3-3-1-11-00 · Riigikohus

3-3-1-11-00

OTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Tartus 18. mail 2000

Valentina Ušakova kassatsioonkaebuse läbivaatamine elamisloa taotlemisel sisserände piirarvu

kohaldamise asjas

Riigikohtu halduskolleegium koosseisus Tõnu Anton (eesistuja), Jüri Põld ja Harri Salmann vaatas

20. aprillil 2000 avalikul kohtuistungil läbi Valentina Ušakova kassatsioonkaebuse Tallinna

Ringkonnakohtu halduskolleegiumi 3. veebruari 2000. a. otsuse peale haldusasjas nr. II-3/50/2000.

Protsessiosalistena võtsid istungist osa Valentina Ušakova, tema esindaja Andrei Arjupin ning

Kodakondsus- ja Migratsiooniameti esindaja vandeadvokaat Jüri Leppik. Juures olid

halduskolleegiumi sekretär Tiiu Varend ja Riigikohtu vannutatud tõlk Lüüli Lomp.

V. Ušakova taotles tähtajalist elamisluba abikaasa S. Pärsikivi juurde asumiseks. Ta taotles tähtajalist

elamisluba ka oma alaealisele pojale K. Ušakovile. Kodakondsus- ja Migratsiooniameti 30. novembri

1998. a. otsusega nr. 200/80117-11 keelduti V. Ušakovale elamisluba andmast Välismaalaste seaduse

§ 12 lg. 6 alusel põhjendusega, et sisserände piirarv on täis. Samal päeval tehtud otsusega

nr. 200/80117-15 keelduti samal alusel elamisluba andmast ka K. Ušakovile. Mõlemas otsuses

märgiti, et 1998. aastaks oli Vabariigi Valitsus Välismaalaste seaduse § 6 lg. 1 alusel kehtestanud

välismaalaste sisserände piirarvuks 506. 30. novembriks 1998 oli tähtajaline elamisluba Eestisse

sisserändamiseks antud 363 välismaalasele. Samal päeval vaadati läbi 384 tähtajalise elamisloa

taotlust. Sisserände piirarvu arvestades oli võimalik rahuldada 143 taotlust.

V. Ušakova esitas nende otsuste peale Tallinna Halduskohtule kaebuse, milles palus tunnistada

otsused täielikult seadusevastasteks ning teha Kodakondsus- ja Migratsiooniametile ettepanek

V. Ušakova ja K. Ušakovi elamisloa taotlused uuesti läbi vaadata ja teha uus otsus. Samuti palus ta

tunnistada Välismaalaste seaduse § 12 lg. 6 põhiseadusevastaseks ja jätta see säte kohaldamata.

Kaebaja väitis, et:

Talle ja tema pojale on elamisloa andmisest keeldutud kahel korral sisserände piirarvu täitumise tõttu

Välismaalaste seaduse § 12 lg. 6 alusel.

Selle sätte kohaldamine V. Ušakova kui Eesti kodaniku abikaasa suhtes on vastuolus Põhiseaduse §-

ga 26 ja Euroopa inimõiguste konventsiooni artikliga 8, mis sätestavad õiguse perekonnaelu

puutumatusele. Põhiseaduse § 11 lubab õigusi ja vabadusi piirata vaid kooskõlas Põhiseadusega.

Pärsikivi-Ušakova perekonna elamine Eestis ei ohusta Eesti riigi julgeolekut, majanduslikku heaolu,

turvalisust jne., mistõttu elamisloa mitteandmine pole kooskõlas §-s 26 ja artiklis 8 lubatud

võimalustega perekonnaellu sekkuda.

Sisserände piirarvu kohaldamine kaebaja suhtes ja elamisloa andmisest keeldumine selle piirarvu

täitumise põhjusel on vastuolus võrdse kohtlemise põhimõttega. Välismaalaste seaduse § 6 lg. 3 järgi

ei kehti sisserände piirarv Euroopa Liidu, Norra, Islandi, Šveitsi ja Ameerika Ühendriikide kodanike

suhtes. Seetõttu on Välismaalaste seaduse § 12 lg. 6 põhiseadusevastane.

