3-1-1-108-00 · Riigikohus

KOHTUMÄÄRUS

Tartus 14. novembril 2000. a 3-1-1-108-00

Riigikohtu kriminaalkolleegium koosseisus eesistuja Jüri Ilvest ja liikmed Ott Järvesaar ning Eerik

Kergandberg vaatas avalikul kohtuistungil läbi vandeadvokaat Jüri Leppiku erikaebuse

Tallinna Ringkonnakohtu kohtuniku Ene Randmäe 6. oktoobri 2000. a määruse peale, millega jäeti

käiguta süüdistatava J. K. kaitsja vandeadvokaat Jüri Leppiku poolt Tallinna Ringkonnakohtu

kriminaalkolleegiumi 29. septembri 2000. a määruse peale esitatud erikaebus.

31. oktoobril 2000. a toimunud kohtuistungist võtsid osa süüdistatava J. K.-i kaitsja vandeadvokaat Jüri

Leppik ja riigiprokurör Marge Püss.

Asjaolud ja menetluse käik

1. J. K. peeti kahtlustatavana kinni 4. juulil 2000. a ja Tallinna Linnakohtu kohtuniku Eda Muraku 6. juulil

2000. a määrusega kohaldati tema suhtes kuni 15. juulini 2000 a tõkendina vahi all pidamist. 13. juulil

2000. a esitati J. K.-le süüdistus KrK § 143 lg 2 p-de 1 ja 11 ning § 17 lg 4 järgi selles, et ta Tallinna

Juriidiliste Isikute Maksuameti talituse juhatajana organiseeris ajavahemikul 1999. a maist kuni 2000. a

jaanuarini käibemaksu väljapetmise summas 10 401 672 krooni. KrK § 161 järgi esitati J. K.-le süüdistus

selles, et taametiisikuna andis kaasallkirja mitmetele äriühingutele ebaseaduslikult käibemaksu tagastamise

otsustele summas 14 347 594 krooni.

2. Tallinna Linnakohtu 13. juuli 2000. a määrusega pikendati J. K.-i vahi all pidamise tähtaega kuni

5. septembrini 2000. a.

3. Tallinna Politseiprefektuuri kriminaalosakonna majanduskuritegude talituse inspektor E. M. esitas Tallinna

Linnakohtule 5. septembril 2000. a taotluse J. K.-i vahi all pidamise tähtaja pikendamiseks eeluurimistähtaja

lõpuni s.o kuni 5. novembrini 2000. a. Taotluse kohaselt on alust arvata, et kuna J. K.-i kätte on läinud väga

suur osa maksuametilt välja petetud summadest, annab see talle põhjuse ja ka võimaluse pakku minna.

4. Tallinna Linnakohtu kohtuniku Leo Kunmani poolt 5. septembril 2000. a tehtud määrusega anti luba

süüdistatava J. K.-i vahi all pidamiseks kuni 5. novembrini 2000. a. Määruses märgitakse kõigepealt, et

kohus vaatab läbi "taotluse süüdistatava J. K.-i suhtes tõkendi vahi all pidamine pikendamiseks". Seejärel on

määruses märgitud, et "uurija taotleb süüdistatava suhtes tõkendi vahi all pidamine kohaldamist, kuna ta võib

hoiduda kõrvale uurimisest, võib panna toime uusi kuritegusid". Määruse motiveerivas osas on sedastatud, et

"...uurija taotlus kuulub rahuldamisele, sest J. K.-it süüdistatakse II astme kuriteo toimepanemises, millega

kaasnes riigi raha summas 14390295 kr kõrvaldamine, mistõttu on alust arvata, et ta võib vabaduses viibides

hoiduda kõrvale uurimisest".

