3-3-1-14-00 · Riigikohus

3-3-1-14-00

OTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Tartus 22. mail 2000

Feliks Luiksaare kassatsioonkaebuse läbivaatamine vanemprokuröri ametisse nimetamiseks

esitamata jätmise ja teenistusest vabastamise asjas

Riigikohtu halduskolleegium koosseisus Tõnu Anton (eesistuja), Jüri Põld ja Harri Salmann vaatas

27. aprillil 2000 avalikul kohtuistungil läbi Feliks Luiksaare kassatsioonkaebuse Tallinna

Ringkonnakohtu halduskolleegiumi 24. jaanuari 2000. a. otsuse peale haldusasjas nr. II-3/26/2000.

Protsessiosalistena võtsid istungist osa Feliks Luiksaar ja justiitsministri ning prokuröride konkursi-

ja atesteerimiskomisjoni esindaja vandeadvokaadi abi Jaanus Tehver. Juures oli halduskolleegiumi

sekretär Tiiu Varend.

Justiitsministri 26. juuni 1998. a. käskkirjaga nr. 279-k nimetati Feliks Luiksaar Prokuratuuriseaduse

§ 53 lg. 1 alusel Võru Prokuratuuri vanemprokuröriks alates 20. maist 1998 kuni ametisse

nimetamiseni prokuröride konkursi- ja atesteerimiskomisjoni ettepaneku alusel.

Prokuröride konkursi- ja atesteerimiskomisjoni (edaspidi "komisjon") 8. märtsi 1999. a. protokolli

kohaselt otsustas komisjon mitte vastu võtta "Prokuröride konkursi- ja atesteerimiskomisjoni

tegevuse korda ProkS § 53 lg. 6 alusel justiitsministrile ettepaneku tegemiseks vanemprokuröride

ametisse nimetamisel" ning et komisjoni vestlusele tuleb kutsuda ametisolev vanemprokurör ja ka

isikud, keda esitab komisjoni esimees. Vastavalt ProkS §-le 53 lg. 6 esitab komisjon justiitsministrile

vanemprokuröri ametikohale nimetamiseks ühe isiku.

Komisjoni 11. märtsi 1999. a. protokollilise otsuse punkt 1.3 kajastab hääletustulemusi ning otsuse

alapunkt 1.3.4. komisjoni otsustust ProkS § 53 lg. 6 alusel justiitsministrile ettepaneku tegemisel

Võru Prokuratuuri vanemprokuröri ametikoha täitmiseks. Justiitsminister teatas F. Luiksaarele

kirjalikult, et komisjon otsustas tema suhtes mitte teha ProkS § 53 lg. 6 alusel ettepanekut Võru

Prokuratuuri vanemprokuröri ametikohale nimetamiseks, ning tegi talle ettepaneku asuda ametisse

vabale ametikohale Narva Prokuratuuris.

Justiitsministri 26. märtsi 1999. a. käskkirjaga nr. 138-k vabastati F. Luiksaar ProkS § 53 lg. 6 alusel

teenistusest koondamise tõttu 29. märtsist 1999 ja talle määrati ATS § 131 lg. 1 p. 4 alusel hüvituseks

12 kuu ametipalk.

F. Luiksaar esitas Tallinna Halduskohtule kaebuse, milles palus komisjoni 8. märtsi 1999. a. ja

11. märtsi 1999. a. otsuste kehtetuks tunnistamist kaebuse esitajat puudutavas osas, justiitsministri

26. märtsi 1999. a. käskkirja nr. 138-k seadusevastaseks tunnistamist ja ennistamist Võru

Prokuratuuri vanemprokuröri ametikohale.

