3-2-1-43-00 · Riigikohus

3-2-1-43-00

K O H T U O T S U S

Eesti Vabariigi nimel

Tartus 13. aprillil 2000. a

RAS Ookean (pankrotis) hagi Postipankki Oy (uus ärinimi Leonia Pankki Oyj), Okobank

Osuuspankkien Keskusosakepankki Oy (uus ärinimi Okopank Osuuspankkien Keskuspankki

Oyj) ja Ost-West Handelsbank AG vastu tehingute kehtetuks tunnistamiseks.

Riigikohtu tsiviilkolleegium, koosseisus eesistuja J. Odar, liikmed A. Kull ja L. Laarmaa, vaatas

avalikul kohtuistungil 20. märtsil 2000. a läbi RAS Ookean (pankrotis) kassatsioonkaebuse alusel

Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi 9. novembri 1999. a otsuse tsiviilasjas nr II-2/338/99.

Istungist võtsid osa hageja esindaja vandeadvokaat L. Glikman ja kostjate esindaja vandeadvokaat

A. Alas.

I. Asjaolud ja varasem menetluse käik

RAS Ookean ja Postipankki Oy, Okobank Osuuspankkien Keskusosakepankki Oy ja Ost-West

Handelsbank AG (edaspidi pangad) sõlmisid 17. septembril 1993. a lepingu, millega RAS Ookean

võttis endale kohustuse tasuda pankadele ÜE ESVA võlad ja müüa selle kohustuse täitmiseks laevu.

Lepingule kirjutas alla hageja peadirektor J. Põllu. Selle lepingu tagamiseks sõlmisid RAS Ookean ja

pangad 4. märtsil 1994. a pandilepingu, millega hageja pantis 6 laeva, kohustudes neid müüma ja

tasuma kostjatele vastavalt kokkulepitud graafikule. Lepingus nähti ette, et kui RAS Ookean

lepingutingimusi ei täida, siis on pankadel õigus müüa laevu oma äranägemisel. Pandilepingule

kirjutas alla hageja peadirektor E. Hopp.

Esitatud hagiavaldustes palus RAS Ookean tunnistada lepingud kehtetuks ja kostjatelt välja mõista

tehingu järgi saadud 2, 8 mln USD. Hagi esitati TsK §-de 50-53 ja § 272; TsÜS §-de 128, 170 lg 1 ja

2; AÕS §-de 284, 297, 298 ja 307; kaubandusliku meresõidukoodeksi (KMK) § 34; ettevõtteseaduse

§-de 8, 19 ja 21; omandiseaduse (OS) §-de 4, 7, 18, 37 ja 38; Vabariigi Valitsuse seaduse § 34,

riiklike registrite seaduse § 2; laevaregistri põhimääruse p 47; esimest tüüpi riikliku aktsiaseltsi

juhatuse ajutise põhimääruse p 9; RAS Ookean põhikirja p 21; ?Riigiettevõtete haldusnõukogude,

riiklike aktsiaseltside ja riiklikul omandil põhinevate osaühingu juhatuste pädevus tehingute

teostamisel ettevõtete valduses, kasutuses ja käsutuses oleva varaga ning nende tehingute teostamise

korra? (Kord) p 25 alusel.

Hagi põhjenduste kohaselt ei olnud hagejal õigust selliseid lepinguid sõlmida. Hageja on põhikirja

p 2 kohaselt esimest tüüpi riiklik aktsiaselts, mis on asutatud Majandusministeeriumi poolt ja

registreeritud 1. juulil 1993. a. Esimest tüüpi riikliku aktsiaseltsi juhatuse ajutise põhimääruse p 9.5

annab juhatusele õiguse määrata tehingud ettevõtte varaga Riigivaraameti kindlaksmääratud ulatuses

ja korras. Põhimääruse p 9 ei näe ette riikliku aktsiaseltsi juhatuse õigust tagada riigi varaga

kolmandate isikute laene. Laevade võõrandamisel või koormamisel tuleb arvestada KMK §-s 34

sätestatut, mille kohaselt riigi laevade pantimisel välisriigi organisatsioonile peab olema Vabariigi

Valitsuse luba. Luba hagejale antud ei ole. Hageja põhikirja p 21 määrab kindlaks juhatuse

kompetentsi, mille kohaselt juhatusel puudub õigus kolmandate isikute laenude tagamiseks.

Vaatamata sellele nõustuti juhatuse 16. septembri 1993. a koosolekul hageja ja kostjate laenulepingu

projektiga ning J. Põllu volitati lepingule alla kirjutama.

TsK § 272 lg 1 kohaselt annab laenulepingu järgi üks pool (laenutaja) teise poole (laenaja)

omandusse raha või liigitunnustega piiritletud asjad, laenaja aga kohustub laenutajale sama summa

raha või võrdse koguse sama liiki ja sama kvaliteediga asju tagastama. Hageja ei saanud lepingu

kohaselt ei raha ega liigitunnustega piiritletud asju. Seega ei ole tegemist laenulepinguga.

Juhatus andis J. Põllule volituse laenulepingu allakirjutamiseks. 17. septembril 1993. a poolte vahel

sõlmitud leping ei ole aga laenuleping, vaid leping kohustise täitmise tagamiseks riigi varaga, mille

sõlmimine ei ole antud riikliku aktsiaseltsi kompetentsi ja mille allakirjutamiseks hageja juhatus

volitust ei andud ega võinudki anda. Leping on koostatud inglise keeles ja pealkirjastatud Agreement

(leping). Seega ei ole osapooled lepingule andnud liigitunnust. TsK § 53 lg 1 kohaselt on tehing,

mille on teostanud juriidiline isik vastuolus tema põhikirjaga (põhimäärusega) või antud liiki

organisatsioonide üldpõhimäärusega ettenähtud eesmärkidega, kehtetu.

