3-1-1-69-00 · Riigikohus

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Tartus 20. juunil 2000

3-1-1-69-0

Riigikohtu kriminaalkolleegium koosseisus eesistuja Eerik Kergandberg ning liikmed Lea Kivi ja Jüri Ilvest vaatas avalikul kohtuistungil kassatsiooni korras läbi

kriminaalasja

Sergei Fjodorovi süüdistuses KrK § 207 lg 1, § 2073 lg 1 ja § 2074 järgi.

Menetlusosalistena võtsid kohtuistungist osa S. Fjodorovi kaitsja vandeadvokaat Anu Pärtel ja riigiprokurör Marge Püss.

Asjaolud ja menetluse käik

1. Narva Linnakohtu 13. jaanuari 2000. a otsusega tunnistati S. Fjodorov süüdi ja teda karistati KrK § 207 lg 1 järgi vabadusekaotusega üheks aastaks, § 2073 lg 1

järgi vabadusekaotusega kaheks aastaks ning § 2074 järgi vabadusekaotusega kolmeks aastaks. KrK § 40 lg 1 alusel, lugedes kergema karistuse raskemaga kaetuks,

mõisteti S. Fjodorovile kuritegude kogumi eest lõplikuks karistuseks kolm aastat vabadusekaotust poolkinnises vanglas.

KrK § 207 lg 1 järgi tunnistati S. Fjodorov süüdi selles, et 8. juunist kuni 19. juunini 1998. a hoidis ta ebaseaduslikult oma korteris Narvas Kalda tn 6-10

ühelaengulist püstolit, üheraudset päästikuga jahipüssi, päästikuta jahipüssi, kärbikut ja kahte 16 kaliibrilist jahipadrunit.

KrK § 2073 lg 1 järgi tunnistati S. Fjodorov süüdi selles, et ta eelnimetatud ajal ja kohas hoidis ebaseaduslikult lõhkeainet, s.o kolme käsigranaadi sütikut.

KrK § 2074 järgi tunnistati S. Fjodorov süüdi selles, et eelnimetatud ajal ja kohas hoidis ta ebaseaduslikult kahte lõhkeseadeldist.

Linnakohtu otsuse kohaselt on S. Fjodorovi süü talle süüksarvatud kuritegudes tuvastatud järgmiste tõenditega: kohtualuse S. Fjodorovi ütlused, tunnistaja N. K.

poolt kohtueelsel uurimisel antud ütlused, tunnistajate A. P., A. R., K. J., K. N., J. T. ütlused ning anonüümse tunnistaja "J.V." ütlused; sündmuskoha vaatluse

protokoll; ballistikaeksperdi arvamus ja kriminalistikaeksperdi arvamus; Tallinna Halduskohtu 30. juuni 1998. a loa nr 118 alusel Rakvere Arestimajas toimunud

Sergei Fjodorovi ja S. F. vahelise vestluse salajase pealtkuulamise salvestuse kirjaliku fikseerimise protokolli lisa.

Tõendite kogumi pinnalt luges linnakohus tõendatuks, et süüdistuses märgitud relvad toodi korterisse S. Fjodorovi teadmisel ja nõusolekul.

2. Narva Linnakohtu 13. jaanuari 2000. a otsuse peale esitas apellatsioonkaebuse S. Fjodorovi kaitsja vandeadvokaadi vanemabi Igor Belugin, kes rõhutas kõigepealt

seda, et Rakvere Arestimajas toimunud Sergei Fjodorovi ja S. F. vahelise vestluse salajase pealtkuulamise salvestuse kirjaliku fikseerimise protokolli lisa ei ole

käsitatav tõenditena KrMK § 48 lg 2 mõttes. Kaitsja arvates oli tõendite kogumisel rikutud Jälitustegevuseseaduse § 12 lg-tes 2, 5 ja 6 sätestatut. Apellant rõhutas, et

politseil puudus kohtu luba jälituse erandtoiminguteks ja et kriminaalasja materjalide hulgas ei sisaldu Jälitustegevuseseaduse § 12 lg-s 5 nimetatud dokumenti -

jälitusametkonna juhi või tema poolt volitatud ametniku korraldust jälituse erandtoiminguks. Samuti leidis apellant, et kriminaalasja materjalidest ei selgu, millest

lähtuvalt on Kaitsepolitseiameti Virumaa osakonna assistent J. H. oma ettekandes (tl 106) väitnud, et vestluse salajase pealtkuulamise salvestuse kirjaliku

fikseerimise protokolli lisas tähendab tähis M1 Sergei Fjodorovi ja M2 S. F-i. Lisaks eeltoodule märkis apellant, et kriminaalasja materjalidest ei nähtu, et tema

kaitsealune oleks ajavahemikus 18. juuli kuni 22. juuli 1998. a üldse viibinud Rakvere Arestimajas.

Edasiselt leidis apellant, et anonüümse tunnistaja "J. V." ütlused ei ole kooskõlas teiste tõenditega.

S. Fjodorovi süüditunnistamise korral palus apellant kohtualuse KrK § 47 sätete alusel karistuse kandmisest tingimisi vabastada.

