3-2-1-116-00 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

TSIVIILKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

3-2-1-116-00

Tartus 8. detsembril 2000. a

J. Õ hagi S. Õ, K. Õ, A. Õ ja A. Õ vastu pärandvara jagamiseks ja pärandvarale õiguse

tunnustamiseks ning S. Õ, A. Õ ja A. Õ hagi J. Õ ja K. Õ vastu pärandvara jagamiseks ja S. Õ

nõudes kogu pärandvarale omandiõiguse tunnistamiseks.

Riigikohtu tsiviilkolleegium, koosseisus eesistuja L. Laarmaa, liikmed J. Luik ja T. Vernik vaatas

avalikul kohtuistungil 23. oktoobril 2000. a läbi S. Õ kassatsioonkaebuse alusel Tallinna

Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi 5. aprilli 2000. a otsuse tsiviilasjas nr II-2/21/00. Istungil osalesid

S. Õ ja tema esindaja vandeadvokaat V. Viilol, J. Õ seaduslik esindaja H. Käspri ja määratud esindaja

vandeadvokaat K. Kuusmaa.

I Asjaolud ja varasem menetluse käik

2. oktoobril 1996. a suri R. Õ. Tema pärijad on abikaasa S. Õ koos laste K. Õ, M. Õ, A. Õ, A. Õ ja

J. Õ-ga. M. Õ loobus oma osast õe K. Õ kasuks. Pärandiks on 1/2 pooleliolevast elamust Harjumaal

Rae vallas Kurna külas, 1/2 nelja-toalisest korterist Rae vallas Jüri alevikus Xxxxxx xxx x-x,

sõiduauto Mazda 323 ning erastamisväärtpaberiarve.

Pärandvara jagamiseks esitas J. Õ hagi S. Õ, A. Õ ja A. Õ vastu ning S. Õ, A. Õ ja A. Õ omakorda

J. Õ ja K. Õ vastu.

S. Õ ja teiste hagis leiti, et kuna korter erastati abikaasade lahusvara arvel, rahvaoblikatsiooni

arvestuskaardile kantud tööaastatega, tuleb ühisvara jagamisel kõrvale kalduda abikaasade osade

võrdsusest ning pärandvara hulka arvata pärandaja tööaastatega tasutud 2%-le vastav osa korteri

turuväärtusest.

S. Õ on tasunud pärandaja poolt Hoiupangale tasumata jäänud laenu koos intressidega 28 352 krooni

47 senti. Samuti on tasutud Maapangast elamu ehitamiseks võetud ja abikaasa surma hetkel tasumata

laen 16 634 krooni. Sellest tuleb pärandaja kohustuseks lugeda 1/2, s.o 8317 krooni. S. Õ kulutused

pärandi arvelt täitmisele kuuluvate kohustuste täitmise ja pärandi hooldamisega on 59 221 krooni.

Pärandavara suuruseks on 54 765 krooni. S. Õ-l, A. Õ-l, A. Õ-l ja J. Õ-l on õigus igaühel 1/6 ning

K. Õ-l 2/6 osale pärandvarast. S. Õ-lt tuleks seega välja mõista 9344 krooni J. Õ ja 18 688 krooni

K. Õ kasuks ning omakorda tema kasuks tuleks välja mõista J. Õ-lt 9870 krooni ja K. Õ-lt

19 740 krooni. Seega saab S. Õ TsK § 234 alusel teha kaaspärijatega tasaarvestuse ja lugeda

kohustised J. Õ ja K. Õ-ga lõppenuks. Neil asjaoludel paluti tunnistada S. Õ omandiõigust kogu

pärandvarale.