4. märtsil 1994. a sõlmitud pandileping on tühine, sest vastavalt ajutise põhimääruse p-le 9 puudub

nii juhatusel kui peadirektoril õigus tagada kolmandate isikute laene riigi varaga. Puudus ka Vabariigi

Valitsuse luba. Vastavalt pandilepingu sõlmimise ajal kehtinud TsK §-le 50 toob kohustusliku

notariaalse vormi järgimata jätmine kaasa tehingu kehtetuse. TsK § 51 alusel on seaduse nõuetega

vastuolus olev tehing kehtetu. Nii lepingu kui pandilepingu sõlmimisel on oluliselt rikutud seadust.

TsK § 51 alusel peavad pooled tagastama kehtetu tehingu järgi saadu, selle võimatuse korral aga

hüvitama saadu rahas. Lepingu täitmiseks ja suurema kahju ärahoidmiseks müüs RAS Ookean

10. veebruaril 1995. a laeva ?Heinaste? hinnaga 2,8 mln USD, mis laekus kostjate arvele.

Tallinna Linnakohtu otsusega hagi rahuldati, lepingud tunnistati kehtetuks ja kostjatelt mõisteti

hageja kasuks välja 33 137 440 krooni.

Otsuse põhjenduste kohaselt ei olnud tegemist laenulepinguga TsK § 272 mõttes. Lepingu liigi

määratlemine on asjas oluline, kuna riiklik aktsiaselts on piiratud õigusvõimega juriidiline isik, kellel

on õigus sõlmida ainult teatud liiki lepinguid. Tulenevalt lepingu kontekstist sõlmiti hageja ja kostjate

vahel leping kolmanda isiku võlakohustise tagamiseks. Lepingu sõlmimise ajal kehtinud OS § 37 lg 2

kohaselt toimus riigi omandi valdamine, kasutamine ja käsutamine riigiettevõtete kaudu, kellele riik

eraldas vara vastavalt nende tegevuse eesmärkidele. OS § 38 kohaselt valdasid, kasutasid ja käsutasid

riigiettevõtted neile eraldatud riigi vara seadusega ettenähtud korras või omaniku poolt kindlaks

määratud piires. OS §-st 18 tulenevalt oli juriidilise isiku omanikuks olemine piiratud. Omanikuks

võisid olla kooperatiiv, ühiskondlik organisatsioon ja liikumine, usuühing ja usuühingute ühendus,

rendiettevõte ja sihtfond. Teised juriidilised isikud, nagu aktsiaselts või osaühing, ei olnud oma vara

omanikud ja vara kuulus neid juriidilisi isikuid moodustanud isikutele kaasomandina. Seega kuulus

riikliku aktsiaseltsi vara riigile, kuna riik oli aktsiaseltsi ainuaktsionär. Riiklik aktsiaselts võis

omanikule ettenähtud õigusi teostada ainult seadusega ettenähtud korras ja riigi poolt

kindlaksmääratud piires. 17. septembri 1993. a lepingu sõlmimise ajal kehtinud Vabariigi Valitsuse

seaduse § 3 kohaselt valdas, kasutas ja käsutas riigi vara Vabariigi Valitsus. Vastava korra

väljatöötamine kuulus Riigivaraameti kompetentsi. KMK § 34 kohaselt oli riigi omanduses olevate

laevade müügiks vaja Vabariigi Valitsuse luba. Laevade võõrandamise luba lepingu sõlmimise ajal

puudus.

Lepingu sõlmimise ajal kehtis TsK § 97, mille kohaselt riiklikele organisatsioonidele kinnistatud vara

oli nende operatiivses halduses, st nad valdasid, kasutasid ja käsutasid riigile kuuluvat vara seaduses

sätestatud ulatuses vastavalt nende tegevuse eesmärkidele ja vara otstarbele. Isikud, kelle

operatiivsesse haldusse oli vara antud, täitsid omaniku õigusi ja kohustusi piiratud ulatuses.

Majandusministeeriumi 24. augusti 1992. a määrusega ja Riigivaraameti 19. augusti 1992. a

määrusega kehtestati ?Riigiettevõtete haldusnõukogude, riiklike aktsiaseltside ja riiklikul omandil

põhinevate osaühingute juhatuste pädevus tehingute teostamisel ettevõtete valduses, kasutuses ja

käsutuses oleva varaga ning nende tehingute teostamise kord,? mis nägi ette juhatuse pädevuse

tehinguteks varaga. Tehingute loetelu ühtib esimest tüüpi riikliku aktsiaseltsi juhatuse ajutise

põhimääruse 9. punkti 5. alapunktis märgitud loeteluga. Hageja põhikirjast ei tulene, et juhatuse

kompetentsi kuuluks kolmandate isikute kohustiste täitmise tagamise otsustamine. Lepingu p-st 2.5

nähtub, et hageja kohustus hankima Vabariigi Valitsuse ja aktsiaseltsi juhtivorganite nõusolekud, mis

olid vajalikud lepingu allakirjutamiseks ja laevade müügiks. Seega olid osapooled teadlikud, et

lepingu allakirjutamiseks ja laevade müügiks oli vaja eelnevalt saada load. Hageja juhatuse

koosoleku protokolli nr 4 kohaselt nõustus juhatus lepingu sõlmimisega, kuid pidas vajalikuks saada

selleks Vabariigi Valitsuse nõusoleku ja otsustas ette valmistada vastava määruse projekti. Juhatuse

koosoleku protokollis nr 5 on märgitud, et enne lepingu allakirjutamist peab olema luba laevade

müügiks, samuti peaks Rahandusministeerium tegema korralduse, et kogu laevade müügist saadud

raha jääks hageja käsutusse. Majandusministri kirjast (lepingu lisa nr 2) nähtub, et tulevikus

hangitakse vajalikud Vabariigi Valitsuse nõusolekud ja kooskõlastused nii lepingule allakirjutamiseks

kui laevade võõrandamiseks. Kuna see oli lepingu lisadokument, siis teadsid pooled, et lepingut ei