Tallinna Halduskohtu 26. oktoobri 1999. a. otsusega haldusasjas nr. 3-1654/99 jäeti F. Luiksaare

kaebus rahuldamata. Kohus leidis, et kaebajal ei tekkinud Prokuratuuriseaduse jõustumisest 26. juuni

1998. a. käskkirja nr. 279-k alusel õigust jääda vanemprokuröriks ProkS §-s 17 lg. 2 sätestatud 5-

aastaseks tähtajaks. ProkS § 16 lg. 5 ei anna F. Luiksaarele õigust nõuda motiveeritud käskkirja

ametisse nimetamata jätmise kohta. F. Luiksaare teenistusest vabastamise käskkirjas on viidatud

koondamisele Prokuratuuriseadusest tulenevalt, sellisel vabastamisel pakutakse olemasolevaid vabu

ametikohti. Kohus asus seisukohale, et justiitsminister ei saa jätta isikut vabade ametikohtade

olemasolu korral valikuvõimaluseta ja F. Luiksaarele jäeti alusetult pakkumata teised vabad

prokuröride ametikohad. Halduskohus leidis, et komisjoni kaevatavad otsused ja tegevus ei saanud

rikkuda kaebaja õigusi, kuna teenistuse jätkamise ProkS § 53 lg. 6 alusel otsustab justiitsminister.

F. Luiksaar taotles enda ennistamist endisele ametikohale, kuid kuna teda ei nimetatud Võru

Prokuratuuri vanemprokuröriks, ei saa ta nõuda kohtu kaudu ennistamist ametikohale, mis täidetakse

nimetamise teel. F. Luiksaar oli vanemprokuröri ametikohal määratud ajaks. Isikut ei saa pärast

teenistustähtaja möödumist ennistada nimetatavale kohale ka teenistusest vabastamise käskkirja

seadusevastaseks tunnistamise korral.

Tallinna Halduskohtu otsuse peale esitasid apellatsioonkaebused justiitsminister ja F. Luiksaar.

Justiitsministri apellatsioonkaebuses paluti halduskohtu otsust muuta osas, mille kohaselt jäeti

F. Luiksaarele alusetult pakkumata vabad prokuröride ametikohad ja rikuti seeläbi tema teenistusest

vabastamisel oluliselt seadust. F. Luiksaar palus oma apellatsioonkaebuses tühistada Tallinna

Halduskohtu otsuse ja teha uus otsus.

Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegium jättis 24. jaanuari 2000. a. otsusega haldusasjas nr. II-

3/26/2000 rahuldamata F. Luiksaare apellatsioonkaebuse ja rahuldas justiitsministri

apellatsioonkaebuse ning muutis Tallinna Halduskohtu otsust osaliselt, jättes otsuse põhjendavast

osast välja järelduse, et F. Luiksaare teenistusest vabastamine oli seadusevastane, kuna talle ei

pakutud enne vabastamist kõiki vabu prokuröri ametikohti. Ringkonnakohus leidis, et F. Luiksaar oli

vanemprokuröriks nimetatud ProkS § 53 lg. 1 p. 1 alusel ning tema teenistustähtaeg oli määratletud

sama sätte lõikes 6 märgitud sündmuse saabumisega. Kuna ProkS § 53 lg. 6 alusel vabastamisel ei ole

tegemist koondamisega ATS § 116 alusel, vaid ametikohalt vabastamisega teenistustähtaja

möödumise tõttu, siis ei ole vabale ametikohale üleviimisel kohaldatav põhimõte, et ametnikule

tuleks pakkuda kõiki vabu ametikohti. Vanemprokuröri kandidaadi leidmisel ei viinud komisjon läbi

atesteerimist ega konkurssi, vaid valis ministrile nimetamiseks esitatava kandidaadi õigusaktides

sätestamata kriteeriumide alusel, täitmaks Prokuratuuriseaduse rakendussätetega komisjonile pandud

ülesannet. ProkS § 53 lg. 6 alusel nimetamiseks esitatava kandidaadi valik on avalikust teenistusest

tulenev komisjoni hinnanguline otsustus, hindamise tingimusi pole kehtestatud. Seadusest ei tulene,

et justiitsminister peaks andma käskkirja senise vanemprokuröri uueks tähtajaks ametisse nimetamata

jätmise kohta. Prokuröri ametisse nimetamata jätmisel tuleb teha põhjendatud otsus siis, kui ametisse

nimetamiseks on tehtud vastav ettepanek. Prokuratuuriseadusega on kooskõlas, et komisjoni

vestlusele kutsutakse ametis olev vanemprokurör ja riigi peaprokuröri poolt esitatav kandidaat,

kusjuures ministrile esitatakse ametisse nimetamiseks üks isik. Puudub alus komisjoni 8. märtsi

1999. a. ja 11. märtsi 1999. a. otsuste seadusevastaseks tunnistamiseks. Isikut ei saa pärast

teenistustähtaja möödumist ametikohale ennistada ka siis, kui teenistusest vabastamisel rikuti seadust.

