3-2-1-50-00 · Riigikohus

3-2-1-50-00

K O H T U O T S U S

Eesti Vabariigi nimel

Tartus 10. aprillil 2000. a

Hugo Kulli hagi AS Silikaat vastu asja väljanõudmiseks ebaseaduslikust valdusest.

Riigikohtu tsiviilkolleegium, koosseisus eesistuja A. Kull, liikmed H. Jõks ja J. Luik, vaatas avalikul

kohtuistungil 27. märtsil 2000. a läbi Hugo Kulli kassatsioonkaebuse alusel Tallinna Ringkonnakohtu

tsiviilkolleegiumi 11. novembri 1999. a otsuse tsiviilasjas nr II- 2/639/99. Istungist võtsid osa

H. Kull, tema esindaja vandeadvokaat K. Kägi ja AS Silikaat esindaja vandeadvokaat R. Teeveer.

I. Asjaolud ja varasem menetluse käik

Tallinna Linnakohtu otsuse kohaselt eraldati Hugo Kullile 23. oktoobril 1946. a ehituskrunt Tallinnas

Valdeku 32 (käesoleval ajal Valdeku 38). H. Kull töötas sel ajal Rakke Lubjatehases, kes garanteeris

ka maja ehituseks võetud pangalaenu. Laenust jõudis H. Kull ära kasutada 5000 rubla, ehitades

valmis 70 % maja mahust. 3. novembril 1947. a H. Kull vahistati, mõisteti süüdi ja karistati 15-

aastase vabadusekaotusega ühes kogu vara konfiskeerimisega. Pärast kinnipidamiskohast vabanemist

1955. aastal sai ta teada, et elamu oli arvatud Rakke Lubjatehase bilanssi 8414 rbl 4 kop väärtusesja

19. jaanuaril 1949. a üle antud tehasele Kvarts (praegu AS Silikaat).

Eesti Vabariigi Ülemkohtu presiidiumi 25. septembri 1991. a määrusega hageja rehabiliteeriti ühes

kõigi sellest tulenevate õiguste taastamisega. Õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise ja

kompenseerimise Tallina linnakomisjoni 4. aprilli 1994. a otsusega jäeti H. Kulli taotlus poolelioleva

ehitise tagastamiseks rahuldamata, kuna pole võimalik määrata omandiõiguse ja vara õigusvastase

võõrandamise aluseid. Tallinna Linnavalitsuse 19. juuli 1994. a korraldusega jäeti hageja kaebus

ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni otsusele rahuldamata. Tartu Linnakohtu 15. detsembri 1995. a

otsusega tuvastati fakt, et Tallinnas Valdeku tn 38 asuv elamu oli ehitatud ja kuulus Hugo Kullile ning

3. novembril 1947. a oli elamu valmidusaste 70 %. Sama otsusega jäeti tekkinud õigusliku vaidluse

tõttu läbi vaatamata avaldus vara õigusvastase võõrandamise fakti tuvastamiseks ja selgitati

avaldajale, et tal on õigus esitada hagi. ÕVVTK 21. märtsi 1996. a otsusega jäeti H. Kulli taotlus

ehitise tagastamiseks rahuldamata, kuna tõendatud pole selle õigusvastane võõrandamine. Tallinna

Halduskohtu 14. augusti 1997. a otsusega jäeti H. Kulli kaebus linnakomisjoni otsuse

seadusevastaseks tunnistamiseks rahuldamata. Kohtuotsuse kohaselt puuduvad tõendid elamu

konfiskeerimise kohta. Elamu on antud üle H. Kulli eest pangalaenu tasunud Rakke Lubjatehasele.

Halduskohtu otsus jäeti muutmata Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegiumi 10. novembri 1997. a

otsusega, milles märgiti, et H. Kullile on korduvalt selgitatud õigust pöörduda vara õigusvastase

võõrandamise tuvastamiseks kohtusse, kuid seda pole ta teinud.

