3-1-1-46-00 · Riigikohus

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Tartus 11. aprillil 2000

3-1-1-46-0

Riigikohtu kriminaalkolleegium koosseisus eesistuja Peeter Vaher ning liikmed Uno Lõhmus ja Jüri Rätsep vaatas avalikul kohtuistungil kassatsiooni korras läbi

kriminaalasja

R. L. ja M. L. õigeksmõistmises KrK § 1642 lg 4 p-de 2 ja 3 järgi.

Menetlusosalistena võtsid kohtuistungist osa R. L. ja M. L. ning nende kaitsja vandeadvokaat Sirje Must ja riigiprokurör Marge Püss.

Asjaolud ja menetluse käik

1. Tartu Linnakohtu 6. oktoobri 1999. a otsusega mõisteti R. L. ja M. L. süüdi KrK § 1642 lg 4 p-de 2 ja 3 järgi ning kohus mõistis kummalegi karistuseks tingimisi

kaks aastat vabadusekaotust ühes riigi- ja omavalitusasutustes töötamise õiguse äravõtmisega kolmeks aastaks. KrK § 47 alusel kohaldati katseaega kolm aastat.

Kohtuotsuses tuvastatuks loetu kohaselt töötasid kohtualused aastast 1991 Tartu Tolliinspektuuris vastutavatel ametikohtadel, olles ametiisikuteks KrK § 160 lg 2

mõttes ja Korruptsioonivastase seaduse (KVS) järgi. Samas tegelesid nad mõlemad 12. oktoobrist 1993. a aktiivselt ettevõtlusega tollilaos majandusliku kasu

saamise eesmärgil AS V. L. asutajaliikmetena,aktsionäridena ja juhatuse liikmetena, 11. juunist 1997. a aga OÜ V. L. osanike ja juhatuse liikmetena. Vastavalt oma

ametikohustustele teostasid kohtualused samal ajal järelevalvet ka oma ettevõtluse üle, mille majanduslik edukus ja kasum olenes nende soosivast tegevusest.

Kohus leidis, et KVS-i kehtimahakkamisel 20. veebruaril 1995. a oleksid M. L. ja R. L. pidanud lahkuma AS-ist V. L., mida nad aga ei teinud ja jätkasid eelnevat

tegevust ning rikkusid sellega nimetatud seadust. Samuti luges kohus tegelemist üheaegselt ettevõtluse ja järelevalve ning kontrolli teostamisega AS V. L. üle

ametiisiku tegevuseks KrK § 1642 mõttes.

Kohus pidas tõendatuks, et kohtualused said AS-ist V. L. korruptiivset tulu nii palga näol, tegemata selle eest tööd s.t korruptiivse teo sooritamise eest rahaliste

maksetena, kui ka aktsiaseltsi dividendidena. Selle tulemusel omandas R. L. alusetult 282 903.65 ja M. L. 281 113.35 krooni.

Kohus luges tõendatuks, et kohtualused tegid AS-le V. L. põhjendamatuid soodustusi, mis seisnesid oma ettevõttele turul monopoolse seisundi tagamises ja

tollieeskirjade rikkumiste fikseerimata jätmises. Sellega põhjustati riigile suur kahju, mis seisnes huvide konflikti tekitamises riigi võimufunktsioonide täitmise ja

enda varanduslike huvide vahel KVS § 25 lg 1 järgi. Riigivõimu esindajana korruptiivse teo toimepanemine kahjustab tolli kui ühe riigivõimu teostaja autoriteeti ja

usaldatavust nii riigisiseselt kui ka välisriikide silmis, kellega toimub kaubavahetus tolli vahendusel. X Tolliinspektuuri ja Tolliameti maine kahjustamisega

kahjustasid kohtualused riigivõimu mainet, mis on suur kahju Eesti Vabariigile.

2. Tartu Linnakohtu 6. oktoobri 1999. a otsuse peale esitas apellatsioonprotesti Tartu Prokuratuuri prokurör Kaire Hänilene ning apellatsioonkaebuse M. L. kaitsja

vandeadvokaat Sirje Must.

Protestis paluti kohtualuste suhtes kohaldada reaalset vabadusekaotust, kaebuses taotleti kohtualuse õigeksmõistmist.

3. Tartu Ringkonnakohtu 31. jaanuari 2000. a otsusega tühistati Tartu Linnakohtu 6. oktoobri 1999. a otsus täies ulatuses ja mõisteti kohtualused neile esitatud

süüdistuses õigeks. Apellatsioonkaebus rahuldati, apellatsioonprotest jäeti rahuldamata.

