3-3-1-13-00 · Riigikohus

3-3-1-13-00

OTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Tartus 22. mail 2000

Võru Maavalitsuse ÕVVTK komisjoni kassatsioonkaebuse läbivaatamine ORAS § 7 lg. 4

kohaldamise asjas

Riigikohtu halduskolleegium koosseisus Tõnu Anton (eesistuja), Hele-Kai Remmel ja Harri Salmann

vaatas 27. aprillil 2000 kirjalikus menetluses läbi Võru Maavalitsuse kassatsioonkaebuse Tartu

Ringkonnakohtu 23. veebruari 2000. a. otsuse peale haldusasjas nr. II-3-13/2000.

Helju Lumi esitas Võru Maakohtu halduskohtunikule kaebuse, milles palus tunnistada

seadusevastaseks Võru Maavalitsuse ÕVVTK komisjoni (edaspidi ?komisjoni?) 8. märtsi 1999. a.

otsuse nr. 16 747 osas, millega tühistati sama komisjoni 9. juuni 1995. a. otsus nr. 10 045. Kaebuse

kohaselt tunnistati komisjoni 9. juuni 1995. a. otsusega nr. 10 045 Helju Lumi omandireformi

õigustatud subjektiks oma vanaisalt Pavel Tuulelt võõrandatud Nurga nr. 8 talu maa ? mõttelise osa

suhtes. Komisjon tühistas selle otsuse 29. mai 1998. a. otsusega nr. 15 788 põhjendusega, et 1924.

aastal sõlmitud ostu-müügi eellepinguga on Aleksei ja Pavel Tuul müünud taotletava maa Maksim ja

Ivan Tammikule, kelle pärijad taotlevad maa tagastamist. 8. märtsi1999. a. otsusega nr. 16 747

tühistas komisjon kõik oma varasemad otsused, mis olid tehtud Nurga nr. 8 talu maa suhtes: 9. juuni

1995. a. otsuse nr. 10 045, 2. veebruari 1996. a. otsuse nr. 12 131, 29. mai 1998. a. otsuse nr. 15 788

ja 29. mai 1998. a. otsuse nr. 15 791. Ühtlasi tegi komisjon avaldajatele Omandireformi aluste

seaduse § 7 lg. 4 alusel ettepaneku lahendada Nurga nr. 8 talu maa omandiõiguse vaidlus kohtus.

Kaebuse esitaja leidis, et komisjoni 8. märtsi 1999. a. otsusega nr. 16 747 rikuti tema õigusi.

Tulenevalt Õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise ja kompenseerimise avalduste esitamise ja

läbivaatamise korra punktidest 15, 18 ja 21 oli vastustaja kohustatud kindlaks tegema vara omaniku

õigusvastase võõrandamise hetkel. Kaebuse esitaja vanaisa Pavel Tuule omandiõigus Nurga nr. 8 talu

maadele on tõendatud Eesti Ajalooarhiivi ja Riigiarhiivi teatistega. 1924. a. hingemaa ostu-müügi

eelleping ei tõenda vaidlusaluse maa omandiõiguse üleminekut Maksim ja Ivan Tammikule.

Komisjon vaidles kaebusele vastu, leides, et A. ja P. Tuul müüsid ostu-müügi eellepinguga Nurga

nr. 8 talu maa M. ja I. Tammikule. Ka maalehe kohaselt olid maa omanikeks ja kasutajateks

Tammikud. Kuna Nurga nr. 8 talu maa suhtes tekkis vaidlus, otsustas komisjon tühistada kõik asjas

tehtud otsused ja tegi avaldajatele ORAS § 7 lg. 4 alusel ettepaneku lahendada Nurga nr. 8 talu maa

omandiõiguse vaidlus kohtus.

Võru Maakohtu halduskohtunik jättis oma 1. novembri 1999. a. otsusega kaebuse rahuldamata.

