3-1-1-104-00 · Riigikohus

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Tartus, 4. detsembril 2000. a.

3-1-1-104-00

Riigikohtu kriminaalkolleegium koosseisus eesistuja Jüri Ilvest ning liikmed Ott Järvesaar ning Eerik Kergandberg vaatas 7. novembril toimunud

avalikul kohtuistungil kassatsiooni korras läbi kriminaalasja

R. L. süüdistuses KrK § 204 lg 1 järgi.

Menetlusosalistena võtsid kohtuistungist osa R. L. kaitsja vandeadvokaat Kaido Kooga, kannatanu Klim Muhhamadijev, riigiprokurör Marge Püss.

Tõlgina võttis kohtuistungist osa Lüüli Lomp. Kohus vabastas kaitseülesannete täitmisest istungile ilmunud R. L.-le Riigikohtu poolt määratud

kaitsja vandeadvokaat Anu Pärteli, kuna süüdismõistetu oli peale kaitsja määramist sõlminud kokkuleppe teise kaitsjaga, teavitamata sellest

Riigikohut.

Asjaolud ja menetluse käik

1. R. L. anti kohtu alla süüdistuses KrK § 204 lg 1 järgi selles, et ta 28. jaanuaril 1998. a, kell 07.50 Kohtla-Järve linna X tänaval, juhtides

autobussi PAZ 3205 riikliku numbrimärgiga 379 IAC, rikkudes Liikluseeskirja (edaspidi LE) punkte 4, 10, 35, 37, 45, 100 ja 101, sõitis otsa

alaealisele jalakäijale T. M.-le, kes suri saadud vigastustesse kohapeal.

2. Lääne-Viru Maakohtu 10. augusti 2000. a otsusega mõisteti R. L. süüdistuses KrK § 204 lg 1 järgi õigeks kuriteokoosseisu puudumise tõttu.

Maakohtu hinnangul ei leidnud kohtus tõendamist, et R. L. oleks Liikluseeskirja mingeid punkte rikkunud. Maakohus tuli järeldusele, et kannatanu,

veendumata tänava ületamise ohutuses, astus ise ootamatult bussile ette. Kohtuotsuses märgiti, et liiklusekspertide arvamuse kohaselt oli

kannatanule otsasõit vältimatu.

3. Lääne-Viru Maakohtu 10. augusti 2000. a otsuse peale esitas apellatsioonprotesti Ida-Viru Prokuratuuri vanemprokurör Aivar Lepik ja

apellatsioonkaebuse kannatanu K. M. Nii apellatsioonkaebuse kui ka -protesti esitaja palusid eeltoodud otsus tühistada, R. L. süüdistuses KrK

§ 204 lg 1 järgi süüdi mõista ning karistada. Protestis leiti, et maakohus on ebaõigesti kohaldanud kriminaalseadust ning kohtuotsuses sisalduvad

järeldused ei vasta faktilistele asjaoludele.

4. Viru Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 4. septembri 2000. a otsusega tühistati Lääne-Viru Maakohtu 10. augusti 2000. a otsus. R. L.

tunnistati süüdi KrK § 204 lg 1 järgi ja teda karistati vabadusekaotusega kaheks aastaks tingimisi kaheaastase katseajaga.

Kriminaalkolleegium leidis, et maakohtu otsuses sisalduvad järeldused ei vasta faktilistele asjaoludele.

Vastupidiselt maakohtule leidis ringkonnakohus, et R. L. rikkus LE punktide 37 ja 100 sätteid. Arvestades konkreetse ülekäiguraja iseloomu (laste

koolitee ja bussipeatuse lähedus) oleks kohtualune pidanud enne ülekäigurada peatuma, et võimalikud tänavaületajad üle sõidutee lasta. Samuti oli

R. L.-l vastavalt LE p-le 100 kohustus valida ilmastiku- ja teeoludele vastav sõidukiirus, mis võimaldanuks vajadusel õigeaegselt peatuda.

Ringkonnakohus nõustus maakohtu otsuses sisalduva järeldusega, et kohtualuse poolt valitud sõidukiirusega ja sõidutaktikaga oli lapsele otsasõit

vältimatu ning sellest tulenevalt on R. L. süüdimõistmine kooskõlas ekspertide arvamusega. Kriminaalkolleegium leidis, et maakohus on jätnud

hindamata R. L. käitumise LE p 37 suhtes.

Menetlus Riigikohtus

5. Viru Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 4. septembri 2000. a otsuse peale esitas kassatsioonkaebuse süüdimõistetu R. L., kes palub end

süüdistuses KrK § 204 lg 1 järgi õigeks mõista. Kassatsioonkaebuse kohaselt on ringkonnakohtu otsus ebaseaduslik ning põhjendamatu.

5.1 Kassaator ei nõustu ringkonnakohtu järeldusega, et ta rikkus LE p 37 sätteid kuna tema arvates ei olnud konkreetsel ülekäigurajal erilist

iseloomu.

