3-2-1-45-00 · Riigikohus

3-2-1-45-00

M Ä Ä R U S

Tartus 11. aprillil 2000. a

Linda Niinemetsa avaldus vara reaalse repressiooniohu tõttu mahajätmise fakti tuvastamiseks.

Riigikohtu tsiviilkolleegium, koosseisus eesistuja J. Luik, liikmed A. Kull ja T. Vernik, vaatas

27. märtsil 2000. a kirjalikus menetluses läbi L. Niinemetsa erikaebuse alusel Tallinna

Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi 24. novembri 1999. a määruse tsiviilasjas nr II-2/1337/99.

I. Asjaolud ja varasem menetluse käik

Tallinna Linnakohtule 21. juunil 1999. a esitatud avalduses palus L. Niinemets tuvastada, et tema isa

J. Ojasuu oli sunnitud reaalse repressiooniohu tõttu maha jätma talle kuuluva talu Nõmme 16

Jõelähtme vallas.

Tallinna Linnakohtu 1. novembri 1999. a määrusega lõpetati TsMS § 217 p 1 alusel asja menetlus,

sest asi ei kuulu kohtu pädevusse. Määruse põhjendustel jäeti Harju Maavalitsuse ÕVVTK komisjoni

24. mai 1996. a otsusega nr 9682 rahuldamata L. Niinemetsa taotlus tema tunnistamiseks Jõelähtme

vallas asuva Nõmme 16 talu hoonete osas omandireformi õigustatud subjektiks, sest puudub hoonete

õigusvastaselt võõrandamise fakt vastavalt ORAS §-le 6. Vastavalt ORAS § 17 lg 6 mõttele on

L. Niinemetsal õigus pöörduda avaldusega kohtusse vara reaalse repressiooniohu tõttu mahajätmise

fakti tuvastamiseks hagita menetluses üksnes siis, kui kohaliku omavalitsuse täitevorgan on

avaldajale esitanud nõude tõendada seda kohtu kaudu. Harju Maavalitsuse ÕVVTK komisjon sellist

nõuet ei esitanud. Harju Maavalitsuse ÕVVTK komisjoni 24. mai 1996. a otsusest nähtub, et

komisjon pidas võimalikuks teha otsuse L. Niinemetsalt täiendavaid tõendeid nõudmata.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

Ringkonnakohus jättis linnakohtu määruse muutmata. Apellatsioonikohus nõustus linnakohtu

seisukohaga, et L. Niinemetsal oleks olnud õigus pöörduda avaldusega kohtusse vara reaalse

repressiooniohu tõttu mahajätmise fakti tuvastamiseks hagita menetluses pärast seda, kui kohaliku

omavalitsuse täitevorgan oleks avaldajale esitanud nõude tõendada seda kohtu kaudu. Sellist nõuet

Harju Maavalitsuse ÕVVTK komisjon avaldajale ei esitanud. Harju maavanema vastuses

erikaebusele märgitakse samuti, et Harju Maavalitsuse ÕVVTK komisjon ei pidanud vajalikuks vara

reaalse repressiooniohu tõttu mahajätmise fakti tuvastamist kohtu korras, sest avaldaja isa J. Ojasuu

lahkus kodust 1938. a ja seetõttu reaalne repressioonioht puudus.

II. Erikaebus ja selle põhjendused

Erikaebuses palus L. Niinemets ringkonnakohtu määruse tühistada ja saata asi uueks läbivaatamiseks.

Avaldaja väitel jättis ringkonnakohus tähelepanuta erikaebuse väited protsessinormide rikkumise

kohta linnakohtus. TsMS § 249 paneb kohtule kohustuse hagita menetluse asjades nõuda vajadusel

avaldajalt lisadokumentide esitamist. Lisadokumentide esitamine asjas oli vajalik. Linnakohtus ei

vaielnud Harju Maavalitsuse esindaja avaldusele vastu ja toetas seda. Ringkonnakohus on määruses

tuginenud maavalitsuse uuele seisukohale, et vara reaalse repressiooniohu tõttu mahajätmise fakti

tuvastamist kohtu korras ei peetud vajalikuks. Avaldaja ei ole varem vara repressiooniohu tõttu

mahajätmise fakti kohtus vaidlustanud. Isik ei saa ametiasutuselt nõuda kohtusse pöördumiseks

vajaliku lause lisamist otsusele. Ettepanek kohtusse pöördumiseks tehti avaldajale suuliselt. Isiku

kohtuliku kaitse õigus ei saa sõltuda kohaliku omavalitsuse meelevallast.

