3-3-1-30-00 · Riigikohus

3-3-1-30-00

OTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Tartus 20. juunil 2000

A. Variku kassatsioonkaebuse läbivaatamine õigusvastaselt võõrandatud vara endisel

individualiseeritaval kujul säilimise asjas

Riigikohtu halduskolleegium koosseisus Tõnu Anton (eesistuja), Hele-Kai Remmel ja Harri Salmann

vaatas 8. juunil 2000 avalikul kohtuistungil läbi Asta Variku kassatsioonkaebuse Tallinna

Ringkonnakohtu halduskolleegiumi 1. märtsi 2000. a. otsuse peale haldusasjas nr. II-3/84/2000.

Protsessiosalistena võtsid istungist osa Asta Varik, tema esindaja Mai Hion ja Narva 10

Korteriomanike Ühistu esindaja Valeri Ivanov. Juures oli halduskolleegiumi sekretär Tiiu Varend.

ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni 16. augusti 1993. a. otsusega tunnistati Tallinnas Narva mnt. 10

asuvate hoonete ja krundi suhtes õigustatud subjektiks Asta Varik, kes taotles selle vara tagastamist.

Tallinna Linnavalitsuse 3. juuni 1994. a. korraldusega otsustati A. Varikule ORAS § 13 lg. 1 alusel

kompenseerida Narva mnt. 10 asunud hoone. A. Variku kaebuse alusel tunnistas Tallinna

Halduskohus 4. novembri 1994. a. otsusega nimetatud korralduse täielikult seadusevastaseks, sest

korraldusoli motiveerimata. Tallinna Linnavalitsuse 19. septembri 1995. a. korraldusega tühistati

3. juuni 1994. a. korraldus ja tehti uuesti samasisuline otsustus. A. Variku kaebuse alusel tunnistas

Tallinna Halduskohus 11. juuni 1996. a. otsusega ka selle korralduse täielikult seadusevastaseks, sest

linnavalitsus ei lahendanud enne vaidlustatud korralduse vastuvõtmist A. Variku taotlust

õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamiseks. Tallinna Linnavalitsuse 22. juuli 1996. a.

korraldusega tunnistati 19. septembri 1995. a. korraldus kehtetuks ja jäeti ORAS § 12 lg. 3 p. 2 ja

lg. 8 p. 1 alusel A. Variku taotlus Narva mnt. 10 asuva hoone tagastamiseks rahuldamata ning alustati

selle vara osas kompenseerimise menetlust. A. Variku kaebuse alusel tunnistas Tallinna Halduskohus

7. aprilli 1997. a. otsusega ka selle korralduse täielikult seadusevastaseks, sest Tallinna Linnavalitsus

tõlgendas ORAS § 12 lg. 8 p. 1 vääralt ja on nimetatud "sätet vääralt tõlgendades ebaõigesti leidnud,

et Narva mnt. 10 hoone ei ole säilinud endisel individualiseeritaval kujul hoone kubatuuri muutusest

lähtuvalt".

2. märtsil 1997 jõustus Omandireformi aluste seaduse uus redaktsioon, millega muudeti

õigusvastaselt võõrandatud vara endisel individualiseeritaval kujul säilimise hindamise aluseid.

Hindamise korra ja metoodika kehtestas Vabariigi Valitsus 25. novembri 1997. a. määrusega nr. 220.

Tallinna Linnavalitsuse 17. oktoobri 1997. a. korraldusega tunnistati kehtetuks linnavalitsuse 22. juuli

1996. a. korraldus. A. Variku kaebuse alusel tunnistas Tallinna Halduskohus 30. septembri 1998. a.

otsusega täielikult seadusevastaseks linnavalitsuse tegevusetuse A. Variku taotluse lahendamisel ja

kohustas linnavalitsust taotluse 2 kuu jooksul läbi vaatama.

Tallinna Linnavalitsuse 13. novembri 1998. a. korraldusega nr. 6848-k jäeti ORAS § 12 lg. 3 p. 2 ja

lg. 8 p. 2 alusel ning vastavalt AS Kommunaalprojekt ekspertarvamusele rahuldamata A. Variku

taotlus Narva mnt. 10 asuva hoone tagastamise kohta, kuna see ei ole säilinud endisel

individualiseeritaval kujul, ja alustati kompenseerimise menetlust.