F. Luiksaar esitas ringkonnakohtu selle otsuse peale kassatsioonkaebuse, milles palub teha uus otsus,

tunnistada täielikult seadusevastaseks prokuröride konkursi- ja atesteerimiskomisjoni 8. märtsi

1999. a. otsuse punkt 1.b, 11. märtsi 1999. a. otsus F. Luiksaare osas ning justiitsministri 26. märtsi

1999. a. käskkiri nr. 138-k, ennistada F. Luiksaar Võru Prokuratuuri vanemprokuröri ametikohale,

jätta rahuldamata justiitsministri apellatsioonkaebus ning välja mõista kohtukulud F. Luiksaare

kasuks. Kassaator väidab:

1. Ringkonnakohus on vääralt kohaldanud ProkS § 53 lg. 1. Nimetatud säte ei näe ette senise

vanemprokuröri ametisuhte muutmist tähtajaliseks ja ametinimetuse muutmisega seonduva

ümbernimetamise sidumine §-s 53 lg. 6 toodud sündmusega on meelevaldne. Määratud ajaks

ametisse nimetamise alusena saab käsitada vaid selleks otseselt volitusi andvat õigusnormi.

2. Ringkonnakohus on asunud väärale seisukohale, et koondamine ProkS § 53 lg. 6 alusel on

teistsuguse sisuga koondamine kui ATS §-s 116 toodu, ning rahuldas sel motiivil põhjendamatult

justiitsministri apellatsioonkaebuse.

3. Ringkonnakohus ei andnud õiguslikku hinnangut prokuröride konkursi- ja atesteerimiskomisjoni

8. märtsi 1999. a. ja 11. märtsi 1999. a. otsustele, millega rikkus TsKS § 231 lg. 4. Ringkonnakohtu

seisukoht, et komisjoni nimetatud otsused ei saanud rikkuda kaebaja õigusi, ei vasta ProkS §-le 53

lg. 6.

4. Ringkonnakohus on TsKS § 231 lg. 4 nõudeid rikkudes jätnud andmata hinnangu 11. märtsil 1999

komisjonis toimunu kohta, pidades seaduslikuks komisjonis vestluse toimumiseks vajalike

kriteeriumide puudumist. Hindamise kriteeriumid on sätestatud ProkS §-s 15 lg. 1 ja 2. Komisjoni

tööle laieneb Prokuratuuriseaduses reguleerimata juhtudel "Konkursi- ja atesteerimiskomisjoni

põhimäärus", mille kohaselt tuleb komisjoni koosolekuid protokollida, protokoll peab vastama

haldusdokumentidele esitatavatele nõuetele.

5. Ringkonnakohus ei ole otsuses põhjendanud, miks ta ei nõustunud kaebuse esitaja väitega

prokuröride konkursi- ja atesteerimiskomisjoni moodustamata jätmise küsimuses. Seaduslikke

otsuseid saab teha vaid õigusnormidega kooskõlas moodustatud komisjon.

6. Justiitsministri 26. märtsi 1999. a. käskkiri nr. 138-k ei sisalda motivatsiooni, mistõttu on rikutud

kaebuse esitaja õigust saada teada tema teenistusest vabastamise tegelikke põhjuseid.

7. Kaebuse esitaja teenistusest vabastamisele pidi eelnema tööinspektori nõusolek vastavalt ATS §-le

133 lg. 3.

