3-1-1-65-00 · Riigikohus

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Tartus 6. juunil 2000

3-1-1-65-0

Riigikohtu kriminaalkolleegium koosseisus eesistuja Jüri Ilvest ning liikmed Eerik Kergandberg ja Jüri Rätsep vaatas avalikul kohtuistungil kassatsiooni korras läbi

kriminaalasja

V. O. süüdistuses KrK § 161 järgi.

Menetlusosalistena võtsid kohtuistungist osa V. O. ning tema kaitsja vandeadvokaat Jaan Tedder ja riigiprokurör Marge Püss.

Asjaolud ja menetluse käik

1. Põlva Maakohtu 14. veebruari 2000. a otsusega tunnistati V. O. süüdi KrK § 161 järgi ning talle mõisteti karistuseks rahatrahv 250-kordses päevamääras, s.o 7000

krooni.

Kohus tuvastas, et ajavahemikul 15. november 1993. a kuni 1. september 1998. a töötas V. O. X linnapea ametikohal. Suhetes teiste juriidiliste ja füüsiliste isikutega

oli V. O-l kui linnapeal õigus esindada X Linnavalitsust ilma erivolituseta. Seega oli kohtualuse näol tegemist ametiisikuga KrK § 160 mõttes.

Kohus leidis, et kasutades ära oma ametiseisundit, sõlmis V. O. ajavahemikul 28. detsember 1994. a kuni 7. november 1997. a AS-iga X 24 ebaseaduslikku lepingut,

mille alusel X Linnavalitsus kandis firmale üle 4 537 923 krooni. Kuigi vaidlusalused lepingud olid pealkirjastatud kui deposiitlepingud, asus kohus seisukohale, et

2. jaanuari 1996. a lepingu nr 2 näol oli tegemist vastuvaidlematult laenulepinguga ning seega rikkus kohtualune vähemalt ühel juhul Kohaliku omavalitsuse

korralduse seaduse (edaspidi KOKS) § 38 lg-s 2 sätestatud laenude andmise keeldu. Kuigi ka ülejäänud lepingutes esinesid TsK § 272 sätestatud laenulepingu

tunnused, leidis kohus, et neil juhtudel ei olnud tõendatud laenu andmise eesmärk. Vaatamata sellele oli nende sõlmimine kohtualuse poolt ebaseaduslik, kuna AS X

ei olnud krediidiasutuseks Eesti Vabariigi Pangaseaduse § 1 mõttes ega ka Krediidiasutuste seaduse § 3 lg 1 mõttes ning tal puudus õigus teostada deposiittehinguid

avalikkuselt rahaliste hoiuste ja teiste tagasimakstavate vahendite kaasamiseks.

Samuti leidis kohus, et alates 1997. a juulist, mil kohtualune omandas AS X aktsiaid ja valiti 25. augustil 1997. a nimetatud firma juhatuse liikmeks, rikkus V. O.

kolme lepingu sõlmimisel summas 1 400 000 krooni Korruptsioonivastase seaduse (edaspidi KVS) § 19 lg 2 ja § 21 sätteid ning sõlmides tehinguid iseendaga, tekkis

tal huvide konflikt KVS-i § 19 lg 1 mõttes. AS X majanduslik tegevus sõltus otseselt X Linnavalitsuselt saadavatest rahalistest vahenditest, millest aga omakorda

sõltus aktsionäridele jaotatava kasumiosa suurus. Aktsiate ostust X Linnavolikogu esimehele teatades täitis V. O. küll formaalselt nõude huvide konfliktist

teavitamise kohta, kuid see ei seadustanud sõlmitavaid tehinguid, kuna tegemist oli KVS-i § 19 lg 2 tulenevalt keelatud tehinguga ning puudus nõutav kirjalik

korraldus nende tegemiseks.

Kohtualuse tegevuse luges kohus ebaseaduslikuks ka seetõttu, et vaidlusaluste lepingute alustel tehtud rahapaigutused ei olnud ette nähtud X linna eelarves, selleks

puudus ka volikogu heakskiit.

Kohus leidis, et oma tegevusega pani V. O. ohtu X Linnavalitsuse vara säilimise ja seda ei teinud olematuks ka asjaolu, et AS X tagastas tehingute alusel saadu.

Tahtliku finantstegevuse eeskirjade rikkumisega tekitati X Linnavalitsuse õigustele ja huvidele oluline kahju, mis seisnes X Linnavalitsuse kui kohaliku

omavalitsuse täitevorgani autoriteedi ja prestiiži alandamises. Ka asjaolu, et linnavalitsus sai ebaseaduslikest tehingutest tulu, ei muuda neid tehinguid seaduslikeks.