Kohus märkis, et seadusandja ei ole avanud KrK § 1642 lg-s 1 sisalduvat kahju mõistet ning leidis, et KrK § 1642 lg 1 dispositsioonis sätestatud kahjuna, mida isik

oma tegevusega põhjustab riigile, kohalikule omavalitsusele või avalik-õiguslikule juriidilisele isikule, saab mõista vaid varalist kahju. Lähtudes nimetatud

õigusnormi loogikast asus kolleegium seisukohale, et on alusetu väita, nagu oleks seadusandja näinud ette eraõiguslikule isikule põhjendamatute soodustuste

tegemisega ka moraalse kahju tekitamise võimaluse. Selle tähendusega võib olla vaid seadustekstis kasutatav määratlus "muu raske tagajärje saabumine", mida aga

käsitletava õigusnormi dispositsioon ette ei näe.

Kuivõrd kriminaalasja materjalidest nähtuvalt M. L. ja R. L. riigile varalist kahju ei tekitanud, puudus kohtukolleegiumi arvates nende käitumises KrK § 1642

dispositsioonis esitatud kuriteokoosseis. Seoses sellega ei pidanud kohus vajalikuks käsitleda teisi kohtualustele esitatud süüdistuse koosseisulisi asjaolusid.

Menetlus Riigikohtus

4. Tartu Ringkonnakohtu 31. jaanuari 2000. a otsuse peale esitas kassatsioonprotesti riigiprokurör Tatjana Vassilevskaja. Prokurör palus tühistada õigeksmõistev

otsus ja saata kriminaalasi samale kohtule uueks läbivaatamiseks.

Protestis leitakse, et õigeksmõistev kohtuotsus kuulub tühistamisele kriminaalseaduse ebaõige kohaldamise ja menetlusnormide rikkumise tõttu. Kassaator leiab, et:

1) nii varasem kui ka praegu kehtiv korruptsiooni mõiste sõnastus ei luba korruptsiooniga tekitatud kahjuna mõelda vaid varalist kahju. Ringkonnakohus käsitles

pealegi liiga kitsalt kuriteoga tekitatud kahju mõistet, jagades seda vaid füüsiliseks, moraalseks või varaliseks. Samuti on Riigikohtu 18. jaanuari 2000. a otsuses nr

3-1-1-5-00 asutud seisukohale, et oluline kahju võib seisneda nii materiaalse kui ka moraalse kahju tekitamises, kusjuures kahtluse tekitamine ühe või teise

institutsiooni või isiku aususes ja usaldusväärsuses on kahtlemata käsitletav moraalse kahjuna;

2) vastavalt KrMK § 274 p-le 4 peab kohus motiveerima, millistel kaalutlustel ta loeb mitteusaldusväärseks tõendid, millel põhines süüdistus. Ringkonnakohus ei

motiveerinud, millistel põhjustel jäeti rahuldamata prokuröri poolt esitatud apellatsioonprotest.

5. Õigeksmõistetute kaitsjate poolt on esitatud kirjalikud vastuväited, mis aktsepteerivad apellatsioonikohtu seisukohavõtte.

6. Kohtuistungil toetas riigiprokurör M. Püss kassatsioonprotesti. Õigeksmõistetud ja nende kaitsja vandeadvokaat S. Must pidasid apellatsioonikohtu järeldusi

põhjendatuiks.

7. Riigikohtu kriminaalkolleegium leiab, et Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi otsus kuulub tühistamisele kriminaalmenetluse seaduse olulise rikkumise ja

kriminaalseaduse ebaõige kohaldamise tõttu ning peab vajalikuks rõhutada järgmist:

7.1 Tartu Linnakohtu otsuse 6. oktoobrist 1999 vaidlustasid prokurör ja kohtualuse M. L. kaitsja. Mõlemad väitsid muu hulgas, et kohtuotsuses sisalduvad järeldused

ei vasta faktilistele asjaoludele. Nii kaitsja kui prokurör taotlesid tõendite ümberhindamist. Ringkonnakohus jättis kaebuse ja protesti esitaja väited tähelepanuta ja

käsitas otsuses vaid küsimust, millist kahju KrK § 1642 lg 1 dispositsioon silmas peab.

7.2 Kriminaalõigusliku hinnangu saab teole anda vaid siis, kui eelnevalt on välja selgitatud teo tehiolud ja neid kirjeldatud. Seepärast on ka AKKS § 29 lg-s 4

sätestatud, et ringkonnakohtu otsuse motiveerivas osas tuleb märkida kohtu poolt tuvastatud asjaolud ja tõendid, millele kohtu järeldus on rajatud. Kuigi

ringkonnakohus jõudis teisele järeldusele kuriteo koosseisu olemasolu kohta M. L. ja R. L. tegevuses kui esimese astme kohus, ei nähtu otsusest, millised faktilised

asjaolud pidas ringkonnakohus tuvastatuks. Seetõttu ei ole kohtuotsus kontrollitav. Motiivide puudumine otsuses on AKKS § 39 lg 3 p 7 kohaselt

kriminaalmenetluse seaduse oluline rikkumine.