Tallinna Linnakohus rahuldas 3. mai 1999. a otsusega mõlemad hagid osaliselt. S. Õ omandiõigust

tunnistati pärandvarale 130 000 krooni väärtuses järgmiselt: 1/2 mõttelisele osale pooleliolevast

elamust (35 000 krooni); 1/2 mõttelisele osale sõiduautost Mazda 323 (5000 krooni), 1/2 mõttelisele

osale korterist (90 000 krooni). S. Õ-lt mõistis kohus enam saadud pärandvara arvelt välja rahalise

hüvitise A. Õ, A. Õ ja J. Õ kasuks igaühele 16 548 krooni 67 senti ning K. Õ kasuks 33 097 krooni

33 senti. Pärijate õigust pärandaja erastamisväärtpaberite arvel asuvatele väärtpaberitele tunnistati

vastavalt nende pärandiosa suurusele.

Otsuse põhjenduste kohaselt on korter abikaasade ühisvara, kuna on soetatud abielu ajal.

14. veebruaril 1997. a väljastas Hoiupank nõuetekohase pretensiooni, mille kohaselt moodustas

pärandaja võlgnevus 21 875 krooni. Teatis laenulepingu lõpetamisest tõendab laenulepingust

tulenenud kohustuste täitmist S. Õ poolt summas 28 352 krooni 47 senti. Kuna S. Õ ei ole ära toonud

õiguslikku alust, miks ta tasus nõutud summast 6477 krooni 47 senti rohkem, tuleb pärijad lugeda

vastutavateks pärandaja võla eest summas 21 875 krooni.

PäS § 170 kohaselt ei kohaldata enne 1. jaanuari 1997. a avanenud pärandist tulenevate kohustuste

täitmise suhtes PäS § 142 lg 3, mille kohaselt on pärijal, kes on tasunud pärandil lasunud võla, õigus

nõuda kulutuste hüvitamist kaaspärijatelt. Pärija vastutust pärandaja võlgade eest reguleerivad

TsK § 558 ja 559, mille kohaselt pärandi vastu võtnud pärija vastutab pärandaja võlgade eest temale

üle läinud pärandvara tegeliku maksumuse piirides. Pärandaja kreeditoril on õigus oma

pretensioonide esitamiseks kuue kuu jooksul pärandi avanemise päevast ja pretensioonid peavad

olema esitatud sõltumata vastavate nõuete tähtaja saabumisest. Eesti Maapanga 4. septembri 1995. a

laenuleping nr I-380 tõendab, et S. Õ võttis pangast laenu 30 000 krooni. Laen on võetud elamu

ehitamiseks, seega perekonna huvides. R. Õ surma hetkel moodustas tagastamata laenu jääk 16 634

krooni, millest pärandajale kuulus kohustusest 1/2 osa summas 8317 krooni. Osundatud

laenulepingujärgne kohustus on S. Õ poolt täidetud. Kuna S. Õ ei ole aga pärandaja kreeditorina

esitanud TsK § 559 nõuetekohast pretensiooni ja teatas tasutud pangalaenust alles 16. juunil 1997. a

hagile esitatud vastulauses, saab pärandaja asemel laenu tagastamisest tekkinud nõude S. Õ esitada

teiste kaaspärijate vastu üldistel alustel.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

Tallinna Ringkonnakohus muutis 5. aprilli 2000. a otsusega linnakohtu otsust. Ringkonnakohus

tunnistas A. Õ, A. Õ ja J. Õ õigust igaühel 14 900 krooni 97 sendi ning K. Õ õigust 29 801 krooni

94 sendi suurusele osale pärandvarast. S. Õ-lt mõisteti enam saadud pärandvara arvelt välja hüvitis

A. Õ-le, A. Õ-le ja J. Õ-le, igaühele 14 900 krooni 97 senti ning K. Õ-le 29 801 krooni 94 senti.

Otsuse põhjendusel kuulub pärandvara koosseisu 1/2 mõttelist osa korterist. Korter erastati S. ja R. Õ

kooselu ajal, ei saa ühe abikaasa tööaastate osa selles hinnata.

Pangalaenu protsentide arvestamata jätmine on põhjendatud. Hoiupanga tõendi kohaselt oli

seisuga 25. oktoober 1996. a võlgnevus 21 875 krooni. Seda summat kohus ka arvestas.