5. J. K.-i kaitsjad vandeadvokaat J. Leppik ja vandeadvokaadi vanemabi Ingrid Kullerkann esitasid

5. septembri 2000. a kohtumääruse peale erikaebuse, milles taotlesid määruse tühistamist ja J. K.-i

viivitamatut vahi alt vabastamist. Erikaebuses leiti, et J. K.-i vahi all pidamise tähtaeg oli möödunud juba

4. septembril tööaja lõppemise momendil ja seega oli teda ebaseaduslikult peetud kinni enam kui 12 tundi.

Erikaebuses märgitakse muuhulgas ka seda, et sama tõkendit võib korduvalt kohaldada ainult siis, kui

vahepeal on ilmunud uusi asjaolusid ja et kohus on alusetult andnud loa J. K.-i vahi all pidamiseks, kuigi

uurija taotles vahi all pidamise tähtaja pikendamist.

6. Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 29. septembri 2000. a määrusega tühistati 5. septembri

2000. a kohtumäärus, kuid samaaegselt rahuldati uurija E. M. taotlus süüdistatava J. K.-i vahi all pidamise

tähtaja pikendamiseks 5. novembrini 2000. a. Kaitsjate erikaebus jäeti rahuldamata. Määruses märgiti, et see

on lõplik.

Kriminaalkolleegium asus seisukohale, et 5. septembril - s.o päeval, mil Tallinna Linnakohtu kohtunik

hakkas läbi vaatama uurija taotlust J. K.i vahi all pidamise tähtaja pikendamise kohta, ei olnud J. K.-i

varasem vahi all pidamise tähtaeg veel möödunud ja seega oleks kohtunik saanud seda tähtaega pikendada.

Ringkonnakohus luges põhjendatuks J. K.-i vahi all pidamise tähtaja pikendamise taotluse. Kuna aga

kohtunik L. Kunman oli ringkonnakohtu arvates ekslikult vahi all pidamise tähtaja pikendamise määruse

asemel teinud vahi alla võtmise määruse, siis - tuginedes AKKS § 32 lg 1 p-le 6 pidas ringkonnakohus

vajalikuks seda määrust täpsustada.

7. J. K.-i kaitsja vandeadvokaat J. Leppik esitas Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi

29. septembri 2000. a määruse peale Tallinna Ringkonnakohtu kaudu Riigikohtule erikaebuse, milles

taotletakse eelnimetatud määruse tühistamist ja J. K.-i viivitamatut vahi alt vabastamist.

8. Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi kohtunik Ene Randmäe vaatas viimatinimetatud

erikaebuse läbi ja jättis selle oma 6. oktoobri 2000. a määrusega käiguta, märkides kohtumääruse

resolutiivosas, et selle määruse peale saab esitada erikaebuse Riigikohtule.

Menetlus Riigikohtus

9. 17. oktoobril 2000. a edastas J. K.-i kaitsja vandeadvokaat J. Leppik Riigikohtule 6. oktoobril 2000. a

koostatud kohtumääruse peale erikaebuse, milles märgitakse järgmist.

9.1 Kaebeõigust põhjendades rõhutab vandeadvokaat J. Leppik, et ta lähtub kaebuse käiguta jätmise määruse

peale erikaebuse esitamisel kaevatavas kohtumääruses ringkonnakohtu poolt antud volitusest.

9.2 Erikaebuse esitaja leiab, et Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi kohtunik E. Randmäe vaatas

Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 29. septembri 2000. a määruse peale esitatud erikaebuse ilma

seadusliku aluseta ise läbi, kuigi on määruses tunnistanud, et kaebus oli adresseeritud Riigikohtule.

9.3 Vandeadvokaat J. Leppik osundab asjaolule, et AKKS § 42 kohaselt on kassatsioonkaebuse või -protesti

käiguta jätmise õigus üksnes Riigikohtu loakogul ja seega ei olnud ringkonnakohtunik õiguslikult pädev

Riigikohtule esitatud erikaebust käiguta jätma.