7.3 Esimene korruptsioonivastane seadus võeti Riigikogu poolt vastu 19. jaanuaril 1995 ja see jõustus 20. veebruaril 1995 (RT I 1995, 14, 170). Selle seadusega

täiendati ka kriminaalkoodeksit paragrahviga 1642, mis näeb ette kriminaalvastutuse korruptsiooni eest. Seaduse paragrahvis 5 antud korruptiivse teo mõiste lahkneb

mõnevõrra sama seadusega antud KrK § 1642 dispositsiooni, mis samuti kirjeldas korruptiivset tegu, mõistest. Paragrahvis 5 sõnastatud korruptiivne tegu eeldas, et

isik oma teoga tekitab riigile, kohalikule omavalitsusüksusele või avalik-õiguslikule juriidilisele isikule nende vara põhjendamatu kulutamisega, neile

põhjendamatute varaliste kohustuste võtmisega või eraõiguslikule isikule põhjendamatute soodustuste tegemisega kahju või taotleb või saab sellise tegevuse või

tegevusetuse eest korruptiivset tulu või talle jääb tekkimata kahju. Seaduse sätte grammatiline ja teleoloogiline tõlgendamine viib järeldusele, et seadusandja pidas

silmas mitte üksnes varalist, vaid ka mittevaralist kahju. Korruptiivne tegu on kahjulik eelkõige seetõttu, et kahjustab riigi institutsioonide mainet ja õigusriigi

põhimõtteid.

Kriminaalkoodeksi § 1642 lg 1 dispositsioonis (19. jaanuari 1995.a redaktsioonis) sisalduv korruptiivse teo mõiste erineb korruptsioonivastase seaduse paragrahv 5

sõnastusest selles osas, et üks võimalikke tagajärgi eristav sidesõna "või" on asendatud sõnaga "ja". Seepärast eeldab kriminaalvastutus korruptiivse teo eest lisaks

kahju tekitamisele riigile, kohalikule omavalitsusüksusele või avalik-õiguslikule juriidilisele isikule ka korruptiivse tulu saamist või, et isikul jääb kahju tekkimata.

Riigikogu stenogrammidest ja õiguskomisjoni protokollidest ei selgu, mis kaalutlustest lähtudes seadusandja mõisted erinevalt sõnastas, küll aga kitsendab

kriminaalkoodeksi eriosas antud korruptiivse teo mõiste kriminaalvastutuse kohaldamise võimalusi. Ka kriminaalseaduses mainitud kahju ei pruugi olla vaid

varaline, kuid lisaks kahjule eeldab kriminaalseadus, et isik saaks ka tulu või tal ei tekiks kahju. Korruptiivne tulu, kui seda mõistet sisustada korruptsioonivastase

seaduse § 5 kolmanda lõike põhjal, tähendab küll üldreeglina varalist tulu, kuid välistatud pole ka tulu naturaaltasuna, kasuliku vastuteenusena või soodustusena -

sellisena, mis pole otseselt rahaliselt hinnatav.

Seetõttu ei saa soostuda väitega, et korruptiivne tegu, mis pandi toime ajavahemikul 20. veebruarist 1995 kuni 27. veebruarini 1999, toob kaasa vastutuse KrK §

1642 (19. jaanuari 1995.a. redaktsioonis) järgi üksnes siis, kui kahju ja tulu on varaline.

Otsustada kahju ja tulu iseloomu üle saab aga alles siis, kui kohus teeb kindlaks, kas isik oma teoga tekitas kahju, milles see seisnes, kas ta sai korruptiivset tulu ja

kui sai, siis milles see seisnes. Apellatsioonikohtu teoreetiline analüüs peab olema seotud faktiliste asjaoludega.

7.4 Korruptiivse teo süüdistuse saanud isiku teole kriminaalõigusliku hinnangu andmisel tuleb silmas pidada, et KrK §-d 161 ja 1642 on üld- ja erinormi vahekorras.

Seaduste konkurents välistab üldnormi kohaldamise, kuid juhul, kui isiku käitumises pole erinormis sätestatud kuriteokoosseisu, võib ta vastutada üldnormi järgi.

KrK § 161 koosseisuliseks elemendiks olev oluline kahju võib seisneda nii varalise kui mittevaralise kahju tekitamises riigi huvidele.

Ülaltoodu alusel ja juhindudes AKKS § 63 p-st 2, § 64 p-dest 2 ja 3, § 65 lg-st 3, Riigikohtu kriminaalkolleegium

o t s u s t a s:

1. Tühistada Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 31. jaanuari 2000. a kohtuotsus R. L. ja M. L. õigeksmõistmises KrK § 1642 lg 4 p-de 2 ja 3

järgi ja saata kriminaalasi uueks läbivaatamiseks Tartu Ringkonnakohtule teises kohtukoosseisus.

2. Prokuröri kassatsioonprotest rahuldada.

Kohtuotsus jõustub 11. aprillil 2000. a ega kuulu edasikaebamisele.

Eesistuja Peeter Vaher

Liikmed Uno Lõhmus, Jüri Rätsep