Kohus leidis, et komisjon tühistas õigesti oma 9. juuni 1995. a. otsuse nr. 10 045. ORAS § 7 lg. 4

kohaldamise eelduseks on tingimused, et isik on vara omandamiseks sõlminud vara omanikuga

lepingu enne 16. juunit 1940, et ta on täitnud lepinguga endale vara omandamiseks võetud

kohustused ja et tema omandiõigus on jäänud lõpuni vormistamata pooltest mitteolenevatel põhjustel.

Samad õigused ja kohustused laienevad ka ORAS §-s 8 nimetatud pärijatele. Asjas kogutud

materjalidega on tõendatud, et A. ja P. Tuul ning M. ja I. Tammik on sõlminud kokkuleppe viimaste

poolt Nurga nr. 8 talu maa omandamiseks ning et maa ostuhind on tasutud. Võru Kinnistusameti

Meremäe hüpoteegiringkonna kinnistusregistris ja -toimikus on kinnistu nr. 1485 all Nurga nr. 8

kohta sissekanne tehtud 5. oktoobril 1940, mille kohaselt Võru Maakorralduse komisjoni

20. novembri 1937. a. otsuse alusel on kinnistu surnud A. Tuule pärandustomp ja samuti on kinnistu

omanikuna kantud kinnistusraamatusse P. Tuul ? mõttelises osas. Seega ei kajastu 1924. a. ostu-

müügi eelleping kinnistusraamatu kannetes. Kaebuse esitaja ja kolmandate isikute vahel on vaidlus

Nurga nr. 8 talu maa omandiõiguse üle, kuna nii H. Lumi kui A. ja M. Tammik taotlevad selle maa

tagastamist või kompenseerimist. Komisjonil oli õigus oma varem tehtud otsus tühistada, kui

selguvad uued asjaolud. Kuna komisjonil puudub pädevus omandiõiguse vaidluse lahendamiseks, siis

on ta õigesti teinud avaldajatele ettepaneku lahendada Nurga nr. 8 talu maa omandiõiguse vaidlus

kohtus.

H. Lumi esitas apellatsioonkaebuse, milles taotles Võru Maakohtu halduskohtuniku 1. novembri

1999. a. otsuse tühistamist ja kaebuse rahuldamist. Apellatsioonkaebuse kohaselt ei ole tõendatud, et

1924. a. eelleping on lõplikult täidetud. Samuti on kohus jätnud tuvastamata objektiivsed põhjused,

mis takistasid M. ja I. Tammikul alates 1924. aastast kuni maa õigusvastase võõrandamiseni

realiseerida Nurga nr. 8 talu maa suhtes omandiõigust ja enda kandmist omanikena

kinnistusraamatusse.

Tartu Ringkonnakohtu 23. veebruari 2000. a. otsusega rahuldati apellatsioonkaebus, tühistati Võru

Maakohtu halduskohtuniku 1. novembri 1999. a. otsus ja tehti uus otsus, millega tunnistati

seadusevastaseks ÕVVTK Võru maakonnakomisjoni 8. märtsi 1999. a. otsus nr. 16 747 osas, millega

sama komisjon tühistas oma 9. juuni 1995. a. otsuse nr. 10045. Ringkonnakohus leidis, et ORAS § 7

lg. 4 kehtib alates märtsist 1997. Kuna sellele sättele ei ole antud tagasiulatuvat jõudu, puudus

komisjonil alus tühistada oma 9. juuni 1995. a. otsus ja teha asjast huvitatud isikutele ettepanek

lahendada kohtus vaidlus küsimuses, kes oli Nurga nr. 8 talu maa omanik selle maa õigusvastase

võõrandamise ajal.

