3-2-1-32-00 · Riigikohus

3-2-1-32-00

K O H T U O T S U S

Eesti Vabariigi nimel

Tartus 3. mail 2000. a

Jüri Raatma hagi Jaan Tedderi vastu mittenõuetekohase kvaliteediga müüdud asja puuduste

kõrvaldamise kulutuste hüvitamiseks.

Riigikohtu tsiviilkolleegium, koosseisus eesistuja T. Vernik, liikmed A. Kull ja J. Luik, vaatas

kirjalikus menetluses läbi 3. aprillil 2000. a Jüri Raatma kassatsioonkaebuse alusel Tallinna

Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi 22. novembri 1999. a otsuse tsiviilasjas nr II-2/870/99.

I. Asjaolud ja varasem menetluse käik

Jüri Raatma palus Tallinna Linnakohtule 21. juulil 1998. a esitatud hagis TsK § 251 lg 1 p 3 alusel

Jaan Tedderilt välja mõista sõiduauto Audi 100 puuduste kõrvaldamiseks tehtud kulutused 56 098

krooni, kuna kostja ei teatanud ostu-müügilepingu sõlmimisel 18. veebruaril 1998. a auto tehnilistest

riketest. Ostmisele järgneval päeval tuvastati AS Sidum remonditöökojas, et õlitase mootoris on

langenud alla lubatud normi. Autol vahetati süüteküünlad ja õli. 25. veebruaril 1998. a tuvastati AS

Reval Auto Audi Keskuses, et auto mootor vajab tugeva kulumise tõttu kapitaalremonti. Samuti

selgus, et seda autot varem remontinud keskuse töötajad on informeerinud kostjat mootori

ulatuslikuma remondi vajadusest. Sellest ta keeldus.

Kostja hagi ei tunnistanud, leides, et 1990. aastal väljalastud ja ostu-müügilepingu sõlmimise päevaks

umbes 163 000 kilomeetrit läbisõitnud auto kvaliteet vastas tavaliselt esitatavatele nõuetele.

Tallinna Linnakohtu 12. mai 1999. a otsusega jäeti hagi rahuldamata. 1990. a välja lastud sõiduauto

Audi 100 vastas ostu-müügilepingu sõlmimise ajal kasutatud autole esitatavatele tavalistele

nõudetele. Poolte seletused ja tunnistaja ütlused tõendavad, et enne 18. veebruari 1998. a ostu-

müügilepingu sõlmimist kontrolliti poolte ja tunnistajate juuresolekul auto korrasolekut

autoteeninduses ning tehti proovisõit. Tunnistaja A. Ilvese ütluste kohaselt auto mootorit stendil

kontrollida hageja ei soovinud. AS Sidum autoremonditöökojas 19. veebruaril 1998. a rikete

tuvastamise kohta tõendid puuduvad. AS Reval Auto tellimus-arvega on tõendatud, et hageja viis

auto remonti 25. veebruaril 1998. a. Tellimus-arvest nähtuvalt ei näidanud varras õli tasapinda.

Tunnistaja V. Vackermanni ütluste kohaselt ilmnes mootoril üldine kulumine, mille põhjuseid võib

olla palju, sealhulgas ka vale õli, õli puudumine ning suur läbisõit. Tunnistaja kinnitas, et 1998. a

jaanuaris soovitati kostjal lisaks tellitud remondile remontida ka mootori alumist osa. Tunnistaja

P. Kose andis ütlusi mootori remondi kohta 25. veebruarist 27. maini 1998. a. Tunnistajate

V. Vackermanni ja P. Kose ütlused ei tõenda piisavalt auto tehnilist seisundit ostu-müügilepingu

sõlmimisel.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

Tallinna Ringkonnakohtu 22. novembri 1999. a otsusega jäeti linnakohtu otsus muutmata.

Ringkonnakohus leidis, et linnakohus jättis hagi põhjendatult rahuldamata. Vastavalt TsK § 250

lõikele 1 peab müüdud asja kvaliteet vastama lepingu tingimustele, lepingus juhendite puudumisel

aga tavaliselt esitatavatele tingimustele. Poolte seletuste kohaselt müüs kostja hagejale kasutatud

sõiduauto, mille valmistamise aastaks oli 1990. Pooled auto ostu-müügilepingut kohtule ei esitanud,

kuid kinnitasid, et selles ei olnud eritingimusi sätestatud. Seetõttu pidi asja kvaliteet vastama

tavaliselt esitatavatele tingimustele.