Justiitsministri ning prokuröride konkursi- ja atesteerimiskomisjoni kirjalikus vastuses

kassatsioonkaebusele leitakse, et ringkonnakohus on õigesti kohaldanud ProkS § 53 lõiget 1, mis

koos ProkS §-ga 53 lg. 6 annab volituse tähtaegseks ametissenimetamiseks ja ProkS § 53 lg. 6 on

erinorm ATS § 116 lg. 1 suhtes, mistõttu koondamisel ProkS § 53 lg. 6 alusel ei ole tegemist

koondamisega ATS § 116 alusel. Ringkonnakohus ei saanud rikkuda TsKS § 231 lg. 4, kuna

nimetatud säte käsitleb esimese astme kohtu otsust, ringkonnakohus on andnud hinnangu komisjoni

11. märtsi 1999. a. istungile ning komisjoni moodustamise küsimuses. ProkS § 53 lg. 7 ei ole

kohaldatav vanemprokuröride ametissenimetamisel, käesolevas vaidluses ei ole kohaldatav ka ATS

§ 133 lg. 3. Kaevatud justiitsministri käskkiri nr. 138-k on motiveeritud ning käskkirja kontrollitavus

on tagatud.

Riigikohtu halduskolleegiumi istungil esitas F. Luiksaar taotluse, mille kohaselt ta loobub

ennistamisest ning nõuab ATS § 135 lg. 2 alusel hüvitusena kuue kuu ametipalka. Justiitsministri

ning prokuröride konkursi- ja atesteerimiskomisjoni esindaja vaidles sellise taotluse esitamisele

vastu.

Tutvunud esitatud materjalidega ja kuulanud ära protsessiosalised, Riigikohtu halduskolleegium

leidis:

1. Enne Prokuratuuriseaduse jõustumist maakondades ja linnades eksisteerinud maa- või

linnaprokuröride ametikohtade asemele moodustati nimetatud seadusega maakonna või linna

vanemprokuröri ametikohad. ProkS § 53 lg. 1 p. 1 nägi ette, et sama seaduse jõustumise ajal ametis

oleva maa- või linnaprokuröri nimetab justiitsminister maakonna või linna vanemprokuröriks. Siin

peeti silmas ametis oleva prokuröri vanemprokuröriks nimetamist määratud ajaks. Nimelt sätestab

ProkS § 53 lg. 6 (11. veebruari 1999. a. redaktsioonis), et maakonna või linna vanemprokurörid

nimetab justiitsminister ühe aasta jooksul sama seaduse jõustumisest prokuröride konkursi- ja

atesteerimiskomisjoni ettepanekul käesoleva seaduse §-s 17 lg. 2 sätestatud viieaastaseks tähtajaks.

Seega sai ametis oleva maakonna- või linnaprokuröri nimetada ProkS § 53 lg. 1 p. 1 alusel

vanemprokuröriks kuni tema sama paragrahvi lõike 6 alusel viieks aastaks vanemprokuröri ametisse

nimetamiseni.

Justiitsministri 26. juuni 1998. a. käskkirja nr. 279-k kohaselt on F. Luiksaar nimetatud Võru

Prokuratuuri vanemprokuröriks kuni ametisse nimetamiseni prokuröride konkursi- ja

atesteerimiskomisjoni ettepaneku alusel. Ringkonnakohus on asunud õigele seisukohale, et

F. Luiksaar oli vanemprokuröriks nimetatud vastavalt ProkS §-le 53 lg. 1 p. 1 ning teenistustähtaeg

sel alusel ametisse nimetamise puhul on seotud ametisse nimetamisega ProkS § 53 lg. 6 alusel

prokuröride konkursi- ja atesteerimiskomisjoni ettepanekul. Justiitsministri volitus nimetada

vanemprokurör ametisse määratud ajaks tuleneb ProkS § 53 lõigetest 1 ja 6 nende koostoimes.

