3-2-1-154-00 · Riigikohus

3-2-1-154-00

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Tartus 13. detsembril 2000. a

AS Eesti Maapank (pankrotis) hagi AS Hiiu Kaubahoov, M. M ja Aina Halduse OÜ vastu

335 258 krooni saamiseks.

Riigikohtu tsiviilkolleegium, koosseisus eesistuja J. Odar, liikmed H. Jõks ja A. Kull, vaatas avalikul

kohtuistungil 27. novembril 2000. a läbi M. M kassatsioonkaebuse alusel Tallinna Ringkonnakohtu

tsiviilkolleegiumi 30. mai 2000. a otsuse tsiviilasjas nr II-2/420/2000.

I. Asjaolud ja varasem menetluse käik

Hagiavalduse kohaselt andis AS Eesti Maapank 1. augusti 1994. a laenulepinguga AS-le Aina & PM

laenu 310 000 krooni intressimääraga 26 % aastas. Laenulepingut käendas alates 18. augustist 1997. a

M. M. 26. märtsil 1998. a sõlmiti võla ülekandmise leping, mille alusel AS Aina & PM

laenukohustuse summas 350 258 krooni 53 senti võttis üle AS Hiiu Kaubahoov, kes kohustus laenu

tagastama graafiku alusel alates 26. juunist 1998. a kuni 26. märtsini 2000. a. Võla ülekandmise

lepingut tagati M. M ja Aina Halduse OÜ 26. märtsi 1998. a käendustega. AS Hiiu Kaubahoov

pankrotimenetlus lõpetati Hiiu Maakohtu 23. veebruari 1999. a määrusega raugemise tõttu. Hageja

leidis, et seda kuupäeva tuleb lugeda lepingu täitmise tähtpäevaks. Kohtuistungil hageja täpsustas, et

kuna AS Aina & PM pankrotimenetlusest laekus 15 000 krooni, siis palub ta kostjatelt solidaarselt

välja mõista 335 258 krooni 53 senti.

Hiiu Maakohtu jättis 17. detsembri 1999. a otsusega hagi rahuldamata. Maakohus leidis, et

26. märtsist 1998. a pärinevad kaks käenduslepingut, mille kohaselt on AS Hiiu Kaubahoov laenu

käendajateks M. M ja Aina Halduse OÜ. Hiiu Maakohus kuulutas 10. novembri 1998. a otsusega

välja AS Aina & PM pankroti. AS Eesti Maapank (pankrotis) nõue selles pankrotimenetluses on

summas 305 150 krooni 76 senti tunnustatud I rahuldamisjärgus. Tegemist on sama laenu põhiosaga,

mis 26. märtsil 1998. a sõlmitud võla ülekandmise lepinguga läks üle AS-le Hiiu Kaubahoov. Seega

valis hageja laenu tagasimaksjaks AS Aina & PM, mitte 26. märtsi 1998. a lepingu järgselt AS Hiiu

Kaubahoov. Hagejal puudub seaduslik alus laenu põhiosa teistkordseks sissenõudmiseks. Võla

ülekandmise leping on sõlmitud kavatsuseta luua õiguslikke tagajärgi. Tegemist on TsÜS § 69 järgi

tühise tehinguga. Nõude aluseks saab pidada 1. augusti 1994. a laenulepingut, mille täitmise tähtpäev

oli 31. märts 1998. a. AS Aina & PM pankrotimenetluses ongi laenu põhiosa tunnustatud. Hagi selle

laenulepingu käendaja M. M vastu on TsK § 211 p 2 järgi aegunud.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

Tallinna Ringkonnakohus tühistas maakohtu otsuse ja tegi uue otsuse, millega mõistis M. M-lt ja

