3-2-1-133-00 · Riigikohus

3-2-1-133-00

K O H T U O T S U S

Eesti Vabariigi nimel

Tartus 11. detsembril 2000. a

Natalja Jansoni hagi Leonid Matvijenko vastu abikaasade ühisvara jagamiseks.

Riigikohtu tsiviilkolleegium, koosseisus eesistuja L. Laarmaa, liikmed J. Luik ja T. Vernik, vaatas

kirjalikus menetluses läbi 23. oktoobril 2000. a L. Matvijenko kassatsioonkaebuse alusel Tallinna

Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi 27. aprilli 2000. a otsuse tsiviilasjas nr II-2/129/00.

I. Asjaolud ja varasem menetluse käik

Natalja Jansoni ja Leonid Matvijenko abielu lahutati Tallinna Linnakohtu 11. juuli 1994. a otsusega.

N. Janson esitas 19. mail 1997. a hagi abikaasade ühisvara jagamiseks. Kostja vastas sellele

omapoolse kirjaliku ettepanekuga.

Tallinna Linnakohtu 7. oktoobri 1999. a otsusega hagi rahuldati. Tuginedes poolte omaksvõtule

tuvastas kohus ühisvara koosseisu - sealhulgas olid pakiauto Toyota Hiace, sõiduauto VAZ 2101,

traktor T-150K ja garaaž. Poolte kokkuleppe ja eksperthinnangutega määras kohus jagatava vara

väärtuse.

Apellatsioonkaebuses palus kostja linnakohtu otsust muuta ja jätta ühisvara hulgast välja 1994. a

ärandatud pakiauto Toyota Hiace; kellelegi teisele kuulunud sõiduauto VAZ 2101; väärtusetu traktori

T-150K ja peale abielu lahutamist ostetud garaaži.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

Tallinna Ringkonnakohtu 27. aprilli 2000. a otsusega muudeti linnakohtu otsust. Kohus jättis

abikaasade ühisvara hulgast välja garaaži, kuna tuvastas, et see oli ostetud pärast abieluliste suhete

lõppemist. Otsuse põhjenduste kohaselt on linnakohus muus osas õigesti tuvastanud ühisvara

koosseisu arvestades linnakohtule esitatud kostja kirjalikku ettepanekut ühisvara jagamiseks. Selles

on kostja omaks võtnud, et sõiduauto VAZ 2101 väärtus on 5000 krooni ja traktori T-150K väärtus on

12 000 krooni. Autoregistri tõendi kohaselt on kostja ostnud pakiauto Toyota Hiace 1995. aastal, mis

kummutab tema väite pakiauto ärandamisest 1994. a.

II. Kassatsioonkaebus ja selle põhjendused

Kassatsioonkaebuses palus kostja apellatsioonikohtu otsust muuta ja ühisvara hulgast välja jätta nii

pakiauto kui sõiduauto, sest ka need on kostja ostnud pärast abieluliste suhete lõppemist.

Apellatsioonikohus jättis põhjendamatult arvestamata kostja väite, et traktoril ei ole enam isegi

vanaraua väärtust. Apellatsioonikohus ei rahuldanud kostja taotlust ekspertiisi määramiseks. Pärast

apellatsioonikohtu otsust tehtud ekspertiisi kohaselt ei olnud abielu lahutamise ajal 1994. a traktori

hind üle 800 krooni.

III. Vastus kassatsioonkaebusele

Hageja kirjalikku vastust kassatsioonkaebusele ei esitanud.

IV. Riigikohtu otsuse põhjendused ja resolutsioon

Kolleegium leidis, et apellatsioonikohtu otsuse muutmiseks ei ole alust.

Ühisvara koosseisu ja maksumuse määramisel tuginevad kohtute lahendid kostja omaksvõtule

esimese astme kohtus.

TsMS § 116 kohaselt, kui üks pool võtab omaks asjaolu, millele teine pool rajab oma nõude või

vastuväite, loeb kohus omaksvõetud asjaolu tõendatuks, kui see ei riku teiste protsessiosaliste õigusi

ega seaduslikke huve ja kui omaksvõttu ei mõjutatud pettuse ega vägivallaga ning see ei rajanenud

eksimusel. Kostja ei ole apellatsioon- ega kassatsioonkaebuses esitanud kohtuotsuste tühistamise

alustena tema mõjutamist pettuse või vägivallaga ega tema eksimust. Esimese astme kohtus

omaksvõetud asjaolusid ei saa muudel alustel hiljem vaidlustada. Kohtud on põhjendatult lugenud

kostja omaksvõtuga tõendatuks ühisvara koosseisu ja maksumuse.

Juhindudes TsMS §-st 362 p 1, kolleegium

o t s u s t a s :

Jätta muutmata Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi 27. aprilli 2000. a otsus ja

kassatsioonkaebus rahuldamata.

L. Laarmaa, J. Luik, T. Vernik