2. ProkS § 43 lg. 1 kohaselt atesteerib prokuröride konkursi- ja atesteerimiskomisjon isikuid, kes

kandideerivad prokuröri ametikohale, kui prokuröri ametikoht täidetakse avaliku konkursi korras, ja

korraldab prokurörieksami ning hindab abiprokuröri katseaja tulemust. ProkS §-st 53 lg. 6 tuleneb

prokuröride konkursi- ja atesteerimiskomisjoni täiendav ülesanne. Selle sätte kohaselt nimetab kõik

maakonna ja linna vanemprokurörid sama seaduse § 17 lõikes 2 sätestatud tähtajaks ametisse

justiitsminister ühe aasta jooksul selle seaduse jõustumisest prokuröride konkursi- ja

atesteerimiskomisjoni ettepanekul.

Komisjoni 8. märtsi 1999. a. protokollist nähtub, et komisjon otsustas mitte vastu võtta korda ProkS

§ 53 lg. 6 alusel justiitsministrile ettepaneku tegemiseks vanemprokuröride ametisse nimetamisel

ning et komisjoni vestlusele tuleb kutsuda ametisolev vanemprokurör ja ka isikud, keda komisjoni

esimees täiendavalt esitab, ning komisjon esitab justiitsministrile vastavalt ProkS §-le 53 lg. 6 ühe

isiku vanemprokuröri ametikohale nimetamiseks.

Komisjoni 8. märtsi 1999. a. istungil ei otsustatud Võru Prokuratuuri vanemprokuröri ametisse

nimetamiseks ettepaneku tegemist ega F. Luiksaart otseselt puudutavaid muid küsimusi. Seadus ei

anna isikule õigust vaidlustada haldustoimingut või -akti, mis ei riku tema õigusi. Ringkonnakohus

on õigesti asunud seisukohale, et komisjoni 8. märtsi 1999. a. otsus ei saa rikkuda F. Luiksaare õigusi,

ning taotlus komisjoni 8. märtsi 1999. a. otsuse punkti 1.b seadusevastaseks tunnistamiseks ei kuulu

seepärast rahuldamisele.

3. Komisjoni 11. märtsi 1999. a. istungil tegi komisjon hääletamise teel valiku F. Luiksaare ja

komisjoni esimehe poolt istungile kutsutud isiku suhtes ning esitas justiitsministrile ettepaneku Võru

Prokuratuuri vanemprokuröri ametisse nimetamiseks. Haldusasja materjalidest nähtuvalt on

komisjoni istungi protokollis kajastatud istungist osavõtjad, hääletamistulemused mõlema isiku

suhtes, kelle osas kaaluti ettepaneku tegemist Võru Prokuratuuri vanemprokuröri ametikohale

nimetamiseks, ning komisjoni otsus ametisse nimetamiseks esitamiseks. 11. märtsi 1999. a.

protokollilisest otsusest ei selgu, millele tugines komisjon valiku tegemisel ning ühe kandidaadi osas

justiitsministrile ametisse nimetamise ettepaneku tegemisel.

ProkS § 53 lg. 6 kohaselt teeb komisjon justiitsministrile ettepaneku vanemprokuröri ametisse

nimetamiseks. Diskretsioonivolitus peab olema täpselt ja arusaadavalt sätestatud. ProkS § 53 lg. 6

annab komisjonile võimaluse otsustada, kas teha justiitsministrile ettepanek vanemprokuröri ametisse

nimetamiseks või mitte. Sellest sättest ei tulene, et komisjon saab nimetatud ülesande täitmiseks

esitada uusi kandidaate ja läbi viia valiku mitme kandidaadi vahel, kellest käesolevas haldusasjas üks

on ProkS § 53 lg. 1 p. 1 alusel ametisse nimetatud vanemprokurör ning teine isik, kes on kutsutud

komisjoni istungile vastavalt komisjoni 8. märtsi 1999. a. otsusele. Kuigi Prokuratuuriseadus ei

sätesta, millisel viisil komisjon ettepaneku tegemise peab otsustama, ei saa komisjon korraldada oma

tegevust Prokuratuuriseadusest mittetuleneval viisil ning otsustada nimetamiseks ettepaneku

tegemisel, valides kahe või enama kandidaadi vahel.