Aina Halduse OÜ-lt solidaarselt hageja kasuks välja 350 258 krooni 53 senti. 26. märtsil 1998. a

võttis AS Hiiu Kaubahoov (likvideerimisel) kolmepoolse lepinguga üle AS Aina & PM laenulepingu

järgse võlakohustuse. Selle tagatiseks jäi hageja ja AS Aina & PM vahel 19. augustil 1997. a

sõlmitud pandileping. Täiendavalt sõlmiti AS Hiiu Kaubahoov poolt laenulepingu täitmise

tagamiseks käenduslepingud M. M-ga ja Aina Halduse OÜ-ga. Pärast 26. märtsi 1998. a oli võlgnik

AS Hiiu Kaubahoov ning kohustise täitmise tagamiseks oli sõlmitud 3 lepingut: üks pandi- ja kaks

käenduslepingut. Asjas ei ole esitatud tõendeid, et võla ülekandmise leping oleks sõlmitud

kavatsuseta luua õiguslikke tagajärgi. Seega on väärad maakohtu põhjendused hagi aegumise kohta.

26. märtsil 1998. a sõlmitud võla ülekandmise lepingu alusel on lepingu täitmise lõpptähtpäev

26. märts 2000. a. Laenu tagamiseks oli panditud AS-le Aina & PM kuuluv garaažikompleks.

Hagejal oli õigus AS Aina & PM pankrotimenetluses esitada pandi realiseerimise nõue ja saada selles

ulatuses nõude rahuldamist. Pandi realiseerimise arvelt saadud 15 000 krooni on võlanõudest maha

arvatud. Kuna AS Hiiu Kaubahoov suhtes on pankrotimenetlus raugemise tõttu lõpetatud ja laenu

tasumist pole tõendatud, siis kuulub hagi TsK § 206 ja § 207 lg-te 2 ja 3 alusel käendajate vastu

rahuldamisele.

II. Kassatsioonkaebus ja selle põhjendused

Kostja M. M palub kassatsioonkaebuses ringkonnakohtu otsuse tühistada ning teha asjas uue otsuse.

Ringkonnakohus on vääralt kohaldanud materiaalõiguse normi ja oluliselt rikkunud protsessiõiguse

normi. Ringkonnakohus tuvastas vääralt, et hageja esitas AS Aina & PM pankrotimenetluses ainult

pandi realiseerimise nõude. Hageja esitas nõude kogu võlasumma saamiseks eesõigusnõudena.

Hageja nõue on kaitstud eesõigusnõudena täies ulatuses esialgse laenulepingu ja seda tagava

pandilepingu alusel. Kui hageja arvates toimus 26. märtsil 1998. a võla ülekandmine, siis puudus tal

õigus esitada pankrotimenetluses pandi realiseerimise alusena AS Aina & PM ning AS Eesti

Maapank vahelist laenulepingut. Ringkonnakohtu järeldus nõude olemusest on oletuslik ega tugine

asjas kogutud tõenditele. Ringkonnakohus pole otsuses märkinud, millisele tõendile tuginedes jõudis

ta maakohtus tuvastatust erinevale järeldusele. Ringkonnakohus mõistis kostjatelt vara välja näiliku

tehingu alusel. Ringkonnakohus ei ole hinnanud kostjate vastuväiteid. Hageja esitas nõude, mis on

juba läbi vaadatud ja rahuldatud AS Aina & PM pankrotimenetluses. Otsuse tulemusel on lubatud

esitada kaks teineteist välistavat nõuet erinevate väidetavate võlgnike vastu. Apellatsioonkaebuses

viitas hageja, et AS Aina & PM on nõude osaliselt rahuldanud. Kui kohustus kuulub täitmisele ositi,

aegub iga osa täitmise nõue TsÜS § 118 kohaselt eraldi. 26. juunil 1998. a ja 26. detsembril 1998. a

täitmisele kuulunud kohustuste käendus oli TsK § 211 lg 2 mõttes aegunud ja kostjalt on seetõttu

põhjendamatult välja mõistetud 87 564 krooni 80 senti. Ringkonnakohus mõistis kostjatelt

solidaarselt välja 350 258 krooni 53 senti, kuigi hageja nõue oli 335 258 krooni 53 senti.