või alla kirjutada ilma Vabariigi Valitsuse nõusolekuta. Kirjas märgiti, et Vabariigi Valitsusele

esitatakse avaldus lepingu allakirjutamise heakskiitmiseks ja kõik aktsiaseltsi dokumendid. Lepingu

lisaks olev ministri kinnituskiri ei ole haldusakt, mis loob õigusi ja kohustusi. Hagejal ei olnud õigust

riigi laevu müüa ega laevade müümise õigust üle anda pankadele. Vaidlusalune leping ei

võimaldanud hagejal täita võetud kohustust hageja muu vara arvel. Laevade võõrandamine oli

hagejale kohustuseks, mitte võimaluseks tasuda ÜE ESVA laen. Lepinguga võttis hageja endale

kohustuse, et laevade müügist saadud raha maksavad ostjad otse pankade arvele. Sellist õigust

vastavalt Korra p-le 12 hagejal lepingu sõlmimisel ei olnud. Sellega rikuti riigi õigust saada vara

müügisummast 50 %.

Pangad olid lepingu sõlmimise ajal ÜE ESVA pankrotimenetluses võlausaldajad sama nõude ulatuses

ja kasutavad pankrotiseadusest tulenevaid õigusi ka pärast vaidlusaluse lepingu sõlmimist. Kostjad ei

ole vastupidist tõendanud. Tuleb järeldada, et olenemata kostjate nõude rahuldamisest ÜE ESVA

pankrotimenetluses, jääb hagejal lepingu järgi kohustus müüa laevad lepingus märgitud tingimustel.

RAS Ookean põhivahendite võõrandamist kohustava lepingu sõlmimist ilma reaalset vara või raha

vastu saamata tuleb käsitleda riikliku aktsiaseltsi majandustegevuse teadliku kahjustamisena.

Tunnistajate F. Unduski ja T. Sildmäe ütlustega on tõendatud, et lepingu sõlmimiseks ei olnud

õiguslikku ega majanduslikku põhjendust. Oli vaid riikide sõbralike suhete säilitamise vajadus.

Peadirektor J. Põllu kinnitas kohtule, et lepingupooled lähtusid heanaaberlikkusest. Peadirektorina

tegi ta ministrile ettepaneku leida võimalus ÜE ESVA võla kustutamiseks riikidevahelise lepinguga.

Seda ei tehtud ja pärast ühe laeva müümist ei saanud hageja talle lubatud osalust ÜE-s ESVA.

Lepingu sõlmimise ajal kehtinud TsK § 28 kohaselt oli juriidilise isiku tsiviilõigusvõime piiratud

tema eesmärkidega. Aktsiaseltsi põhikiri sisaldas aktsiaseltsi eesmärgid ja tegutsemisalad, millega

piiritleti aktsiaseltsi kompetents ja ühtlasi loodi spetsiifiline õigusvõime. TsK § 66 lg 2 ja TsÜS § 67

lg 3 ei kuulu kohaldamisele, sest tegemist on õigusvõime ületamisega, mitte volituste ületamisega.

TsÜS § 67 ei oma aga tagasiulatuvat jõudu.

Kohus leidis, et laevade pandileping ei pea olema notariaalne tulenevalt laevaregistri põhimääruse

punktist 47. Laevaregistri põhimäärus ei oma seaduse jõudu. Pandilepingu kehtetus tuleneb

põhilepingu kehtetusest. Peale selle puudus hagejal õigus pantida riiklikus omandis olevaid laevu

tulenevalt KMK §-st 34. Pandilepingu sõlmimise ajal 4. märtsil 1994. a kehtinud AÕS § 307 kohaselt

võib laevaregistrisse kantud laevale seada registerpandi, kuid sama seaduse § 297 nõuab, et pandi

registreerimine võib toimuda seaduses sätestatud korras. Vastavat korda seadusega kehtestatud ei ole,

mistõttu ei saa pandi registreerimist laevaregistris pidada seaduslikuks. Seadusega vastuolus olevad

tehingud on kehtetud.

Tallinna Ringkonnakohtu 5. detsembri 1997. a otsusega linnakohtu otsus tühistati ja uue otsusega

jäeti hagi rahuldamata. Kohtuotsuse põhjenduste kohaselt ei kuulu riikliku aktsiaseltsi vara riigile,

vaid aktsiaseltsile. Tõendatud ei ole TsK §-de 50-53 järgi tehingute kehtetuks tunnistamise alused,

tehingu riigi huvide vastasus ja asjaolu, et hageja tegi tehingu õigusvõimet ületades. Seetõttu ei ole

alust tehingute tühistamiseks TsÜS § 80 järgi. Tehingutele on hageja juhatuse otsuse alusel alla

kirjutanud selleks volitatud isikud.

Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 22. aprilli 1998. a otsusega Tallinna Ringkonnakohtu 5. detsembri

1997. a otsus tühistati materiaalõiguse normi ebaõige kohaldamise tõttu ning asi saadeti samale

ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks. Riigikohtu tsiviilkolleegium leidis, et TsK §-de 27 ja 28

kohaselt pidi 17. septembri 1993. a lepingu sõlmimisel juriidiline isik tegutsema oma põhikirja alusel

ja tal oli õigusvõime vastavalt oma tegevuse kindlaksmääratud eesmärkidele. Sama sätestati

ettevõtteseaduses, mille § 5 lg 2 kohaselt pidi ettevõtte tegevus vastama tema asutamisdokumentides

ja põhikirjas märgitud eesmärkidele ja tegutsemisaladele. TsK § 53 kohaselt oli kehtetu tehing, mille

oli teostanud juriidiline isik vastuolus tema põhikirjaga või antud liigi organisatsioonide

üldpõhimäärusega ettenähtud eesmärkidega. TsÜS § 80 kohaselt tunnistab kohus kehtetuks tehingu,

mille juriidiline isik on teinud õigusvõimet ületades. Apellatsioonikohus jättis RAS Ookean tegevuse

eesmärgid välja selgitamata ja 17. septembri 1993. a lepingu olemuse määratlemata, mistõttu jäi

andmata juriidiline hinnang sellele, kas leping on sõlmitud kooskõlas tegevuse eesmärkidega ehk

õigusvõime piires. Ükski juriidilise isiku organ ei ole pädev sõlmima õigusvõimet ületavat lepingut.