9.4 Vandeadvokaat J. Leppik leiab, et vaidlustatud kohtumääruses on AKKS § 71 lg 2 mõttes Tallinna

Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 29. septembri 2000. a määruse esmakordsuse üle diskuteerimine

asjakohatu põhjusel, et viimatinimetatud kohtumäärusega rahuldas ringkonnakohus uurija E. M. taotluse

süüdistatava J. K.-i vahi all pidamise tähtaja pikendamiseks 5. novembrini 2000. a. Seega, leiab J. Leppik,

lahendasringkonnakohus vahi all pidamise tähtaja pikendamise küsimuse esmakordselt.

10. Riigikohtu istungil esitatud seletuses toetas vandeadvokaat J. Leppik erikaebuses sisalduvat taotlust, kuid

möönis samal ajal, et juhul, mil seaduse kohaselt kaebeõigus puudub, ei saa kaebeõigus tuleneda ka mitte

ringkonnakohtu lahendist. Prokurör väitis oma seletuses, et Riigikohtu praktikas aktsepteeritava kohaselt on

võimalik erikaebust esitada ka kaebuse käiguta jätmise määruse peale. Samas leidis prokurör, et Tallinna

Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 29. septembri 2000. a määrus ei olnud esmakordselt tehtud määrus

AKKS § 71 lg 2 mõttes ja seega puudus seaduslik alus seda vaidlustada.

11. Riigikohtu kriminaalkolleegium, olles tutvunud kriminaalasja materjalidega ja ära kuulanud

menetlusosalised leiab, et süüdistatava J. K.i kaitsja vandeadvokaat J. Leppik oli õigustatud erikaebe korras

vaidlustama Tallinna Ringkonnakohtu kohtuniku Ene Randmäe poolt 6. oktoobril 2000. a tehtud määrust.

Kaitsja selline volitus ei tulene siiski mitte kõnealuses kohtumääruses kohtuniku poolt antavatest

kaebevolitustest, vaid selle määruse tegelikust sisust. Määruse sisuks ei ole mitte vandeadvokaat J. Leppikule

tähtaja määramine tema poolt Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 29. septembri 2000. a määruse

peale esitatud erikaebuses puuduste kõrvaldamiseks. Määruse sisuks on tegelikult hoopis vandeadvokaat

J. Leppiku teavitamine sellest, et tal puudus õigus esitada erikaebust Tallinna Ringkonnakohtu

kriminaalkolleegiumi 29. septembri 2000. a määruse peale. Seega ei ole Tallinna Ringkonnakohtu kohtuniku

Ene Randmäe poolt 6. oktoobril 2000. a tehtud määrus sisuliselt mitte kaebuse käiguta jätmise määrus vaid

kaebuse läbivaatamata jätmise määrus, mis - kooskõlas AKKS § 68 lg 1 p-s 9 sätestatuga - on erikaebe

korras vaidlustatav. Käesoleval ajal ei saa enam nõustuda prokuröri poolt Riigikohtu istungil väidetuga, et

kohtupraktika kohaselt on erikaebe korras vaidlustatavad nii kohtukaebuse käiguta jätmise määrus kui ka

läbivaatamata jätmise määrus. Selline - Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 9. märtsi 1998. a määruses 3-1-1-

37-98 (RT III, 14, 150) avaldatud seisukoht ei kehti alates 1. septembrist 2000. a , mil AKKS § 68 lg 1 p-s 9

tehtud muudatuse jõustumise järgselt on erikaebe korras vaidlustatavad üksnes kohtukaebuse läbivaatamata

jätmise määrused.

