1997. a kinnistamisotsuse alusel avatud Pärnu Kinnistusameti Pärnu Maakonna

kinnistusjaoskonna kinnistusraamatu registriosa nr 1979 esimesse ja teise jakku tehtud kannete

kustutamiseks ilma kinnistu omaniku M. Graumanni nõusolekuta. Kohtuotsuse põhjendustel kantakse

AÕS RakS § 10 lg 1 kohaselt maareformi käigus tagastatud maa kinnistusraamatusse vallavalitsuse

korralduse ja maakatastri andmete alusel. AÕS § 57 lg 1 kohaselt on kinnistusraamatu kanne ebaõige,

kui selle õiguslik alus on hiljem ära langenud. Kuna Varbla Vallavalitsuse korraldused tunnistati

halduskohtus seadusevastaseks, on kande õiguslik alus ära langenud. Kostja oli teadlik tema maal

asuvatest hageja hoonetest ja hageja õigusest maad erastada. Halduskohtu otsustega tuvastati, et MRS

§ 9 lg 1 p 1 kohaselt ei olnud M. Graumannile võimalik tagastada õigusvastaselt võõrandatud maad

hagejale kuuluva elamu juures kuni 2 ha ulatuses, mistõttu Varbla Vallavalitsuse 18. oktoobri 1996. a

ja 21. septembri 1997. a korraldused rikkusid hageja õigust ehitise omanikuna ostueesõigusega

erastada elamu juurde kuuluvat maad. AÕS § 65 lg 1 kohaselt isik, kelle õigust ebaõige kandega on

rikutud, võib nõuda ebaõige kande muutmist või kustutamist. Hageja soovis ebaõige kande

kustutamist, kuid kostja ei andnud selleks nõusolekut. Kostja nõusolekut asendab kohtuotsus.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

Tallinna Ringkonnakohus tühistas maakohtu otsuse ja tegi uue otsuse, millega jättis hagi rahuldamata.

Linnakohus tuvastas, et rikutud on hageja õigust ostueesõigusega erastada ehitise omanikuna elamu

juurde kuuluvat maad kuni 2 ha. Kande parandamiseks peab olema täidetud kaks eeldust: kanne peab

olema ebaõige (AÕS § 57 lg 1) ja avalduse esitaja peab olema õigustatud kande parandamist nõudma

(AÕS § 65 lg 1). Kande parandamist saab nõuda vaid see isik, kelle asjaõigust ebaõige kanne rikub.

Hageja elamu kostja kinnistul ei asu. Kuna kinnistusraamatu kanne ei riku hageja asjaõigusi, tuleb

hagi jätta rahuldamata.

II. Kassatsioonkaebus ja selle põhjendused

Kassatsioonkaebuses palus hageja ringkonnakohtu otsuse tühistada ja saata asi samale

ringkonnakohtule uueks arutamiseks. Ringkonnakohus kohaldas ebaõigesti materiaalõiguse norme ja

rikkus protsessiõiguse norme. Ringkonnakohtu otsus ei vasta TsMS § 231 lg 4 nõuetele, kuna kohus

ei ole põhjendanud, miks ta ei nõustunud maakohtu otsuse järeldustega ja miks ta ei arvesta hageja

õiguste rikkumisena Varbla Vallavalitsuse ebaseaduslikku tegevust maa tagastamisel, katastriüksuse

moodustamisel ja kinnistamisel. Hageja õigusi eirates tekkis olukord, kus talle kuuluva elamu juures

on kinnistamata maad vaid 0,3 ha. Hageja elamu ei asu tõepoolest kostjale kuuluval kinnistul, kuid

asub endisel Orussaare kinnistul nr 823 A-100, mille suhtes tunnistati õigustatud subjektiks kostja isa,

kes loobus maa tagastamise nõudeõigusest kostja kasuks.

III. Vastus kassatsioonkaebusele

Vastuses kassatsioonkaebusele leidis kostja, et ringkonnakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud

ning palus jätta selle muutmata.

IV. Riigikohtu otsuse põhjendused ja resolutsioon

Kolleegium leidis, et apellatsioonikohtu otsus tuleb TsMS § 363 p 1 alusel tühistada materiaalõiguse

normi väära kohaldamise tõttu.

Hageja nõudis ebaõige kinnistusraamatu kande kustutamist, sest see rikub tema õigust

ostueesõigusega erastada oma elamu juurde kuni 2 ha maad. AÕS RakS § 13 lg 3 annab ehitise

omanikule õiguse saada maa omanikuks maareformi seaduses sätestatud alustel ja korras ning sama

paragrahvi 5. lõike kohaselt võib ehitise omanik, kes ei soovi või kellel ei ole õigust saada maa

omanikuks nõuda ehitisealusele ja ehitise teenindamiseks vajalikule maale hoonestusõiguse seadmist.

Kolleegium leiab, et ehitise omaniku õigus saada maa omanikuks või nõuda ehitisealusele ja ehtise

teenindamiseks vajalikule maale hoonestusõiguse seadmist tuleb võrdsustada õigustega, mis annavad

isikule aluse nõuda ebaõige kinnitusraamatu kande parandamist. Samasugusele seisukohale asus

Riigikohtu tsiviilkolleegium 2. oktoobri 2000. a otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-97-00 (RT III 2000, 22,

244). Seega on apellatsioonikohus ebaõigesti jätnud hagi rahuldamata põhjusel, et vaidlustatud

kinnistusraamatu kanne ei riku hageja asjaõigust.

Asja uuel läbivaatamisel tuleb silmas pidada, et kuna seadus ei näe kinnitusregistriosa sulgemise

alusena ette selle avamise aluse õigusliku aluse äralangemist, tuleb hageja nõuet käsitada maa

tagastamise eelse omaniku kinnitusraamatusse kandmise nõudena. Selle tõttu lasub kohtul TsMS § 77

lg-st 1 tulenevalt kohustus kaasata asja isik, kes oli maa omanik enne registriosa avamist.

Kassatsiooniastmes hageja kantud õigusabikulu 2950 krooni väljamõistmine kuulub lahendamisele

asja sisulisel läbivaatamisel.

Juhindudes TsMS § 362 p-st 2, kolleegium

o t s u s t a s:

Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi 15. juuni 2000. a otsus ja saata asi

samale ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks.

Kassatsioonkaebus rahuldada.

Tagastada Jaan Arrole 11. juulil 2000. a tasutud kautsjon 700 (seitsesada) krooni.

L. Laarmaa, H. Jõks, A. Kull