4. Prokurörile esitatavad üldisemad nõuded tulenevad ProkS §-st 15. Sama seaduse § 44 sätestab, et

atesteerimisel prokurörile esitatavad nõuded ja atesteerimise viisi kehtestab justiitsminister. Sama

seaduse § 56 reguleerib prokuröride atesteerimist. Selle paragrahvi lõike 3 kohaselt määrab

atesteerimise nõuded, viisi ja aja justiitsminister. Prokuratuuriseadusest ei tulene, millisel viisil täidab

prokuröride konkursi- ja atesteerimiskomisjon sama seaduse §-st 53 lg. 6 tulenevat ülesannet ega

sõnaselget kohustust justiitsministrile määrata kindlaks vanemprokuröridele esitatavad nõuded ning

kord, kuidas komisjon hindab isiku sobivust vanemprokuröri ametikohale ja esitab ta justiitsministrile

nimetamiseks. Reguleerimata on, milliste kriteeriumide põhjal otsustab komisjon vanemprokuröri

ametisse nimetamiseks esitamise ettepaneku tegemise, millised on vanemprokurörile esitatavad

nõuded ning millisel viisil komisjon hindab isiku sobivust vanemprokuröri ametikohale.

5. Riigikohtu halduskolleegium on oma määrustes haldusasjades nr. 3-3-1-14-97 ja 3-3-1-30-97

asunud seisukohale, et haldusakti motiveerimine on üldine nõue, mis peab tagama Põhiseaduse §-s 15

sätestatud kaebeõiguse reaalse teostamise võimaluse. Haldusakti motiveerimine on vajalik selleks, et

isik, kellele haldusakt on adresseeritud, mõistaks, miks ja millisel õiguslikul alusel on haldusakt

antud. Haldusakti motiveerimine on abinõu, et isik, kellele on haldusakt adresseeritud, saaks aru, kas

tema õigusi on kitsendatud seaduslikult, ja vajadusel oma õigusi kaitsta. Samuti võimaldab haldusakti

motiveerimine akti seaduslikkust kontrollival asutusel, sealhulgas kohtul, otsustada, kas haldusakt on

seaduslik. Seega tagab haldusakti motiveerimine selle kontrollitavuse. Motiveerimata haldusakt on

õigusevastane juba seepärast, et pole võimalik kontrollida, miks ja millisel õiguslikul alusel on

haldusakt antud.

Nagu iga haldusotsustus, nii tuleb ka prokuröride konkursi- ja atesteerimiskomisjoni otsus teha

seaduse alusel ja täitmiseks ning see peab olema kontrollitav. Komisjoni tegevus on siis õiguspärane,

kui see toimub seaduse mõtte ja eesmärgi kohaselt, mis peab väljenduma ka haldusakti või toimingu

põhjendustes.

Käesolevas haldusasjas ei ole komisjoni 11. märtsi 1999. a. otsus kontrollitav, kuna sellest ei tulene,

miks eelistati üht isikut teisele ning tehti ettepanek ametisse nimetamiseks just tema suhtes.

Põhjenduste puudumise tõttu pole kohtu poolt kontrollitav komisjoni otsustuse õiguspärasus ja isikul

puudub võimalus oma õiguste võimaliku rikkumise korral kasutada Põhiseaduses sätestatud õigust

pöörduda kohtusse. Komisjon on 11. märtsi 1999. a. istungil Võru Prokuratuuri vanemprokuröri

ametisse nimetamiseks ettepaneku tegemise otsustanud viisil, mis ei tulene Prokuratuuriseadusest.

Ülalnimetatud põhjustel on seadusevastane komisjoni nimetatud otsus F. Luiksaart puudutavas osas.

6. ProkS § 2 lg. 2 kohaselt on prokurör oma ülesannete täitmisel sõltumatu ning tegutseb ainult

seaduse alusel ja oma veendumuse järgi. Sama seaduse 3. jaos on sätestatud prokuröride sõltumatuse

tagatised. Prokuröri sõltumatuse kindlustab lisaks seaduses sõnaselgelt sätestatud tagatistele seaduse

järgimine prokuröride teenistussuhete korraldamisel, sealhulgas ametisse nimetamisel ja teenistusest

vabastamisel seaduses sätestatud alustel, tingimustel ja korras, mis välistaks haldusorgani omavoli.