2. Põlva Maakohtu 14. veebruari 2000. a otsuse peale esitas apellatsioonkaebuse V. O., kes palus tühistada süüdimõistev otsus ja ta süüdistuses KrK § 161 järgi

õigeks mõista.

3. Tartu Ringkonnakohtu 4. aprilli 2000. a otsusega tühistati Põlva Maakohtu 14. veebruari 2000. a otsus täies ulatuses ja mõisteti V. O. süüdistuses KrK § 161 järgi

õigeks. Apellatsioonkaebus rahuldati.

Ringkonnakohus leidis, et maakohtu järeldused ei vasta faktilistele asjaoludele ja sellest tulenevalt on valesti kohaldatud kriminaalseadust.

Ringkonnakohus märkis, et kohtualuse tegevuses oleks ametiseisundi kuritarvitamisega tegemist olnud siis, kui ta oleks oma ametialaste volituste piires

kuritarvitanud õigusi või jätnud täitmata oma kohustused. Kriminaalasja materjalid ei veennud kohut selles, et kohtualune soovis linna rahaliste vahendite

paigutamisega AS-i X tekitada linnale kahju. Samuti ei kirjeldatud maakohtu otsuses kohtualuse tahtlust, mis on aga ametiseisundi kuritarvitamise obligatoorne

tunnus ning ei toodud välja ühtegi normi ega näidatud ametiülesannet või kohustust, mida ta linnapeana rikkus. Kohtualune püüdis vaid leida pangandussüsteemist

soodsamat võimalust rahaliste vahendite paigutamiseks sooviga teenida intressi.

Apellatsioonikohtu arvates ei olnud KOKS-i § 38 lg 2 kohtualuse tegevuse süüstamisel kasutatav, kuna selles käsitletakse laenu andmist, mis aga ei olnud tõendatud.

Laenu andmise eesmärki eitasid väidetult ka kohtus üle kuulatud tunnistajad. Asjaolu, et 2. jaanuaril 1996. a sõlmitud leping kandis nimetust laenuleping, ei

tõendanud kohtu arvates V. O. tahtlust kuritarvitada oma ametiseisundit ja laenu andmise eesmärki. Lisaks sellele oli AS X näol tegemist finantseerimisasutusega,

mis ei vaja Krediidiasutuste seaduse § 5 lg 1 p 2-12 loetletud tehingute tegemiseks Eesti Panga tegevuslitsentsi ja kelle põhitegevuseks võib olla ka depootehingute

sooritamine.

Ringkonnakohus leidis ka, et V. O. ei pannud toime korruptiivse iseloomuga tegusid, kuna X Linnavalitsus ja volikogu olid andnud heakskiidu tema tegevusele

rahade paigutamisel ja pidas tõendatuks, et seejuures ei olnud kohtualuse tegevus kuritegelikult ajendatud isiklikust huvist ja omakasust. Kohus nõustus, et V. O.

võis oma ametiseisundist tulenevalt rikkuda finantseeskirju, kuid selline tegevus ei sisalda veel kriminaalkorras karistatavat kuriteokoosseisu. Kriminaalkolleegium

pidas veel oluliseks märkida, et linna rahaliste vahendite paigutamise AS-i X oli heaks kiitnud X Linnavalitsus juba 15. novembril 1993. a. Volikogu oli teadlik

kõigist AS-iga X seotud küsimustest ning ei kahtlustanud V. O. korruptsioonis.

Kohus leidis sedagi, et olulise kahjuna vara säilimise ohustamist ja linnavalitsuse diskrediteerimist käsitledes on tegemist hüpoteetilist laadi kahtlustega ning pole

konkreetseid tõendeid, mis seda kinnitaksid. Rahaliste vahendite paigutamine on alati seotud teatud ohuga varade säilimisele ning selle ohu kriminaliseerimine võib

oluliselt pärssida majandustegevust üldse. Kuna aga V. O. tegevuse tulemina vara suurenes, pidas kohus vääraks rääkida oletuslikult X Linnavalitsuse vara

ohustamisest.

Menetlus Riigikohtus

4. Tartu Ringkonnakohtu 4. aprilli 2000. a otsuse peale esitas riigiprokurör I. Tegova kassatsioonprotesti, milles palutakse tühistada ringkonnakohtu õigeksmõistev

otsus ja saata kriminaalasi uueks läbivaatamiseks Tartu Ringkonnakohtule teises kohtukoosseisus seoses kohtu järelduste mittevastavusega faktilistele asjaoludele ja

kriminaalseaduse ebaõige kohaldamisega.

