3-1-1-88-00 · Riigikohus

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Tartus 22. novembril 2000

3-1-1-88-00

Riigikohtu kriminaalkolleegium koosseisus eesistuja Lea Kivi ning liikmed Ott Järvesaar ja Peeter Vaher vaatas avalikul kohtuistungil kassatsiooni

korras läbi kriminaalasja

A.B. süüdistuses KrK § 162 järgi.

24. oktoobril 2000. a toimunud kohtuistungist võtsid menetlusosalistena osa A.B., tema kaitsja vandeadvokaat Mall Saar ja riigiprokurör Tatjana

Tamm.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Võru Maakohtu 24. märtsi 2000. a otsusega tunnistati A.B. süüdi KrK § 162 järgi ja talle mõisteti karistuseks rahatrahv 100 päevamäära

ulatuses, so 3600 krooni. Kohtualuselt mõisteti E AS-i kasuks välja 126 500.- krooni.

Kohus tuvastas, et A.B. töötas ajavahemikul 1. veebruarist 1979. a kuni 17. veebruar 1999. a Riigiettevõte (edaspidi RE) E tütarettevõtte L

direktorina ning oli ametiisikuks KrK § 160 mõttes. A.B. sõlmis 18. märtsil 1998. a AS-ga S ostu-müügilepingu kümne auto ostmiseks. Sama

lepinguga osteti autodele veel plastikfurgoonid koos paigaldamisega. Kui autode soetamiseks oli A.B. nõudnud pakkumise ka U AS-ilt, siis

furgoonide ostmisel ta valikut erinevate hankijate pakkumiste vahel ei teinud. A.B. selline käitumine oli vastuolus RE E 30. detsembri 1994. a

käskkirja nr 125 nõuetega, mis kohustas üle 50 000.- krooni maksva ostu puhul tegema valiku kolme erineva pakkumise vahel. Kohus leidis, et ei

saa lugeda autohindade pakkumist valiku tegemiseks ka furgooni osas, sest need pakkumised ei sisaldanud furgooni hinda. Kohus ei lugenud

furgoone auto osadeks, mis oleksid taganud auto komplektsuse. Need osteti lisaks autodele rohkem kui kuu möödumisel pärast autode

kasutuselevõttu. Furgoonid osteti 126 500.- krooni võrra kallimalt U AS poolt samal ajal pakutud hinnast ning E AS-le põhjustati A.B. ametialase

lohakuse tõttu suur materiaalne kahju.

2. Tartu Ringkonnakohtu 22. mai 2000. a otsusega jäeti maakohtu otsus muutmata ja A.B. kaitsja apellatsioonkaebus rahuldamata.

Ringkonnakohus ei nõustunud kaebuse väidetega, et maakohus ei sisustanud ametialase lohakuse blanketset normi, kuna käskkiri nr 125 ei

reguleerinud autode ostmist. Tunnistajad kinnitasid, et selle käskkirjaga kehtestatud ostutingimused laienesid praktikas kõikidele ostudele, mis olid

seotud tootmis-ja majandustegevusega. Seega oleks ka furgoonide ostmisel pidanud järgima käskkirja nõudeid ja nende täitmata jätmisega pani

A.B. toime ametialase lohakuse.

MENETLUS RIIGIKOHTUS

3. Tartu Ringkonnakohtu otsuse peale esitasid kassatsioonkaebused A.B. ja tema kaitsja M. Saar. Kaebustes palutakse tühistada süüdimõistvad

otsused ja A.B. õigeks mõista.

3.1 A.B. ei tunnista ennast süüdi ning kinnitab, et ta täitis käskkirja nr 125 nõuded. AS S pakkumine oli odavam ja see firma pakkus pikemat

garantiiaega. Kassaator ei nõustu kohtute seisukohaga, et autod ja furgoonid osteti eraldi ning sõlmiti kaks eraldi tehingut, sest ostu-müügi leping

sisaldas mõlema toote maksumuse. Kassaator eitab kahju tekitamist E-le. 18. märtsi 1998. a lepingus oli viga käibemaksu arvutamisel, mille

tulemusel maksti seda rohkem 91 929.- krooni. Lepingu aritmeetiline kontrollimine oli raamatupidamise kohustus.

3.2 Kaitsja leiab, et kohtuotsustes pole analüüsitud A.B-le inkrimineeritud kuriteo subjektiivset külge ning ei ole motiveeritud, miks kohus loeb

käskkirja nr 125 nõuete väidetava rikkumise toimunuks hooletuse või kohusetundetuse tõttu. Kassaatori arvates pole kohtu seisukoht kooskõlas

faktiliste asjaoludega. Käskkirjaga nr 125 ei reguleeritud autode ostmist. Kaebuses märgitakse, et tähtsust ei oma asjaolu, millal furgoonid

paigaldati, vaid millal need osteti, st kas koos autoga või eraldi. Antud juhul tõendab ostu-müügileping, et autod osteti koos furgoonidega, kuna

lepingusumma sisaldab ka furgoonide hinna.

Kaitsja loeb ebaõigeks ringkonnakohtu seisukoha, et tekitatud kahju moodustab summa, mille võrra furgoonide eest maksti rohkem U AS poolt

pakutud hinnast ning leiab, et võrrelda tuleb furgooniga auto hindu. Kümne auto ostusumma vahe oleks sellisel juhul olnud 82 720.- U AS kasuks,

mis aga ei ole suur kahju KrK § 162 mõttes.

4. Riigikohtu istungil A.B. ja tema kaitsja toetasid kassatsioonkaebusi, prokurör taotles nende rahuldamata jätmist.

5. Riigikohtu kriminaalkolleegium leiab, et kassatsioonkaebused kuuluvad rahuldamisele ja A.B. tuleb süüdistuses KrK § 162 järgi õigeks mõista.