III. Vastus kassatsioonkaebusele

Hageja vaidleb kassatsioonkaebusele vastu. Ringkonnakohtu otsuse põhjendavast osast on

ühemõtteliselt võimalik aru saada, miks hagejal oli pankrotimenetluses nõude esitamise õigus. Võla

ülekandmine 26. märtsi 1998. a on tehtud AS Aina & PM osavõtul ning märkega, et 19. augustil

1997. a sõlmitud pandileping jääb kehtima. Nõue esitatigi pandilepingu alusel ning AS Aina & PM

jaoks ei muutunud tema pankrotimenetluses midagi. Ringkonnakohtu järeldus nõude olemusest

tugineb asjas kogutud tõenditele. Käenduse aegumise kohta käivaid väiteid ei ole varem esitatud ning

seetõttu ei saa neile kassatsioonkaebuses tugineda. Ringkonnakohtu otsuse resolutsiooni on summade

käsitlemisel sattunud viga.

IV. Riigikohtu otsuse põhjendused ja resolutsioon

Kolleegium leidis, et apellatsioonikohtu otsus tuleb TsMS § 363 p 2 alusel tühistada protsessiõiguse

normi olulise rikkumise tõttu.

Hageja palus asjas maakohtult 335 258 krooni 53 sendi väljamõistmist. Sellise suurusega nõude

jättiski maakohus rahuldamata. Ringkonnakohus mõistis aga M. M-lt ja Aina Halduse OÜ-lt

solidaarselt hageja kasuks välja 350 258 krooni 53 senti. Seega rikkus apellatsioonikohus

TsMS § 229 lg-t 1, mille kohaselt kohus ei või otsuses ületada nõude piire.

Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 10. oktoobri 1996. a otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-107-96 on asutud

seisukohale, et TsK § 211 p-s 2 sätestatud 3-kuuline tähtaeg pole mitte käendaja vastu esitatud hagi

aegumistähtaeg, vaid käenduse lõppemise alus. Kolleegium soostub selle seisukohaga. Seega käendus

lõpeb, kui kreeditor kolme kuu jooksul kohustise täitmise tähtpäevast arvates ei esita hagi käendaja

vastu. Apellatsioonikohus on käendajate vastutust põhjendanud ainult lepingu täitmise lõpptähtpäeva

26. märtsi 2000. a arvestades. Kuna võla tagasimaksmine pidi võlakohustuse ülekandmise lepingu

kohaselt toimuma alates 26. juunist 1998. a osade kaupa ning hagi käendajate vastu esitati

29. detsembril 1998. a, pidi ringkonnakohus otsuses võtma seisukoha, kas käenduslepingute pooled

leppisid kokku käenduskohustise ositi lõppemises tulenevalt laenuosade tagasimaksmise

tähtpäevadest või mitte. Selles osas ei vasta ringkonnakohtu otsus TsMS § 330 lg 4 nõuetele.

Ekslik on kassatsioonkaebuse seisukoht, et ringkonnakohus mõistis kostjatelt raha välja näiliku

tehingu järgi. Apellatsioonikohus asus põhjendatult seisukohale, et võlakohustuse ülekandmise leping

polnud näilik tehing, kuna asjas ei esitatud tõendeid selle kohta, et tehing oleks tehtud kavatsuseta

luua õiguslikke tagajärgi. Nõude esitamine esialgse võlgniku pankrotimenetluses ei muuda

võlakohustuse ülekandmise lepingut näilikuks.

Juhindudes TsMS § 362 p-st 2, kolleegium

o t s u s t a s:

Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi 30. mai 2000. a otsus ja saata asi samale

ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks.

Kassatsioonkaebus rahuldada osaliselt.

Tagastada M. M-le 28. juunil 2000. a tasutud kautsjon 3502 (kolm tuhat viissada kaks) krooni

60 senti.

J. Odar, H. Jõks, A. Kull