4.1 Kassaator märgib, et erinevalt ringkonnakohtu poolt väidetust on maakohus oma otsuses piisavalt käsitlenud, kuidas toimus V. O. poolt oma ametiseisundi tahtlik

ärakasutamine. Ametiseisundi ärakasutamine kohtualuse poolt sai võimalikuks üksnes seetõttu, et linnapeana organiseeris ta linnavara valdamist, kasutamist ja

käsutamist ning omas õigust suhetes teiste juriidiliste ja füüsiliste isikutega esindada linnavalitsust ilma erivolituseta. Kassaator ei nõustu ringkonnakohtuga ka

selles, nagu pidanuks maakohus süüdistuse ja kehtiva seaduse väliselt tuvastama ja motiveerima kohtualuse poolt ametiseisundi teenistushuvidevastast

ärakasutamist, kuna vastav nõue kustutati KrK § 161 dispositsioonist 8. jaanuari 1996. a seadusega. Samuti on ringkonnakohus jätnud arvestamata asjaolu, et

rahapaigutused olid olemuselt ebaseaduslikud tehingud ning tulu saamine ei õigusta nende tegemist.

4.2 Kassaatori arvates on ringkonnakohus ekslikult samastanud Krediidiasutuste seaduse § 5 lg 1 p 1 toodud deposiittehingud sama seaduse § 5 lg 1 p 11 nimetatud

depootehingutega. Kuigi finantseerimisasutus võib vastu võtta rahapaigutusi depootehingute alusel, puudub tal õigus teha deposiittehinguid tagasimakstavate

vahendite kaasamiseks. Samas on tõendatud, et kõigil juhtudel peale ühe paigutati raha AS-i X just deposiitlepingute alusel.

Kassaator ei nõustu ringkonnakohtuga ka selles, et kohtualune ei ole rikkunud KOKS-i § 38 lg 2 sätestatud laenude andmise keeldu. Investeerimisleping nr 24

arvestati ümber laenulepinguks nr 2, mis on nii sisult kui pealkirjalt vastuvaidlematult laenuleping, kus linnavalitsust käsitleti laenuandjana ja AS-i X laenusaajana.

Samuti leiab kassaator erinevalt ringkonnakohtust, et linnavalitsuse ja volikogu heakskiit V. O. tegevusele ei õigusta Korruptsioonivastase seaduse § 19 lg 2 ja § 21

rikkumist ning ei muuda olematuks tekkinud huvide konflikti. Võimaldades linnapeana linna raha kasutamist äriühingu poolt, mille osanik ja juhatuse liige ta ise oli,

mõjutas kohtualune otseselt nii AS-i X kui ka enda majanduslikke huve.

4.3 Kassaator ei pea õigeks ka kriminaalkolleegiumi väidet, nagu oleks kõik rahapaigutused heaks kiidetud X Linnavalitsuse poolt. Ilma X linna põhimääruse § 20

lg 2 tuleneva nõudeta deponeeriti lepingu nr 37 alusel AS-i X 6. oktoobril 1997. a miljon krooni ilma volikogu vastava otsuseta.

Protestis viidatakse ka asjaolule, et tehtud kulutusi ei olnud ette nähtud X linna eelarves ning ülekanded kajastusid raamatupidamises kui aktsiate ost ja müük.

Tegelikkuses aga AS-i X aktsiaid ei ostetud ega müüdud, kusjuures ringkonnakohtu otsusest ei selgu mainitud tegevuse ebaseaduslikkuse kohta antud ühest

hinnangut, kuigi antud asjaolu oli maakohtu otsuse kohaselt KrK § 161 kohaldamise aluseks.

Kassaator ei nõustu ringkonnakohtu väitega, nagu oleks maakohtu otsuses toodud olulise kahju käsitlus hüpoteetilist laadi. Viitega Riigikohtu kriminaalkolleegiumi

otsusele nr 3-1-1-5-00 leiab kassaator, et oluline kahju võib seisneda nii moraalse kui ka materiaalse kahju tekitamises, kusjuures kahtluse tekitamine ühe või teise

institutsiooni või isiku aususes ja usaldusväärsuses on kahtlemata käsitletav moraalse kahjuna. Kassaatori arvates on maakohus V. O. käitumist hinnates õigesti

sisustanud tekitatud kahju moraalse kahjuna.

5. Riigikohtu istungil toetas prokurör oma seletuses protesti, õigeksmõistetu ja tema kaitsja taotlesid protesti rahuldamata jätmist. Riigikohtu kriminaalkolleegium,

olles tutvunud kriminaalasja materjalidega ja ära kuulanud menetlusosaliste seletused,

l e i d i s:

5.1 Kassatsioonprotestis esitatud seisukohad on kooskõlas eeluurimisel ja esimese astme kohtus tuvastatuks loetud asjaoludega ning apellatsioonikohtu valdavalt

hinnangulist laadi hoiakutest ei piisa nende kummutamiseks.