5.1 KrK § 162 kehtestab vastutuse ametialaste kohustustetäitmata jätmise või mittevastava täitmise eest. Seega on ametialane lohakus blanketne

norm, mis nõuab konkreetsete ametialaste kohustuste mõiste sisustamist väljapoole kriminaalkoodeksit jäävate õigusaktidega. Ametialaste

kohustuste täitmata jätmine või mittevastav täitmine tuleb tuvastada igas kriminaalasjas eraldi tulenevalt konkreetse ametiisiku kohustustest.

5.2 Kriminaalasja raames on A.B. süüdistatud RE E 30. detsembri 1994. a käskkirja nr 125 "Ostutingimuste kehtestamisest" mittetäitmises. See

käskkiri kehtestas alates 1. jaanuarist 1995. a ajutised ostutingimused RE E tütarettevõtetele kuni riikliku ostuseadustiku vastuvõtmiseni (tl 213).

Käskkirja p 1 kohaselt hankijate (müüjate) valikuks tootmis-majandustegevuses vajalike kaupade ostmisel tuleb üldreeglina kasutada

võistupakkumist. Üle 50 000 EEK-i maksva ostu puhul peab valiku tegema vähemalt 3 erineva hankija pakkumise vahel (tl 214).

Riigikohtu kriminaalkolleegium on seisukohal, et käskkirjas nimetatud ostuseadustiku all tuleb mõelda Riigihangete seadust, mis võeti vastu

31. mail 1995. a ning jõustus 1. jaanuaril 1996. a (RT I 1995, 54, 883). Seega oli RE E 30. detsembri 1994. a käskkirja kehtivusaeg 1. jaanuar

1995. a kuni 1. jaanuar 1996. a. A.B.le esitatud süüdistuses toodud autode ostmine toimus 18. märtsil 1998. a. Selleks ajaks oli ülaltoodud käskkiri

oma kehtivuse kaotanud. Isikule ei saa ette heita kehtivuse kaotanud eeskirjade mittetäitmist.

Prokuröri poolt 22. märtsil 2000. a muudetud süüdistuse (tl 318) kohaselt on A.B-le inkrimineeritud lisaks RE E 30. detsembri 1994. a käskkirja

nõuete rikkumisele veel Riigihangete seaduse § 4 lg 1 ja Vabariigi Valitsuse 23. jaanuari 1996. a määrusega nr 23 kinnitatud Riigihangete

maksumuse piirmäärade p 1 nõuete rikkumine. Võru Maakohtu 24. märtsi 2000. a otsusega on aga viimased A.B. süüdistusest välja jäetud ning

seega jäi tema ametialase lohakuse sisustamiseks järgi üksnes RE E käskkirja nr 125 nõuete rikkumine. Riigikohtu kriminaalkolleegiumil puudub

võimalus hinnata, kas A.B. käitumine vastas ka Riigihangete seaduse ja Vabariigi Valitsuse määruse nõuetele, sest need on süüdistusest välja jäetud

ja selles osas ei ole esitatud kassatsioonprotesti.

5.3 Ametialase lohakuse koosseisuliseks tunnuseks on suure varalise kahju või muu raske tagajärje põhjustamine. Võru Maakohus leidis, et

autodele paigaldatud furgoonid osteti 126 500 kr võrra kallimalt U AS poolt samal ajal pakutud hinnast ja sellega tekitas A.B. RE-le E suure

materiaalse kahju, kuna see summa ületab kuriteo toimepanemise ajal kehtinud miinimumpalga sajakordse määra (110 000 kr). Sealjuures tugines

kohus 9. veebruaril 2000. a U AS poolt esitatud teatisele (tl 317). Selles aktsiaseltsi pitsatita teatises märgitakse, et hinnakalkulatsiooni kohaselt

maksis 1998. aastal sõiduki furgoon koos paigaldusega 25 000 kr. Nimetatud hinnapakkumine tehti 2 aastat hiljem ja esitati alles kohtuistungil.

A.B. on esitanud kohtutele omapoolse kalkulatsiooni ja hinnapakkumiste võrdluse, millest nähtub, et AS S pakkumine on soodsam kui U AS poolt

tehtud pakkumine. Seega on jäänud kõrvaldamata kahtlus, kas A.B. tegevusega on tekitatud varalist kahju. Kuna kahtlust ei ole võimalik

käesoleval ajal enam kõrvaldada, tuleb süütuse presumptsioonist lähtudes tõlgendada see kohtualuse kasuks. Kohtuotsusest ei nähtu, miks pidas

kohus ainsaks usaldusväärseks tõendiks U AS poolt esitatud teatist jaseetõttu Riigikohus leiab, et on rikutud KrMK § 50 lg-s 1 sätestatud tõendite

hindamise üldpõhimõtet, mille kohaselt kohus hindab kõiki tõendeid nende kogumis oma siseveendumuse kohaselt, mis põhineb asjaolude

igakülgsel, täielikul ja objektiivsel läbivaatamisel.

Juhindudes AKKS § 63 p-st 3, § 64 p-dest 1 ja 2, § 65 lg-st 3, Riigikohtu kriminaalkolleegium

o t s u s t a s :

1. Tühistada Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 22. mai 2000. a ja Võru Maakohtu 24. märtsi 2000. a kohtuotsus A.B. süüdistusasjas.

2. Mõista A.B. õigeks süüdistuses KrK § 162 järgi.

3. Kassatsioonkaebused rahuldada.

4. Tagastada A.B-le kassatsioonkautsjon 700 EEK.

Kohtuotsus jõustub 22. novembril 2000. a ega ole edasikaevatav.

Eesistuja Lea Kivi

Liikmed Ott Järvesaar, Peeter Vaher