3. Viru Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 30. märtsi 2000. a otsusega jäeti Narva Linnakohtu 13. jaanuari 2000. a otsus S. Fjodorovi süüditunnistamises KrK §

207 lg 1, § 2073 lg 1 ja § 2074 järgi muutmata ja esitatud apellatsioonkaebus rahuldamata.

Ringkonnakohus nõustus linnakohtu otsuses sisalduvate põhjendustega S. Fjodorovi süüküsimuses, samuti tema tegevusele antud õigusliku hinnanguga ja jättis need

AKKS § 29 lg 5 alusel kordamata.

Ringkonnakohtu otsuses rõhutatakse, et apellandi väide, nagu ei oleks tema kaitsealune ajavahemikus 18. juuli kuni 22. juuli 1998. a üldse viibinud Rakvere

Arestimajas, on kummutatud Lääne-Viru politseiprefekti kirjaga (tl 300). Vastupidiselt apellatsioonkaebuses esitatule, leidis ringkonnakohus, et kuna helisalvestuse

kirjaliku fikseerimise protokolli lisa on dokument, siis saab ta olla käsitatav ka tõendina KrMK § 48 lg 2 mõttes. Ringkonnakohtu otsuse kohaselt ei ole apellant oma

kaebuses märkinud, miks ei saa lugeda usaldusväärseks Kaitsepolitseiameti Virumaa osakonna assistendi J. H.ettekandes (tl 106) väidetut, et vestluse salajase

pealtkuulamise salvestuse kirjaliku fikseerimise protokolli lisas tähendab tähis M1 Sergei Fjodorovi ja M2 S. F-i. Ringkonnakohtu otsuses nõustutakse apellandiga

selles, et kooskõlas jälitustegevuse seaduse § 12 lg-s 5 sätestatuga on jälituse eri- ja erandtoimingute alustamise aluseks jälitusametkonna juhi või tema poolt

volitatud ametniku korraldus. Kuid ringkonnakohtu arvates ei tulene jälitustegevuse seadusest, et see korraldus peaks olema lisatud kriminaalasja materjalidele.

Samuti on kriminaalkolleegiumi hinnangul tõendatud, et relvad olid toodud S. Fjodorovi eluruumi tema teadmisel ning nõusolekul.

Menetlus Riigikohtus

4. Viru Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 30. märtsi 2000. a otsuse peale esitas kassatsioonkaebuse süüdimõistetu S. Fjodorovi kaitsja vandeadvokaadi

vanemabi I. Belugin, kes leiab, et S. Fjodorovi süüditunnistamine talle süüksarvatud kuritegude tahtlikus toimepanemises, on rajatud oletustele ja on seega vastuolus

KrMK § 268 lg-s 2 sätestatuga.

Juhindudes AKKS § 39 lg 3 p-st 7 taotletakse kaebuses kriminaalasja saatmist uueks arutamiseks Narva Linnakohtule tuginedes järgmistele argumentidele.

4.1 Mõlemad kohtud on kaitsja arvates valesti kohaldanud KrMK § 48 lg 2 sätteid ning tunnistanud ekslikult tõenditeks kriminaaltoimiku lehekülgedel 107-113

paiknevad materjalid, mis kannavad pealkirja "Helisalvestuse kirjaliku fikseerimise protokolli lisa". Kassaator leiab, et kuna kohtu käsutuses ei olnud nimetatud

helisalvestust, siis ei tugine kohtu järeldused selles osas kohtuistungil kontrollitud tõenditel. Samuti ei ole kaitsja arvates tõendina käsitatav tl-l 106 paiknev

Kaitsepolitseiameti Virumaa osakonna assistendi J. H. ettekanne. I. Belugin leiab, et selles sisalduvad andmed kuulunuks kontrollimisele võrdselt teiste

kriminaalasja asjaoludega. Kaitsja arvamuse kohaselt ei saa kriminaalasja materjalide hindamisel lähtuda "usaldada" või "mitte usaldada" kriteeriumist, sest sellega

kaasneb paratamatult subjektiivne ja ühepoolne tõendite hindamine.

4.2 Kassaator leiab samuti seda, et esimese ja teise astme kohtute poolt on jäänud tuvastamata, et:

tunnistaja I. K. kartis linnakohtus ütluste andmisel (mis erinesid kohtueelsel uurimisel antud ütlustest) võimaliku arveteõiendamise pärast;

süüdimõistetu viibis ühes ruumis S. F-ga ja vestles temaga;

süüdimõistetu ja S. F. vestlus oli selline, nagu see on kajastatud kriminaaltoimiku lehtedel 107- 113;

kriminaaltoimiku lehtedel 107- 113 esitatavatest asjaoludest oli süüdimõistetu teadlik juba enne tema kinnipidamist 19. juunil 1999. a ja ta ei saanud neist

teadlikuks seoses viibimisega läbiotsimise juures, seoses talle süüdistuse esitamisega või massiteabevahendite vahendusel, millele on osundanud anonüümne

tunnistaja "J.V.";

kaks süütenööriga purki on lõhkeseadeldiseks;

sündmuskoha vaatlusel äravõetud kolmes kleeplindiga ümbritsetud pakendis on kasutamiskõlbulik käsigranaadi sütik;

Kalda tn 6-10 paiknevas korteris avastatud tulirelv ja laskemoon on kasutuskõlbulik.