Tallinna Halduskohtu 23. novembri 1999. a. otsusega haldusasjas nr. 3-468/99 tunnistati

Kodakondsus- ja Migratsiooniameti vaidlustatud otsused täielikult seadusevastasteks ning tehti

samale ametile ettepanek asi uuesti läbi vaadata ja teha uued otsused elamisloa väljaandmiseks.

Kohus leidis, et:

Kodakondsus- ja Migratsiooniamet on korduvalt keeldunud andmast elamisluba V. Ušakovale ja tema

alaealisele pojale sisserände piirarvu täitumise tõttu. Ameti esindaja väitis kohtuistungil, et

V. Ušakova võib elamisluba taotleda aastaid, saades eitava vastuse; ka järgmise aasta sisserände

piirarv võib juba täis olla.

Vabariigi Valitsus kehtestab Välismaalaste seaduse § 6 lg. 1 alusel välismaalastele aastase sisserände

piirarvu, mis ei tohi ületada 0,05 % Eesti alalisest elanikkonnast. Valitsus võib üksikjuhtudel mõne

konkreetse isiku puhul ületada sisserände piirarvu järgmise aasta piirarvu arvel. Sisserände piirarvu

täitumise arvutamisel ei arvestata isikuid, kellel on õigus asuda Eestisse väljaspool sisserände

piirarvu, ja isikuid, kelle suhtes see piirarv ei kehti.

Välismaalaste seaduse § 12 lg. 6 pole olemuselt põhiseadusevastane. Küsitav on sisserände piirarvu

kehtestamine Eesti kodanike abikaasade suhtes. Vastavalt Põhiseaduse §-le 26 on igaühel õigus

perekonna- ja eraelu puutumatusele; riigiasutused, kohalikud omavalitsused ja nende ametiisikud ei

tohi kellegi perekonna- ja eraellu sekkuda muidu, kui seaduses sätestatud juhtudel ja korras tervise,

kõlbluse, avaliku korra või teiste inimeste õiguste ja vabaduste kaitseks, kuriteo tõkestamiseks ja

kurjategija tabamiseks. Põhiseaduse § 27 sätestab, et perekond on rahva püsimise ja kasvamise ning

ühiskonnakorra alusena riigi kaitse all.

V. Ušakova abikaasal S. Pärsikivil on Eestis alaline elu- ja töökoht. Tallinnas sündinud V. Ušakova

soovib oma perekonnaga elada Eestis. Venemaal pole tal alalist elukohta ega sugulasi. Venemaaga

seob teda üksnes kodakondsus. Ta soovib koos oma pojaga esimesest abielust legaliseerida Eestis

viibimise, mistõttu ta taotlebki elamisluba.

Sisserände piirarvu kohaldamine Eesti kodaniku abikaasa suhtes teeb võimalikuks olukorra, kus osa

perekonnaliikmetest ei oma seaduslikku alust Eestis koos perekonnaga elada ja nende suhtes võib

kohaldada väljasaatmist. See oleks aga otsene sekkumine perekonnaellu.

Kodakondsus- ja Migratsiooniameti esindaja kinnitas kohtule, et V. Ušakovale elamisloa andmisest

keeldumise ainsaks aluseks oli sisserände piirarvu täitumine, et teisi aluseid pole.

Eeltoodu põhjal on sisserände piirarvu kohaldamine V. Ušakova kui Eesti kodaniku abikaasa suhtes

vastuolus Põhiseaduse §-ga 26 ja Euroopa inimõiguste konventsiooni artikliga 8.

Kodakondsus- ja Migratsiooniamet esitas halduskohtu selle otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles

palus otsus tühistada ja teha uus otsus, millega jätta kaebus rahuldamata. Apellant väitis, et:

Halduskohus rikkus kaebuse läbivaatamise ajal kehtinud HKS § 20, ületades selle sättega kohtule

antud pädevust. Pädevuse ületamine seisnes ettepanekus Kodakondsus- ja Migratsiooniametile "teha

uued otsused elamislubade väljaandmiseks" ja ettepanekus "Kodakondsus- ja migratsiooniametil

mitte kohaldada V. Ušakova ja tema alaealise poja suhtes sisserände piirarvu".

Kohus leidis, et Välismaalaste seaduse § 12 lg. 6 kohaldamine on vastuolus Põhiseaduse §-ga 26 ja

Euroopa inimõiguste konventsiooni artikliga 8. Samas leidis kohus, et olemuselt pole Välismaalaste

seaduse § 12 lg. 6 põhiseadusevastane. Kohtu selline seisukoht on vastuoluline.

