3-1-3-11-00 · Riigikohus

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Tartus 29. augustil 2000

3-1-3-11-

Riigikohtu kriminaalkolleegium koosseisus eesistuja Jüri Rätsep ning liikmed Jüri Ilvest ja Ott Järvesaar vaatas avalikul kohtuistungil kohtuvigade parandamise

avalduse alusel läbi kriminaalasja

H.L. süüdistuses VNFSV KrK § 17-58-1"a"; § 17-58-8 ja § 182 lg 1 ning NSVL ÜN Presiidiumi 4. juuni 1947. a seadluse § 2 ja § 4 järgi.

Menetlusosalistena võtsid kohtuistungist osa H.L. kaitsja Karl Saavo ja riigiprokurör Marge Püss.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Eesti NSV SM Vägede Sõjatribunali 20. detsembri 1950. a otsusega tunnistati H.L. süüdi VNFSV KrK § 17-58-1"a"; § 17-58-8 ja § 182 lg 1 ning NSVL ÜN

Presiidiumi 4. juuni 1947. a seadluse "Kriminaalvastutuse kohta riigi-ja ühiskonnavara riisumise eest" § 2 ja § 4 järgi ning mõisteti karistuseks kakskümmendviis

aastat vabadusekaotust ühes õiguste äravõtmisega viieks aastaks koos vara konfiskeerimisega. Sama otsusega mõisteti süüdi veel E.L. ja M.L..

Otsuse kohaselt astus H.L. 1949. a kevadel ühendusse kodumaa reeturite ja bandiitidega, aidates seejuures neil varjuda oma kodus ning varustades neid

toiduainetega. Samal ajal hoidis ta enda juures ebaseaduslikult ka tulirelva. Samuti osales H.L. 1949. a aprillis relvastatud bande koosseisus P kooperatiivi röövis,

mille käigus võeti endale erinevaid kaupu 20 135.- rubla väärtuses.

Karistuse kandmise alguseks loeti H.L-l 20. juuli 1950. a. Kontrrevolutsioonilisi kuritegusid toimepannud isikute kriminaalasjade ümbervaatamise ENSV

vabariikliku komisjoni otsusega 30. märtsist 1955. a jäeti H.L. süüdistusest välja tema süüdimõistmine VNFSV KrK § 17-58-8 järgi ning vähendati tema karistust 10

aasta vabadusekaotuseni. Edasisest karistuse kandmisest vabastati ta NSVL ÜN Presiidiumi Komisjoni otsusega 17. mail 1956. a seoses edasise karistuse kandmise

ebaotstarbekusega.

MENETLUS RIIGIKOHTUS

2. H.L. esitas Riigikohtule avalduse kohtuvea parandamiseks, milles palutakse Sõjatribunali 20. detsembri 1950. a otsus tühistada ning avaldaja rehabiliteerida.

H.L. selgitab avalduses, et vastavalt 19. veebruari 1992. a seadusele "Kohtuväliselt represseeritud ja alusetult süüdimõistetud isikute rehabiliteerimise kohta" on ta

VNFSV KrK § 58-1 järgi süüksarvatud tegudes loetud rehabiliteerituks, samas kui NSVL ÜN Presiidiumi 4. juuni 1947. a seadluse "Kriminaalvastutuse kohta riigi-

ja ühiskonnavara riisumise eest" § 2 ja § 4 järgi süüks arvatud teos teda rehabiliteeritud ei ole. H.L. kinnitab, et temale süüksarvatud tegu seisnes Eesti iseseisvuse

eest võitlevate metsavendade abistamises ja varjamises okupatsioonivõimude eest ning seega on olemas täielik alus tema avalduse rahuldamiseks.

Riigikohtu kriminaalkolleegium, tutvunud kriminaalasja materjalidega, kuulanudära kaitsja, kes taotles avalduse rahuldamist ning prokuröri, kes vaidles sellele

vastu,

l e i d i s :

3. Kohtuotsuse kohaselt seisnes H.L. süü talle NSVL ÜN Presiidiumi 4. juuni 1947. a seadluse "Kriminaalvastutuse kohta riigi- ja ühiskonnavara riisumise eest" §-

de 2 ja 4 järgi selles, et tema koos teiste isikutega, kes varjasid end nõukogude okupatsioonivõimu eest, röövis 1949. a aprillikuus P kooperatiivi kauplusest

mitmesuguseid kaupu kokku 20135 rubla väärtuses.

Kohtuistungil tunnistas H.L. end selles kuriteoepisoodis süüdi. Tema süü tõendati ka teiste röövimisest osavõtjate ütlustega.

4. Oma osavõtu kohta röövimisest on H.L. andnud erinevaid ütlusi. Kõigepealt seletas ta, et "bandiidid" F.N. ja E.R. kutsusid teda aprillis 1949. a kaasa, et röövida

kooperatiivi kauplus, kuid tema keeldus. Hiljem korrati ettepanekut ja seekord ta nõustus, kuid tema osa seisnes vaid selles, et viis teised oma hobuse ja vankriga

kooperatiivi juurde ja ootas neid seal. Temal relva ei olnud. Röövitust sai omale hobuseriistu, kingi, odekolonni, niiti ja suhkrut. Hiljem on ta ütlusi täpsustanud ja

seletanud, et kogu röövitu viidi naabri talusse, kuid tema oma osa kasutama ei hakanud, vaid müüs selle naabertaludes töötavatele vene töölistele.

Armuandmispalves, mis on dateeritud 26.08.1955. a, selgitab H.L., et algul ei tahtnud ta N ja R-ga kaasa minna, kuid viimased jootsid ta purju, ähvardasid, ning

seetõttu oli ta sunnitud kaasa minema. Hiljem kavatsenud ta teatada juhtunust miilitsale, kuid kaasosaliste ähvardused sundinud teda sellest loobuma.

5. Riigikohtu kriminaalkolleegium nendib, et H.L. ei elanud illegaalses seisundis, ega varjanud end 1949. a nõukogude võimu võimalike repressioonide

eest.Röövitud kaupadest sai ta tunduva osa endale ning müüs selle edasi vene töölistele. Tema poolt korduvalt nii eeluurimisel kui ka kohtus antud ütlustest, eriti aga

omakäeliselt 5 aastat peale süüdimõistmist kirjutatud armuandmispalvest ei selgu ühtki asjaolu, mida seoses röövimise episoodiga võiks käsitada võitlusena Eesti

Vabariigi iseseisvuse eest.

6. Teistes sama kohtuotsusega inkrimineeritud episoodides, mis seisnesid end metsas varjavate Eesti Vabariigi kodanike abistamises, s.o. VNFSV KrK § 17-58-1a,

§ 17-58-8 ja § 182 lg 1, on H.L. juba rehabiliteeritud.

Lähtudes eeltoodust, juhindudes AKKS § 63 p-st 1 ja § 65 lg-st 3, Riigikohtu kriminaalkolleegium

o t s u s t a s :

ENSV Siseministeeriumi Vägede Sõjatribunali 20. detsembri 1950. a kohtuotsus H.L. süüdimõistmises NSVL Ülemnõukogu Presiidiumi 4. juuni 1947. a Seadluse

"Kriminaalvastutuse kohta riigi- ja ühiskonnavara riisumise eest" §-de 2 ja 4 järgi jätta muutmata, avaldus kohtuvea parandamiseks jätta rahuldamata.

Kohtuotsus jõustub 29. augustil 2000. a ega kuulu edasikaebamisele.

Eesistuja: Jüri Rätsep

Liikmed: Jüri Ilvest, Ott Järvesaar