Käesolevas haldusasjas on komisjon Võru Prokuratuuri vanemprokuröri ametisse nimetamiseks

ettepaneku tegemise otsustamisel toiminud seadusest mittetuleneval viisil.

7. ProkS § 53 lg. 6 sätestab, et kui sama paragrahvi lõike 1 punkti 1 alusel ametisse nimetatud

maakonna või linna vanemprokuröri ei nimetata maakonna või linna vanemprokuröriks, viib

justiitsminister prokuröri tema nõusolekul avaliku konkursita üle prokuröri vabale ametikohale maa-

või linnaprokuratuuris. Kui prokurör sellega ei nõustu, vabastab justiitsminister ta teenistusest

koondamise tõttu. Käesoleva haldusasja materjalidest nähtuvalt on F. Luiksaar teenistusest vabastatud

nimetatud alusel.

ATS § 116 näeb ette, et ametniku võib koondamise tõttu teenistusest vabastada ametiasutuse

koosseisus ettenähtud ametikohtade arvu vähendamisel, teenistuse ümberkorraldamisel või

ebaseaduslikult teenistusest vabastatud ametniku teenistusse ennistamisel. ATS § 116 lg. 3 kohaselt ei

vabastata ametnikku, kui teda on võimalik tema nõusolekul nimetada teisele ametikohale.

Prokuratuuriseadus ei reguleeri koondamist täpsemalt, kuid sätestab §-s 53 lg. 6 teise prokuröri

ametikoha pakkumise nõude. Kummastki nimetatud sättest ei tulene ametiasutusele kohustust

pakkuda isikule kõiki olemasolevaid vabu ametikohti. Nende sätete eesmärgiks on aga vältida isiku

teenistusest vabastamist talle teise sobiva ametikoha leidmise teel.

Sellest eesmärgist tulenevalt ei tohi teise ametikoha pakkumine olla formaalne. Pakkumine peab

vastama ametniku võimetele ja olema talle võimalikult soodne. Mitme vaba ametikoha puhul peab

olema reaalne, et ametnik võtab konkreetse koha pakkumise vastu. Ebareaalne pakkumine viitab

sellele, et vabastamise tegelikuks põhjuseks pole koondamine. Teise ametikoha pakkumise eesmärgist

tuleneb ka see, et mitme vaba võrdväärse ametikoha olemasolul tuleb ametnikule anda

valikuvõimalus.

Käesolevas haldusasjas on tõendamist leidnud, et lisaks F. Luiksaarele pakutud ametikohale Narva

Prokuratuuris oli samal ajal ka teisi vabu prokuröri ametikohti. Antud juhtumil pole püütud vältida

isiku teenistusest vabastamist sobiva ametikoha leidmise teel. Järelikult ei saa perekondlikel põhjustel

ainsale pakutavale ametikohale üleminekuga mittenõustumist pidada piisavaks aluseks, et vabastada

F. Luiksaar ProkS § 53 lg. 6 alusel. Nimetatud põhjustel on ringkonnakohus põhjendamatult

rahuldanud justiitsministri apellatsioonkaebuse.

8. Teenistussuhe F. Luiksaarega lõpetati justiitsministri 26. märtsi 1999. a. käskkirjaga nr. 138-k.

Selle käskkirjaga on F. Luiksaar teenistusest vabastatud koondamise tõttu ning viidatud on

Prokuratuuriseaduse §-le 53 lg. 6 kui vabastamise alusele. Vaidlustatud käskkiri tugineb prokuröride

konkursi- ja atesteerimiskomisjoni 11. märtsi 1999. a. seadusevastasele otsusele. Seepärast tuleb

tunnistada ka justiitsministri vaidlustatud käskkiri seadusevastaseks ning F. Luiksaare teenistusest

vabastamine selle käskkirja alusel ebaseaduslikuks.