Kui apellatsioonikohus leiab, et leping on sõlmitud õigusvõime piires, siis tuleb, määratledes lepingu

olemuse, tuvastada, kas juhatus andis nõusoleku just sellesisulise lepingu sõlmimiseks, nagu

17. septembril 1993. a sõlmiti. Laevade pantimiseks pole seaduse järgi pandilepingu notariaalne vorm

nõutav. Laevaregister on AÕS § 307 lg-s 1 sätestatud register ning sama seaduse §-d 299, 300 ja 307

lg 2 reguleerivad pandi registreerimise korda.

Ringkonnakohtu 12. juuni 1998. a otsusega linnakohtu otsus tühistati ning uue otsusega jäeti hagi

rahuldamata.

Ringkonnakohtu otsuse põhjenduste kohaselt on RAS Ookean juriidiline isik, kellele kuulub tema

vara. 17. septembri 1993. a lepingu sõlmimisel kehtis TsK § 28 lg 1, mille järgi juriidilisel isikul oli

tsiviilõigusvõime vastavalt tema tegevuse eesmärkidele. TsK § 28 tuleb tõlgendada lähtudes sellest,

missugused olid 1993. aastal turumajanduse tingimustes ettevõtte tegevuse üldised eesmärgid. Kuna

RAS Ookean põhikirjas ei ole fikseeritud tema tegevuse eesmärki, tuleb tema tegevuse eesmärkide

määratlemisel lähtuda üldistest ettevõtte tegevuse eesmärkidest, s.o kasumi saamisest.

25. veebruaril 1993. a esitasid pangad RAS Ookean vastu pankrotiavalduse, kuna ta ei olnud

suuteline tasuma võlga, mis põhines tema eelkäija Estrõbpromi (Eesti Kalatööstuse) poolt ÜE ESVA

laenule 4. jaanuaril 1989. a antud tagatisel. Eesti Kalatööstuse tagatiskohustise kehtivust RAS

Ookean ei ole vaidlustanud. 17. septembril 1993. a sõlmisid RAS Ookean ja pangad lepingu, millega

RAS Ookean kinnitas ja tagas tal juba lasuvaid võlaõiguslikke kohustusi ning pangad kui

võlausaldajad loobusid RAS Ookean pankroti väljakuulutamise nõudest. Seega oli vaidlusaluse

lepingu sõlmimine kooskõlas RAS Ookean tegevuse eesmärkidega. Vaidlusalune leping tuleneb RAS

Ookean poolt ülevõetud tagatiskohustisest ja seda ei saa käsitleda uue kohustuse võtmisena. Pooled ei

andnud 17. septembri 1993. a lepingule liigitunnust, kuid leping vastab TsK § 5 lg 2 p 1 nõuetele ja

on seetõttu tsiviilõiguste ja -kohustuste tekkimise aluseks. RAS Ookean juhatuse 24. augusti 1993. a

ja 16. septembri 1993. a koosoleku protokollide põhjal saab teha järelduse, et juhatus andis nõusoleku

just sellesisulise lepingu sõlmimiseks, nagu 17. septembril 1993. a sõlmiti. Lepingu allakirjutamiseks

oli olemas RAS Ookean juhatuse otsus.

4. märtsi 1994. a pandileping oli sõlmitud 17. septembri 1993. a lepingu tagamiseks. Vabariigi

Valitsuse 5. aprilli 1994. a korraldusest nr 204-k ilmneb, et valitsus nõustus Majandusministeeriumi

ettepanekuga müüa 6 RAS-le Ookean kuuluvat laeva võlgade katteks. Tõendamist ei ole leidnud, et

tehing oleks teostatud TsK § 52 kohaselt riigi huvide vastaselt. Tehingut pole riik ka vaidlustanud.

Tehingute kehtetuse alused TsK §-de 50-53 järgi ei ole leidnud tõendamist. Tõendatud ei ole RAS

Ookean õigusvõime ületamine lepingute sõlmimisel, mis oleks aluseks tehingu kehtetuks

tunnistamisele TsÜS § 80 alusel. Hagi 17. septembri 1993. a lepingu kehtetuks tunnistamiseks oleks

tulnud esitada Rootsi seaduste alusel, kuna lepingu IX osa p 1 kohaselt allub leping Rootsi seadustele.

TsÜS § 125 sätestab, et õigussuhtele kohaldatakse välismaa seadust ka siis, kui seda näeb ette tehing,

mis ei ole vastuolus seaduse, välislepingu või tavaga. Ka sel põhjusel on alusetu nõuda tehingu

kehtetuks tunnistamist TsK §-de 50-53 alusel.

Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 28. jaanuaril 1999. a otsusega Tallinna Ringkonnakohtu

tsiviilkolleegiumi 12. juuni 1998. a otsus tühistati ning asi saadeti samale ringkonnakohtule uueks

läbivaatamiseks. Riigikohtu tsiviilkolleegium leidis, et ringkonnakohus tõlgendas vääralt

materiaalõiguse normi ja rikkus oluliselt protsessiõiguse normi.

Ringkonnakohus leidis, et 17. septembri 1993. a lepinguga RAS Ookean (kuni 1. juulini 1993. a Eesti

Kalatööstuse Rendikoondis Ookean) kinnitas ja tagas temal juba lasuvaid võlaõiguslikke kohustusi,

mis põhinesid tema eelkäija Eesti Kalatööstuse poolt ÜE ESVA laenule 4. jaanuaril 1989. a antud

tagatisel, ning et leping tuleneb RAS Ookean poolt üle võetud tagatiskohustisest. Kohtuotsuses ei ole

aga märgitud asjaolusid ja tõendeid, millele kohtu selline järeldus rajaneb, mistõttu rikuti TsKS § 232

lg-s 4 sätestatut. Kohtuotsusest nähtuvalt on apellatsioonikohus hagejat pidanud Eesti Kalatööstuse

õigusjärglaseks, kuid ei ole oma järeldust motiveerinud.