V. O. anti kohtu alla ja mõisteti maakohtu poolt KrK § 161 järgi süüdi kahele kriminaalõiguslikus mõttes olulisele tunnusele tuginedes:

1) KrK § 161 tunnustele vastav koosseisuline tegu - ametiseisundi ärakasutamine - seisneb linnavalitsuse raha ebaseaduslikus paigutamises AS-i X, kusjuures ta tegi

seda linnavalitsuse finantstegevuse sätestatud nõudeid eirates; ametiseisundi ärakasutamine seisnes KOKS § 38 lg 2 ning KVS § 19 lg 2 rikkumises.

2) Seejuures tegi ta seda linnavalitsuse vara säilumist ohustades ja linnavalitsuse mainet ebaseadusliku tegevusega diskrediteerides. Käsitlus hõlmab kahte KrK

§ 161 sisusse kuuluvat olulise kahju vormi.

5.2 Riigikohus on lahendites korduvalt tunnustanud seisukohta, et oluline kahju võib seisneda ka konkreetse asutuse, ametkonna või kogu riigi maine kahjustamises.

Kriminaalõiguse teooria on jätkuvalt tunnustanud, et ohu saabumine - ohtliku olukorra teke - on juba käsitletav iseseisva tagajärjena.

Apellatsioonikohus on oma järelduste kujundamisel pidanud oluliseks rõhutada, et ta ei ole veendunud kohtualuse soovis tekitada linnavalitsusele kahju. Riigikohtu

kriminaalkolleegium peab vajalikuks selgitada, et KrK § 161 järgi käsitletava kuriteo puhul hõlmab tahtlus üksnes ühte objektiivse koosseisu tunnust, nimelt tegu,

mitte aga tagajärge. Viimane võib olla tekitatud ka ettevaatamatusest. Seega on asjakohatu ringkonnakohtu viide, et süüdimõistmiseks pidi kohtualune olema

soovinud kahju tekitada.

5.3 Riigikohtu kriminaalkolleegium ei jaga apellatsioonikohtu seisukohta selles, et ametiseisundi ärakasutamises seisnev tegu saab olla toime pandud üksnes otsese

tahtlusega. Piisab kui süüdlane saab aru oma tegevuse laadist. Seega kui isik paneb ametiisikuna toime mõne teo, mööndes et seadus seda keelab, ongi tegemist

ametiseisundi ärakasutamisega KrK § 161 mõttes. Seetõttu omab käesolevas kriminaalasjas erilist tähtsust AS X õigusliku staatuse täpne väljaselgitamine, kuna

sellest oleneb, kas V. O. inkrimineeritud teod olid seadusevastased või mitte. Süüdistuse hinnang erineb siin oluliselt Eesti Panga mitmeti mõistetava teatise sisust (II

kd, tl105)

5.4 Apellatsioonikohtu poolt on küllaldase sisulise mõtestamiseta loetud muuhulgas KrK § 161 koosseisu välistavaks asjaolu, et kohtualune ei tegutsenud

võimuorgani eest varjatult ega kuritahtlikult ning et linnavalitsuse töötajad ja volikogu liikmed olid tema tegudest teadlikud. Selline asjaolu ei välista

seaduserikkumist kui tegu ega ka tahtlust kui koosseisu subjektiivset külge.

Samuti ei ole kuriteokoosseisu olemasolu või puudumise seisukohalt olulist tähendust linnavalitsuse seisukohal, et kohtualune ei ole linnavalitsusele kahju tekitanud

ega teda diskrediteerinud. Koosseisu asjaolude tuvastamine ja hindamine on kohtu, mitte aga asjaga seotud omavalitsusasutuse ülesanne.

Käsitletud kaalutlustest lähtuvalt on Tartu Ringkonnakohtu 4. aprilli 2000. a kohtuotsus V. O. süüdistusasjas rõhutatult rajatud KrK § 161 käsitlemisel

koosseisuväliste asjaolude analüüsile, samas ei ole antud hinnangut kõigile tuvastatuks loetud koosseisulistele asjaoludele, millel on kriminaalseaduse rakendamise

seisukohalt olulisem tähendus.

Juhindudes AKKS § 63 p-st 2, § 64 p 3 ja § 65 lg 3, Riigikohtu kriminaalkolleegium

o t s u s t a s:

1. Tühistada Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 4. aprilli 2000. a kohtuotsus V. O. õigeksmõistmises KrK § 161 järgi ja saata kriminaalasi uueks

arutamiseks Tartu Ringkonnakohtule teises kohtukoosseisus.

2. Prokuröri kassatsioonprotest rahuldada.

Kohtuotsus jõustub 6. juunil 2000. a ega kuulu edasikaebamisele.

Eesistuja Jüri Ilvest

Liikmed Eerik Kergandberg, Jüri Rätsep