A. Varik esitas 24. detsembril 1998 Tallinna Halduskohtule kaebuse Tallinna Linnavalitsuse

13. novembri 1998. a. korralduse peale. Kaebaja väitis, et linnavalitsus oleks pidanud lähtuma

Omandireformi aluste seaduse kaebajale soodsamast redaktsioonist, mis kehtis seadusevastaseks

tunnistatud korralduste andmise ajal. Uue ja kaebajale ebasoodsa redaktsiooni kohaldamine oli

vastuolus õiguskindluse ja õiguspärase ootuse ning võrdse kohtlemise põhimõtetega. Vaidlustatud

korraldus oleks kaebaja arvates ebaõige ka ORAS § 12 lg. 8 uue, 2. märtsil 1997 jõustunud

redaktsiooni järgi, sest seda sätet on vääralt tõlgendatud. Tallinna Halduskohtu 17. detsembri 1999. a.

otsusega haldusasjas nr. 3-173/99 jäeti A. Variku kaebus rahuldamata selle põhjendusega, et hoone

Narva mnt. 10 ei ole säilinud endisel individualiseeritaval kujul Omandireformi aluste seaduse § 12

lg. 8 p. 1 2. märtsil 1997 jõustunud redaktsiooni alusel.

A. Varik esitas 29. detsembril 1999 apellatsioonkaebuse, sest leidis, et Tallinna Halduskohtu otsus ei

ole seaduslik ja põhjendatud. Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegiumi 1. märtsi 2000. a. otsusega

tühistati Tallinna Halduskohtu otsus tõenditele väära hinnangu andmise tõttu ja tehti uus otsus,

millega tunnistati Tallinna Linnavalitsuse 13. novembri 1998. a. korraldus nr. 6848-k täielikult

seadusevastaseks. Ringkonnakohus asus seisukohale, et haldusorgan saab akti andmisel lähtuda

üksnes kehtivast õigusest, kui seadusest ei tulene teisiti. Kuna ORAS § 12 lg. 8 redaktsiooni muudeti

ja muutmise seadusest ei tulene kohustust selles asjas kohaldada varemkehtinud redaktsiooni, siis pidi

linnavalitsus vaidlustatud korralduse andmise ajal õigusvastaselt võõrandatud vara endisel

individualiseeritaval kujul säilimise üle otsustamisel lähtuma Omandireformi aluste seaduse

2. märtsil 1997 jõustunud redaktsioonist. Ringkonnakohus leidis, et ORAS § 12 lg. 8 uus redaktsioon

annab õigustatud subjektile suurema võimaluse õigusvastaselt võõrandatud vara tagasi saamiseks,

mistõttu on ekslik A. Variku seisukoht, et seaduse uue redaktsiooni kohaldamine tema asjas rikub

õiguskindluse ja õiguspärase ootuse printsiipi. Ringkonnakohus leidis, et kuna vaidlustatud

korralduse aluseks olnud AS Kommunaalprojekt ekspertarvamus ei vasta Vabariigi Valitsuse

25. novembri 1997. a. määrusega nr. 220 kinnitatud Ehitise endisel individualiseeritaval kujul

säilimise hindamise korra ja metoodika (edaspidi Kord) punktidele 15 ja 16, siis on vaidlustatud

korraldus seadusevastane.

A. Varik esitas 3. aprillil 2000 kassatsioonkaebuse, milles palub muuta ringkonnakohtu otsuse

motiive või asuda seisukohale, et ORAS § 12 lg. 8 uue redaktsiooni kohaldamine tema asjas on

vastuolus Põhiseaduse §-dega 10 ja 12. Kassaator leiab, et kui Tallinna Linnavalitsus oleks ajal, mil

linnavalitsus andis kolm seadusevastast korraldust, lahendanud tema taotluse seaduslikult, siis oleks

talle tagastatud hoone Narva mnt. 10. Seepärast tuleks tema taotluse lahendamisel lähtuda nimetatud

korralduste andmise ajal kehtinud ORAS § 12 lg. 8 redaktsioonist. Selle sätte uus redaktsioon muutis

oluliselt tingimusi, millal loetakse õigusvastaselt võõrandatud vara säilinuks endisel

individualiseeritaval kujul. Õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise tingimuste muutmine

taotluse menetlemise käigus rikub Põhiseaduse §-s 10 märgitud demokraatliku õigusriigi põhimõtteid

ja §-st 12 tulenevat võrdse kohtlemise põhimõtet.

Narva 10 Korteriomanike Ühistu kirjalikus vastuses kassatsioonkaebusele leitakse, et see ei tugine

seadusele ja on põhjendamatu. Vabariigi Valitsuse 25. novembri 1997. a. määrusega kinnitatud Korra

p. 4 sätestab, et Korda rakendatakse õigusvastaselt võõrandatud ehitise hindamisel, mille kohta

kohaliku omavalitsuse täitevorgan ei ole enne 2. märtsi 1997. a. teinud otsust selle ehitise tagastamise

või mittetagastamise kohta. Kirjalikus vastuses väidetakse, et Tallinna Linnavalitsus tegi otsuse

Narva mnt. 10 hoone tagastamata jätmise kohta pärast 2. märtsi 1997. Seega pidi Tallinna

Linnavalitsus rakendama Korda ja ORAS § 12 lg. 8 uut redaktsiooni.