Hageja palus Tallinnas Valdeku 38 asuv elamu AS-lt Silikaat välja nõuda AÕS § 68 lg 1 ja § 80 lg 1

alusel.

Tallinna Linnakohtu 22. veebruari 1999. a otsusega jäeti hagi rahuldamata. Kohtuotsuse põhjendustel

ei ole tegemist õigusvastaselt võõrandatud varaga. Nõue AÕS § 80 lg 1 alusel kogu elamu

väljanõudmiseks on alusetu, sest tõendatud pole hageja omandiõigust elamule kui tervikvarale.

Tuvastatud on elamu valmidusaste 70 % 3. novembril 1947. a. Tõendatud on lõpetamata elumaja

üleandmine 1949. aastal tehasele Kvarts, kes lõpetas selle ehituse 1950.-1951. aastal.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

Tallinna Ringkonnakohus jättis linnakohtu otsuse muutmata. Apellatsioonikohus nõustus linnakohtu

otsuse põhjendustega. Hageja ei tõendanud oma omandiõigust vaidlusalusele elamule ja seda, et

kostja valdab tema asja. Hageja pole vaidlustanud kohtuotsusega tuvastatud asjaolu, et 1949. a anti

tehasele Kvarts üle lõpetamata elumaja. Ka pole hageja ümber lükanud kostja väidet, et maja anti üle

pangavõla katteks.

II. Kassatsioonkaebus ja selle põhjendused

Hageja palub kassatsioonkaebuses ringkonnakohtu otsuse tühistada ja saata asi uueks arutamiseks

samale kohtule.

Kaebuse kohaselt võõrandati elamu õigusvastaselt. Seega tuli kohtul asja lahendamisel juhinduda

omandireformi aluste seadusest. Samas ei keela seadus isikul kaitsta oma õigusi asjaõigusseaduse

sätete alusel, mida hageja tegigi. See ei välista vara võõrandamise käsitlemist omandireformi aluste

seaduse järgi. Kohus pole põhjendanud, miks ei ole tegemist õigusvastaselt võõrandatud varaga.

Kohtuotsus vara konfiskeerimise kohta oli jõustunud. Hageja elamu võõrandati selle otsuse alusel.

Hageja omandiõigus elamule on tuvastatud erimenetluses tehtud kohtuotsusega. Vangistusest

vabanemisel 1955. aastal ei olnud hagejal võimalik taotleda vara tagastamist, sest süüdimõistev otsus

oli jõus selle tühistamiseni 25. septembril 1991. a.

Kostja ei ole kohtule esitanud ühtki tõendit kinnitamaks Rakke Lubjatehase poolt hageja võla

tasumist ja elamu pangavõla katteks võõrandamist.

III. Vastus kassatsioonkaebusele

Kostja peab vastuses kassatsioonkaebust põhjendamatuks. Hageja pole tõendanud omandiõigust

elamule ja seda, et kostja valdab tema asja. Hageja pangalaenu garandiks oli Rakke Lubjatehas, kes

omandas vara õiguspäraselt, kuna tasus hageja laenu. Elamu kui tervikvara ei ole kunagi hagejale

kuulunud.

IV. Riigikohtu otsuse põhjendused ja resolutsioon

Kolleegiumi istungil jäid poolte esindajad kaebuse ja vastuse väidete juurde. Kostja esindaja palus

kostjale välja mõista tasu 2832 krooni õigusabi eest Riigikohtus.

Kolleegium märgib, et hageja pole kasutanud talle kohtute poolt korduvalt selgitatud võimalust,

nõuda vara õigusvastase võõrandamise kindlakstegemist kohtus seaduses ettenähtud korras. Ekslik on

kassatsioonkaebuse väide, et seadus võimaldab isikul kaitsta oma õigusi õigusvastaselt võõrandatud

vara tagastamiseks ka asjaõigusseaduse sätete alusel. AÕS RakS § 2 lg-st 2 tulenevalt toimub

õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamine omandireformi käigus omandireformi aluste seaduses ja

sellest tulenevates õigusaktides sätestatud alustel ja korras. Seega omandireformi käigus

õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise otsustamist ei reguleeri asjaõigusseadus ning selle vara

tagastamise otsustamist ei ole antud maa- ja linnakohtute pädevusse. Õigusvastaselt võõrandatud vara

tagastamine toimub halduskorras. Kui kohus tuvastab, et asjaõigusseaduse sätete alusel nõutakse

linna- või maakohtus sellise vara tagastamist, mis on õigusvastaselt võõrandatud ajavahemikus

16. juuni 1940. a kuni 1. juuni 1981. a, siis kuulub asjas menetlus lõpetamisele TsMS § 217 p 1

alusel, kuna see asi ei kuulu maa- ja linnakohtute pädevusse. Eelnevat on selgitatud ka Riigikohtu

tsiviilkolleegiumi 19. septembri 1996. a otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-97-96.

Kolleegium leidis, et ringkonnakohtu otsus kuulub tühistamisele TsMS § 363 p 2 alusel

protsessiõiguse normi olulise rikkumise tõttu. TsMS § 231 lg 4 sätestab, et kohtuotsuse põhjendavas

osas märgitakse kohtu tuvastatud asjaolud, tõendid, millele tuvastatu rajaneb ja seadused, mida kohus

kohaldas. Apellatsioonikohtu otsusele kehtestatakse samasugused nõuded TsMS § 330 lg-s 4.

Kasseeritav otsus nendele nõuetele ei vasta ja see võis viia asja ebaõigele otsustamisele.

Apellatsioonikohus märkis, et hageja ei tõendanud omandiõigust vaidlusalusele elamule ja pole

vaidlustanud kohtuotsusega tuvastatud asjaolu, et 1949. aastal anti tehasele Kvarts üle lõpetamata

elumaja, mille ehitas tehas. Tulenevalt TsMS § 242 lg-st 2 on Tartu Linnakohtu 15. detsembri 1995. a

otsusega pooltele siduvalt tuvastatud, et hageja oli 1947. aastal vaidlusaluse elamu, millest oli valmis

ehitatud 70 %, omanik. Sellises olukorras pidi kostja tõendama, et elamu omanik on tema või et selle

omanik pole hageja. Kohtuotsusest ei selgu, milliste õigusnormide alusel lõppes hageja omandiõigus

elamule, toimus selle üleminek Rakke lubjatehasele ja tehasele Kvarts ning tekkis viimase

omandiõigus. Kohus rajab otsuse tuvastatud asjaoludele, mitte poolte väidetele. Seega jääb

arusaamatuks kohtuotsuses märgitu, et hageja pole ümber lükanud kostja väidet, mille kohaselt maja

anti üle pangavõla katteks. Kui kohus tuvastab, et keegi tasus hageja eest pangalaenu ja selle

tulemusel anti talle üle elamu, siis tuleb viidata ka sellist üleandmist seadustavale õigusnormile. Kui

asja lahendamisel selgub ja kohus otsuse põhjendavas osas tuvastab, et vara üleandmine oli

omandireformialuste seaduse mõttes õigusvastane võõrandamine ametiisiku omavoli või

ebaseadusliku otsuse tõttu või muul põhjusel, siis tuleb asjas menetlus lõpetada, kuna õigusvastaselt

võõrandatud vara tagastatakse halduskorras. Sellisel juhul on H. Kullil alus taotleda ÕVVTK Tallinna

linnakomisjoni otsuse läbivaatamist uute ilmnenud asjaolude tõttu Vabariigi Valitsuse 28. augusti

1991. a määrusega nr 161 kinnitatud õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise ja

kompenseerimise avalduste esitamise ja läbivaatamise ning tõendite esitamise ja hindamise korra

p 36 alusel.

Juhindudes TsMS § 362 p-st 2, kolleegium

o t s u s t a s:

Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi 11. novembri 1999. a otsus tühistada ja saata asi

uueks läbivaatamiseks samale kohtule.

Kassatsioonkaebus rahuldada.

A. Kull, H. Jõks, J. Luik