Ebaõige on kohtu järeldus, et sisserände piirarvu kohaldamist võib vaadelda sellise sekkumisena

perekonnaellu, mis on vastuolus Põhiseaduse §-ga 26 ja Euroopa inimõiguste konventsiooni artikliga

8. Põhiseadus ega konventsioon ei käsita õigust perekonnaelule absoluutse õigusena.

Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegiumi otsusega tühistati halduskohtu apelleeritud otsus ja tehti

uus otsus, millega jäeti V. Ušakova kaebus rahuldamata. Ringkonnakohus leidis, et:

Halduskohtus kaebuse läbivaatamise ajal kehtinud Halduskohtumenetluse seadustik ei andnud

kohtule võimalust kohustada Kodakondsus- ja Migratsiooniametit andma elamisluba konkreetsele

isikule. Apelleeritud kohtuotsusega on aga halduskohus kohustanud Kodakondsus- ja

Migratsiooniametit andma elamisloa V. Ušakovale ja tema pojale.

Ebaõige on halduskohtu seisukoht, et Kodakondsus- ja Migratsiooniamet pidanuks kohaldamata

jätma Põhiseadusega iseenesest kooskõlas oleva Välismaalaste seaduse § 12 lg. 6. Selle sätte

kohaldamata jätmine olnuks haldusorgani omavoli.

Välismaalaste seaduse järgi pole elamisloa saamine isiku absoluutne õigus. Riigil on teatud

tingimuste ja piirangute kehtestamise õigus. Aastane sisserände piirarv on üheks piiravaks

tingimuseks. Kui Kodakondsus- ja Migratsiooniamet jätaks seaduse Eesti kodanike abikaasade suhtes

meelevaldselt kohaldamata, siis peaks ta võrdse kohtlemise põhimõttest lähtuvalt seda piirarvu mitte

kohaldama ka Eestis alaliselt elava välismaalase abikaasa suhtes. Seaduse sellisel kohaldamisel

kaotaks sisserände piirarv mõtte, milleks on piirata välismaalaste elama asumist riiki. Välismaalaste

riiki sisenemise ja riigis viibimise piiramine on seaduslik.

Põhiseaduse §-ga 26 ja Euroopa inimõiguste konventsiooni artikliga 8 tagatud õigust perekonnaelu

austamisele ei riku Eestisse sisserändavate välismaalaste piirarvu kehtestamine ja selle piirarvu

kohaldamine ka Eestisse abikaasa juurde elama asuda soovijate suhtes. V. Ušakovale ja tema pojale

eelmisest abielust elamisloa andmisest keeldumine sisserände piirarvu täitumise motiivil ei riku neid

sätteid. Abiellumisel oleks V. Ušakova pidanud tundma Eestisse elama asumist reguleerivaid

õigusakte. Õigusest perekonnaelule ei tulene riigi kohustus anda elamisluba igal juhul.

Vaidlustatud otsus ei võta kaebajalt õigust esitada uut elamisloa taotlust. Õige võib olla kohtu väide,

et järgmise aasta sisserände piirarv võib olla juba täitunud ja kaebajal pole lootust elamisluba niipea

kvoodi alusel saada. See ei saa aga olla Kodakondsus- ja Migratsiooniameti vaidlustatud otsuse

tühistamise aluseks.

Asjaolu, et V. Ušakova on Eestis sündinud ja aastakümneid Eestis elanud, ei muuda tema õiguslikku

seisundit ega anna alust kohelda teda teistest välismaalastest erinevalt.

V. Ušakova esitas ringkonnakohtu selle otsuse peale kassatsioonkaebuse, milles palub tühistada

kasseeritav otsus ja jätta jõusse halduskohtu otsus. Kassaator väidab, et:

Ebaõige on ringkonnakohtu seisukoht, et halduskohus ei saanud Kodakondsus- ja Migratsiooniametit

kohustada andma elamisluba konkreetsele isikule. Ettekirjutus asi uuesti läbi vaadata ja teha uus

otsus ei lahendaks asja sisuliselt.