Tutvunud esitatud materjalidega ja ära kuulanud protsessiosalised, Riigikohtu halduskolleegium

leidis:

1. Ebatäpne on ringkonnakohtu seisukoht, et ORAS § 12 lg. 8 2. märtsil 1997 jõustunud redaktsiooon

(edaspidi uus redaktsioon) annab õigustatud subjektile suurema võimaluse saada tagasi õigusvastaselt

võõrandatud vara.

Omandireformi aluste seaduse § 12 lg. 8 uue redaktsiooni alusel loetakse vara endisel

individualiseeritaval kujul säilinuks, kui vara kuju, väärtus ja suurus ei ole oluliselt muutunud.

Varemkehtinud redaktsiooni järgi loeti vara endisel individualiseeritaval kujul säilinuks, kui vara kuju

ja suurus ei ole oluliselt muutunud. Seega ei olnud enne 2. märtsi 1997 oluline, millisel määral oli

vara väärtus muutunud. ORAS § 12 lg. 8 p. 2 varemkehtinud redaktsiooni alusel ei loetud ehitisi

endisel individualiseeritaval kujul säilinuks ka siis, kui vara kuju ja suurus ei ole oluliselt muutunud,

kuid võõrandamisaegsed vundament, välispiirded, kandvad seinad, vahelaed ja katus on asendatud

kokku rohkem kui pooles ulatuses. Välispiireteks peeti seejuures väliskandeseinu, akna- ja

välisukseplokke ning katusekatet. Uue redaktsiooni järgi on määravaks kogu ehitise, mitte üksnes

põhikonstruktsioonide väärtuse kasvamine kapitaalremondi või ümber-, peale-, alla- või

juurdeehituse tõttu.

Seega on võimalik, et mõni ehitis on varemkehtinud redaktsiooni järgi säilinud endisel

individualiseeritaval kujul, kuid uue redaktsiooni järgi ei ole sama ehitis säilinud. Järelikult ei oleks

tõene väide, et uue redaktsiooni alusel on kõigil õigustatud subjektidel suuremad võimalused

õigusvastaselt võõrandatud vara tagasi saamiseks.

A. Variku kaebuse läbivaatamisel tuleb otsustada, kas juhtumil, kui hoone Narva mnt. 10

põhikonstruktsioonid ei ole asendatud kokku rohkem kui poole ulatuses, tuleks kohaldada

Omandireformi aluste seaduse enne 2. märtsi 1997 kehtinud redaktsiooni. Sellisel juhul kuuluks

hoone Narva mnt. 10 kaebaja väitel tagastamisele. Paragrahvi 12 lg. 9 uue redaktsiooni alusel tuleks

aga tagastada hoone säilinud väärtusele vastav mõtteline osa.

2. Omandireformiga seonduvate õigusaktide muutmise seaduses, mis jõustus 2. märtsil 1997, ei ole

sätestatud, kuidas toimida juhtumil, kui uue redaktsiooni kohaldamine piirab vara tagastamise

võimalusi.

Vabariigi Valitsuse poolt 25. novembril 1997 kinnitatud Korra punkti 4 järgi rakendatakse Korda

õigusvastaselt võõrandatud ehitise hindamisel, mille kohta kohaliku omavalitsuse täitevorgan ei ole

enne 2. märtsi 1997. a. teinud otsust selle ehitise tagastamise või mittetagastamise kohta. Hoone

Narva mnt. 10 mittetagastamise kohta tegi Tallinna Linnavalitsus korralduse 22. juulil 1996. a., seega

enne 2. märtsi 1997. Seetõttu oleks A. Variku asjas võimalik rakendada mitte Korda, vaid

keskkonnaministri 13. märtsi 1995. a. määrusega nr. 16 kinnitatud Metoodilisi soovitusi ekspertidele

ehitiste endisel individualiseeritaval kujul säilivuse määra hindamiseks.

3. Omandireformi käigus on oluliselt muudetud õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise aluseid.

Alates 2. märtsist 1997 kehtestati vara endisel individualiseeritaval kujul säilimise hindamise uued

tingimused, mis võivad piirata mõnele õigustatud subjektile vara tagastamist.

Põhiseaduse § 10 sätestab, et Põhiseaduse teises peatükis loetletud õigused ei välista muid õigusi, mis

tulenevad Põhiseaduse mõttest või on sellega kooskõlas ja vastavad inimväärikuse ning sotsiaalse ja

demokraatliku õigusriigi põhimõtetele. Demokraatliku õigusriigi põhimõtete hulka kuuluvad ka

õiguskindlus ja õiguspärane ootus. Nendest põhimõtetest tuleneb igaühe õigus mõistlikule ootusele,

et seadusega lubatut rakendatakse isikute suhtes, kes on hakanud oma õigust realiseerima.

Õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise nõudeõigust omavatel isikutel, kes esitasid

õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise avalduse, oli kooskõlas õiguskindluse ja õiguspärase

ootuse põhimõttega alust eeldada, et neile õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamine otsustatakse

avalduse menetlusse võtmise ajal kehtinud seaduse alusel.

Õigustatud subjektidele, kelle õigusvastaselt võõrandatud vara loeti säilinuks endisel

individualiseeritaval kujul enne 2. märtsi 1997 kehtinud alustel, tagastati see vara. Sama vara võis aga

alates 2. märtsist 1997 kehtinud alustel jääda tagastamata, sest vara endisel individualiseeritaval kujul

säilimise uute tingimuste järgi ei ole see säilinud. Seaduse uue redaktsiooni kohaldamine piiraks siis

vara tagastamise võimalusi, võrreldes varasema redaktsiooniga. Vastuolus õiguskindluse ja

õiguspärase ootuse põhimõttega jääks vara tagastamata isikule, kes oli juba asunud oma õigusi

realiseerima ja kelle taotluse kohta oli juba antud haldusakt.

Seaduse selline kohaldamine rikuks ka Põhiseaduse §-s 12 sätestatud võrdse kohtlemise põhimõtet.

Seaduse muudatusega liigitataks õigustatud subjektid isikuteks, kelle osas hinnati vara säilinuks enne

2. märtsi 1997 kehtinud alustel ja isikuteks, kelle osas ei jõutud seda teha neist isikutest sõltumatutel

asjaoludel. Selline liigitamine ei oleks põhjendatud ja mõistlik. Õigustatud subjektide selline

ebavõrdne kohtlemine oleks osa õigustatud subjektide suhtes ülekohtune.

Omandireformiga seonduvate õigusaktide muutmise seadust tuleb kohaldada kooskõlas õiguse

üldpõhimõtetega. Seepärast ei tohi Omandireformi aluste seaduse § 12 uut redaktsiooni kohaldada

sisuliselt tagasiulatuvalt juhtumil, kui see halvendab õigustatud subjekti olukorda.

4. Omandireformi aluste seaduse § 18 lg. 1 alusel on riigi- ja kohaliku omavalitsuse organitel ning

teistel juriidilistel ja füüsilistel isikutel, kelle omandis või valduses on õigusvastaselt võõrandatud

vara, keelatud selle omandivormi muuta kuni vara tagastamise küsimuse otsustamiseni. Sama sätte

järgi on seda keeldu rikkuv tehing kehtetu.

Sellest sättest tuleneb, et õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise otsustamisel ei ole määrava

tähtsusega asjaolu, et vara koosseisu kuuluvad eluruumid on enne tagastamise otsustamist erastatud.

ORAS §-st 18 lg. 1 saab teha ka järelduse, et reeglina ei ole õigusvastaselt võõrandatud vara

tagastamise õigustatud subjekt ja selle vara koosseisu kuuluvate eluruumide üürnikud üheaegselt

sama vara suhtes omandireformi õigustatud subjektideks. Nimetatud järeldust kinnitab Eluruumide

erastamise seaduse § 3 lg. 5 p. 4, mille kohaselt ei kuulu erastamisele õigusvastaselt võõrandatud

eluruumid, mille tagastamiseks on ettenähtud korras esitatud avaldus, kuni tagastamise küsimuse

lahendamiseni või õigustatud subjekti notariaalselt tõetatud allkirjaga kirjaliku loobumiseni vara

tagastamise nõudest.

5. Tallinna Linnavalitsusel tuleb asja uuesti läbi vaadates tagada A. Variku taotluse lahendamine,

järgides õiguskindluse ja õiguspärase ootuse ning võrdse kohtlemise põhimõtteid. Tallinna

Ringkonnakohtu halduskolleegiumi otsuse motiveerivat osa tuleb muuta vastavalt käesolevale

otsusele.

Juhindudes HKMS §-dest 72 lg. 1 p. 4 ja 90 lg. 2, Riigikohtu halduskolleegium

otsustab:

Rahuldada Asta Variku kassatsioonkaebus.

Muuta Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegiumi 1. märtsi 2000. a. otsuse motiveerivat osa

haldusasjas nr. II-3-84/2000 vastavalt käesolevale otsusele. Muus osas jätta ringkonnakohtu

otsus muutmata.

Tagastada Asta Varikule kautsjon 700 (seitsesada) krooni.

Otsus jõustub 20. juunil 2000 teatavaks tegemisest.

Tõnu Anton, Hele-Kai Remmel, Harri Salmann