Ringkonnakohtu otsuse peale esitas kassatsioonkaebuse Võru Maavalitsus, milles palub tühistada

Tartu Ringkonnakohtu 23. veebruari 2000. a. otsus ja jätta jõusse Võru Maakohtu halduskohtuniku

1. novembri 1999. a. otsus. Kassatsioonkaebuse kohaselt muudeti 26. augustil 1997 tõendite

hindamise korra punkti 21. Muudatuse alusel sai maa omandiõigust hakata tõendama ka ostu-müügi

lepingute, kohtuotsuste, kinkelepingute ja pärandite vastuvõtu dokumentidega. 29. jaanuaril 1997

vastu võetud Omandireformiga seonduvate õigusaktide muutmise seaduse § 15 lg. 4 järgi võisid

isikud, kelle avaldus oli jäetud rahuldamata, taotleda selle uuesti läbivaatamist ORAS § 7 lg. 4 alusel.

Seega tuleneb Omandireformiga seonduvate õigusaktide muutmise seaduse mõttest, et komisjonid

peavad tehtud otsused uuesti läbi vaatama ja uute otsuste tegemisel arvestama eellepinguid, millega

võetud kohustused olid täidetud. ORAS § 7 lg. 4 kohaselt ei saa komisjon lahendada

omandiõiguslikku vaidlust, seda saab teha vaid kohus. Komisjon andis oma 8. märtsi 1999. a.

otsusega nr. 16 747 vaidlevatele pooltele võimaluse lahendada omandiõiguse küsimus kohtus.

Vastuses kassatsioonkaebusele leiab H. Lumi, et ringkonnakohtu otsus on põhjendatud ja seaduslik

ning palub jätta kassatsioonkaebuse rahuldamata ja Tartu Ringkonnakohtu otsuse muutmata.

Tutvunud esitatud materjalidega, Riigikohtu halduskolleegium

leidis:

1. Ringkonnakohus on õigesti tunnistanud seadusevastaseks ÕVVTK Võru maakonnakomisjoni

8. märtsi 1999. a. otsuse nr. 16 747 osas, millega tühistati sama komisjoni 9. juuni 1995. a. otsus

nr. 10045.

2. 2. märtsil 1997. a. jõustus Omandireformiga seonduvate õigusaktide muutmise seadus. Selle

seadusega täiendati ORAS paragrahvi 7 lõikega 4, mis sätestab: ?Õigusvastaselt võõrandatud vara

tagastamist on õigustatud nõudma ka isik, kes oli vara omandamiseks sõlminud vara omanikuga enne

1940. aasta 16. juunit lepingu ja oli täitnud lepinguga endale vara omandamiseks võetud kohustused

ning kelle omandiõigus jäi lõpuni vormistamata pooltest mitteolenevatel põhjustel. Sama õigus on ka

nende isikute pärijatel käesoleva seaduse paragrahvis 8 sätestatud tähenduses ja tingimustel. Oma

õiguste tõendamise kohustus lasub isikul või tema pärijatel. Kui sama vara tagastamist või

kompenseerimist taotleb teine isik, lahendab nendevahelise vaidluse kohus.?

Omandireformiga seonduvate õigusaktide muutmise seaduse § 15 lg. 4 sätestas, et füüsiline isik, kelle

õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise avaldus jäeti rahuldamata, võis taotleda kahe kuu

jooksul selle seaduse jõustumisest avalduse uuesti läbivaatamist ORAS § 7 lg. 4 alusel.

Eespool toodud sätted andsid õiguse nõuda õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamist ka isikule,

kes oli taotlenud õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamist, kuid kelle taotlus oli jäänud

rahuldamata. Selleks pidi isik taotlema õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise avalduse uuesti

läbivaatamist kahe kuu jooksul arvates 2. märtsist 1997. Nimetatud sätetest tuleneb, et isiku

õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise avaldus, mille uuesti läbivaatamist taotleti, kuulus

ÕVVTK komisjoni poolt rahuldamisele üksnes juhul, kui sama vara tagastamist või kompenseerimist

ei ole taotlenud teine isik. ORAS § 7 lg. 4 viimane lause sätestab, et kui sama vara tagastamist või

kompenseerimist taotleb teine isik, lahendab nendevahelise vaidluse kohus. Kuna tegemist on

vaidlusega omandiõiguse üle vara õigusvastase võõrandamise hetkel, kuulub see lahendamisele

tsiviilkohtumenetluse korras maa- või linnakohtus.