5.2 Väidetavalt jättis ringkonnakohus hindamata kannatanu enda käitumise, mis oli põhjuslikus seoses toimunud liiklusõnnetusega.

5.3 Lisaks eeltoodule märgib kassaator, et ringkonnakohus, hinnates tõendeid vastupidiselt maakohtu otsuses toodule, jättis oma uued järeldused

küllaldaselt motiveerimata ning rikkus sellega AKKS § 29 lg 4 sätteid.

6. Riigikohtu istungil toetas R. L. kaitsja oma kaitsealuse kaebust. Prokurör ja kannatanu leidsid, et R. L. süüdimõistmine on põhjendatud ning

tema kaebus tuleb jätta rahuldamata.

7. Riigikohtu kriminaalkolleegium leiab, et esitatud kassatsioonkaebus on põhjendamatu ja ei kuulu rahuldamisele. Kriminaalkolleegium nõustub

ringkonnakohtu otsuses toodud järeldustega ning motiividega selles, et juhtides mootorsõidukit ning rikkudes seejuures LE punkte 37 ja 100, mille

tagajärjeks oli T. M. surma põhjustamine, pani R. L. toime KrK § 204 lg 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo.

7.1. LE punkt 37 sätestab: "Lähenedes reguleerimata ülekäigurajale peab juht vähendama kiirust või peatuma, et anda teed ülekäigurajal teed

ületavale või ülekäigurajal teeületamise võimalust ootavale jalakäijale". Eeltoodud sätte kohaselt on juhil ülekäiguraja läheduses vaid kaks

alternatiivi - vähendada kiirust või peatuda. Kiiruse vähendamise kohustus on siinkohal täidetud, kui juhi poolt vähendatud sõidukiirusel on tal

reaalne võimalus sõiduk enne ülekäigurada ohutult peatada ning ootamatult käitunud jalakäijatele (antud situatsioonis lapsele) otsasõitu vältida.

Seega pole kassaatori üldsõnaline väide, et ta vähendas kiirust, asjakohane, kuna ta ei teinud seda sellisel määral, mis oleks taganud LE punkti 37

täitmise.

7.2. Alusetu on kassaatori väide, et T. M. ei olnud käsitatav tee ületamist ootava jalakäijana. LE punkti 37 sätte kohaselt ei ole oluline, kas jalakäija

on astunud kõnniteelt sõiduteele või ootab sõidutee ületamise võimalust kõnniteel. Riigikohtu kriminaalkolleegium viitab siinkohal Riigikohtu

halduskolleegiumi 17. oktoobri 2000. a määruses nr 3-3-1-47-00 sisalduvale seisukohale, et mõistlik on vaadelda ülekäiguraja piiriks pikisuunas

just ühel teepoolel asuvate liiklusmärkide "Ülekäigurada" vahele tõmmatud mõttelist joont kõnniteel. Teeriba, mis jääb nimetatud joone ja sõidutee

serva vahele, tuleb vaadelda kui ülekäiguraja osa, mis on turvatsooniks jalakäijale, kes saavad seal seistes oodata teeületamise võimalust.

7.3. Riigikohtu kriminaalkolleegium leiab, et LE punktis 37 ettenähtud kohustuse nõuetekohane täitmine bussijuht R. L. poolt oleks T. M.-le

otsasõidu ära hoidnud. Süüdimõistetu aga ei vähendanud õigeaegselt sõidukiirust sellisel määral, mis oleks konkreetses liiklussituatsioonis olnud

ohutu kõikidele liiklejatele, hoidmaks ära otsasõidu alaealisele T. M.-le jalakäijatele tee ületamiseks ettenähtud osal, s. o ülekäigurajal. Asjaolu, et

antud liiklussituatsioonis (R. L. poolt valitud sõidukiirus, kiilasjää) ei olnud bussi tehniline peatamine enam võimalik ning ka kannatanu käitus

ettevaatamatult, ei vabasta R. L.-t vastutusest LE punkti 37 ja 100 rikkumise eest. Kriminaalkolleegium peab põhjendatuks, et alaealise kannatanu

enda ettevaatamatus on võetud arvesse R. L.-le karistuse mõistmisel ning sellest vabastamisel.

Juhindudes AKKS § 63 p-st 1 ning § 65 lg-st 3, Riigikohtu kriminaalkolleegium

o t s u s t a s:

1. Viru Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 4. septembri 2000. a otsus R. L. suhtes jätta muutmata, kassatsioonkaebus jätta rahuldamata.

2. Mõista R. L.-lt riigieelarve tuludesse 1115 krooni ja 10 senti kohtukulu kaitsjatasu katteks seoses kaitseks ettevalmistumisega.

Kohtuotsus jõustub 4. detsembril 2000. a ega ole edasikaevatav.

Eesistuja:Jüri Ilvest

Liikmed:Ott Järvesaar,Eerik Kergandberg