Apellatsioonikohus on küll kirjeldanud 17. septembri 1993. a lepingu sõlmimise motiive ja sisu, kuid

on jätnud lepingule õigusliku kvalifikatsiooni andmata. Samuti pidi kohus otsuses ära näitama

materiaalõiguse normid, mida kohaldades ta ühele või teisele õiguslikule järeldusele jõudis.

Kolleegium ei nõustunud apellatsioonikohtu poolt vaidlusaluste tehingute tegemise ajal kehtinud TsK

§-le 28 antud tõlgendusega. See paragrahv sätestas, et juriidilisel isikul on tsiviilõigusvõime vastavalt

tema tegevuse kindlaksmääratud eesmärkidele. Apellatsioonikohus on jätnud tähelepanuta, et sel ajal

kehtinud ettevõtteseaduse § 5 lg 2 kohaselt pidi ettevõtte tegevus vastama tema põhikirjas ja muudes

asutamisdokumentides toodud eesmärkidele ja tegutsemisaladele. Sellest tulenevalt oli ettevõtte

õigusvõime maht ära määratud ka sellega, missugused tegutsemisalad olid tema põhikirjas ja muudes

asutamisdokumentides kindlaks määratud. Eraõigusliku juriidilise isiku universaalne õigusvõime

sätestati alles tsiviilseadustiku üldosa seaduses, mis jõustus 1994. a 1. septembril.

Hageja taotles vaidlusaluste lepingute kehtetuks tunnistamist ka TsK § 51 kohaselt. Ringkonnakohtu

otsuses on vaid märgitud, et kohus ei ole tuvastanud aluseid tehingu kehtetuks tunnistamiseks TsK

§ 51 järgi. Seega ka selles osas ei vasta kohtuotsus TsKS § 232 lg 4 nõuetele.

Kohtuotsusest ei ole võimalik üheselt välja lugeda kohtu seisukohta, millise nõude ja millise asjaolu

suhtes missuguse riigi seadus kohaldamisele kuulub.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

Tallinna Ringkonnakohtu 9. novembri 1999. a otsusega tühistati linnakohtu otsus protsessiõiguse

normi olulise rikkumise tõttu ja saadeti asi linnakohtule uueks läbivaatamiseks, sest rikkumist ei ole

võimalik kõrvaldada apellatsioonimenetluses.

TsMS § 319 mõtte kohaselt ei saa apellatsioonikohus arutada asja suuremas mahus, kui seda on

teinud esimese astme kohus.

1. Hageja ei sidunud hagiavalduses vaidlustatud lepinguid mingi muu lepinguga ning väitis, et

tegemist on kolmanda isiku kohustuse tagamise lepinguga. 17. septembri 1993. a lepingu p-st A

nähtub, et hageja (endine Eesti Kalatööstus) ÜE ESVA osanikuna garanteeris kostjate ja ÜE ESVA

vahel 4. jaanuaril 1989. a sõlmitud laenulepingut. Kostjad on alates vastusest hagiavaldusele väitnud,

et hageja on ÜE ESVA osaniku Eesti Kalatööstuse õigusjärglane ja 17. septembri 1993. a leping ei

loonud uut võlaõiguslikku suhet, vaid täpsustas garantiilepingust tuleneva kohustise täitmise tähtaega

ja viisi. Hageja ei esitanud eelmenetluses vastuväiteid kostja väitele, mille kohaselt RAS Ookean on

Eesti Kalatööstuse õigusjärglane.

Asja arutamise ajal kehtinud TsKS § 163 lg 1 (TsMS § 165 lg 1) kohaselt pidid pooled eelmenetluses

enne kohtuistungit teatama kohtule kõik asjaolud, mida nad pidasid oluliseks asja lahendamisel. TsKS

§ 167 lg 3 (TsMS § 169 lg 3) kohaselt pidid pooled eelistungil selgitama kohtule kõiki oma nõudmisi

ja vastuväiteid. Vastaspoole üllatamine ei ole lubatud.

Esmakordselt esitas hageja kostjate vastuväidetele omapoolsed vastuväited 28. augusti 1996. a

kohtuistungil. Kohus ei ole hageja väitele õigusjärgluse puudumise ja kostja vastuväitele

õigusjärgluse kohta hinnangut andnud, rikkudes sellega TsKS § 232 lg-t 4. Andmata hinnangut

õigusjärglusele, lähtus kohus otsuse tegemisel hageja positsioonist. Sellest, kas hageja on Eesti

Kalatööstuse õigusjärglane garantiilepingust tuleneva kohustise osas, sõltub õiguslik hinnang

17. septembri 1993. a lepingule. Lepingule antud õigusliku hinnangu alusel saab otsustada, kas leping

tehti kooskõlas juriidilise isiku õigusvõime, riigi ja ühiskonna huvidega ning kas allakirjutanud isik

tegutses volituste piires.