12. Tunnistades ülalkirjeldatud motiividel vandeadvokaat J. Leppiku õigust vaidlustada erikaebe korras

6. oktoobril 2000. a tehtud kohtumäärust, puuduvad Riigikohtu kriminaalkolleegiumi arvates siiski alused

selle kohtumääruse tühistamiseks. Vandeadvokaat J. Leppik osundab õigesti AKKS §-le 42, mille kohaselt

on kassatsioonkaebuse käiguta- ja läbivaatamata jätmiseks õigustatud üksnes Riigikohtu loakogu. Kuid

käesoleval juhul on tegemist erikaebusega ja vastavalt AKKS § 77 lg-le 1 saadab ringkonnakohus AKKS

§ 68 lg-s 1 loetletud kohtumääruste peale esitatud erikaebused ja -protestid nende esitamisele järgneval

päeval Riigikohtule ning AKKS § 77 lg 2 kohaselt ei vaja Riigikohtule esitatavad erikaebused menetlusluba.

Kuid kirjeldatud regulatsioon kehtib üksnes AKKS § 71 lg 2 mõttes ringkonnakohtu poolt esmakordselt

tehtud määruste vaidlustamisel.

13. Erinevalt erikaebuse esitajast on Riigikohtu kriminaalkolleegium seisukohal, et Tallinna Ringkonnakohtu

kriminaalkolleegiumi 29. septembri 2000. a määrus ei olnud sisuliselt ringkonnakohtu poolt esmakordselt

tehtud määrus AKKS § 71 lg 2 mõttes. Selle määruse tegemise eelselt vaatas ringkonnakohtu

kriminaalkolleegium läbi erikaebust antud küsimuses esmakordselt tehtud määruse peale - Tallinna

Linnakohtu kohtuniku L. Kunmani 5. septembri 2000. a määruse peale. Riigikohtu kriminaalkolleegium

peab vajalikuks rõhutada, et ringkonnakohtu poolt esmakordselt tehtud määruseks AKKS § 71 lg 2 mõttes ei

saa lugeda sellist määrust, millega lahendatakse kaebust esimese astme kohtu poolt tehtud määruse peale.

Ringkonnakohtu poolt esmakordselt tehtud määruseks AKKS § 71 lg 2 mõttes on näiteks määrus, mille

alusel ringkonnakohus kohaldab tema menetluses olevas kriminaalasjas tõkendina vahi alla võtmist varem

vabaduses viibinud kohtualusele.

14. AKKS-s ei sätestata seda, kuidas tuleks toimida nende erikaebuste ja -protestidega, mis esitatakse

ringkonnakohtu poolt mitte esmakordselt tehtud määruste peale - seega määruste peale, mida seaduse

kohaselt üldse vaidlustada ei saaks. Kooskõlas AKKS § 77 lg-tes 1 ja 2 sätestatu mõttega ei pea

ringkonnakohus selliseid erikaebusi ja -proteste saatma koheselt Riigikohtule. Ei saa lugeda

aktsepteeritavaks seda, et Riigikohus peaks tingimusteta ja vastuvaidlematult menetlema kaebusi, mida

seaduse kohaselt üldse esitada ei saaks. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi arvates on ainuvõimalik lahendus,

mille kohaselt on ringkonnakohus pädev jätma läbi vaatamata kaebusi ringkonnakohtu nende määruste peale,

mida seaduse alusel enam vaidlustada ei saaks. Just selliselt ongi käesoleva kriminaalasja menetlemisel

toimitud.

15. Tuginedes AKKS § 12 lg-le 1 ja § 21 lg-le 1 võib väita, et seadusandja mõtte kohaselt peab

ringkonnakohus toimima kollegiaalses kohtukoosseisus üksnes kriminaalasja arutamisel. Seetõttu tuleb

lugeda põhjendatuks, et ka Riigikohtule esitatavate erikaebuste vormilise kontrollimise funktsiooni teostab

ringkonnakohtu kohtunik ainuisikuliselt. Seega on põhjendatud, et ka 6. oktoobri 2000. a määruse tegi

ringkonnakohtunik ainuisikuliselt.