5. Riigikohtu istungil esitatud seletuses toetas kaitsja kassatsioonkaebuses sisalduvat taotlust, prokurör taotles kaebuse rahuldamata jätmist.

6. Riigikohtu kriminaalkolleegium, olles tutvunud kriminaalasja materjalidega ja ära kuulanud kaitsja ning prokuröri, leidis, et kassatsioonkaebuses on põhjendatult

osundatud sellele, et viis, kuidas kohtud faktiliste asjaolude tuvastamisel on tuginenud jälitustegevuse tulemile, ei ole kooskõlas ei KrMK § 48 lg-s 2 sätestatuga ega

ka mitte jälitustegevuse seaduse mõttega.

6.1 Vastavalt jälitustegevuse seaduse (edasiselt -JtS) § 16 lg-le 3 sätestatakse jälitusteabe tõendina kasutamine kriminaalasjas kriminaalmenetluse seadusega. Sama

paragrahvi neljanda lõike kohaselt tuleb kõnealusel sätestamisel arvestada asjaoluga, et jälitusteabe kasutamine tõendina ei tohi üldjuhul tuua kaasa jälitustegevuse

salajaste andmete ning jälitustegevuses osalenud ja sellesse kaasatud isikute avalikustamist.

6.2 Vastavalt KrMK § 48 lg-le 2 saab jälitustegevuse tulemina saadud teave olla kriminaalmenetluses tõendina kasutatav üksnes siis, kui ta on materialiseerunud

foto, film, heli-, video- või muu teabesalvestuse, dokumendi või asjana. Rõhutada tuleb seda, et kui uurimistoimingute käigu ja tulemuste tehnilised teabesalvestused

ei ole vastavalt KrMK § 48 lg-s 2, § 79 lg-s 4 ja §-s 1072 sätestatule käsitatavad mitte iseseisvate tõenditena vaid üksnes vastava uurimistoimingu protokolli lisana,

siis on seadusandja tahte kohaselt jälitustegevuse tulemina saadud teabesalvestused käsitatavad iseseisvate tõenditena. Sellest tulenevalt eeldab KrMK §-s 206

sätestatud tõendite vahenditu uurimise põhimõtte järgimine jälitustegevuse tulemina saadud teabesalvestuste suhtes seda, et need teabesalvestused peavad

obligatoorselt olema ka kohtuliku uurimise esemeks. Kassatsioonkaebuses märgitakse põhjendatult, et käsitletavas kriminaalasjas ei ole Rakvere Arestimajas

toimunud Sergei Fjodorovi ja S. F. vahelise vestluse salajase pealtkuulamise salvestus ise kunagi olnud kohtuliku uurimise esemeks.

6.3 Aktsepteeritav on uurimispraktikas levinud tava fikseerida jälitustegevuse tulemina saadud teabesalvestuse tekst ka kirjalikult. Selline kirjalik vorm võimaldab

paremini tajuda salvestatu sisu. Pärast seda, kui kohus on veendunud selles, et teabesalvestuse kirjalik tekst kajastab adekvaatselt jälitustegevuse tulemina

salvestatut, võib kohus kohtuotsuses faktiliste asjaolude tuvastamisel ka viidata kirjaliku salvestuse tekstile.

7. Arvestades seda, et S. Fjodorov on süüdi tunnistatud tõendite sellise kogumi pinnalt, mille üheks elemendiks vastavalt eelkirjeldatule on kohtus vahetult uurimata

jäänud jälitustegevuse tulem, siis on Riigikohtu kriminaalkolleegiumi arvates tegemist kriminaalmenetluse seaduse olulise rikkumisega AKKS § 39 lg 4 mõttes ning

kriminaalasi tuleb nimetatud põhjusel saata uueks arutamiseks Viru Ringkonnakohtule. Kassatsioonkaebuse ülejäänud väidetes vaidlustatakse faktiliste asjaolude

tuvastatust ja need - kooskõlas AKKS § 65 lg-ga 4 - ei saa olla kassatsioonimenetluse esemeks.

Lähtudes eeltoodust ja juhindudes AKKS § 63 p-st 2, § 64 p-st 2 ja § 65 lg-st 3 Riigikohtu kriminaalkolleegium

o t s u s t a s :

1. Tühistada Viru Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 30. märtsi 2000. a otsus Sergei Fjodorovi süüdistusasjas.

2. Saata kriminaalasi Viru Ringkonnakohtule uueks arutamiseks.

3. Kassatsioonkaebus rahuldada osaliselt.

4. Välja mõista Sergei Fjodorovilt kohtukuluna riigituludesse kaitsjatasu kaitsja esinemise eest Riigikohtus 1115 kr 10 s (üks tuhat ükssada viisteist krooni ja

viisteist senti).

Kohtuotsus jõustub 20. juunil 2000. a ega ole edasi kaevatav.

Eesistuja Eerik Kergandberg

Liikmed Lea Kivi, Jüri Ilvest