9. ATS § 135 sätestab nõudeõiguse ebaseaduslikult teenistusest vabastamise korral. F. Luiksaar

muutis Riigikohtu halduskolleegiumi istungil oma kassatsioonkaebuses esitatud taotlust Võru

Prokuratuuri vanemprokuröri ametikohale ennistamiseks, loobus ennistamisest ning tuginedes ATS §-

le 135 lg. 2, taotles hüvitusena kuue kuu ametipalga maksmist. Riigikohtu halduskolleegium on

määrusega haldusasjas nr. 3-3-1-51-99 väljendatud seisukohta, et ATS §-s 135 lg. 2 ette nähtud

hüvituse maksmise kohustus on sanktsiooni iseloomuga ja seondub ametiasutuse poolt seaduse

mittetäitmise või mittenõuetekohase täitmisega. Nimetatud hüvituse väljamõistmine on seatud

sõltuvusse kahe tingimuse olemasolust: teenistusest vabastamise ebaseaduslikkus ja ennistamisest

loobumine. Kuna F. Luiksaar on vabastatud teenistusest ebaseaduslikult eelnimetatud põhjustel ning

ta loobus ennistamisest, siis kuulub talle ATS § 135 lg. 2 alusel väljamaksmisele kuue kuu ametipalga

suurune hüvitus.

10. Kuna käesolevas haldusasjas ei ole vaja koguda täiendavaid tõendeid, siis on võimalik teha uus

otsus asja uueks arutamiseks saatmata. Ringkonnakohtu ja halduskohtu otsused kuuluvad

tühistamisele. Prokuröride konkursi- ja atesteerimiskomisjoni 11. märtsi 1999. a. otsus F. Luiksaart

puudutavas osas ja justiitsministri 26. märtsi 1999. a. käskkiri nr. 138-k tuleb tunnistada

seadusevastaseks ning F. Luiksaare teenistusest vabastamine ebaseaduslikuks.

HKMS § 92 lg. 1 kohaselt kannab kohtukulud pool, kelle kahjuks kohtuotsus tehti. HKMS § 93 lg. 1

alusel mõistab kohus poolele, kelle kasuks kohtulahend tehti, tema poolt kantud kohtukulud välja.

F. Luiksaar taotles kassatsioonkaebuses kohtukulude väljamõistmist tema kasuks ning esitas tema

poolt kantud kohtukulude nimekirja. Kuna Riigikohtu halduskolleegium peab käesolevas haldusasjas

võimalikuks teha uus otsus, tuleb F. Luiksaare kasuks välja mõista kohtukulud 6465 krooni ulatuses.

Juhindudes HKMS §-dest 72 lg. 1 p. 4, 93 lg. 1 ja 90 lg. 2, Riigikohtu halduskolleegium

otsustab:

Rahuldada Feliks Luiksaare kassatsioonkaebus osaliselt.

Tühistada Tallinna Halduskohtu 26. oktoobri 1999. a. otsus haldusasjas nr. 3-1654/99 ja

Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegiumi 24. jaanuari 2000. a. otsus haldusasjas nr. II-

3/26/2000.

Tunnistada täielikult seadusevastaseks prokuröride konkursi- ja atesteerimiskomisjoni

11. märtsi 1999. a. otsus Feliks Luiksaart puudutavas osas ning justiitsministri 26. märtsi

1999. a. käskkiri nr. 138-k. Kohustada Justiitsministeeriumi maksma Feliks Luiksaarele

hüvitusena ATS § 135 lg. 2 järgi tema kuue kuu ametipalk.

Välja mõista Justiitsministeeriumilt Feliks Luiksaare kasuks tema poolt kantud kohtukulud

6465 (kuus tuhat nelisada kuuskümmend viis) krooni.

Tagastada Feliks Luiksaarele kautsjon 700 (seitsesada)krooni.

Otsus jõustub 22. mail 2000 teatavaks tegemisest.

Tõnu Anton, Jüri Põld, Harri Salmann