2. Hagiavalduses tugines hageja muuhulgas ka TsK §-le 52, väites, et vaidlustatud tehingud tehti riigi

ja ühiskonna huvide vastase eesmärgiga. Selle väite sisu avas hageja esmakordselt 28. augusti 1996. a

kohtuistungil, leides, et riigi ja ühiskonna huvide vastane eesmärk seisnes riigi vara võõrandamise

kohustuse võtmises ja selles, et lepingu kohaselt tuli pankadele üle anda kogu laevade müügist

saadud raha. See asjaolu oli hagi aluseks, mis oleks aga tulnud TsKS § 146 lg 2 p 5 kohaselt märkida

hagiavalduses. Hageja ei toonud neid asjaolusid esile ka eelmenetluses, millega hageja üllatas

vastaspoolt lubamatult, rikkudes seega TsKS § 163 lg-s 1 ja § 167 lg-s 3 sätestatut. Kohus,

pakkumata vastaspoolele aega enda kogumiseks, arvestas kohtuotsuses seda asjaolu. Kohus ei

arvestanud kostjate esindaja viidet sellele, et hageja kasutas oma positsiooni põhjendamiseks

asjaolusid,mida ta eelmenetluses esile ei toonud ega pidanud vajalikuks uuendada asja sisulist

arutamist, nagu see oli ette nähtud TsKS §-s 195 (TsMS § 196). Sellega rikuti kostjate õigust juba

eelmenetluses teada saada kõigist asjaoludest, millele hageja kavatseb tugineda. Sellega kahjustati

kostjate võimalust asja arutamiseks igakülgselt valmistuda, sealhulgas ka oma väidete kinnituseks

esitada täiendavaid tõendeid.

3. Eelistungi protokollidest nähtuvalt ei ole pooled oma nõudmisi ja vastuväiteid suuliselt selgitanud,

millega rikuti TsKS § 167 lg-s 3 sätestatut.

Ringkonnakohus leidis, et protsessiõiguse normi rikkumised esimese astme kohtus viisid selleni, et

alles apellatsioonimenetluses selgusid poolte seisukohad vastastikku esitatud väidete kohta ning algas

asjas oluliste faktiliste asjaolude sisuline arutamine.

Lisaks protsessiõiguse normi rikkumisele, mis tingivad asja esimese astme kohtule tagasisaatmise, on

linnakohus rikkunud teisi protsessiõiguse norme. Toimiku vahel on lahtiselt RAS Ookeani juhatuse

koosoleku protokollid nr 6 ja nr 11 ning hageja pankrotihalduri kirja koopia ÜE ESVA

pankrotihalduritele. Toimiku vahel on lahtiselt veel teisigi dokumente. Kostja esitas kirjaliku taotluse

RAS Ookean juhatuse protokollide väljanõudmiseks. See rahuldati 3. aprilli 1996. a eelistungil ja

otsustati teha järelepärimine Veeteede Ametile. Toimikust ei nähtu, kas selline järelpärimine tehti, kes

protokollid esitas ja mida kohus nende suhtes otsustas. Samuti ei nähtu toimikust, kas kohus

nimetatud dokumente kohtuistungil uuris. Kuna kohtuistungi protokollist ei nähtu vaidlusaluste

dokumenide uurimine kohtuistungil, ei saa apellatsioonikohus otsustada, kas protokollide nr 6 ja

nr 11 ning pankrotihalduri kirja tähelepanuta jätmine kohtuotsuses oli põhjendatud või mitte, aga ka

seda, kas neid dokumente saab apellatsioonimenetluses tõenditena arvestada.

Linnakohus on otsuses tähelepanuta jätnud rea tõendeid, mis on kohtutoimikusse õmmeldud ja

nummerdatud. Kohtuotsuses ei ole antud hinnangut Vabariigi Valitsuse 5. aprilli 1994. a korraldusele,

selle aluseks olnud dokumentidele, kohtumäärusele ja materjalidele tsiviilasjas nr 2-2338/93,

Riigikontrolli aktile ja RAS Ookean esindaja kirjadele kostjatele 1995. aastal. Seega rikkus kohus

TsKS § 232 lg-t 4, mille kohaselt kohtuotsuse põhjendavas osas märgitakse muuhulgas põhjendused,

miks kohus need või teised tõendid tagasi lükkab.

Kohtuotsuse resolutsioon ei vasta TsKS § 236 lg-s 2 sätestatule, sest kohus mõistis hagejale välja 33

137 440 krooni, märkimata ära kostjate ärinime ning mis osas ja kelle suhtes otsus täitmisele kuulub.

II. Kassatsioonkaebus ja selle põhjendused

Kassatsioonkaebuses palus hageja ringkonnakohtu otsuse tühistada ja saata asi uueks läbivaatamiseks

samale apellatsioonikohtule.

Hageja leidis, et vastavalt TsMS §-le 3, mille kohaselt tsiviilkohtumenetluse ülesanne on tsiviilasi

õigesti ja võimalikult kiiresti läbi vaadata ja lahenda, oleks ringkonnakohus pidanud tegema asjas

sisulise otsuse. Ringkonnakohus ei ole otsuses viidatud ainsalegi protsessiõiguse normi rikkumisele,

mida teise astme kohus ei oleks saanud ise kõrvaldada. Menetluse taasalgatamine protsessi

algstaadiumis on vastuolus asja kiire lahendamise põhimõttega.

Ringkonnakohus rikkus TsMS § 330 lg-t 4 sellega, et ei motiveerinud kohtuotsuses, miks tuvastatud

protsessiõiguse normi rikkumised võisid viia valele otsustamisele ning ei ole põhistanud, miks teise

astme kohus ei saa ise neid kõrvaldada.

Ringkonnakohus tühistas kohtuotsuse ja saatis asja esimese astme kohtusse TsMS § 333 lg 2 alusel,

mille kohaselt ringkonnakohtul on selline õigus, kui tuvastatud protsessiõiguse normi rikkumist ei ole

võimalik apellatsioonimenetluses kõrvaldada. Ringkonnakohus ei tuvastanud ühtegi TsMS § 333 lg 1

p-des 1-3 ammendavalt loetletud protsessiõiguse normi rikkumist. Esimese astme kohtul ei ole

paremaid võimalusi väidetavate protsessinormide rikkumiste kõrvaldamiseks. Kui protsessiõiguse

normi on oluliselt rikutud, kuid seda rikkumist ei ole võimalik kõrvaldada esimese astme kohtus ega

apellatsioonimenetluses, siis TsMS § 333 lg 3 kohaselt lahendab ringkonnakohus asja sisuliselt seda

esimese astme kohtule tagasi saatmata.