Ringkonnakohus on ebaõigesti leidnud, et Eesti kodaniku abikaasa suhtes on Välismaalaste seaduse

§ 12 lg. 6 võimatu kohaldamata jätta ja et sisserände piirarvu kehtestamine ja kohaldamine Eestisse

abikaasa juurde elama asuda soovijate suhtes ei riku õigust perekonnaelule. Käesolevas asjas olid

esitatud kõik tõendid, et elamisloa mitteandmine Eesti kodaniku abikaasale V. Ušakovale sisserände

piirarvu täitumise tõttu ei vasta Põhiseaduse §-s 26 ja konventsiooni artiklis 8 loetletud eesmärkidele.

Elamisloata V. Ušakova on illegaal, kes peab Eestist lahkuma. Ta saaks abikaasat külastada viisa

alusel piiratud aja kestel. See seab ohtu perekonna püsimise.

Kuna sisserände piirarv ei kehti Välismaalaste seaduse §-s 6 lg. 3 nimetatud riikide kodanike suhtes,

siis ei vasta tegelikkusele ringkonnakohtu seisukoht, et sisserände piirarvu kehtestamise eesmärgiks

on soov piirata välismaalaste elama asumist riiki. Sisserände piirarvu kehtestamine on Põhiseaduse §-

ga 12 keelatud diskrimineerimine.

Kodakondsus- ja Migratsiooniameti kirjalikus vastuses palutakse jätta kassatsioonkaebus

rahuldamata ja ringkonnakohtu otsus muutmata.

Tutvunud esitatud materjaliga ja kuulanud ära protsessiosalised, Riigikohtu halduskolleegium

leidis:

1. Välismaalaste seaduse § 12 lg. 6 (24. septembri 1997. a. redaktsioonis, mis kehtis 30. septembrini

1999) sätestas: "Elamisloa andmisest keeldutakse sisserände piirarvu täitumise tõttu."

Samasisuline on Välismaalaste seaduse § 12 lg. 8 (jõustunud 1. oktoobril 1999), mis sätestab: ?

Elamisloa andmisest keeldutakse, kui taotluse esitamise kalendriaastal samaks aastaks kehtestatud

sisserände piirarv on täitunud.?

2. Riigikohtu halduskolleegiumi 6. juuni 1997. a. määruses haldusasjas nr. 3-3-1-16-97 asuti

seisukohale, et välismaalase õigus elada Eestis ei tulene üksnes Välismaalaste seadusest, vaid ka

Põhiseadusest ja Euroopa inimõiguste konventsioonist. Kui välismaalane elab perekonnaelu

Põhiseaduse § 27 ja konventsiooni tähenduses, siis võib tema õigus elada seaduslikult Eestis tuleneda

Põhiseadusest ja konventsioonist, mitte aga üksnes Välismaalaste seadusest.

Euroopa inimõiguste konventsiooni artikkel 8 lg. 1 sätestab igaühe õiguse sellele, et austataks tema

perekonnaelu. Selle artikli 2. lõike järgi tohivad võimud selle õiguse kasutamisse sekkuda ainult

kooskõlas seadusega ja kui see on vajalik demokraatlikus ühiskonnas riigi julgeoleku, ühiskondliku

turvalisuse või riigi majandusliku heaolu huvides, korratuse või kuriteo ärahoidmiseks, tervise või

kõlbluse või kaasinimeste õiguste ja vabaduste kaitseks.

Konventsiooni artikli 8 kaitsealas on ka õigus elada koos perekonnaga. Konventsiooni rakendamise

praktikas on seda sätet kohaldatud deporteerimise juhtudel.

Ka Põhiseaduse § 26 tagab igaühe õiguse perekonnaelu puutumatusele ning sätestab, et riigiasutused,

kohalikud omavalitsused ja nende ametiisikud ei tohi kellegi perekonnaellu sekkuda muidu, kui

seaduses sätestatud juhtudel ja korras tervise, kõlbluse, avaliku korra või teiste inimeste õiguste ja

vabaduste kaitseks, kuriteo tõkestamiseks või kurjategija tabamiseks. Need võimalikud piirangud on

märgatavalt kitsamad kui konventsioonis.