Linnakohus ei ole tõendite hindamisel protsessiõiguse norme rikkunud. Kohus tuvastas, et pärast

poolte ja tunnistaja A. Ilvese juuresolekul auto korrasoleku kontrolli autoremonditöökojas ja

proovisõitu hageja mingeid pretensioone kostjale ei esitanud ning leping sõlmiti hageja poolt

tingimusi seadmata. Tunnistaja P. Kose ütlused selle kohta, et tema arvates võis auto vajada remonti,

ja tunnistaja V. Vackermani ütlused, mille kohaselt ei pruukinud 1998. a jaanuaris tehtud auto remont

olla piisav, ei tõenda auto mittevastavust kasutatud autole esitatavatele tavalistele nõuetele.

Tuvastamata on auto kasutamise asjaolud 18.-25. veebruaril 1998. a. Kuna kohus tuvastas, et müüdud

asja kvaliteet vastas TsK § 250 lg 1 nõuetele, ei ole kohaldatav TsK § 251 lg 1 p 3, mille kohaldamise

eelduseks on mittenõuetekohase asja ostmine.

II. Kassatsioonkaebus ja selle põhjendused

Hageja palus kassatsioonkaebuses ringkonnakohtu otsuse tühistada ja saata asja uueks

läbivaatamiseks.

Hageja leidis, et ringkonnakohus on rikkunud TsMS § 231 lg 4 ja § 330 lg 6 nõudeid, kuna kohus ei

ole põhjendanud, miks ta mõnda tõendit ei arvesta, jättes vastamata hageja apellatsioonkaebuse

vastavasisulistele väidetele. Ringkonnakohus ei ole otsuses põhjendanud, miks tunnistaja

N. Vackermanni ja P. Kose ütlused ei tõenda, et autol esines ostu-müügitehingu sõlmimisel puudusi,

mille tõttu ei vastanud auto tavaliselt esitatud nõuetele. Ringkonnakohus nõustus linnakohtu otsuse

järeldusega, et auto vastas tavaliselt esitatavatele nõuetele, kuigi linnakohus ei ole põhjendanud

sellisele seisukohale asumist.

III. Vastus kassatsioonkaebusele

Kostja leiab, et kassatsioonkaebuse väited ei ole ringkonnakohtu seadusliku ja põhjendatud otsuse

tühistamise aluseks. Ringkonnakohus on andnud tõenditele ja tuvastatud asjaoludele õiguslikult

korrektse hinnangu. Paljasõnaline on hageja väide, et ringkonnakohus ei ole vastanud apellandi

kõikidele väidetele.

IV. Riigikohtu otsuse põhjendused ja resolutsioon

Põhjendatud ei ole kassatsioonkaebuse väide, et ringkonnakohtu otsus ei vasta TsMS § 231 lg 4 ja

§ 330 lg 6 nõuetele. Vastavalt TsK § 251 lg 1 p-le 3 on ostjal, kellele on müüdud mittenõuetekohase

kvaliteediga asi, kui selle puudused ei olnud müüja poolt tingimuseks seatud, õigus nõuda asja

parandamise kulutuste hüvitamist. Ringkonnakohus luges poolte seletuste alusel tuvastatuks, et ostu-

müügilepingus eritingimusi ei sätestatud. Lepingus asja kvaliteeti määratlevate tingimuste

puudumisel peab müüdud asi vastama tavaliselt esitatavatele nõuetele (TsK § 250). Seega, nõudes

TsK § 251 lg 1 p 3 alusel auto remondi kulutuste hüvitamist, pidi hageja tõendama, et auto mootori

kapitaalremondi tingisid sellised tehnilised rikked, milliseid müüdud autoga võrreldavatel kasutatud

autodel tavaliselt ei esine ning et need rikked ei ole seotud auto mittenõuetekohase kastutamisega

tema enda poolt. Ringkonnakohtu otsusest nähtuvalt ei ole kohus tõendite puudumisel tuvastanud

auto kasutamise asjaolusid hageja poolt. Ka ei ole ta tõendatud mootori rikked 19. veebruaril 1998. a.

Seetõttu on apellatsioonikohus põhjendatult leidnud, et tunnistajate P. Kose ja V. Vackermanni

ütlused auto mootori remondivajaduse ja hilisema rikete võimalike põhjuste kohta, ei tõenda müüdud

auto mittevastavust tavaliselt esitatavatele nõuetele.

Juhindudes TsMS § 362 p-st 1, kolleegium

o t s u s t a s:

Jätta Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi 22. novembri 1999. a otsus muutmata ja

kassatsioonkaebus rahuldamata.

T. Vernik, A. Kull, J. Luik