Ringkonnakohus ületas apellatsioonkaebuse piire, kui saatis asja omaalgatuslikult esimese astme

kohtusse. Apellandid taotlesid uut otsust, pidades poolte väiteid ja tõenduslikku baasi piisavaks.

Apellatsioonkaebuses ei ole esitatud väiteid kostjate õiguste rikkumise kohta eelmenetluses. Hageja

ei ole kunagi tunnistanud õigusjärglust, mistõttu selle asjaolu puudumisele viitamine ei ole teise poole

üllatamine. Hageja ei pidanudki esitama kaalutlusi asjaolu kohta, mille suhtes toimikus tõendid

puudusid. Kui kostjad pidasid oluliseks asjaolu hageja õigusjärgluse kohta, siis oli neil kohustus

tõendada oma vastuväiteid. Puudub vaidlus selle üle, et kostjad ei esitanud esimese astme kohtusse

tõendeid õigusjärgluse kohta.

Asja materjalide juures olevate dokumentaalsete tõendite numereerimise ja hindamise vajadus ei anna

alust asja saatmiseks esimese astme kohtusse. Ringkonnakohus ei tuvastanud, et kostjad oleksid

taotlenud TsKS § 195 korras kohtuliku arutamise uuendamist või TsKS § 193 alusel poleks

nõustunud asja sisulise arutamise lõpetamisega. Protsessuaalsed alused asja saatmiseks esimese astme

kohtusse tõendite vastuvõtmiseks või väljanõudmiseks puudusid, sest apellatsioonkaebusest ei nähtu

tõendite taasesitamise taotlust. Ringkonnakohus ja Riigikohus on pidanud kahel korral võimalikuks

lahendada asja olemaolevate tõendite ja poolte väidete ja vastuväidete baasil sisuliselt.

TsKS § 232 lg 4 ja § 236 lg 2 rikkumine ei ole asja esimese astme kohtusse saatmise aluseks. Teise

astme kohtul puudusid takistused tõendeid hinnata ja teha sisuline otsus.

Ringkonnakohus võttis asja juurde kostjate esindaja esitatud täiendava tõendi - 4. jaanuari 1989. a

garantiilepingu -, millega rikkus TsMS § 308 ja 319.

III. Vastus kassatsioonkaebusele

Vastuses kassatsioonkaebusele leidsid kostjad, et kaebuse väited ei anna alust ringkonnakohtu otsuse

tühistamiseks.

Vastustajad nõustusid kassaatori väitega, et mitte kõik ringkonnakohtu otsusega tuvastatud

protsessiõiguse normi rikkumised ei annaks alust asja saatmiseks esimese astme kohtule uueks

läbivaatamiseks.

Kostjad viitasid juba apellatsioonkaebuses protsessiõiguse normi rikkumisele esimese astme kohtus

ning eriti sellele, et vastaspoolt üllatati asjas oluliste uute asjaoludega vahetult enne kohtuvaidlust ja

kohtuvaidluses, eirates poolte võrdsuse printsiipi (TsKS § 70 lg 1). Vastavalt TsKS § 194 lg-le 1 võib

kohtuvaidluse kõnes viidata ainult nendele asjaoludele ja tõenditele, mida kohtuistungil uuriti. Hageja

esindajate tegevuse eesmärgiks oli üllatada vastaspoolt ja võtta kostjatelt võimalus esitada

põhjendatud vastuväiteid. Kostjate esindaja juhtis istungil kohtu tähelepanu hageja esindajate sellisele

tegevusele. Esimese astme kohus eiras TsKS § 195 toodud põhimõtet, et uute asjas tähtsust omavate

asjaolude väljaselgitamise või uute tõendite uurimise vajaduse ilmnemise korral tuleb asja sisuline

menetlus uuendada. Toimikusse õmblemata ja numereerimata dokumentide osas saab seisukoha võtta

ainult asja eel- ja kohtuistungil menetlenud kohus.

Vastustajad leidsid, et Riigikohus ei andnud asja uuesti läbivaatavale apellatsioonikohtule selliseid

kohustuslikke juhiseid, mis välistaksid asja saatmise uueks läbivaatamiseks esimese astme kohtule.

IV. Riigikohtu otsuse põhjendused ja resolutsioon

Kolleegiumi istungil jäi hageja esindaja kassatsioonkaebuse väidete juurde ja palus

kassatsioonkaebuse rahuldada. Kostjate esindaja leidis, et kassatsioonkaebuse väited ei anna alust

apellatsioonikohtu otsuse tühistamiseks.

Kolleegium leidis, et ringkonnakohtu otsus tuleb tühistada TsMS § 363 p 2 alusel protsessiõiguse

normi olulise rikkumise tõttu.

Nõustuda tuleb kassatsioonkaebuse väitega, et asja tagasisaatmine esimese astme kohtusse on

vastuolus TsMS §-s 3 sätestatud tsiviilasja võimalikult kiire läbivaatamise ja lahendamise

põhimõttega. Apellatsioonikohus tegi asjas kaks korda sisulise otsuse, leidmata, et protsessiõiguse

normi rikkumised esimese astme kohtus tingiksid asja uue läbivaatamise esimese astme kohtus.

Õige on kassatsioonkaebuse väide, et ringkonnakohus on rikkunud TsMS § 330 lg-t 4.

Apellatsioonikohus ei ole piisavalt motiveerinud, miks tuvastatud protsessiõiguse normi rikkumised

võisid viia valele otsustamisele ega põhjendanud, miks teise astme kohus ei saa neid rikkumisi ise

kõrvaldada ja asja lahendada.

Ringkonnakohus tühistas esimese astme kohtu otsuse TsMS § 333 lg 2 alusel ja saatis asja esimese

astme kohtule uueks arutamiseks TsKS § 163 lg 1, § 167 lg 3, § 195 ja § 146 lg 2 p 5 rikkumise tõttu.