16. Tulenevalt eelöeldust puudubki alus tühistada Tallinna Ringkonnakohtu kohtuniku Ene Randmäe poolt

6. oktoobril 2000. a tehtud määrust, millega sisuliselt jäeti läbi vaatamata vandeadvokaat J. Leppiku

erikaebus Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 29. septembri 2000. a määruse peale. AKKS-s

sätestatu süstemaatilise tõlgendamise pinnalt võib väita, et erikaebuse või -protesti võib jätta läbi vaatamata

kolmel erineval alusel. Kõigepealt, kooskõlas AKKS § 42 lg-s 2 sätestatuga, siis, kui kaebuse esitaja ei täida

määratud tähtajaks temale kaebuse või protesti käiguta jätmisel kaebuse või protesti vormi osas esitatud

nõudmisi. Teiseks, analoogia pinnalt AKKS § 10 lg-s 2 sätestatuga, tuleb jätta läbi vaatamata need

Riigikohtule adresseeritud erikaebused ja-protestid, mille esitaja ei olnud kaebuse või protesti esitamiseks

õigustatud. Kolmandaks, erikaebe instituudi olemusest tulenevalt, tuleb jätta läbi vaatamata erikaebused ja -

protestid, mis tulenevalt AKKS § 68 lg-s 1 ja §-s 69 sätestatust ei ole erikaebe korras vaidlustatavad.

17. Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 29. septembri 2000. a määrusest nähtuvalt luges

ringkonnakohus sisuliselt õigeks ja põhjendatuks antud küsimuses esmakordselt tehtud kohtumääruse -

Tallinna Linnakohtu kohtuniku L. Kunmani poolt 5. septembril 2000. a tehtud kohtumääruse.

Ringkonnakohus asus põhjendatult seisukohale, et Tallinna Linnakohtu 13. juuli 2000. a määruse

resolutsioonis märgitu "nõustuda kriminaalasjas nr 00231000361 süüdistatava J. K.-i vahi all pidamise

tähtaja pikendamisega kuni 05. 09. 2000. a." tähendab seda, et selle määruse kohaselt oli viimaseks vahi all

pidamisepäevaks 5. september 2000. a mitte aga 4. september 2000. a, nagu on väitnud erikaebuse esindajad.

Riigikohtu kriminaalkolleegiumi määruses 3-1-1-12-00 (RT III, 00, 5, 52) on rõhutatud, et KrMK §-s 85

sätestatud tähtaegade arvutamise reeglistikku ei saa kasutada isikute põhiõiguste piiramisega seonduvate

tähtaegade alguse kindlaksmääramisel. Erinevalt KrMK §-s 85 sätestatust tuleb nii isiku vabaduse piiramise

kui ka selle võtmise aega lugeda arvates kas kõnealuse põhiõiguse piiramise või võtmise hetkest. Kuid

nimetatud kohtulahendist ei tulene mingil määral, et ka vabaduse piiramise või vabaduse võtmise tähtaja

lõpu kindlaksmääramisel ei saaks lähtuda KrMK § 85 lg-s 2 sätestatust. Tallinna Linnakohtu 13. juuli 2000. a

määruses märgitu, et vahi all lubati pidada kuni 5. septembrini 2000. a tähendab KrMK § 85 lg 2 kohaselt

üheselt seda, et antud juhul oleks seaduslik vahi all pidamine lõppenud just nimelt 5. septembril 2000. a.

Obiter dictum korras tuleks siinjuures märkida, et kui 5. september 2000. a oleks olnud puhkepäev, oleks

ikka see päev jäänud vahi all pidamise viimaseks päevaks ja sel juhul, tulenevalt Põhiseaduse § 21 lg-st 2,

ei oleks kohaldatav KrMK § 85 lg-s 4 sätestatu.