S. Õ poolt võetud laenu osas nõustub ringkonnakohus linnakohtu seisukohaga. Kuni 31. detsembrini

1996. a kehtinud seaduse kohaselt tuli vastav pretensioon kreeditori poolt esitada kuue kuu jooksul.

II. Kassatsioonkaebus ja selle põhjendused

Kassatsioonkaebuses palus hageja S. Õ ringkonnakohtu otsuse ebaõige materiaalõiguse normi

kohaldamise tõttu muuta ja uue otsusega esitatud nõuded rahuldada.

Kaebuse väitel on korter omandatud S. Õ lahusvara (15 600 EVP krooni) ja R. Õ lahusvara (348 EVP

krooni) arvel. PkS § 15 lg 1 kohaselt on abikaasa lahusvara tema poolt abielu kestel kinke teel

omandatud vara. K. N rahvakapitaliobligatsiooni tööaastate kinkimine oma tütrele S. Õ-le oli

vormistatud nõuetekohaselt. Vastavalt PkS § 19 lg 2 p 3, kui ühisvara on omandatud ühe abikaasa

lahusvara arvel, võib kohus abikaasade ühisvara jagamisel kõrvale kalduda abikaasade osade

võrdsusest. Pärandvara hulka tuleb arvata seega 2% korteri hinnast.

Kohus kohaldas vääralt TsK § 558, mille kohaselt pärandi vastuvõtnud pärijad vastutavad pärandaja

võlgade eest neile üleläinud pärandvara tegeliku maksumuse piirides. Kohus ei arvestanud

pärandvara arvelt tasumisele kuuluvaks Hoiupanga laenulepingu järgi tasumisele kuuluvaid

laenuintresse. See on samuti laenulepingust tulenev kohustus, mis on lahutamatult seotud

põhikohustuse - laenuga. Pärast R. Õ surma jätkas S. Õ võla tasumist vastavalt laenulepingule ja

panga maksegraafikule.

Kohus jättis ebaõigesti rahuldamata Maapanga laenulepingu täitmisest tuleneva nõude. Kohus

tuvastas, et laen võeti elamu ehitamiseks. Pärandaja surma hetkel moodustas tagastamata laenu jääk

16 634 krooni, millest pärandaja osa on 8317 (16 634 : 2) krooni. Kohtu arvates tulnuks esitada uus

hagi üldistel alustel samade kostjate vastu. S. Õ on sellise nõude esitanud hagiavalduses pärandvara

jagamiseks ja pärandaja kohustustega tasaarvlemiseks.

III. Vastus kassatsioonkaebusele

J. Õ seaduslik esindaja H. Käspri ei pea kassatsioonkaebust õigeks.

K. N tööaastate ülekandmine ei ole vaadeldav kingina hagejale isiklikult. Kuna see toimus S. ja R. Õ

abielu ajal, tuleb seda tõlgendada kui abikaasade ühisomandisse andmist.

IV. Riigikohtu otsuse põhjendused ja resolutsioon

Kolleegium leidis, et ringkonnakohtu otsus tuleb TsMS § 363 p 1 alusel tühistada materiaalõiguse

normi väära tõlgendamise tõttu.

Nõustuda ei saa kassatsioonkaebuse väitega, et korter erastati abikaasade lahusvara arvel,

rahvaobligatsiooni arvestuskaardile kantud tööaastatega, mistõttu saab kõrvale kalduda abikaasade

osade võrdsusest.

Vaidlust ei ole selles, et korter erastati Rein ja S. Õ abielu kestel. PkS § 14 lg 1 kohaselt on

abikaasade abielu kestel omandatud vara abikaasade ühisvara. AÕS § 70 lg-st 4 tulenevalt on

abikaasade ühisvara abikaasadele üheaegselt kindlaksmääramata osades ühises asjas kuuluv omand.