Ringkonnakohus on aga vea teinud sellega, et ei ole tuvastanud sellist protsessiõiguse normi

rikkumist, mis tingiks asja saatmise esimese astme kohtule uueks läbivaatamiseks. Esimese astme

kohtus asja läbivaatamise ajal kehtinud TsKS § 163 lg 1 sätestas, et eelmenetluses peavad pooled

enne kohtuistungit teatama kohtule kõik asjaolud, mida nad peavad oluliseks asja lahendamisel ning

neid kinnitavad tõendid. Samad nõuded on sätestatud ka TsMS § 165 lg-s 1. Seega on pool

kohustatud asja ette valmistama, teatama kohtule asja lahendamiseks olulised asjaolud ja esitama

tõendid. Kui kostja väitis hagiavalduse vastuses, et hageja on 4. jaanuaril 1989. a kostjatele

tagatiskohustuse andnud Eesti NSV tootmiskoondise "Eesti Kalatööstus" õigusjärglane, siis vastavalt

TsKS § 165 lg 1 p-le 2 oli kostja kohustatud teatama kohtule ka seda vastuväidet põhjendavad

tõendid.

Kohtuvaidluses võisid protsessiosalised TsKS § 194 lg 1 järgi oma kõnedes viidata vaid nendele

asjaoludele ja tõenditele, mida kohtuistungil uuriti. TsKS § 195 lg 1 sätestas, et kui kohus

kohtuvaidluse ajal tunnistab vajalikuks uute asjas tähtsust omavate asjaolude väljaselgitamise või

uute tõendite uurimise, uuendab ta määrusega asja sisulise arutamise. Seadusest tulenevalt oli see

kohtu õigus, mitte aga kohustus, sest TsKS § 194 lg 1 kohaselt ei võinud pool kõnes viidata asjaolule,

mida kohtuistungil ei uuritud. Kui pool seda tegi ja kohus ei uuendanud asja sisulist arutamist, siis ei

saanud kohus sellele asjaolule kohtuotsuses viida. Tulenevalt TsKS § 176 lg-st 2 võis kohus, kui pool

oma taotluses viitas asjaolule või tõendile, mida ta hagiavalduses polnud märkinud ega eelmenetluses

esile toonud, jätta taotluse rahuldamata, kui ta leidis, et sellega soovitakse protsessi venitada, üllatada

vastaspoolt või saavutada muud kohatut eesmärki.

Linnakohtu 28. augusti 1996. a kohtuistungi protokolli kohaselt (tl 328) palus kostjate esindaja jätta

hageja esitatud uued asjaolud tähelepanuta. Pooled ei soovinud asja sisulist arutamist täiendada ja

pidasid võimalikuks lõpetada asja sisuline arutamine ja asuda uurima toimikus olevaid tõendeid.

Seejärel on kohus avanud toimiku materjalid (tl 329). Apellatsioonkaebuses ei ole kostjad väitnud, et

kohtuistungil tõendeid ei uuritud ja rikuti asja arutamise vahendituse printsiipi. Sellest võib järeldada,

et kohus uuris nii toimikusse õmmeldud ja numereeritud kui ka toimiku vahel olevaid ja vajaduse

möödumisel tagastamisele kuuluvaid (tl 170) tõendeid. Uuritud tõenditele kohtuotsuses hinnangu

andmata jätmine tähendas TsKS § 232 lg 4 rikkumist. Ringkonnakohus leidis, et linnakohus jättis

kohtuotsuses osale kostja esitatud tõenditele hinnangu andmata või põhjendamata, miks ta ühed või

teised tõendid tagasi lükkas. Seega tühistas ringkonnakohus linnakohtu otsuse õigesti. Tulenevalt

TsMS § 330 lg-st 4 saab ringkonnakohus ise tuvastada asjaolusid ja teha nendest järeldusi, samuti

uurida kohtule esitatud tõendeid. Ringkonnakohtul puudus takistus olemasolevatele tõenditele ja

poolte väidetele hinnangu andmiseks.

Apellatsioonikohtul on õigus, protsessiosalise kaebuse põhjendusest olenemata TsMS § 333 lg 2

alusel tühistada esimese astme kohtu lahend ja saata asi uueks arutamiseks esimese astme kohtule ka

TsMS § 333 lg-s 1 nimetamata protsessiõiguse normide olulise rikkumise tõttu, kui seda rikkumist ei

ole võimalik apellatsioonimenetluses kõrvaldada. Sellest tulenevalt on asjakohatu kassatsioonkaebuse

väide, et apellatsioonikohus on väljunud apellatsioonkaebuse piiridest.

Apellant või vastustaja võib TsMS § 308 lg 1 kohaselt esitada ringkonnakohtus tõendeid, mida ta ei

esitanud esimese astme kohtule, kui esimese astme kohus põhjendamatult keeldus tõendeid vastu

võtmast või kui tõendit ei olnud võimalik muul kaalukal põhjusel varem esitada. Seega ei ole uue

tõendi - 4. jaanuari 1989. a garantiilepingu - esitamine apellatsioonikohtule seadusega vastuolus.

Tõendi, mida oli võimalik esitada esimese astme kohtus, kuid mis jäeti esitamata, võib

ringkonnakohus TsMS § 308 lg 3 alusel jätta tähelepanuta.

Kassatsioonkaebuse väited Riigikohtu lahendite ettekirjutuste järgimata jätmise kohta jätab

kolleegium tähelepanuta, sest ringkonnakohus ei ole otsuses materiaalõiguse normi kohaldanud.

Juhindudes TsMS § 362 p 2, kolleegium

o t s u s t a s:

Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi 9. novembri 1999. a ostus tühistada ja saata asi

uueks läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule.

Kassatsioonkaebus rahuldada osaliselt.

Tagastada RAS-le Ookean (pankrotis) 7. detsembril 1999. a makstud kautsjon 200 (kakssada)

krooni.

J. Odar, A. Kull, L. Laarmaa