III. Riigikohtu määruse põhjendused ja resolutsioon

Kolleegium leidis, et ringkonnakohtu määrus kuulub TsMS § 363 p 2 alusel tühistamisele

protsessiõiguse normi olulise rikkumise tõttu. Samal põhjusel tuleb tühistada ka linnakohtu määrus.

ORAS § 17 lg 6 näeb ette, et isikutele, kes olid sunnitud vara maha jätma reaalse repressiooniohu

tõttu, tagastatakse või kompenseeritakse omandireformi objektiks olev õigusvastaselt võõrandatud

vara pärast võõrandamise õigusvastasust tõendava kohtuotsuse esitamist. Nimetatud isikud peavad

pöörduma kohtusse kohtuotsuse saamiseks 1 kuu jooksul pärast seda, kui kohaliku omavalitsuse

täitevorgan on esitanud isikule seadusest tuleneva nõude tõendada vara võõrandamist selles sättes

nimetatud viisil. Seadus vara võõrandamise õigusvastasuse tõendamise lihtsustatud korra

kehtestamise kohta sätestab juhud, millal ei ole vara mahajätmist reaalse repressiooniohu tõttu vaja

tõendada kohtu korras. ORAS § 6 lg 4 kohaselt on omandireformi aluste seaduse tähenduses

reaalseks repressiooniohuks nii kohtuliku kui ka kohtuvälise represseerimise (surmanuhtluse,

vabadusekaotuse, asumisele- või väljasaatmise või küüditamise) oht. Vabariigi Valitsuse poolt ORAS

§ 16 lg 2 alusel kehtestatud õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise või kompenseerimise

avalduste esitamise ja läbivaatamise ning tõendite hindamise korra p-st 22 tulenevalt on taotlejal

õigus pöörduda vara võõrandamise õigusvastasuse või muude tõendamist vajavate asjaolude

tõendamiseks maa- või linnakohtusse, kui neid asjaolusid ei ole võimalik tõendada dokumentaalsete

tõenditega.

Eeltoodust tulenevalt on taotlejal õigus vara reaalse repressiooniohu tõttu mahajätmise fakti

tuvastamiseks pöörduda maa- või linnakohtu poole, kui seda asjaolu kinnitavad dokumentaalsed

tõendid puuduvad. Seega on maa- ja linnakohtud pädevad tuvastama vara reaalse repressiooniohu

tõttu mahajätmise fakti ning menetluse lõpetamine TsMS § 217 p 1 alusel ei olnud õige. Nimetatud

fakti tuvastamise kuulumist kohtu pädevusse ei määra see, kas õigusvastaselt võõrandatud vara

tagastamise ja kompenseerimise maakonna- või linnakomisjon on taotlejale esitanud nõude tõendada

vara reaalse repressiooniohu tõttu mahajätmise fakti kohtu korras. ORAS § 17 lg-st 6 ei tulene, et

isikutel, kes soovivad tuvastada vara reaalse repressiooniohu tõttu mahajätmise fakti, on keelatud

pöörduda nimetatud fakti tuvastamiseks kohtusse enne, kui neile vastav nõue esitatakse.

Kolleegium peab vajalikuks märkida, et TsMS § 218 lg 4 kohaselt peab kohus, kui ta lõpetab asja

menetluse TsMS § 217 p 1 alusel ja protsessiosalist ei esinda advokaat, selgitama, kuhu avaldaja võib

pöörduda. Kohtumäärustes selline selgitus puudub.

Juhindudes TsMS § 362 p-st 2, kolleegium

m ä ä r a s:

Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi 24. novembri 1999. a ja Tallinna

Linnakohtu 1. novembri 1999. a määrused ning saata asi Tallinna Linnakohtule menetluse

jätkamiseks.

Erikaebus rahuldada.

Tagastada Linda Niinemetsale 7. detsembril 1999. a tasutud kautsjon 200 (kakssada) krooni.

J. Luik, A. Kull, T. Vernik