Riigikohtu halduskolleegium peab aga vajalikuks märkida, et kui õigusvastaselt võõrandatud vara

tagastamist või kompenseerimist on taotlenud teine isik, tuleb Omandireformiga seonduvate

õigusaktide muutmise seaduse § 15 lg. 4 ja ORAS § 7 lg. 4 alusel esitatud avalduse läbivaatamisel

arvestada ka õiguskindluse ja usalduse kaitse printsiipe.

3. Komisjoni 9. juuni 1995. a. otsusega nr. 10 045 tunnistati P. Tuulelt võõrandatud Nurga nr. 8 talu

maa suhtes omandireformi õigustatud subjektiks H. Lumi. 29. mai 1998. a. otsusega nr. 15 788

tühistati see otsus põhjendusel, et A. ja P. Tuul sõlmisid 1924. a. ostu-müügi eellepingu M. ja

I. Tammikuga, kelle pärijad A. ja M. Tammik taotlesid maa tagastamist. 8. märtsi 1999. a. otsusega

nr. 16 747 tühistas komisjon kõik oma varasemad otsused, mis olid tehtud Nurga nr. 8 talu maa

suhtes, ja tegi avaldajatele ORAS § 7 lg. 4 alusel ettepanekulahendada Nurga nr. 8 talu maa

omandiõiguse vaidlus kohtus. Kuna H. Lumi oli tunnistatud Nurga nr. 8 talu maa suhtes õigustatud

subjektiks ja hiljem taotlesid sama maa tagastamist ORAS § 7 lg. 4 alusel A. ja M. Tammik, siis oli

tegemist vaidlusega omandiõiguse üle, mis vastavalt ORAS § 7 lg. 4 viimasele lausele kuulus

lahendamisele kohtus. Komisjonil puudus alus tühistada oma 9. juuni 1995. a. otsus nr. 10 045, kuna

seda otsust ei olnud vaidlustatud ja selle tühistamiseks puudus seaduslik alus. Selline tegevus on

vastuolus ka Põhiseaduse §-st 10 tuleneva õiguskindluse põhimõttega.

4. Komisjoni 8. märtsi 1999. a. otsusega nr. 16 747 tehti avaldajatele ettepanek lahendada Nurga nr. 8

talu maa omandiõiguse vaidlus kohtus. ORAS § 7 lg. 4 kohaselt lasub oma õiguste tõendamise

kohustus sellel isikul, kes õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamist taotleb. Tsiviilkohtumenetluse

seadustiku § 4 lg. 1 järgi on igal isikul õigus oma rikutud või vaidlustatud õiguse kaitseks pöörduda

seadusega kindlaksmääratud korras kohtusse. Vastavalt TsMS § 5 lg. 1 p. 1 algatab kohus tsiviilasja

isiku avalduse alusel, kes kohtus oma õiguse kaitset taotleb. Oma õiguste kaitseks saab kohtusse

pöörduda ORAS § 7 lg. 4 nimetatud vaidluses vaid see isik, kes taotleb enda tunnistamist õigustatud

subjektiks õigusvastaselt võõrandatud vara suhtes. Käesolevas haldusasajas on nendeks isikuteks A.

ja M. Tammik.

Juhindudes HKMS §-st 72 lg. 1 p. 1 ja §-st 90 lg. 2, Riigikohtu halduskolleegium

otsustab:

Jätta Võru Maavalitsuse ÕVVTK komisjoni kassatsioonkaebus rahuldamata ja Tartu

Ringkonnakohtu 23. veebruari 2000. a. otsus haldusasjas nr. II-3-13/2000 muutmata.

Kanda kassatsioonikautsjon riigieelarve tuludesse.

Otsus jõustub 22. mail 2000 teatavaks tegemisest.

Tõnu Anton, Hele-Kai Remmel, Harri Salmann