Konventsiooni artikli 8 ja Põhiseaduse § 26 sarnasus ei võimalda aga teha järeldust, et nende sätete

kaitseala on identne. Nendes sätetes loetletud võimalikest subjektiivse õiguse piirangutest ja

Põhiseaduse § 27 olemasolust tuleneb, et konventsiooni artikli 8 ja Põhiseaduse § 26 kaitsealad on

erinevad. Kui lugeda need kaitsealad identseteks ja käesoleva haldusasja lahendamisel asjakohaseks

Põhiseaduse § 26, siis tuleks järeldada, et välismaalasele, kes elab Eesti kodanikuga perekonnaelu,

tuleb elamisluba anda ka näiteks juhul, kui välismaalase Eestisse lubamine oleks vastuolus riigi

julgeoleku kaalutlustega.

Põhiseaduses on § 27 lg. 1, mis sätestab: "Perekond on rahva püsimise ja kasvamise ning ühiskonna

alusena riigi kaitse all." Riigikohtu halduskolleegium on 6. juuni 1997. a. määruses haldusasjas nr. 3-

3-1-16-97 kohaldanud seda sätet, kaitsmaks perekonnaelu seda aspekti, mis puudutab välismaalase

õigust elada Eestis koos oma perekonnaga.

Paragrahvi 27 lg. 1 sõnastusest ei saa järeldada, et perekond on kaitstud vaid niivõrd, kui see tagab

rahva püsimise ja kasvamise. See säte tõstab esile perekonna kui erilist kaitset vajava ühiskonna

aluse, tagades perekonnale põhiseadusliku kaitse. Kui perekond oleks vaid rahva püsimise ja

kasvamise tagatis, siis poleks seda Põhiseaduses vaja eraldi mainida. Paragrahv 27 lg. 1 tõendab, et

perekonnal on Põhiseaduse seisukohalt iseseisev väärtus.

Eespool nimetatud lahendis on Riigikohtu halduskolleegium leidnud, et Põhiseaduse §-st 27 lg. 1

tuleneb subjektiivne õigus. Selle sätte kaitseala hõlmab kogu perekonnaga seonduvat alates selle

loomisest kuni perekondliku kooselu kõige erinevamate valdkondadeni. Kui perekonnas on lapsi, siis

pole selle sätte kohaldamisel oluline, kas lapsed on abikaasadel ühised või abikaasade eelmisest

abielust.

3. Põhiseaduse § 27 lg. 1 on sõnastatud kui ilma seaduse reservatsioonita õigus, s.o. absoluutse

õigusena. Siit ei saa aga järeldada, et tegemist on põhiõigusega, mida üldse ei saa piirata. Ühiskonnas

ei saa olla põhiõigusi, mida ei saa üldse piirata. Vastupidine tähendaks, et sellise õiguse teostamine

võib takistada mõne teise õiguse teostamist. Põhiõiguste konkurentsis tekib ilma seaduse

reservatsioonita põhiõiguse piiramise vajadus.

Jättes vastavas sättes mainimata ühe või teise põhiõiguse piiramise võimaluse, on Põhiseaduses

mõned põhiõigused garanteeritud veelgi kõikehõlmavamalt kui seaduse kvalifitseeritud

reservatsiooniga põhiõigused. Kuid isegi selline kõikehõlmav garantii ei saa tähendada piiramatut

vabadust. Iga õigus on millegagi piiratud. Ilma seaduse reservatsioonita põhiõiguse piiramiseks peab

olema mingi väga oluline põhjus, mis peab sisalduma Põhiseaduses eneses. Piirang peab olema

õigustatud mõne teise põhiõiguse või Põhiseaduse printsiibiga, näiteks Põhiseaduse preambulas

sätestatud eesmärgiga, et Eesti riik on kaitseks sisemisele ja välisele rahule.

Seega on ka Põhiseaduse §-st 27 lg. 1 tulenevat õigust elada koos oma perekonnaga võimalik piirata.

4. Pelgalt sisserände piirarvu täitumisega ei saa aga põhjendada keeldumist elamisloa andmisest

välismaalasele, kes elab Eestis perekonnaelu Põhiseaduse mõttes. See poleks kooskõlas ilma seaduse

reservatsioonita põhiõiguse olemusega. Kodakondsus- ja Migratsiooniamet on aga väitnud, et

V. Ušakovale ja tema alaealisele pojale elamisloa andmisest keeldumise ainsaks põhjuseks oli

sisserände piiarvu täitumine 1998. a.