PkS § 15 lg 1 sätestab, et abikaasade lahusvara on tema omandis enne abiellumist olnud vara, samuti

tema poolt abielu kestel kinke või pärimise teel omandatud vara ning vara, mille see abikaasa on

omandanud pärast abielusuhete lõppemist. Korteri erastamine on üheks abikaasade ühisvara

omandamise viisiks. Vastavalt PkS § 18 lg-le 1 võidakse abikaasade ühisvara jagada abielu kestel,

abielu lahutamisel või pärast seda. PkS § 26 kohaselt lõpeb abielu abikaasa surma või abielu

lahutamisega. Seega on seaduse järgi pärast abielu lõppemist lahutusega abikaasade ühisvara

jagamine lubatud, kuid pärast abielu lõppemist abikaasa surmaga see võimalik ei ole. Kuna

pärandvara jagamise asjades perekonnaseaduse ühisvara jagamist reguleerivad sätted kohaldamisele

ei kuulu, tuleb abielu kestel soetatud vara, mille kohta ei ole sõlmitud abieluvara lepingut või mis ei

ole saadud kinke või pärimise teel, lugeda abikaasade ühisvaraks olenemata sellest, kas see omandati

ühisvara või abikaasade lahusvara arvel. Seejuures eeldatakse selle vara abikaasade osade võrdsust,

mitte ei jagata seda PkS § 18 ja 19 tähenduses.

Ringkonnakohus on ebaõigesti kohaldanud TsK § 558, mille kohaselt vastutavad pärijad pärandaja

võlgade eest neile üleläinud pärandvara tegeliku maksumuse piirides. Võlgnevus Hoiupangale

põhivõla osas seisuga 25. oktoobri 1996. a ei oma asjas tähtsust. Pärandaja kohustuseks oli tagastada

laen koos intressidega. Kuna kohus on tuvastanud, et S. Õ on tasunud pangale R. Õ

laenulepingujärgse võla 28 352 krooni 47 senti, tuleb nimetatud summa lugeda pärandaja võlaks,

mille eest pärijad vastutavad neile üleläinud pärandvara tegeliku maksumuse piirides.

S. Õ hagiavalduse kohaselt soovitakse, et kohus loeks TsK § 558 alusel pärandvara arvel täidetud

kohustuseks S. Õ nimel võetud, kuid abikaasa surma hetkel tasumata laenu 1/2 osa (16 634 : 2) ning

arvestaks seda pärandvara jagamisel. Maapangast võetud laenu tagastamisel määratles kohus S. Õ-d

alusetult pärandaja kreeditorina, kellel TsK § 559 lg 1 kohaselt on õigus kuue kuu jooksul pärandi

avanemise päevast esitada oma pretensioonid pärandi vastuvõtnud pärijate või testamendi täitja või

pärandi avanemise notariaalkontorile või esitada kohtusse hagi pärandvarale. S. Õ on üks

kaaspärijatest, kes tasus Maapangast elamu ehitamiseks võetud ja abikaasa surma hetkel tagastamata

laenu pärandaja kohustuseks oleva 8317 krooni. See summa on pärandaja võlg, mille eest pärijad

vastutavad. Seega jättis kohus nõude, mis on esitatud, põhjendamatult käsitlemata.

Juhindudes TsMS § 362 p-st 2, kolleegium

o t s u s t a s:

Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi 5. aprilli 2000. a otsus osas, millega

muudeti Tallinna Linnakohtu 3. mai 1999. a otsust ja tunnistati A. Õ, A. Õ ja J. Õ õigust

pärandvarale otsuses märgitud väärtuses, osas, millega mõisteti S. Õ-lt välja hüvitis enam

saadud pärandvara arvelt, osas, millega jäeti muutmata linnakohtu otsus pangalaenu

protsentide mittearvestamises ja osas, millega jäeti lahendamata S. Õ nõue arvata 8317 krooni

pärandvara arvelt täidetud kohustuseks. Tühistatud osas saata asi uueks läbivaatamiseks

samale ringkonnakohtule. Ülejäänud osas jätta ringkonnakohtu otsus muutmata.

Kassatsioonkaebus rahuldada osaliselt.

Tagastada S. Õ-le 4. mail 2000. a tasutud kautsjon 1008 (üks tuhat kaheksa) krooni.

L. Laarmaa, J. Luik, T. Vernik