3-1-1-118-00 · Riigikohus

KOHTUMÄÄRUS

Eesti Vabariigi nimel

Tartus 8. detsembril 2000

3-1-1-118-00

Riigikohtu kriminaalkolleegium koosseisus eesistuja Peeter Vaher ning liikmed Ott Järvesaar ja Eerik Kergandberg vaatas 21. novembril 2000. a

avalikul kohtuistungil AKKS § 68 lg 1 p 14 alusel läbi R. J.-i erikaebuse Tallinna Ringkonnakohtu 16. oktoobri 2000. a määruse peale.

Kohtuistungist võtsid menetlusosalistena osa R. J.-i kaitsja vandeadvokaat Kaljo Kuusmaa ja riigiprokurör Marge Püss.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Tallinna Linnakohtu 1. augusti 2000. a otsusega mõisteti R. J. õigeks temale esitatud süüdistuses KrK § 143 lg 2 p 11 järgi.

Õigeksmõistva otsuse peale esitas apellatsioonprotesti Tallinna Prokuratuuri prokurör K. Siitam, kes taotles õigeksmõistva otsuse tühistamist ning

R. J.-i süüdimõistmist ja karistamist.

2. Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 16. oktoobri 2000. a määrusega tühistati linnakohtu otsus R. J.-i suhtes ja kriminaalasi saadeti

Tallinna Linnakohtule uueks arutamiseks.

Kriminaalkolleegium tuvastas, et täiendava kohtueelse uurimise raames esitati R. J.-le 2. juunil 1999. a "täiendatud sisuga süüdistus" KrK § 143

lg 2 p 11 järgi, kuid kriminaaltoimikus puudub kohtuniku määrus, mille alusel oleks R. J. selles täiendatud sisuga süüdistuses kohtu alla antud.

Kriminaalkolleegium asus seisukohale, et süüdistatava kohtu alla andmata jätmine tähendab seda, et linnakohtu kohtunik ei ole kohtu alla andmisel

otsustanud kõiki KrMK §-des 189 ja 192 loetletud küsimusi ega ole seega taganud kohtualusele KrMK § 351 lg-s 3 sätestatud õigust teada, millise

süüdistuse põhjal tema kriminaalasja kohtus arutatakse. Samuti leidis ringkonnakohus, et nimetatud õigus ei saa olla realiseeritud süüdistatavale

süüdistuskokkuvõtte kätteandmisega. Kohtu alla andmata jätmist esimese astme kohtus pidas ringkonnakohtu kriminaalkolleegium selliseks

kriminaalmenetluslikuks minetuseks, millega tekitatud kahju kohtualuse õigustele ja õigusemõistmisele pole võimalik heastada ühegi sisulise

menetlustoiminguga apellatsioonikohtus.

MENETLUS RIIGIKOHTUS

3. Ringkonnakohtu määruse peale esitas R. J. Riigikohtule erikaebuse, milles taotletakse nimetatud määruse tühistamist ja kriminaalasja

tagastamist Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumile arutamiseks apellatsiooni korras. R. J. leiab, et linnakohus ei saanud kõnealuse

kohtuotsuse tegemisel kuidagi tema kaitseõigust rikkuda, sest selle kohtuotsusega mõisteti ta õigeks. Samuti märgitakse kaebuses, et antud

kriminaalasja on juba kolmel korral arutatud Tallinna Linnakohtus ja kahel korral Tallinna Ringkonnakohtus, mis on mõistliku kohtupidamise

piirid viinud arusaamatusse kaugusesse. R. J. rõhutab, et mõistliku kohtumenetluse piire on korduvalt käsitlenud ka Riigikohus ning on lugenud

neid väga oluliseks. Kaebuses asutakse seisukohale, et kui riigi õiguskaitseorganid ei jõua mõistliku aja jooksul välja selgitada kõiki kuriteo

asjaolusid sel määral, et oleks lõplikult lahendatud võimaliku kriminaalvastutuse küsimus, peaks riik õigusrahu huvides edasisest

kriminaalmenetlusest loobuma.

4. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi istungil möönis R. J.-i kaitsja vandeadvokaat K. Kuusmaa, et tema kaitsealuse kohtu alla andmata jätmisel

muudetud süüdistuses on esimese astme kohus küll rikkunud menetlusõiguse sätteid, kuid kuna selle rikkumisega ei ole kaasnenud kaitseõiguse

rikkumist, siis ei saa ringkonnakohtu määrust lugeda põhjendatuks ja seetõttu tuleks määrus tühistada. Prokurör taotles erikaebuse rahuldamata

jätmist.

5. Riigikohtu kriminaalkolleegium, olles tutvunud kriminaalasja materjalidega ja ära kuulanud menetlusosaliste seletused, leiab, et erikaebus on

põhjendamatu ja selle rahuldamiseks puudub alus. Kaitseõiguse tagamise põhimõte on kahtlemata kriminaalmenetluse üks olulisemaid

põhimõtteid. Kuid samas puudub alus väita, et kaitseõiguse tagamise põhimõte oleks kriminaalmenetluses selliseks ülimuslikuks väärtuseks, mille

järgimine saaks õigustada mistahes teisi menetlusõiguslikke minetusi. Kriminaalasjade kohtuliku arutamise ja ka kriminaalmenetluse kui terviku

ebaseaduslikkus on objektiivne kategooria ja seda ebaseaduslikkust ei saa kohtualuse tahtest lähtuvalt muuta olematuks. Riigikohtu

kriminaalkolleegium nõustub ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi seisukohaga, et muudetud süüdistuse järgi kohtu alla andmata jätmine kui

KrMK § 219 lg-s 3 sätestatu rikkumine on käsitatav kriminaalmenetlusõiguse sellise olulise rikkumisena AKKS § 39 lg-s 4 ja § 33 lg-s 2 sätestatu

mõttes, mis takistas kriminaalasja igakülgset, täielikku ja objektiivset uurimist ning mida apellatsioonikohtus ei olnud võimalik kõrvaldada.

Lähtudes eeltoodust ja juhindudes AKKS 63 p-st 1, § 65 lg-st 3 ja §-st 77, Riigikohtu kriminaalkolleegium

m ä ä r a s:

1. Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 16. oktoobri 2000. a määrus R. J.-i süüdistusasjas jätta muutmata ja erikaebus jätta rahuldamata.

2. Mõista R. J.-lt välja riigituludesse kohtukuluna 619 kr 50 s (kuussada üheksateist krooni ja viiskümmend senti) kaitsja esinemise eest

Riigikohtus.

Kohtumäärus jõustub 8. detsembril 2000. a ega ole edasi kaevatav.

Eesistuja Peeter Vaher

Liikmed Ott Järvesaar, Eerik Kergandberg