Halduskohus leidis, et iseenesest pole sisserände piirarvu seadusega kehtestamine vastuolus

Põhiseadusega, kuid selle rakendamine konkreetsel juhul oli põhiseadusevastane. Halduskohtu see

seisukoht on põhjendatud. Seadus võib olla kooskõlas Põhiseadusega, kuid selle rakendamine võib

teatud konkreetsetel tingimustel osutuda põhiseadusevastaseks. Kui on alust eeldada, et valdaval

enamikul juhtudest saab sisserände piirarvu kohaldada kooskõlas Põhiseadusega, siis pole alust

algatada põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetlust selleks, et tunnistada kehtetuks seaduse säte,

mis kehtestab sisserände piirarvu. Sisserände piirarvu rakendamise põhiseadusevastasus

üksikjuhtumil ei saa olla aluseks piirarvu kui sellise põhiseaduslikkuse kahtluse alla seadmisel. Seda

enam, et sisserände piirarvu (immigratsioonikvooti) kasutatakse ka teistes demokraatlikes riikides.

5. V. Ušakova abikaasa S. Pärsikivi on Eesti kodanik. V. Ušakovale elamisloa andmisest keeldumine

võib tema Eesti kodanikust abikaasa seada olukorda, kus ta on perekonnaelu jätkamiseks sunnitud

Eestist lahkuma.

Eesti kodanikul on subjektiivne õigus elada Eestis. Põhiseaduse § 36 lg. 1 isegi keelab teda Eestist

välja saata ja takistada teda Eestisse asumast. Lõige 2 kehtestab erilise korra Eesti kodaniku

välisriigile väljaandmiseks.

Eesti kodaniku abikaasale elamisloa andmisest keeldumiseks peab seega olema väga kaalukas põhjus.

6. Ei saa nõustuda ringkonnakohtu ning Kodakondsus- ja Migratsiooniameti seisukohaga, et

halduskohus ületas talle seadusega antud pädevust, kui tegi ametile ettekirjutuse anda elamisluba

V. Ušakovale ja tema alaealisele pojale. Halduskohtu otsuse tegemise ajal kehtinud HKS § 20 lg. 2

andis halduskohtule võimaluse teha täitevvõimule kohtuotsusega ettepanek asi uuesti läbi vaadata ja

teha uus otsus. Paragrahv 70 lg. 5 luges sellise ettepaneku ettekirjutuseks.

Halduskohtu otsusest nähtub, et Kodakondsus- ja Migratsiooniamet väitis kohtuistungil, et ainus

põhjus keelduda V. Ušakovale ja tema alaealisele pojale elamisluba andmast oli sisserände piirarvu

täitumine, et muid keeldumist tingivaid asjaolusid polnud. Kodakondsus- ja Migratsiooniametil

puudus V. Ušakova taotluse lahendamisel kaalutlusõigus (diskretsiooniõigus). Seega sai halduskohus

teha ettekirjutuse anda V. Ušakovale ja tema pojale elamisluba.

7. Kassatsioonkaebus kuulub rahuldamisele. Ringkonnakohtu otsus tühistatakse ja jõusse jäetakse

Tallinna Halduskohtu otsus.

Halduskohus on kohaldanud asja lahendamisel Põhiseaduse § 26 kui asjassepuutuvat, leides, et

elamisloa andmisest keeldumine on vastuolus selle sättega. Riigikohtu halduskolleegium on aga

seisukohal, et asjassepuutuv on Põhiseaduse § 27 lg. 1. See ei saa käesolevas asjas olla halduskohtu

otsuse muutmise aluseks.

Juhindudes HKMS §-dest 72 lg. 1 p. 6 ja 90 lg. 2, Riigikohtu halduskolleegium

otsustab:

Rahuldada Valentina Ušakova kassatsioonkaebus.

Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegiumi 3. veebruari 2000. a. otsus haldusasjas

nr. II-3/50/2000.

Jätta jõusse Tallinna Halduskohtu 23. novembri 1999. a. otsus haldusasjas nr. 3-468/99.

Tagastada Andrei Arjupinile kautsjon 725 (seitsesada kakskümmend viis) krooni.

Otsus jõustub 18. mail 2000 teatavaks tegemisest.

Tõnu Anton, Jüri Põld, Harri Salmann