18. Tulenevalt eelöeldust oli Tallinna Linnakohtu kohtunik L. Kunman 5. septembril 2000. a õigustatud

pikendama J. K.-i vahi all pidamise tähtaega. Riigikohtu kriminaalkolleegium on seisukohal, et kõnealune

kohtumäärus ongi sisuliselt käsitatav vahi all pidamise tähtaja pikendamise määrusena. Selles määruses

märgitakse kõigepealt, et kohtunik vaatab läbi vahi all pidamise tähtaja pikendamise taotlust. Seejärel

märgitakse määruse motiveerivas osas, et kohtu arvates kuulub see - seega vahi all pidamise tähtaja

pikendamise - taotlus rahuldamisele. Kahtlemata oleks keeleliselt korrektsem olnud ka määruse

resolutiivosas märkida, et antakse luba vahi all pidamise tähtaja pikendamiseks, kuid Riigikohtu

kriminaalkolleegiumi arvates on ka formulatsioon "anda luba süüdistatava J. K.-i, sünd. 08. 03. 1967., vahi

all pidamiseks kuni 05. 11. 2000. a " määruse kui terviku kontekstis käsitatav vahi all pidamise tähtaja

pikendamisena.

19. Oluline on siinjuures rõhutada, et kooskõlas Riigikohtu kriminaalkolleegiumi määruses 3-1-1-12-00 (RT

III, 00, 5, 52) märgituga ei oleks õige teha vahi all pidamise tähtaja pikendamise määrust olukorras, mil

varasem vahi all pidamise tähtaeg on möödunud. Kuid sellele vaatamata ei ole Riigikohtu kõnealuse määruse

kohaselt vahi alla võtmine ja vahi all pidamise tähtaja pikendamine teineteisest kardinaalselt erinevaid

mõisteid. Vastavalt KrMK § 73 lg-s 51 sätestatule pikendatakse vahi all pidamise tähtaega vahi alla võtmist

reguleerivate sätete alusel, mis muuhulgas tähendab seda, et ka vahi alla võtmise ja vahi all pidamise tähtaja

pikendamise alused on kattuvad. See tähendab, et mingil juhul ei oleks olnud kriminaalmenetluse seaduse

olulise rikkumisega tegemist siis, kui Tallinna Linnakohtu kohtunik L. Kunman oleks 5. septembril 2000. a -

s. o päeval, mil ta oli õigustatud pikendama J. K.-i vahi all pidamist - teinud J. K.-i vahi alla võtmise

määruse.

20. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi arvates oleks Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium võinud

Tallinna Linnakohtu kohtuniku L. Kunmani poolt 5. septembril 2000. a tehtud kohtumääruse peale esitatud

erikaebuse jätta ka lihtsalt rahuldamata. Siiski ei saa menetlusseaduse rikkumiseks lugeda ka seda, et

Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 29. septembri 2000. a määruses on AKKS § 32 lg 1 p-

le 6tuginevalt täpsustavalt korrigeeritud 5. septembri 2000. a kohtumääruse resolutiivosa. Süüdistatava

olukorda ei ole sellise korrigeerimisega mingil moel halvendatud.

21. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi arvates ei ole seadusega kooskõlas Tallinna Linnakohtu kohtuniku

L. Kunmani 5. septembri 2000. a määruse peale esitatud erikaebuses väidetu, et sama tõkendit võib korduvalt

kohaldada ainult siis, kui vahepeal on ilmunud uusi asjaolusid.

Lähtudes eeltoodust ja juhindudes AKKS § 63 p-st 1 ja § 72 lg-st 2 Riigikohtu kriminaalkolleegium

m ä ä r a s:

Tallinna Ringkonnakohtu kohtuniku Ene Randmäe poolt 6. oktoobril 2000. a tehtud kohtumäärus jätta

muutmata ja süüdistatava J. K.-i kaitsja vandeadvokaat Jüri Leppiku erikaebus jätta rahuldamata.

Kohtumäärus jõustub 14. novembril 2000. a ega ole edasi kaevatav.

Eesistuja Jüri Ilvest

Liikmed Ott Järvesaar,Eerik Kergandberg